VES 37 – 20. septembril, 2006

<!– .style1 {color: #0000FF} –>Lakewoodi Eesti Ühingu juubel kujunes suurpidustuseks

Sajad endised lakewoodlased jagasid meenutusi “vanadest aegadest”

Rahvuskultuuri Selts “Kajakas” Pärnust esinemas. Foto: Rein Linask

Bill Karjane, asutajate järeltulija, kõnetoolis. Foto: Rein Linask

Pidustused olid kavatsetud kolmepäevaseks ürituseks. Septembri esimene nädala-lõpp koos Labor Day’ga oli aastaid suurürituste perioo-diks Lakewoodis, sageli koos spordipäevade ja spordiüritustega. Viimastel aastatel on spordipäevad nihkunud varasematele nädalalõppudele ja Lake-woodi Eesti Maja pidustused on toimunud väiksemalt, kui üldse. Kuid selle aasta Labor Day nädalalõpp tuletas meelde tõepoolest endisi aegu, kus seltsimaja kubises külalistest.
Reede õhtul, 1. septemb-ril, saabusid kohale “Kajaka” rahvatantsijad Pärnust, samuti “Pärnu Poisid” oma instrumentide ja laia repertuaariga. Kuigi kaks magamata ööd oli grupil taga, jaksasid nad hästi esineda ja Lakewoodi rahvaga tutvuda. Reedeks oligi kavandatud “Tutvumisõhtu”. Sopran Maarit Vaga esines mitme meeleolulauluga, klaveril saatis Linda Richters. Gunnar Tamm juhatas ühislaule. Aadu Rein pakkus meelelahutust oma akordioniga. Pianist-helilooja Kristjan Randalu etteaste oma heliloominguga oli suurepärane, nagu võis oodata. Oli tore algus juubelipidustustele. Külalisraama-tusse oli kogunenud üle 150 nime. Mitmed salakõrtsi külastanud noored aga ei jõudnudki külalisraamatu ligi.
Laupäeval toimusid peapidustused. Lakewoodi eestlased tutvustasid Pärnu külalistele ümbruskonda, ookeani ja Lakewoodi eesti luteriusu kirikut, mis on ainulaadne terves Ühendriikides. Selle ehitasid eestlased ise oma arhitekti Hugo Roomani kavandi järgi. Ehitusmaterjaliks kasutati tsemendiplokke, mis tulid eesti vabrikust. Suure altarimaali valmistas kunstnik Endel Kõks. Ja see ning kogu kirik oma kolme suure ristiga on vaatamaisväärsus kõikidele kaasmaalastele ja sellega tutvusid ka Pärnu külalised praost Thomas Vaga vahendusel.
Õhtuks oldi juba peoriietes. Pidulik juubeliaktus pidi toimuma seltsimaja väljakul, kuid vihmane ilm viis peo sise-ruumidesse, mis jäid küll kohe alguses kitsaks. Saalipoolele mahtus umbes 130, kohvikusse vähem ja salakõrts oli noorte poolt väga soositud. Metsa puude alla jätkus ka pidutsejaid ja eesti laulud kõlasid õhtupimeduses, nagu endistel aegadel.

Loe edasi

MAKSUMAKSJATE KULUL

Ilmar Mikiver

“Ah, need eksootilised fanaatikud”, ütlesime Teise maailmasõja päevil, kui tuli käibele uus sõna – “kamikaze”. See tähistas jaapani enesetapu-lendurit ehk ”inimpommi”, kes sööstab oma aeroplaaniga vastase sõjalaeva keresse. Nüüd, kus Iraagi sõda on tutvustanud meile üht uut tüüpi inimpommi – dünamiidipadrunitega iseennast õhkivaid terroristide lapsi – ei ole enam õige kõnelda sellest relvaliigist kui “eksootilisest” fenomenist, mis kuulub kuhugi meile mitte-tuntud maailma. Nüüd seisame silmitsi islami pealetungiga, mille üheks tähtsamaks tööriistaks on panna vaenlast ise-ennast hävitama.
Selle doktriiini õpetamine on käimas juba aastakümneid sadades mosheedes üle kogu Läänemaailma ja mis ehk veel üllatavam: enamasti maksumaksjate kulul.
Briti 20. sajandi vaimukamaid filosoofe ja esseiste, Malcolm Muggeridge, kirjutas juba 1970. aastail Läänemaailma lähenevast enesetapu-ohust:
“Meie Lääne tsivilisatsioon on kogu ajaloos esimene, mis kasvatab ja õpetab välja iseenda hävitajaid, andes ühiskonna kulul haridust neile barbaritele, kes taotlevad ta kukutamist, ahvatledes ta kodanikke ootama ja isegi tervitama ta varingut, summutades kõiki hoiatavaid hääli, ja mõnitades seda usku, mis võiks ehk veel katastroofi ära hoida”.
Muggeridge peab siin silmas lääneriikide humanitaarset ühiskonnakorda, mis tagab immigrantidele prii ülal-pidamise, koolihariduse, töötu abiraha, ravikindlustuse jm. , rääkimata usuvabadusest. Lisagem: ja mis on võimaldanud paljudele nüüd kinnipeetavatele islami terroristidele pühendada end jäägitult inimpommide meisterdamisele ja õhkimisele. Lääneriigid peaksid nendele jagatud sotsiaalhoolde hüvised arvestama sõjakulude hulka.
Rääkidest sõjakuludest, painab mind sageli mõte, et käimasolev nn. Kolmas maailmasõda on enneolematult alandanud elu hinda just seeläbi, kui odavaks on nüüd läinud surm.
Surm on läänlastele üks tähendusrikkaimaid teoloogilisi sümboleid ja rohkeimate rituaalidega sisustatud sündmusi. Suured mõtlejad, otsides Elu Mõtet, omistavad surmale mõnigi kord elu kui tervikut läbivalgustava jõu. Surm on elu antitees ja äraseletus, ütleb nt. psühhoanalüüsi isa, Sigmund Freud, kes vastandab inimese positiivse elujõu ehk Libiido temas toimivale negatiivsele jõule, millele ta annab nimeks Thanatos, st. surma personifikatsioon kreeka mütoloogias.
Suurejoonilisima sisu omistab surmale aga mõistagi risti-usk. Kristlase usutunnistuse järgi algab surmaga igavene elu. Pühakiri ütleb: „Kristus on mu elu ja surm mu kasu“. Selles peitub kristlase sisemine kutse näha oma elu läbi Kristuse õpetussõnade, see on: headuse, kahetsuse ja andeks-andmise valguses, mis on teravas vastuolus islami kättemaksuiha ja tema julma karistuskoodeksi, Shariah’ga. Tolles teatavasti on ette nähtud karistusnormid nagu süüdistatu kividega surnuks loopimine või tema ihuliikmete maharaiumine.
Ja nüüd veel inimpommid – islami Püha sõja (dzihaadi) tähtsaim panus moodsasse sõjatehnikasse! Dzihaad on teinud surmast argielu odava tarbeaine (commodity) nagu, ütleme, riitsinuse õli või uksemati, millel puudub igasugune õilistav dimensioon.
Malcolm Muggeridge’il oli õigus juhtida Lääne tähelepanu sellele, kuidas me ise oma riigirahadega soodustame tuleva sugu-põlve ümberkasvatamist moslemiteks.
Mõistes surma tähtsust elu mõtestamisel saame aru, kui naeruväärne on mõnede lääne inimõiguslaste püüe teha sisserändavaist barbareist kuulekad heaoluriigi kodanikud.

