Eelmisel nädalal oli üks Eesti kevade harva esinevaid ilusaid päevi, mil lund on veel natukene maas, taevas on sinine, päike paistab ja väljas on 20 kraadi sooja. Ilm oli nii ilus, et ma tegin oma seljale lausa päikesega liiga!
Terve päeva kärpisin ma meie õunapuudelt oksi. Võtsin pikalt hoogu, et seda tööd teha, sest see nõuab redelit pidi üles ja alla ronimist, pikk talv oli aga mu kondid istumisest kangeks teinud. Et olin otsuse vastu võtnud, tuli mul siiski tegutsema hakata. Asetasin alumiiniumredeli ettevaatlikult kohale ja asusin oksi lõikama. Töö edenedes kasvas ka mu kindlustunne ja mitu aastat lõikamata õunapuuokste saagimine läks üha vilunumalt. Meie majapidamises on olemas ka korralik ketassaag, aga ma ei taha kuidagi tunnistada, et kardan seda kasutada, kuna mul on komme muutuda hooletuks. Teismeliseeas oleksin ma oma sõrmed kreissaega peaaegu otsast lõiganud, armid käel tuletavad seda siiani meelde. Teinekord tahtsin ma õllepudelit avada puust peitliga, kuna ma ei leidnud üles pudeliavajat. See katse lõppes kahekümne õmblusega. Inimene peab oma võimete ja oskuste piire siiski teadma ja neid tunnistama.
Tulles tagasi selle ilusa kevadpäeva juurde, siis läks õhk ikka soojemaks ja mul sai nahk üles-alla ronimisest märjaks. Viskasin pintsaku seljast, varsti ka särgi. Tavaliselt olen ma terve pika päeva üksi, kui keegi tuleb, siis hakkavad meie koerad haukuma ja annavad teada külalise saabumisest.
Töö käigus muutusin ma ikka julgemaks ja julgemaks. Ühel hetkel panin ma jala redeli kahe pulga vahelt läbi oksteharusse, sest sain nii mugavamalt üht suuremat oksa saagida. Jalg jäi aga sinna kinni. Kui ma seda ära tahtsin tõmmata, hakkas redel aeglaselt tahapoole liikuma. Viskasin sae käest ja haarasin kinni oksast, mida ma äsja olin saaginud, lootuses selle külge rippuma jääda. Muidugi andis oks järele ja ma kukkusin maha, õnneks sain küll jala enne kingast välja, king ise jäi kinni kiilutuna rõõmsalt kahe oksa vahele rippuma. Esimese hooga jäin vaikselt maha lamama, nagu mõistmata, mis juhtunud oli. Õnneks kukkusin ma oksahunniku otsa ja see pehmendas lööki. Ka verd ei olnud kuskilt näha voolamas. Ka mu luud-kondid jäid siiski terveks.
Arvestades kõike seda, mis minuga elu jooksul on juhtunud, pean kinnitama, et õigus on mu naabril Karlil, kes ütles, et ükskõik mis Viidoga ka juhtub, ta tuleb sellest ennast kriimustamata välja.
Sedaviisi maas lamades jäi mu pilk peatumata Mukil, kes kasvuhoone juurest mind teraselt jälgis. Nii läksid mu mõtted sellele, miks peetakse koera inimese parimaks sõbraks. Küllap seepärast, et nemad ei mõista inimese üle kohut. Kujutage nüüd ette, et Muki saaks rääkida ja ta küsiks: „Viido, kas see oli sinust tark tegu?“ või „Mina küll sinu asemel nii ei oleks teinud!“ Ehk kärataks ta isegi: „Ma ju ütlesin sulle, et nii ei tehta!“
Koer on inimese parim sõber ka seetõttu, et ta on vaikiv kaaslane, kes ei taha muud, kui olla sinuga koos. Mukigi on kõige õnnelikum siis, kui tal on kõht täis ja ta mõistab, et ma suundun metsa või põllule ning võtan temagi endaga ühes. Ükskõik, kuidas ma puid või muru pügan, ei pane Muki mulle midagi pahaks, vaid rõõmustab võimaluse üle ka ise kohal olla, kui mul on midagi teoksil.
Muudel juhtudel ei ole tal paremat ametit kui lamada välisukse juures ja oodata, kuni ma tulen.
Kas pole tore amet ühel koeral?
Viido Polikarpus
