Heli Kapadookias, Türgis. Autori foto
Jõudsime naisega just tagasi puhkusereisilt Türki.
Ma pole kunagi tundnud tahtmist Türgit külastada, aga vahel asjad juhtuvad nagu iseenesest.
Minu naise sõbranna oli ostnud reisipaketi kahele, aga ta pidi reisist viimasel minutil loobuma.
Siis Heli helistaski mulle ja küsis, kas ma soovin minna. Ega mul südames seda soovi ju ei olnud, sest ma tunnen end oma maakodus nii mõnusalt – võin seal teha, mida tahan ja millal tahan, kuid ma sain kohe aru, et Helil see soov oli ja seepärast andsin siiski kiiresti nõusoleku.
Seitsmepäevane pakett, mis sisaldas lennupileteid ja hotelli koos hommikusöögiga, maksis ainult viissada eurot kahele inimesele seitsmeks päevaks!
Kohvri pakkimiseks jäi meil nädalapäevad aega. Kuna Heli oli Tallinnas, pidin ma oma asjadega ise hakkama saama. Arvestasin, et riietuse peale pole vaja rõhku panna, sellega läks mul kiiresti. Muidugi pakkisin ma kaasa raamatu, see rääkis Ameerika kodusõjast.
Heli vaatas internetist järele, milliseid vaatamisväärsusi me peaksime külastama. Ta oli väga üllatunud, kui sai teada, et ilm oli seal isegi külmem kui meil! Helile tegi aga suurt peavalu, mida kaasa võtta, kui ei saa olla kindel, milline ilm kohapeal on. Minul sellega pole probleemi olnud, sest ma tean, et igal juhul teen ma vale otsuse.
Türki jõudsime varahommikul. Lennukis oli kolm Eesti turismigruppi. Kaks giidi olid venelased, kolmas rääkis inglise keeles. Heli sõbrad olidki ostnud venekeelse paketi. Lohutasin Helit, et tema saab ju vähemasti aru, millest juttu tuleb, mina olen aga päris pimedusega löödud, nii et ta peab mulle kogu aeg tõlkima, millest jutt on. Lõpuks õnnestus meil siiski saada ingliskeelsesse gruppi.
Mulle tegi nalja see, et Võrust Tallinna sõitsin ma kauem kui Tallinnast Türki Antalyasse.
Minu esimene mulje Türgist oli umbes sama, mis ma sain omal ajal Tallinnast – majad olid ühtemoodi hallid ja tänavad mustad. Antalya aga oli nagu üks suur talveaed!
Hotellil, kuhu meid viidi, oli viis tärni. Tegu oli tohutu suure hoonega. Puhkuste hooaeg ei olnud veel alanud ja mitte kõik hooned ei olnud valmis külalisi vastu võtma.
Ometi lõi kevad meie sealoleku ajal kiiresti õitsele.
Käisime ka mägedes, mis on 3000 m kõrged! Kui meilt küsiti, milline on Eesti kõige kõrgem mägi, siis tegi vastus kõigile kohalikele palju nalja.
Cappadocia linn, kus me käisime, oli nagu sipelgapesa. Giid soovitas meil valida kahe rühma vahel, mis viidi linnaga tutvuma. Lukstuur maksis 199 eurot ja madalama tasemega ekskursioon 135 eurot. Otsustasime Heliga, et sellele liimile me küll ei lähe, vaid tutvume linnaga omal käel. Veetsime Heliga väga mõnusalt aega. Tema šoppas ja mina seisin ta kõrval nagu korralik abikaasa kunagi, kes hoiab naise rahakotti. Kui me lõpuks oma grupiga kokku saime, siis selgus, et ega me millestki heast ilma ei jäänud, kui mitte arvestada seda, et me ei teinud kaasa õhupalliga lendu linna kohal. Pealegi oleks tulnud selle eest veel 160 eurot lisaks maksta.
Meile meeldis Heliga jalutada lähedal asunud linnakestes. 70% Türgi tulust tulebki turismist. Seetõttu pole ime, et inimesed on seal sõbralikud ja meeldivad. Küllap seepärast ei ole ma ka kuulnud, et turistidel oleks Türgis mingeid suuri probleeme. No kui sa just ei ole kurd.
Viido Polikarpus