80 kultuuritegelase avalik pöördumine

“Toetades Ilvest, aitame Eestit”

VES avaldab 80 kultuuritegelase ja teadlase ühisavalduse “Toetades Ilvest aitame Eestit”, milles nad kutsuvad valijamehi hääletama presidendivalimistel Toomas Hendrik Ilvese poolt.

Meie, 80 allakirjutanut, ei kavatse enam taluda presidendivalimiste käigus tekkinud olukorda, mis on muutmas Eestit umbseks kolkaks. See nõrgendab eestlaste eneseusku ja meie riigi usaldusväärsust – seega meie riigi tulevikku.
23. septembril koguneb kolmsada nelikümmend seitse meie hulgast Estonia kontserdisaali valima Eesti riigipead. Vaid 347 – ent see on sihiseadmise päev kogu riigile. Me soovime, et sel päeval valitav rada viiks Eesti ähvardavast umbsusest eemale avarama eluvaate poole.
Seetõttu me võtame endale vastutuse olla Toomas Hendrik Ilvese usaldusmeesteks ja tagame, et meie presidendikandidaadist saab hea riigipea.
President Arnold Rüütel on pälvinud meie tänu, veendes kolm aastat tagasi kõhklejaid toetama Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Praegu laseb president Rüütel end kahel erakonnal ära kasutada parteiliste eesmärkide saavutamiseks, mis ei ole kooskõlas riigipea rolliga demokraatlikus riigis. Tänase Eesti suurim mure ongi polii-tilise kultuuri nappus, mis teeb meele mõruks kaasmaalastel ning kahandab Eesti usutavust välispartnerite silmis.
Peatselt valitaval riigipeal tuleb raudse järjekindlusega püsida erakondlike huvide sõltumatu tasakaalustajana. Presidendil peab olema terav silm ning vahe keel, et hoiatada avalikkust selliste sise- ja välispoliitiliste arengute eest, mis ohustavad Eesti demokraatlikku ja euroopalikku rada.
Me kinnitame valijameestele, et Toomas Hendrik Ilves suudab presidendina rääkida oma rahvaga ausalt ka valusatest asjadest ning esindada meid oskusliku rajaleidjana välissuhtluses – nagu seda tegi president Meri. Toomas Hendrik Ilvese analüüsivõime ja tulevikku suunatud pilk, tema kodumaa-armastus ning rahvusvaheline kogemus on voolinud temast isiku, kes järgmisel viiel aastal suudab Eesti Vabariigi presidendina oma rahvale rohkem anda kui tema vastaskandidaat Arnold Rüütel. Me teame, et nii arvab ka enamus eestlastest.
Me hoolime oma vabast riigist ning kutsume kõiki üles jätkama kokkuhoidva ja avatud Eesti ülesehitamist. Meie üleskutse on nõudlik, sest peame seda oma kohustuseks. Meie üleskutse on avalik, sest me armastame Eestit.
Jaan Kross, Viivi Luik, Arvo Pärt, Neeme Järvi, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Olev Subbi, Enn Põldroos, Jüri Arrak, Erast Parmasto, Ita Ever, Kaljo Kiisk, Aarne Üksküla, Merle Karusoo, Mart Saarma, Fred Jüssi, Kuno Areng, Tõnis Mägi, Ellen Niit, Enn Soosaar, Doris Kareva, Jaak Jõerüüt, Riho Sibul, Reet Linna, Andres Tolts, Mait Summatavet, Leonhard Lapin, Dimitri Kaljo, Leo Mõtus, Peeter Tulviste, Hillar Aben, Mart Meri, Hirvo Surva, Vardo Rumessen, Ivari Ilja, Ave Alavainu, Andrus Kivirähk, Ilmar Raag, David Vseviov, Jaak Johanson, Mihkel Raud, Ülle Lichtfeldt, Ain Lutsepp, Jaan Tätte, Peeter Laurits, Hardi Volmer, Jaanus Rohumaa, Imbi Paju, Peeter Simm, Mart Juur, Janno Põldma, Heiki Ernits, Hannes Võrno, Kiur Aarma, Peeter Oja, Ülo Krigul, Hendrik Toompere jun, Tõnu Oja, Jüri Aarma, Jaan Elken, Lauri Vahtre, Ülar Mark, Helmet Raja, Jaan-Olle Andressoo, Mare Mikof, Marko Mäetamm, Kaido Ole, Jaan Klõsheiko, Heie Treier, Tiina Tammetalu, Asko Künnap, Julia Maria Künnap, Anu Kalm, Dan Mikkin, Viive Noor, Regina Lukk-Toompere, Juss Piho, Jaan Tammsaar, Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla

