Sander Jürisson.
Noort Eesti ajaloolast Sander Jürissoni huvitab eestlaste väljaränne kahe maailmasõja vahel. Märtsikuus uuris ta kolm nädalat Eesti Arhiivis Austraalias, mis tõi nn vanaeestlased vabatahtlikult Austraalia mandrile.
Austraalia eesti leht Meie Kodu tegi noore teadlasega intervjuu.
Sa kirjutad doktoritööd kahe maailmasõja vahel toimunud väljarändest, mis pole klassikaline teemavalik ajaloolasele. Kuidas Sa selle rändeteemani jõudsid?
Sander Jürisson: Kunagi ammu, kui ma Tallinna ülikoolis asusin kirjutama kursusetööd, siis ma kuulsin, et mu vanavanaema tahtis 1925. aastal Brasiiliasse minna. Tuli Saaremaalt mandrile, aga laevale ikkagi ei läinud.
Siis ma hakkasin asja uurima ja selgus, et keegi ei olegi uurinud eestlaste väljarännet Brasiiliasse. Nii ma rändeteemani jõudsin.
Kirjutasin Brasiiliasse läinud eestlastest kursusetöö, edasi bakalaureusetöö ja magistritöö. Oma doktoritöös vaatan laiemalt väljarännet kahe maailmasõja vahel, sh ka Austraaliasse ja Kanadasse siirdunuid.
Sa oled töötanud kolm nädalat Eesti Arhiivis Austraalias. Mida Sa lootsid leida? Ja kas on ka koorunud välja midagi uut?
SJ: Üldpilt oli mul olemas. Arhivaar Maie Barrow on käinud korduvalt siinseid kogusid Eestis tutvustamas. Siin on aga palju huvitavaid asju, näiteks päev enne äraminekut leidsin ühe naisterahva päeviku aastatest 1914–44. See oli põnev materjal.
Ma olen varem käinud Eesti arhiivides Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. Minu jaoks on Eesti Arhiiv Austraalias nendest põnevaima sisuga arhiiv, eriti minu teema jaoks. Teistes on rohkem pagulasmaterjale, aga tänu Hugo Salasoo ja Maie Barrow’ tublile panusele leidub selles arhiivis omajagu ka nn vanaeestlaste kohta. Siin on valikupõhimõtted olnud ehk laiemad kui mujal.
Eesti Arhiivi Austraalias ümber on olnud rohkelt poleemikat. Mõned arvavad, et arhiiv peaks kindlasti asuma Austraalias. Teised jälle, et Eestis. Kus on Sinu arvates selle arhiivi koht?
SJ: Umbes kümmekond aastat tagasi oldi Eestis seisukohal, et kõik arhiivid väljaspool Eestit võiks tuua tagasi Eestisse. Uurijatel on lihtsam ligi pääseda. Tänaseks on Eestis jõutud seisukohale, et arhiivid võiksid olla asukohamaades. Ma pooldan seda seisukohta.
Tegelikult on see Austraalia eestlaste ajalugu või Kanada eestlaste ajalugu ja seega osa asukohamaade endi ajaloost. Eriti oluline on see ehk just kultuuride sulatusahjudeks olevates Uue Maailma riikides, kus pole nii pikka ajaloolist ühismälu kui Vanas Maailmas. Eesti Arhiiv Austraalias on samuti mäluasutus, kust sajad ja tuhanded austraallased võivad leida andmeid oma juurte kohta. Sellepärast väärib see ka säilitamist siin.
Sinu doktoritöö teema on eestlaste vabatahtlik ränne kahe maailmasõja vahel. Kes oli keskmine eestlane, kes toona Austraalia-tee ette võttis?
SJ: Eks rahuajal on paremad majanduslikud võimalused ikka peamine põhjus, miks rännutee ette võetakse. 1920. aastatel oli Eestis siirdeperiood ühest ühiskonnakorraldusest teise, mis tõi endaga kaasa nii võitjaid kui kaotajaid, kellel ei läinud nii hästi. Samas pole majanduslikud põhjused kunagi ainsad lahkumise põhjused. Austraaliasse tuldi ka näiteks tervise pärast, seiklushimust jne.
