Hillar Kaasik erinevatel eluetappidel
Hillar Kaasik lahkus meie ridadest Houstonis 14. detsembril 2014. Ta põdes kaua aega Parkinsoni haigust, mis viimastel aastatel piiras ta võimalusi olla juhtiv ja tegev kaasmaalane nagu ta oli aastaid tagasi.
Hillar sündis 4. detsembril 1928 Tallinnas, kus omandas alghariduse ja keskhariduse Tallinna Realkoolis. Ta põgenes koos vanematega Saksamaale ning viibis peale sõda Lübeki laagris. Jätkas õppimist Pinnebergi Balti Ülikoolis, Hamburgis. Perekond saabus USAsse 1949. aastal. Peale ehitusinseneri kraadi saavutamist David Elkens College’is West Virginias, töötas Hillar “The M.W. Kellogg’i” juures üle 40 aasta, kus oli vastutavatel kohtadel ja reisis üle terve maailma.
Hillar oli laialdaste huvidega, mitmekülgne ja hingelt läbi ja läbi eestimeelne, aktiivne ja tegev eesti ühiskonna liige. Ta oli kauaaegne New Yorgi Eesti Meeskoori liige ja 1963-1965 aastatel ka koori esimees ning kuulus nii New Yorgi Eesti Haridusseltsi kui Tehnikakoondisse. Suure spordiharrastajana mängis ta hästi tennist ning kuulus ka New Yorgi eestlaste võrk- ja korvpalli meeskondadesse. Musikaalse mehena mängis ta akordioni ning oli hinnatud koosviibimistel. Akadeemiliselt kuulus Hillar korp! Ukuensisesse. 1957. aastal abiellus Hillar Helgi Mätlikuga, abielust võrsus kaks last, poeg Raimo ja tütar Riina.
Aasta 1970 tõi naftafirma töö teda Dallasest Houstoni ja temast sai siinsete eestlaste „hing“. Seltsi ta ametlikult ei loonud, selleaegsed eestlased, kes üksteist hästi tundsid, said kokku tihti kodudes. Ametlikuks seltsiks polnud vajadust. Pealegi oli Houstonist vaid 260 miili põhja pool väga aktiivne Eesti Selts Dallases. Rahvas oli siis noorem ja polnud suur ettevõtmine sõita Dallasesse Eesti Vabariigi aastapäeva aktustele ja teistelegi üritustele, et oma „Eesti patareid täita“ (kasutades Hillari sõnu).
Juhul, kui Houstonis toimus mingi Eestiga seotud sündmus, oli Hillar koos abikaasa Helgiga, kes sellest teatas ümbruskonna kaasmaalastele. Näiteks kui Eesti Filharmoonia Kammerkoor andis kahel korral kontserte Houstoni kesklinna hallis, olid rahvuskaaslased kohal täies jõus isegi naaberalevikest.
Eestist Houstoni tulles teati juba ette, et peab võtma ühendust Kaasikutega. Mati Rahu oli esimene eestlane, kes saabus 1983. aastal nõukogude ajal Houstoni külastama. Muidugi tegi teda teretulnuks Kaasiku pere. Aastate jooksul käis üheksa eesti arsti Houstonis seoses siinse ülemaailmselt tuntud arstiteaduse keskusega. Kõik said võetud vastu emakeeles tänu Kaasikutele. 1989. aastal „hüppas“ üks Eesti madrus Houstoni sadamas laevalt ja Kaasikud andsid talle peavarju kuni FBI mehe üle võttis.
Kohtasin Hillarit esimest korda University of Connecticutis 1950ndatel aastatel, kus ta õppis lühikest aega. Ta haruldane sõbralikkus oli kohe nähtav.
Jällekohtumine toimus 40 aastat hiljem. Vahepeal oli Hillar teeninud sõjaväes, abiellunud ja loonud pere. Ta töötas õlifirmas ja tema tööülesanded viisid teda isegi Nõukogude Liitu, kus tal meeldis “torgata” venelasi, tuletades neile meelde, et oli Eestis sündinud.
Teada saanud minu saabumisest tööüleannetes Houstoni 1993 aastal, helistas Hillar kohe ja lõime tiheda ühenduse. See oli tema komme, et ühendada siia kolinud kaasmaalasi. Ta rääkis pettunult ühest juhusest, kui kõlistas mehele, keda teadis eestlase olevat. Olles talle ütelnud et „ma kuulsin, et oled eestlane“ sai ta üllatava vastuse „so what!“
Üle aastate käisime mitu korda koos Dallases vabariigi aastapäeva tähistamistel (kuhu ta sokutas mind ka kord kõnet pidama). Kuid Hillari tervis hakkas alla käima. Samal ajal kahanes ka meie ühiskondlik tegevus nii Dallases kui Houstonis, sest meie read hõrenesid. Uut energiat tuli Houstoni eestlaste ellu, kui hakkas saabuma noort verd Eestist. Nii otsustasid „uued“ ja „vanad“ seltsi luua, valides Helen Arnoldi esimeheks. See ei vähenda Hillari teenet kui Houstoni eestlaste hinge, sest tema hoidis meid ühenduses. Ta osales Jaanipäeva koosviibimistel viimaseni.
Viimase Eesti Vabariigi aastapäeva pidasime eelmisel aastal (2014) tema kodus. Hillari kõnelemise ja liikumise piirangud ei võimaldanud enam tegevust. Tema armas abikaasa hoolitses tema eest kodus kuni tema lahkumiseni enne jõule.
Hillarit jäid leinama ta abikaasa, poeg Raimo ja tütar Riina perega, laialdane tutvuskond ja terve eestlaste pere Houstonis.
Küllap võtsid rahuriigis varemlahkunud lauluvennad oma hinnatud tenori lauluga vastu ja spordisõbrad tervitasid jällenägemise rõõmus, ning on kindel, et Hillar on juba leidnud teisi eestlasi, keda ühendada ja lõbustada oma akordionimänguga.
Mäletame sind, armas Hillar!
Arved Nils