Putin maridele: “Me soovime teile ainult rahu – igavest, õndsat rahu!
ernst O. Tarieni karikatuur

Sügispööripäeva eel

Vello Helk 08.09.2006

Seekord langeb presidendi valimine vali-miskogus sügispööripäevale, millel võib olla sümboolne tähendus. Eelmiste kommentaaride tähelepanekutele on veel lisa.
Kui ka Rüütel nõustunuks kandideerima Riigikogus, oleks saadikutel olnud võimalus kahe kandidaadi vahel valida. Seega on see oma viga. Keskerakonnas ja Rahvaliidus oli parteidistsipliin pealesurutud, usalduse puudus, teiste puhul aga vaba valik salajase hääletamisega. Tema kandideerimine oleks tähendanud osalemist valimisdebattidel, miks tahab ta seda vältida?
Kui Narva linnavalitsus tähistas Narva „vabastamist“, tegelikult hävitamist, mida saatsid Keskerakonna ja Rahvaliidu toetus ja tervitused, jättis Rüütel oma arvamuse avaldamata, mida võib lugeda vaikivaks heakskiiduks. Sellega seoses meenub, et kui ENSV Ülemnõukogu presiidium 17.veebruaril 1989 kuulutas 24. veebruari iseseisvuspäevaks ja otsustas heisata Pika Hermanni tornis sini-must-valge, kommenteeris seda Arnold Rüütel: ”24.veebruaril 1918 kuulutati tegelikult välja esimene iseseisev Eesti riik vastavalt rahvaste enesemääramiseõiguse leninlikule põhimõttele. See ei tähenda hoopiski, et me ei tähista enam Eesti  töörahva kommuuni või ENSV aastapäeva”.
Kui Rüütel teledebatis ütles: “Lihtne vene inimene võitles oma maa eest ja kaotas lähedasi. Inimlikult tuleb seda mõista”, peab olema valvas. Eesti president muretseks eeskätt eestlaste tunnete pärast. Eestit vallutades ja hävitades ei võidelnud ”lihtne vene inimene” oma maa eest.
Rüütel vaheldumisi ei tea ja teab selle tegelase nime, kes pidi 1991. aastal saama Eesti asehalduriks, aga Putin eelistab igal juhul teda presidendina. See on tunnustus tema suure-pärasele kohanemisvõimele. Peaministri nimi pole ka saladus, selleks arvab Putin tema nõuniku Kolerovi kohaselt Savisaare, kellel on ju korralik vene taust. Sel kombel pääseb Venemaa oma Eesti esindajate kaudu Euroopa Liitu ja NATO-sse.
Kesknädala 23. augusti numbris troonivad esilehel taasisesisvumispäeva tähistamisel kõrvuti Rüütel ja Savisaar, kes ju seda ei teinud 15 aasta eest. ENSV ajal istusid kõrvuti Rüütel ja Vaino, mille näitena levitatakse võrgus ühte fotot veteranide austamisest. Vaino on läinud, veteranid tulevad nähtavasti tagasi, aga kes lahkub järgmisena?
Rüütel väidab, tema ei olevat olnud kaasas kaksikleppe koostamisel (Postimees 31.8.). Aga garant osaleb ju lepingus kolmanda osapoolena! Või on ta pigem vabatahtlik pantvang? Rüütlil pole nähtavasti ka mingit arvamust ega sõnaõigust – tema asi on võtta kokkulepe teadmiseks ja täitmiseks. Just nagu ENSV-ajal? Pealegi on see lepe riigipea ära-kasutamine poliitikas, tema sidumine kahe parteiga, kes ei vastuta oma tegude eest, vaid näitavad teistele näpuga. Selle kaudu on ta ka osaline rahva lõhestamisel, mida ta kogu aeg taunib. Kokkulepe jätab pronksmehe oma kohale, algavad lõputud ümarlauatamised Eesti vabaduse vastaste osavõtul (probleemile lahenduse leidmise asemele ümarlaud hoopis välistab seda) ja piirilepe, mida president juba heaks kiitnud, tuleb ratifitseerida ilma pre-ambulata. Räägitakse Rüütli laimamisest, kuigi on tegemist faktidega. Venemaa loeb ju ka laimuks Eesti okupeerimise mainimist.
Kui juhiti tähelepanu tema osalemisele Johannes Hindi represseerimisel, väitis ta, et tema allkiri ei olnud sellega seotud, ”vaid osundas nõuetele korraldada asjaajamine Desinteg-raatoris vastavaks tollastele normidele”, ja lisas ”võin kinnitada, et ühelgi ametipostil, kuhu elusaatus on mind viinud, pole ma tegutsenud meie rahva vastu või taotlenud isiklikku kasu” (Eesti Päevaleht 5.09.).
