Viido 1970, San Francisco
Kuuleme tihti väljendit, et ükski heategu ei jää karistamata.
Mulle meenus 1969. aasta, kui ma õppisin San Francisco kunstiülikoolis.
Ma mäletan sellest ajast ühte kodutut noort meest, kes elas läbi esimesi tagasilööke, mis ta uuest narkootikumist ja hipielust sai.
Kõik kutsusid teda Pühaks Johniks. Teda austati nii kohalike kui turistide poolt. Enamus meist, kes me olime psühhedeelses meeleolus, pidas Johni tõesti pühaks meheks.
Tal oli pikk helehall Rip van Winkle’i habe. Tema juuksed olid pikad, langedes vabalt õlgadele.
Seljas kandis ta kogu aeg ühte ja sama riietust – oliivpruuni villast sõjaväetekki, mille sisse ta end mässinud oli, aastaajast ja ilmast sõltumata.
Ta kulges mööda tänavaid ja alleesid, nagu oleks transis, ja keegi ei mäletanud, et ta kunagi ühtegi sõna oleks öelnud.
Ta oli lihtsalt üks paljudest läbipõlenuist San Franciscos, kes hakkasid materialiseeruma 1969. aasta suvel.
Meie kamp, kuhu kuulusid peale minu Jüri Estam, Bob Koovits ja lätlane Pete, istus tihti kohvikus nimega Magnolia’s Thunder Pussy ja me pidasime end seal regulaarseteks klientideks. Hiljem sain teada, et ma olin välja paistnud kui politseinik, kuna olin just sõjaväest vabaks saanud, et kooli tagasi minna. Mu juuksed ei olnud veel pikaks jõudnud kasvada ja kehalt olin tugev ja terve. See oli aeg, kus vaba armastuse ja vaba mõtte levik võimu võttis.
Võtsin ühel õhtul koos oma tolleaegse tüdruksõbraga Johni enda juurde, sest meil oli temast kahju. Oli augustikuu ja ta oli terve õhtu üksinda külmal ja märjal tänavanurgal istunud. August aga on San Franciscos tuntud oma külma ja niiske udu poolest, mis on eriti ebameeldiv.
Äkki tekkis meil kahel mõte John puhtaks pesta. Me lõikasime ta juuksed ära, ajasime habeme ja läksime poodi, et talle uued riided osta. Johni uude garderoobi kuulusid uus särk, püksid, sokid, jakk ja uued jalanõud, mis talle küll natuke suureks outusid.
Kui kõik oli valmis, heitsin ma Johnile veel viimase pilgu ja märkasin, et midagi oli selle asjaga väga valesti. John ei paistnud enam püha mehena! Ta nägi välja nagu mingi ebard! Ilmselt oli John enda jaoks suutnud hõivata ühe kindla niši, mille meie olime nüüd ära lõhkunud. Aga oma nišis oli ta saanud väga hästi hakkama, sest sellisena ühiskond tunnustas teda.
Meie antud välimus võis teda aga hukatusse saata, sest keegi võis teda röövida, talle peksa anda või isegi maha lüüa.
Me ei näinud Johni enam kunagi. Loodan ometi, et John sai kuidagi jalad alla ja tuli tänu meie vahelesegamisele endaga toime. Kes teab?
Lõpuks võis John tõesti olla pühamees, kes oli taevast maa peale saadetud.
Viido Polikarpus
