Kui palju vastutame meie vanematena oma laste täiskasvanuks kasvamise teekonna eest?
Muidugi tuleb meil täita oma põhikohustused ja katta oma järeltulijate esmased vajadused, nagu toit ja peavari, aga kas see ei tähenda, et me kloonime terve põlvkonna endasarnaseid inimesi? Vastuseks on, et muidugi mitte.
Me kõik oleme oma vanemate DNA-kompositsioonid, mis määravad ära meie juuste värvi, pikkuse ja minu meelest ka intelligentsi. Küsimus on, kui palju me oma lastele suudame juurde anda või, vastupidi, neilt ära võtta.
Kui mu ema oli noor ja kandis oma rasedusi, siis ta ei öelnud ära alkoholist, sigarettidest ega pidudest.
Tema vanemate põlvkonna naised töötasid põllul ja seal vaovahel nad ka sünnitasid. Kui lapsuke oli käes, siis anti ta vanemate õdede-vendade või vanaema-vanaisa hoolde ja mindi ise tagasi põllule.
Ei lapsi ega lapsepõlve peetud mingiks eriliseks asjaks, enne kui see juhtus meie hilises ajaloos.
Isegi muinasjuttudes, näiteks Hansukese ja Gretekese loos, käituti lastega, nagu nad oleksid koormaks – kui ajad olid rasked, viidi laps metsa, et ta seal iseenda eest hoolt kannaks!
See, kui vanemad on intelligentsed, ei pruugi tähendada seda, et ka lapsed targad oleksid.
Kes teab midagi Einsteini poegadest või nende lastest? Või siis Mozarti isast, kes oli ka muusik, aga sundis oma poega harjutama ja esinema ning olema see, kes ta ise ei suutnud olla. Muidugi on siin erandeid, toogem näiteks Bachide perekonna – üks geenius teise järel!
Keegi oli pannud Facebooki üles perekonnafoto 1950. aastatest ja kirjutanud juurde, et pilt on „lihtsamatest aegadest“. Kas nad on unustanud aatompommi ja pommivarjendid? Stalini? Lastehalvatuse? Pärast Teist ilmasõda hakkas lääs kartma, et kommunism levib ja ähvardab demokraatiat ja kapitalismi kogu maailmas. Kommunismiga pidi võitlema kas diplomaatia või jõu abil. Ameerika välispoliitika oli sellest kantud aastakümneid.
Kes siiski vastutab lapsepõlve tulemuse eest? Minu põlvkond kasvas üles ilma turvavööta autos. Me mängisime odavate plekist mänguautodega, mis olid Jaapanis toodetud ja pliivärvidega värvitud. Me kasvasime üles, kui igal pool võis suitsetada ja seda tehtigi – bussis, lennukis, haigla ooteruumis või kus tahes. Ometi me jäime ellu. Vähemasti mul on veel hing sees.
Kui me usume Jumalasse, siis lohutame end sellega, et ükski puuleht ei lange puult, kui Tema seda ei taha. Me usume saatusesse, esivanemate hingedesse, igasugustesse asjadesse, välja arvatud sellesse, et me vastutame, kui meie järglastega läheb midagi viltu. Edu kanname aga muidugi enda arvele.
Tänapäeval on raske leida perekonda, kus mõlemad vanemad elavad koos. Kas nad on õnnelikumad kui teised pered, mida me nimetame purunenuteks? See ei pruugi nii olla. Küsimus on selles, kui palju mõjutavad vanemad oma lapsi. Kui tähtis on bioloogilise vanema roll võrreldes kasuvanema omaga. Kas geenid või keskkond – kumb on mõjuvõimsam? Miks on nii, et üks laps võib olla oma vanema kloon, aga teine on nagu teiselt planeedilt? Vastus on minu meelest lihtne. Kui vanem hoolib oma lapsest ja teeb kõik tema hüvanguks, siis laps mõistab seda ja käitub vastavalt. Liiga karmid vanemad ja need, kes oma lapsi ära hellitavad, saavad samuti oma „tasu“, sest laps mõistab ka seda.
Ma ei teagi, kes antud küsimuses vastutab, aga ma tean, et oma laste ja lastelaste nimel oleme me kõigeks heaks valmis.
Viido Polikarpus