See meenutab Rüütli 1991. aasta 21. märtsi kirja Ernst Jaaksonile, milles ta väitis, et ta po-levat kirjutanud ühtegi rida, mis oleks solvanud väliseestlasi, et kõik need olevat kirja pandud ilma tema kaastegevuseta ja temalt luba küsimata (Ernst Jaakson, Eestile, 1995, lk. 285; vt. ka VES 13.07.).
Ta polevat tegutsenud rahva vastu, aga oli ju riiki okupeerinud terrorirezhiimi teenistuses, kas viis teda sinna elusaatus? Kas on ükski tippkommunist oma süüd tunnistanud? Venemaa ei tunnista ju ka okupeerimist ega represseerimist  – hoiak on paralleelne. Kõik oli juriidiliselt korras, toimus ju ”tollaste normide” kohaselt? Miks pannakse seda aga pahaks väikestele mutrikestele, kuna käsuandjad on osalt ikka veel võimul? ”Tollaste normidega” saab õigustada kõike, isegi eesti rahva eliidi likvideeri-mist. Nürnbergis ei olnud võimalik seda väidet kasutada.
Tema ”jätkusuutlikkust” illustreerib Johannes Hindi probleemi kommenteerimisel arvamus, et ”tollane ¨ühiskond eksisteeris samadel alustel nagu ka teised ühiskonnad” (SLÕhtuleht 6.9.). Ikka on teised süüdi: ta ei tea, pole sekkunud, tal polnud aimugi jne. Kas sellist presidenti vajab Eesti?
Rüütli toetajad väidavad, et neil olevat juba valimiskogu enamus käes. Viimasel ajal on ka olnud palju ülejooksikuid – eriti Keskerakonda. Sel kombel loodetakse järgmistel Riigikogu valimistel kindlustada endale võitja positsiooni. Küllap lastakse eksisteerida ka opositsioonil, seda maatasa tehes. Putin teeb juba opositsioonipartei, mis on ka tema sõiduvees. Eeskujuks võib olla juhitav või Surkovi ”suveräänne” demokraatia (Postimees 1.9.). Üks kommentaator ütleb selle kohta: ”Kõigi eelduste kohaselt oli õigus akadeemik Gustav Naanil, kes väitis, et eesti rahvas ei vääri vabadust, sest ta ei oska sellega midagi peale hakata. Valides Edgarit Eestit valitsema, on see väide leidnud oma kinnituse”.
Sellele arengule on kaasa aidanud ebamäärasus Eesti mineviku käsitlemisel, mille tulemusena on koostööd okupatsioonivõimudega hakatud kujutama ainuvõimaliku eluhoiakuna, isegi rahvuslikkuse avaldusvormina, kuna vastupanuliikumist, ka Eesti ajaloo suurimat kodanikualgatust – Eesti Kongressi, aga ignoreeritakse. Nõukogude minevik on taas au sees, põhivabaduste kaitsmises nähakse aga vandenõud Venemaa vastu.
Üks kommenteerija kirjutab: ”Valitsusliik-metel, riigikogu liikmetel, presidendil on teised arusaamised eetikast, teised põhimõtted elust ja elukorraldusest, teised arusaamised moraalist ja moraalitusest, korruptsioonist jne. Kõik ikka teisiti kui valdaval osal Eesti rahvast. Kui sel-lesse ringkonda satub valimiste tulemusena “valdava eesti rahva” hulgast mõni ausameelne, siis see koolitatakse kiirelt ümber omasuguseks ja hea elulaadi saabudes kiiresti ununeb endine päritolu ning veendumused. Valitseb ringkaitse.”
18. juunil 2002 kuulutas Eesti Nõukogude Liidu okupatsioonirezhiimi ja tema vägivallaorganid kuritegelikuks, ning 25. jaanuaril 2006 mõistis Euroopa Nõukogu hukka totalitaarsete kommunistlike rezhiimide kuriteod. Mida teevad aga selle rezhiimi toetajad Eesti riigi valitsuses ja võimu juures? Tõde ei jõua aga paljude Eesti valijateni, kes ju on selles peasüüdlased. Eriti need, kes pole läinud valima, aga on agarad kommenteerima. Nüüd saaksid nad Narva rindele minemise asemel tõrjuda idavaenlast hääletuskastide juures! Kahjuks pole aga enam Uluotsa, hea tahte esindajad on väga killustunud. Eesti eliidi hävitamine annab end veel tunda, aastakümnete ajupesu on jätnud sügavad jäljed. On siiski osatud näha ohu märke. Kas osatakse, julgetakse ja tahetakse ka sellele ohule vastu hakata?