Kas kahe maailmasõja vahel Eestist Austraaliasse tulnud majandusmigrandid leidsid siit eest piimajõed ja pudrumäed?
SJ: Alguses kindlasti mitte. Paljud tulid siia 1927. aastal, kaks aastat enne 1929. a. ülemaailmse majanduskriisi algust, mis mõjutas tugevalt ka Austraalia majandust. Kehva keeleoskusega immigrantidel oli neis tingimustes kindlasti keeruline kiiret edu saavutada.
Eestlastel, kes on sattunud piiri taha – nii toona kui nüüd – on üldiselt suur töövõime ja -tahe. Kas esimesele põlvkonnale just need pudrumäed tulid, aga teine põlvkond oli Austraalias juba tubli keskklass.
Kui praegu tuleb koduigatsus peale, siis Eestisse saab lennata 26 tunniga. Toona ei olnud tagasiminek kodumaale nii lihtne. Kas seda kumab ka elulugudes läbi, et kahetseti nii kaugele tulemist?
SJ: Eks ikka on neid kahetsejaid ka. Nii mõnigi oli pettunud, kui koheselt loodetud õnne eest ei leidnud. Oma pettumust jagati teistega sageli ka ajaleheveergudel. Samas oli Austraalias olukord tunduvalt parem kui näiteks teises populaarses väljarännu sihtkohas Brasiilias.
Tänapäeval tõesti on asi lihtsam, kui ka raha pole, siis saad võtta sms-laenu ja oled kahe päevaga tagasi Eestis. Toona oli see finantsiliselt väga kallis ja ajaliselt tulnuks laevades ja rongides veeta enne Eestisse tagasi jõudmist mitu kuud.
1930. aastate lõpus ulatas tagasipöörduda soovijaile abikäe Eesti riik, võimaldades riigipoolset laenu, mis kattis tagasipöördumisega seotud kulud. See oli omamoodi „talendid koju“ vol 1 aktsioon. Austraaliast huvilisi ei olnud, kuid Brasiiliast pöördus kahe laevaga umbes 250 eestlast tagasi.
Sa mainisid, et Brasiiliast kiputi rohkem kodumaale tagasi kui Austraaliast ja ei oldud rahul. Kas nende kahe sihtkohamaa vahel oli veel erinevusi või sarnasusi?
SJ: Brasiiliasse läks muidugi neli korda rohkem eestlasi (umbes 4000) kui Austraaliasse, kuhu jõudis tuhatkond. Brasiilia oli väga hierarhiline koloniaalühiskond, erinev Briti Impeeriumi tingimustest.
Brasiilias näiteks ei istunud eestlastele toit, seal on tavapäraseks toiduks riis ja mustad oad. Riis oli vanade eestlaste jaoks laste toit, kui nad haiged olid. Sellega ei harjutud. Isegi nüüd Brasiilias pagulaseestlasi intervjueerides ütlesid osad, et riisi, mis brasiillastele umbes sama nagu kartul eestlastele, nad ei söö.
Rändeuurimises on kaks dimensiooni. Sa pole ainult uurinud arhiivimaterjale, vaid intervjueerinud ka vanaeestlaste järeltulijaid.
SJ: On küll, rändeuurijal on laiemad võimalused. Suuline ajalugu (oral history) on tihedalt põimunud rändeajalooga, rohkem võib-olla kui teistes ajaloovaldkondades.
Eestis oled Sa oma kolleegidega asutanud Diasporaa Akadeemia. Millega see täpsemalt tegeleb?
SJ: Kõige suurem suunitlus on eestlased piiri taga. Meil on kolm uurijat ja kõigil on erinevad teemad. Aivar Jürgenson on varasemalt uurinud Argentiina ja Venemaa eestlasi, praegu on ta “Mandariinide” jälgedes Abhaasias. Maarja Merivoo-Parro vaatab Ameerika eestlaste ajalugu. Tallinnas korraldasime eelmisel sügisel suurele põgenemisele pühendatud konverentsi. Edaspidi aga tahaks osaliselt pilgu pöörata ka tänastele rändeküsimustele.
