Ülemaailmsed Eesti päevad Stockholmis a. 1980 REE vastuvõtt Grand Hotell Royalis. Fotol vasakult: Ahti Pae, dr. Olgred Aule, Saksa Liiduvabariigi saadiku esindaja dr. Hermann Wentker, EV peakonsul saadiku ülesandeis Ernst Jaakson, pr. Claire Jaakson ja Tiiu Kroll-Simmul
Tänavu 13. märtsil lahkus igaviku radadele Heidelbergis elanud majandusteadlane, linnaplaneerija ja riigiteaduse doktor Olgred Aule. Mõne inimese kohta öeldakse – eriti kui räägitakse vana kooli tegelasest – et tegemist on “tagasihoidliku, kuid edasipüüdliku” isikuga, milline iseloomustus sellele mehele hästi sobis.
Olgred Aule sündis 22. novembril 1916 Tartus nö dünastilisse eesti perre. Tema isa Eduard Georg Aule oli 1905 a. abiellunud Liivimaa neiu Sophie Aline Jehnich’iga, kelle soontes voolas preisi, šveitsi ja prantsuse verd. Eesti keele õppis Sophie Aule kiiresti selgeks. Peres oli 5 last – Ruth Mary, Ilmar, Erik, Olaf ja Olgred.
Eduard Georg Aulest sai varsti Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse juht, aga ta oli tegev ka paljudes teistes ettevõtetes. Pärast Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu ja Asutava Kogu liikmeks olekut sai Olgred Aule isast EW toitlusminister, hiljem aga Eesti Panga direktor ja selle esimene president.
Olgred Aule lõpetas 1934 a. Westholmi Gümnaasiumi. Järgnesid õpingud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ning Berliini Majandusülikooli juures.
1941 siirdus Aulede pere põgenikena Saksamaale, mida võimaldas Olgredi ema päritolu. Juba järgmisel aastal saabusid nad mõneks ajaks Eestisse tagasi. Kaks aastat hiljem oli pere juba uuesti sunnitud Saksamaale põgenema.
Olgred Aule oli hallipäine härrasmees, kes kandis hea lõikega ülikondi, kuid kes ei asetanud ennast kunagi esiplaanile, nii nagu on aristokraadile sobilik. Sellise saleda kehaehitusega mehe puhul – Olgred rääkis sealjuures tasase ja veidi kähiseva häälega – poleks võinud arvata, et too vaoshoitud mees oli Itaalias Wehrmachtis teenides kolm korda haavata saanud.
Sõja lõpu lähenedes viidi Aule Eesti Diviisi üle, pärast seda veetis ta 5 aastat Vene-maal sõjavangis. Ligi miljon saksa sõjavangi suri seal vangistuses. Vangilaagrist pääses Olgred Aule tagasi Lääne-Saksamaale, jälle “baltisaksa” sildi all, mis jätab temast aga vale mulje. Olgred Aule kaasvilistlane Madis Päts korporatsioon Vironiast on tabavalt ütelnud: “Ta oli eesti teadlane ja ühiskonnategelane, hingelt aga ka baltlane ja eurooplane selle sõna parimas väljenduses…
Kodune kultuuriline mitmekesisus andis Olgred Aulele juba varakult laiema rahvuslik-kultuurilise identiteedi ja tõenäoliselt ka tõuke ning võimekuse olla hilisemas elus sidepidajaks eestlaste ja teiste baltlaste vahel. Nimetatud omadus avaldus eriti selgelt tema pikaajalises tegevuses eksiilis. Samas isa eeskuju nõudis kindlasti ka eestluse hoidmist, usku Eesti tulevikku ja tegutsemist Eesti huvides.”
Saksamaale vangilaagrite vintsutustest tagasijõudnuna stabiliseerus Olgred Aule elu. Pärast abiellumist a. 1952 ja teadusliku töö “Die Subventionierung der Wohnungswirtschaft. Ein Vergleich der Subventionierungssysteme” kaitsmist järgmisel aastal promoveeriti Olgred Aule Kölni ülikooli doktoriks.
Ta oli seejärel Kölni ülikooli ehitusmajanduse osakonna teadur, töötades hiljem referendina, osakonna juhatajana ja uurijana Majandusuuringute Instituudi juures Münchenis. Oli ühtlasi Saksa ehitusministeeriumi komisjonide teaduslik nõustaja, ning International Association of Construction Coordinators’i (IACC) asepresident. Tema sulest ilmus mitu uurimust ja raamatut ehitusmajanduse teemal.