Eesti tulevik

Kui lugeda VES lehekülgi, ilmneb üsna pessimistlik pilt Eesti tuleviku kohta. Olen tutvunud umbes samasuguste arvamustega Eestis.
Millest niisugune pessimistlik vaade tuleb? On see omane ainult meile, eestlastele? Või on samasugused vaated levi-nud ohtrasti ka teiste rahvaste seas? Mis põhjusel? Siin mõningad näited ja võrdlused.
Poliitikute mittekõlblikkus
Mulle kurdeti Eestis riigikogu liikmete korruptsiooni üle. Kui katsusin väita, et niisugused nähted esinevad igas riigis, sain vastuseks, et just meie omad on kõige hullemad. Tuletasin meelde, et Teie omad Eestis vähemalt ei pannud valitsust seisma nagu juhtus meil siin USA’s 1996. aasta alguses, mis järgnes lapsikuse võistlusele spiiker Newt Gingrich’i ja president Clinton’i vahel, tulemusega, et rahaline eelarve jäi kinnitamata. See pani minu auväärt võõrustajat tõesti mõtlema.
Olen elanud Chicago kandis 22 aastat. Seal on ütlused: “Meil on parimad poliitikud, keda raha eest osta saab” (We have the best politicians money can buy). “Käi valimas varakult ja sageli” (Vote early and often).
Mineviku liigarmastus ehk nostalgia
Mõned Eestis vaatavad isegi nõukogude okupatsiooniajale nagu oleks olnud ilus aeg. Võimalik, et mõnel see nii oli. On üldine kalduvus mäletada noorusaastaid kui olevikust paremad.
Aga niisugune rumalus ulatub tagasi vähemalt aastatuhandeid. Juba mõningad antiik-kreeka autorid väitsid et noorus aina läheb hukka. Kui see oleks tõesti tõsi põlvest põlve, siis missugused tobud meie õieti peaksime olema?
Liivimaa vanem riimikroonika, mis oli mõeldud ette-lugemiseks ordurüütlitele söömaaegadel, väidab et: “varemalt, mehed olid paremad; nüüdsel ajal vaevalt keegi pürgib (lahingus) eesritta”.
Võimalikult tabavaim näide nostalgia tobedusest on USA lõunariikides. Elasin ise Mississippi osariigis 6.5 aastat ja olen sidemes paljude sõpradega seal. Lõunariikides on levi-nud müüt, mille järgi elu oli lausa paradiislik, kuni tulid va jänkid kodusõja ajal ja paiskasid kõik segamini.
Tõde on sellest kaugel. Elu enamikule lõunariikides oli raske, kuna vaesemad inimesed pidid võistlema orjatööga. Mõisnikud (plantation owners) elasid hästi. Nagu suurmaaomanikud igal pool. Aga paraku paljud lõunariikide elanikud usuvad tänaseni, et nende piirkonna suhteline mahajäämine on peamiselt va jänkide süü kodusõja ajast. Ning see on olnud tõeline pidur piirkonna majanduslikule arengule tänapäevani.
Demokraatia
Demokraatia on iseenesest väga korralage riigikord, üpris hull, aga kõik teised on veel hullemad.
Miks peaks olukord Eestis olema erinev? Ei tasu oodata omadelt inimestelt paremat kui teistelt rahvastelt. Ei ole mingit põhjust arvata, et meie oleksime teistest paremad ega halvemad.
Positiivsed nähted
Vähemalt välismaalased ei ole kitsid kiitustega Eesti Vabariigi kohta. Üks viimane näide on New York Times’is ilmunud op-ed artikkel 5. septembril: “New Europe’s Boomtown”, mis on Tallinn. Samas artiklis nimetab autor Eestit nimega E-stonia, tähendusega elektrooniline Eesti, mis viitab Eesti seosele ilmavõrguga (internet), mis on vaieldavalt parem kui siin USA-s. Olen seda E-stonia nimetust näinud juba enne. Väidab ka, et majandusteadlased tänapäeval tarvitavad nimetust “Balti Tiiger” Eesti kohta, analoogiliselt Iirimaa kohta “Kelti Tiiger”. Eesti majanduslik kasv möödunud aastal oli 10% lähedal. Paistab, et eesti majandus vaatab tulevikku ja ei ole üleliia mineviku kammitsas.
Sotsioloogia professor Ain Haas Indianapolises, kes oli alles sel aastal taas õpetamas Tartu ülikoolis, mainib et välismaalased on jälginud suure huviga Eesti elektroonilisi kohalikke valimisi. Imestavad, et auto parkimise eest saab maksta elektrooniliselt. (Meie siin USA-s alles unistame niisugustest asjadest.)
Eestlane olla on uhke ja hää…

Andres Peekna
Ansambel “Tuuletargad”