Eesti meedias on see praegu väga päevakajaline teema, kui palju eestlasi on välismaale läinud ja jäänud. Kui Sa võrdled sõdadevahelist ja praegust aega, siis kas meedias levivates hoiakutes on ka sarnasusi või erinevusi?
SJ: Eestlaste rändelugu on umbes 150 aasta pikkune ja alati on sellega käinud kaasas küllaltki elav diskussioon ajakirjanduses. Kui algas Vene Impeeriumi teistesse piirkondadesse rändamine, kaasnes sellega leheveergudel eelkõige hukkamõistev hoiak, mis ajapikku siiski mõnevõrra leebus.
Kahe maailmasõja vahel oli ka erinevaid seisukohti. Osad kirjutasid, et kas me siis selle nimel Vabadussõjas võitlesimegi, et Eestist lahkuda. Teised leidsid jällegi, kui Eestis kõhtu täis ja katust pea kohale ei saa, tuleb seda mujalt otsida.
Tänapäeval pole mulle silma jäänud, et ajakirjandus Eestist lahkujaid hukka mõistaks. Küll aga mõistetakse tänased lahkujad hukka netikommentaariumites. Seal kirjutatu on kindlasti põnev uurimusteema mõnele sotsioloogile.
Uudisteportaalide kommentaare lugedes ilmneb tendets, et üks pool mõistab kodumaa reeturid-lahkujad hukka, samas kui teine pool toob välja põhjendusi, miks lahkuti. Need ei pruugi alati olla majanduslikud, tuuakse näiteks välja Eestis levivat sallimatust vähemuste suhtes. Või et Riigikokku sai erakond, kes sooviks samasoolisi paare tikkudega põlema süüdata.
Sul on väga interdistsiplinaarne doktoritöö teema, aga millega Sa igapäevaselt tegeled?
SJ: Varasemalt olin Tallinna Ülikooli raamatukogu väliskirjanduse keskuse juhataja. Hetkel olen Tallinna lähedal ühes koolis ajalooõpetaja. Stratfordi Ülikooli eesti kogu varustan kirjandusega. Tuleb mitmel rindel tegutseda, et oleks huvitav.
Kas eestlane on oma loomult rohkem paikne või rändur?
SJ: Ema mul armastab rääkida, et eestlased on paikne rahvas, panevad tammepuu väravasse kasvama ja ei lahku. Mina seda ei usu. Mulle endale tundub, et alati, kui ajaloos on olnud võimalust, on teatud protsent eestlasi lahkunud. Inimliiki võiks tegelikult üldistatult ka kutsuda homo migrant – rändav inimene. Me pole kuskil paiksed olnud, inimesed on ikka rännanud. Rändepotentsiaal on igas inimeses peidus, küsimus on kas ja millal see vallandub ja mis on ajendid.
Kui vaadata tagasi minevikku, siis kohe kui 19. sajandi keskel avanes eestlastele võimalus siirduda elama mõnda teise Vene Keisririigi piirkoda, algas laiaulatuslik ränne. 1850. aastate ja I maailmasõja vahel rändas Eesti aladelt välja üle 200 000 eestlase – märkimisväärne number! Samuti leidus välja rännata soovijaid kahe maailmasõja vahel ning hulgaliselt on lahkutud ka peale iseseisvuse taastamist, eriti viimasel kümnel aastal. Mis on aga positiivne – ajalugu näitab, et alati on olnud tagasipöördujaid. Ja tegelikult on väliseestlaste osa tänases Eesti elus märkimisväärne – Eesti Vabariigi president on väliseestlane. Eesti Panga president on väliseestlane. Eelmine Eesti Panga Nõukogu esimees oli väliseestlane. Seis pole sugugi halb!
Aale Kask-Ong
Meie Kodu /
Austraalia