Madis Päts ütles 17. aprillil korporatsiooni Viroonia Tallinna konvendis korraldatud mälestusüritusel: “Igapäevase töö kõrval osales Olgred Aule väga aktiivselt eestlaste ja laiemalt baltlaste koondamisel ning jätkas seda ka kõrges vanuses kuni oma pika elu lõpuni. Kõrvalt vaadetes tundub, et tegevus eestluse ja baltlaste koostöö hoidmisel Saksamaal oligi tema elus kõige tähtsam… (perekond Aule on (sellele lisaks) mõjutanud) oluliselt korp! Vironia arengut järjepidevalt kokku 125 aasta vältel, alates asutamisest kuni tänaseni.”
Akadeemilisele- ja tudengielule valgust heites ja mõeldes Olgred Aule Müncheni kui ka Heidelbergi etappide peale tulevad ilusasti nähtavale malbus ja tasane sarm, mis olid Olgredile iseloomulikud.
Need inimesed, kellel on olnud juhust viibida eesti, läti ja baltisaksa korporatsioonide ühistel kommerssidel ehk vennastuspidudel Saksamaal ja mujal teavad, et need on muljetavaldavad üritused. Isegi aastatel enne Balti riikide iseseisvuse taastamist võtsid nendest reeglina osa paarsada inimest mitmelt poolt Euroopast ja isegi kaugemalt. Esimene leidis aset 1964. a. suvel. Eriti pidulikuks ja meeldejäävaks osutus Balti Rahvaste Kommerss 1982. a., mil Tartu Ülikool tähistas oma 350. aastapäeva. Nõukogude okupatsiooni lõppedes hakati Balti Rahvaste Kommersse korraldama vaheldumisi Eestis, Lätis ja Saksamaal (käesoleval aasta tuleb see Poolas), millest tulenevalt kommerssist osavõtjate arv lähenes vahepeal juba tuhandele. Kõnesolev traditsioon käivitati küll enne tema juhtimisperioodi, kuid balti kommersside uhke ja samas meeldiva riituse hingeks ning peamiseks elushoidjaks oli palju aastaid Olgred Aule.
Osalemine kauni Heidelbergi lossi kuningasaalis igivanasid traditsioone järgival suurel kommerssil jätab unustamatu mulje. Südaöö paiku antakse korraldus lossist lahkumiseks, kuid siis on vanalinna kõrtside uksed külastajatele ikka veel valla. Saksamaa vanimat ülikoolilinna peetakse ju korporatsioonide lätteks. Olgred Aule viimaste aastate kodulinna kitsad ja mägised tänavakesed, aga ka laevasõidud Neckari jõel – eriti kui viljapuud õitsevad ja ööd on sumedad – sellised mälestused naljalt meelest ei kao. Selles oli midagi erilist – istuda mitmekesi kohvikus Goethe kivisilla juures ja meenutada sõpru ning kodumaad, asudes ise okupeeritud Eestist füüsiliselt kuidagi nii lootusetult kaugel.
Kõik, kes me seda nautisime, kipume unustama, kui palju tööd ja vaeva kulub selliste ürituste korraldamise peale. Suur osa sellest oli peakorraldaja Olgred Aule kätetöö.
Olgred Aule Saksamaal, Olaf Aule ja Ilmar Aule Rootsis ning Erik Aule USA-s osalesid kogu oma elu aktiivselt korp! Vironia tegevuses ja elasid ka väga kaasa 1980-ndate lõpus korporatsioon Vironia tegevuse taastamisele Eestis.
Vaba Eesti Sõna lugejatest mitmed mäletavad ilmselt Erik Aule paljutõotavat ja andekat poega Madist, kes hukkus 28-aastaselt autoõnnetuses a. 1968.
Lõpetuseks tuleb mainida vaeva, mida Aule mitmeid aastaid nägi Saksa-Balti Seltsi kuukirja “Mitteilungen aus baltischem Leben” toimetajana. See sõnumikandja viis uudiseid Baltikumi kohta paljudesse Eestile, Lätile ja Leedule kaasa elavatesse kodudesse. Ka seda tööd tegi Aule korrektselt ning hoolivusega. Kõigele eelnevale lisaks oli Olgred Aule Balti Seltsi Saksamaal juhataja. Aastal 2002 annetati talle eestluse hoidmise eest Saksamaal Valgetähe V klassi teenetemärk.
Siinkirjutaja ütleb Olgredile postuumselt paljude inimeste nimel aitäh, mõeldes temale nüüd siis kahjuks juba ajas tagasi.
Jüri Estam