Kolmkümmend aastat kolonel Alfons Rebase surmast

?8. märtsil mälestati Eesti kahekümnenda sajandi tunnustatuimat väejuhti, kolonel Alfons Rebast. Tema lahkumisest taevasesse armeesse 8. märtsil 1976 Saksamaal, Augsburgis, möödus juba kolmkümmend aastat.
Poole oma elust pidi ta elama paguluses teadmisega, et kodumaa on võõra vägivaldse jõu poolt okupeeritud ja tema ise on kuulutatud okupantide poolt kodumaa reeturiks. 1999. aasta 26. juunil jõudis selle suure sõjamehe põrm lõpuks sünnimaale, kus ta sängitati mulda Tallinna Metsakalmistu mändide alla.
Alfons Vilhelm Robert Rebane sündis jaanipäeval 24. juunil 1908. aastal Valgas. Gümnaasiumi lõpetas ta oma uues kodulinnas Narvas. Peale Tondi Sõjakooli lõpetamist järgnes teenistus Tapal. 1935. aastal määrati ta Viljandi Kaitseliidu Sakala maleva instruktoriks. 1939. aastal sai temast Lihula komandant, Eesti väeosade likvideerimise ajal oli ta Tallinna autotankirügemendi kergetankirühma ülem.
Sõja puhkedes ei olnud tal eriti valikut, kuidas antud olukorras käituda. Nõukogude Liit oli orjastanud meie rahva, tapnud ning küüditanud paljud kaasmaalased ja sõbrad. Saksamaa oli kallale tunginud sellele agressorile ja iga aus eestlane tundis sel hetkel, et on saabunud võimalus kätte maksta surnute, vangistatute ja oma ikestatud kodumaa eest. Ma ei usu, et ette teades kui raskeks see võitlus osutub, oleks ta selles olukorras teisiti käitunud.
Alfons Rebase sõjamehe tee algas Virumaa metsadest, kus ta organiseeris rünnaku punaväelaste vastu ja saavutas oma esimese võidu. Tema unistustes oli veel kirgas mälupilt iseseisvast Eestist, ning liitumine Saksa armeega oli ainus võimalus säilitada kasvõi õhkõrn lootus vabast kodumaast. Rebane hindas sakslasi kõrgelt kui sõjamehi, natsipoliitika vastu ei tundnud ta kunagi huvi.
Esimesed lahingud idarindel koos oma kompaniiga panid aluse legendile temast kui võrratust strateegist. Kuna saks-lased andsid tihtipeale eestlastele kõige raskeimaid lahinguülesandeid, siis sai Alfons Rebane kuulsaks sellega, et täitis alati talle antud kohustused ning omas harukordset võimet sõdida minimaalsete inimkaotustega. Sellega teenis ta ka Saksa sõdurite lugupidamise, kes ekstreemsetes olu-kordades vaatasid üha sagedamini abiotsivalt Rebase poole.
Volhovi rindel asus ta juhtima 658-ndat idapataljoni, mida hakati omade seas tänu nende enneolematule vaprusele kutsuma vanade lõukoerte pataljoniks.1943. aasta algu-ses osales pataljon Punaarmee suurrünnaku nurjamises, 1944. aasta jaanuaris katsid Rebane ja tema lõukoerad Volhovi-Novgorodi piirkonnas Saksa armee taandumist. Ränkrasketest lahingutest hoolimata õnnestus tekitada vaenlasele suuri kaotusi ja päästa paljud Saksa armee väeosad ümberpiiramisest ning tuua ka oma pataljon välja. Nende lahinguliste teenete eest autasustati Alfons Rebast esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga.
Sama aasta suvel seisis ta koos oma pataljoniga mis oli arvatud 20. SS- diviisi koosseisu, kodulinna Narva all ja tegi vaenlase jõe forsseerimise väga raskeks, et võimaldada Eesti väeosade regulaarne taandumine Tannenbergi liinile.
Sinimägedes peeti maha selle sõja ühed kangelaslikumad kaitselahingud. Nendes lahingutes hiilgasid oma vaprusega tema sõjakaaslased Harald Riipalu ja Paul Maitla, kes samuti said Raudristi Rüütliristi kavalerideks. Harald Nugiseks oli sama autasu saanud mõni kuu tagasi. Sinimägedes kaotas Alfons Rebane oma parima sõbra Georg Soodeni, kellega koos oli möödunud sõjatee Idarindel.
Jaanuaris 1945 suunati 20. SS- diviis Oppelni alla, märtsiks oli kogu kohapealne korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja tulla, läbimurdel sai surma diviisiülem Franz Augsberger. Nii sai Alfons Rebasest diviisi ülema kohusetäitja. Piiramisrõngasse oli jäänud aga korpuse staap, mille väljatoomise eest hoolitses diviisiülem Rebane isiklikult. Selle geniaalse sõjalise ope-ratsiooni eest autasustati teda kõrgeima tunnustusega, mille on iial üks eestlane saanud- Tammelehtedega Rüütliristiga. See oli admiral Dönitzi viimane käskkiri mis kandis kuupäeva 8. mai 1945. Teade sellest kõrgest autasust jõudis temani alles kolmkümmend aastat hiljem, kuna Dönitzi arhiiv oli vahepeal Inglismaal. Alfons Rebase jaoks lõppes sõda liitlaste tsoonis, kuhu tal koos paljude oma meestega oli õnnestunud jõuda.
Olen tihti mõelnud, mis tegi temast sellise sõjamehe kelle lahinguteel olid ainult võidud ja mis tegi tema sõjameestest võitmatud lõukoerad keda nähes vaenlane paanikas põgenes?
Terve sõja jooksul õnnestus tal koos oma meestega viieteistkümnel korral piiramisrõngaist välja murda. Rahva seas hakati neid mehi kutsuma ka Rebasekutsikateks, kuna piiramisrõngast mindi välja ikka nii, et vana Rebane ees ja tema mehed nagu kutsikad järel. Samuti on palju arutletud sel teemal miks tema sõjamehed nii võitlusvõimelised olid? Vastus on väga lihtne: Tema sõdurid olid terved ja ei pidanud nälga kannatama, ning tundsid, et nad ei ole oma komandöri jaoks vaid kahuriliha, vaid võitluskaaslased. Nad uskusid Alfons Rebasesse ja tema ei vedanud neid iialgi alt, ning toonitas oma meestele alati, et hulljulgus ja tormakus lahingus on võrdne argusega. Tema käest on kunagi küsitud: Milline oli Sinu arvates kõige suurem lahingu-edu või saavutus: Volhhovi all, Sinimägedes või Oderi ääres? Ta vastas: “Kõige suurem lahingusaavutus on see, kui tuled elusalt koos oma meestega tagasi!”
Tahaksin rääkida ka ühest väikesest poisist, kelle nimi on Albert Erikson ja kellest sai 11-aastaselt Alfons Rebase kasupoeg ning kes meenutab alati oma kasuisa suure austuse ja armastusega. Tema elu päästsid 658. Idapataljoni võitlejad ja poisist sai pataljoni käskjalg. Sõduriaasta seljataga, tuli mõelda kodu ja kooli peale. Kasuisa Alfons Rebase sõduritee viis Eestist kaugele, kuid enne seda jõudis ta poisile otsida kodu oma perekonnatuttava juures. Väike Albert ei näinud teda enam kunagi…
Öeldakse, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, ning ka meil siin Eestis takistab ajaloost õiget arusaamist räpane rahvusvaheline polii-tika, mille järgi mõtlematult juhinduvad ka meie riigiisad. Alfons Rebase sõjaaegne teenistuskäik oli laitmatu ja tema südametunnistus puhas, ning ta oli Eesti pat-rioot. Aga ikkagi ei juleta meil teda päris omaks võtta, kuna olude sunnil kandis ta nende mundrit, kes viimase sõja kaotasid. Bolshevism, mille vastu see vapper mees oma elu lõpuni võitles on nüüdseks kuritegelikuks kuulutatud.
Loodetavasti ehib varsti Tõnismäge võimas ausammas meie kõige vapramale sõjamehele Alfons Rebasele ja pronksokupant rändab okupatsioonide muuseumi. Me oleme väike rahvas, kellel on oma väike ajalugu aga selle ajaloo üks suuremaid ning säravamaid tähti on kolonel Alfons Rebane.

