Kerge perekond. Viido Polikarpuse fotod
Möödunud jõulude ajal ei teinud ma suurt midagi. Isegi kuusk jäi minust metsa. Tahtsin, et vähemasti ühed jõulud minu elus mööduvad süütundeta ja kasutute kinkide tegemiseta. Ühel aastal ostsin ma kakskümmend paari villaseid sokke ja kindaid, et neid lähedastele kinkida, ja just tookord ei tulnud keegi jõuludeks maale! Tihti on juhtunud, et ma unustan lõpuks jõulupuu välja viimata ja kui see mulle meelde tuleb, siis on puu nii kuivanud, et kõik ta okkad on maha pudenenud. Jõulutuled võivad mu talul põleda jaanipäevani, sest selleks ajaks on väljas nii valge, et ei pane tulesid enam tähelegi.
Sel aastal ma nautisin jõulusid, sest Heli tuli maale ja me veetsime jõululaupäeva rahulikult kahekesi. Välja arvatud muidugi asjaolu, et Heli pani selga jõuluvanariided ja läks naabrite juurde kinke viima. Ta tahtis naabrite, Herade, peremeest ja perenaist tänada nende abi eest kogu aasta vältel pudeli viskiga, perenaise emale viia küünla, lastele aga purgi pähklivõid, kuna nad armastavad seda süüa koos šokolaadijäätisega (mina segan pähklivõid sulatatud võiga).
Naabrite lastest olid kodus Sander, Mari ja Kristen. Nad kõik lugesid luuletusi ja laulsid, mille peale said Helilt kätte paki. Mina ootasin väljas autos, seega oli Heli seal jõuluvanana omapead. Ta ei uskunud, et tal oli lastele anda vaid üks purk pähklivõid! Terve õhtu oli ta endast väljas – miks ma ometi ei võtnud lastele kommi! Minu meelest polnud tal küll vaja muretseda, sest naabrid võisid ikka kõvasti üllatuda, et jõuluvana oli Heli, mitte mina! See maksab igal juhul rohkem kui jõulukingid!
Detsembri viimaseil päevil käisin ma teiste naabrite, Benno ja Alli talus, et tähistada Bärna Kerge 100. sünnipäeva.
Ene Kerge kirjutas Facebookis, „Ma kohe pean teiega jagama üht olulist kogemust – täna sai meie taadu 100-aastaseks!
Vanahärra oli sünnipäevalapsele kohaselt terve päeva kraps ja rõõmus.
Tema sõnul ei ole pikaealisusel oma saladust, aga kindel on see, et töökus ja elurõõm on seda härrat saatnud terve elu. Viimased kolm aastat küll ilma abikaasata, kellega oldi koos 66 aastat.
Tore oli olla pere keskel, kus on väga tähtsal kohal vanahärra poeg Benno oma abikaasa Aleksandraga ning nende pojad – Kuido, Gunnar, Peep ja Kuno Kerge, keskmised neist juba oma peredega. Olen väga rõõmus tänastest emotsioonidest ja jagan neist mõne ka teiega.”
Kunagi rääkis Bärna mulle, kuidas tema vanavanaisa teenis varanduse sellega, et müüs 1860. aastatel Ameerikasse kangast. Selle raha eest ostis ta maad, mille ta hiljem jagas oma poegade vahel, nemad oma poegade vahel jne, kuni tänaseni välja.
Arvestades asjaolu, et tegemist oli ajaga, mil toimus Ameerika kodusõda ja põhjaosariikide jänkid ei saanud enam lõuna Konföderatsioonist puuvilla osta, pidid nad oma pilgu pöörama mujale ja nii sai Eestist üks allikaid, kust seda muretseda, et valmistada laevadele purjeid või sõdijatele vormiriideid.
Alati on huvitav siduda ajalugu omaenda eluga. Mind paneb imestama, et Bärnal, kellel on nii suur hulk järeltulijaid, jätkub veel maad ehituskruntideks!
Bärna oli kuulus ka oma mee poolest, mis oli väga puhas, sest tema mesipuude ja talu ümbruse põllud olid keemiast puutumata. Samas kasvas neil põldudel palju kasulikke ravivaid taimi, nii et Bärna mesi oli tugeva tervendava toimega.
Kuno Kerge, Forestalia meeskoori dirigent, rääkis mulle pärast sünnipäevapidu, et Bärna oli talle kavala pilguga otsa vaadanud ja küsinud: „Kas see on tõsi, et ma sain sajaaastaseks?“
Bärna hoidnud samal ajal käes õnnitluskaarti, mille oli talle saatnud vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.
Jätkugu Bärnal veel pikaks ajaks huumorimeelt ja tugevat tervist!
Viido Polikarpus