Aavo Savitsch,
sõjaajaloo huviline
Artikkel ilmus uudisteportaalis delfi.ee 8.03. 2006

Lakewoodi Eesti Ühingu juubel kujunes suurpidustuseks

Sajad endised lakewoodlased jagasid meenutusi “vanadest aegadest”

Rahvuskultuuri Selts “Kajakas” Pärnust esinemas. Foto: Rein Linask

Bill Karjane, asutajate järeltulija, kõnetoolis. Foto: Rein Linask

Pidustused olid kavatsetud kolmepäevaseks ürituseks. Septembri esimene nädala-lõpp koos Labor Day’ga oli aastaid suurürituste perioo-diks Lakewoodis, sageli koos spordipäevade ja spordiüritustega. Viimastel aastatel on spordipäevad nihkunud varasematele nädalalõppudele ja Lake-woodi Eesti Maja pidustused on toimunud väiksemalt, kui üldse. Kuid selle aasta Labor Day nädalalõpp tuletas meelde tõepoolest endisi aegu, kus seltsimaja kubises külalistest.
Reede õhtul, 1. septemb-ril, saabusid kohale “Kajaka” rahvatantsijad Pärnust, samuti “Pärnu Poisid” oma instrumentide ja laia repertuaariga. Kuigi kaks magamata ööd oli grupil taga, jaksasid nad hästi esineda ja Lakewoodi rahvaga tutvuda. Reedeks oligi kavandatud “Tutvumisõhtu”. Sopran Maarit Vaga esines mitme meeleolulauluga, klaveril saatis Linda Richters. Gunnar Tamm juhatas ühislaule. Aadu Rein pakkus meelelahutust oma akordioniga. Pianist-helilooja Kristjan Randalu etteaste oma heliloominguga oli suurepärane, nagu võis oodata. Oli tore algus juubelipidustustele. Külalisraama-tusse oli kogunenud üle 150 nime. Mitmed salakõrtsi külastanud noored aga ei jõudnudki külalisraamatu ligi.
Laupäeval toimusid peapidustused. Lakewoodi eestlased tutvustasid Pärnu külalistele ümbruskonda, ookeani ja Lakewoodi eesti luteriusu kirikut, mis on ainulaadne terves Ühendriikides. Selle ehitasid eestlased ise oma arhitekti Hugo Roomani kavandi järgi. Ehitusmaterjaliks kasutati tsemendiplokke, mis tulid eesti vabrikust. Suure altarimaali valmistas kunstnik Endel Kõks. Ja see ning kogu kirik oma kolme suure ristiga on vaatamaisväärsus kõikidele kaasmaalastele ja sellega tutvusid ka Pärnu külalised praost Thomas Vaga vahendusel.
Õhtuks oldi juba peoriietes. Pidulik juubeliaktus pidi toimuma seltsimaja väljakul, kuid vihmane ilm viis peo sise-ruumidesse, mis jäid küll kohe alguses kitsaks. Saalipoolele mahtus umbes 130, kohvikusse vähem ja salakõrts oli noorte poolt väga soositud. Metsa puude alla jätkus ka pidutsejaid ja eesti laulud kõlasid õhtupimeduses, nagu endistel aegadel.

Loe edasi

?Praegune ja endised juhatuse esimehed. Foto: Rein Linask

Ülal laudkond pidulisi. Foto: Maie Currie
All: esineb ansambel “Pärnu poisid” Foto: Rein Linask

Ühislaulude juhid. Vasakul: Linda (Sillard) Wilson. Paremal: Linda (Männik) Richters ja keskel Maarit Vaga. (Kolmanda laulujuhi nimi pole teada). Foto: Maie Currie

Pidu algas lippude defileega, mida juhatas ngdr. Katrin Pillion. USA hümni laulis sopran Luule Prima, klaveril Linda Richters. Palvuse pidas praost Thomas Vaga ja ava-sõna ütles abiesimees Priit Parming.
Eriliselt huvitava ülevaate eesti ühiskonna algusest andis nn. “vanaeestlane” Bill Karjane, kes sündis eestlaste pojana Ühend-riikides ja kellel polnud siin maal olnud su-gulasi, enne kui pagulased hakkasid saabuma, nende hulgas ka Karjase pere sugulased. Huvitav, liigutav ja tore oli Bill Karjase ettekanne. Ette tulid mitmed tuntud sportlased: Jack Ardon, Tõnu Sepp, Arvo Steinpick jt. Ja eesti tütarlapsed Lakewoodi High School’ist olid kõige paremad ja kõige ilusamad.
LEÜ endisi esimehi austas juubeliaasta esimees Tõnu Vanderer. Veel elavate kirjas olevatest esimeestest/-naistest olid kohal: Laine Lya Pals, Harry Musta esindas abikaasa Hilda, Erik Must, Valter Must, Heino Maasikas ja Eda Treumuth. Pisut hiljem saabus kohale ka Virve Puström. Igale kingiti pühendusega LEÜ juubelialbum. Rein Uibopuule saadeti kingitus postiga. Märgiti mõningate juhatuse liikmete ümmargusi sünnipäevi. Austatute hulgas olid Heino Maasikas, Ferdinand Rikka ja Harry Must abikaasa vahendusel.
Esimees tänas juubeliaastal erilise panuse andnud juhatuse liikmeid, nende hulgas olid: Maie Currie, Priit Parming, Heino Ets, Endel Pool, Elmar Koppel, Lya Parming ja Virve Kai Bulla.
Sopran Mariliina Vilimaa esines mitmete ilusate lauludega. Oma esinemist alustas ta kauni aariaga operetist “Kalurineiu”. Romantiliselt ilus oli surematu “Edelweiss” ja mitmed kaunid aariad pälvisid publiku tänu ja aplausi. Klaveril saatis Erik Veski. Kohal viibis ka solisti abikaasa ja väike pojake.
Kõik kohal viibinud pärnakad kogunesid tervitama Pärnu külalisi ning laulsid nende rõõmuks “Vändra metsas Pärnumaal”. Leili ja Linnea Tõõtsovil olid süles ilusad mängukarud.
Siis esinesid Pärnu “Kajakad” mitmete rahvatantsudega: “Tagala”, “Sõrmelugu”, “Reinlender”, “Setu tants”, “Savikoja venelane”, “Tõmba Jüri”, “Kupu-Aru valss”, “Viru-Nigula valss”, naiste tants “Hunt aia taga”, Raivo Enni loodud meeste tants “Õlle jenka”, “Vanaisa polka”, “Lõbus polka”, “Killadi kõlladi”, “Sangaste Jussi armulugu”, “Meie taadi polka” ning lõpuks “Perekonnavalss”. Tantsujuhiks oli Raivo Enn, grupijuht oli Maie Kangur. Tantsijaid saatsid “Pärnu poisid”, kes ka vahepeal toredaid palasid mängisid, kui rahvatantsijad rahvariideid vahetasid. Nagu üks publikust märkis, oli “Kajakate” esitus kõige ilusam eesti rahvatantsu etendus, mida ta oli kunagi näinud. Suurepärane etendus.
Lõpuks kutsus Maie Kangur ette Priit Parmingu, Tõnu Vandereri ja Ferdinand Rikka, kellele oli kaasa toodud ilusad kingitused. Ka Lakewoodi Eesti Maja sai kingituse.
Tantsuks mängisid ja laulsid “Pärnu poisid” mitmesugust huvitavat. Teise juubelipäeva pidustused olid lõpule jõudnud.
Pühapäeval olid mitmed korraldajad aegsasti kohal saatmas külalisi teele Connecticuti suunas. Kuid pidustused jätkusid õhtul jälle. Lakewoodi oma seenio-rite rahvatantsugrupp “Sügis” esines mõne väga hästi harjutatud ja ette kantud tantsuga. Tantsujuhiks oli väsimatu Ferdinand Rikka, kes kogub seeniorid harjutustele kaks korda nädalas. Tore tegevus neile seenioritele, kes veel tantsida jaksavad.
Muusikalise ettekande eest hoolitses sopran Maarit Vaga, kes laulis mitmeid tuntuid meeleolulaule, millele solisti isa oli teinud eestikeelsed sõnad. Eriliselt meeldis publikule soome tango “Sinine ja valge”, huvitav oli tuntud “Kabaree” eestikeelsete sõnadega, “Oh aegu endiseid” jne. Naljakas oli duett operetist “Gigi”, kus Tõnu Vanderer ja Maarit Vaga esitasid dueti “I remember it well”, kuigi mälestaja mälu oli küsitav.
Rein Männiku ja Maarit Vaga duetid pälvisid publiku tormilised aplausid. Klaveril saatis Linda Richters.
Õhtu lõppes ühislauludega, mida juhatasid Maarit Vaga, Linda Richters ja Rein Männik ning kitarril saatis Linda (Sillard) Wilson.
Juubelipidustuste korraldajad olid: peakorraldaja Priit Parming, majanduskorraldajad Ülle Saluri, Anita Pallop ja Endel Pool; Üldkorraldus ja külaliste vastuvõtt Heino Maasikas, Peep Saluri, Harry Peterson ja Ferdinand Rikka; majutus Peep Saluri; toitlustus Virve Kai Bulla abililistega; baaris Markus Maasikas; Andres Simonson abilistega; loterii Imbi Sepp abilistega; informatsioon Maie Currie, Viiu Vanderer ja Priit Parming; tehnika Elmar Koppel, Indrek Ojamaa, Ferdinand Rikka, Mati Karuks, Peeter Tõõtsov ja Uno Taps; LEÜ pood: Ellen Tehve, Maie Currie, Peep Saluri ja Viiu Vanderer; parkimine Heino Ets ja Toomas Tehve.
Juubelialbum, mille müügiga alustati pidupäevade ajal, võeti vastu suure menuga. Juubeliaasta jätkub, samuti pidustused Lakewoodi Eesti Majas.
Airi Vaga

Riigikogulased algatasid põhi-seaduse muutmise eesti keele kaitseks
86 parlamendisaadikut kõigist fraktsioonidest andis 13. septembril riigikogu menetlusse eelnõu, millega sätestatakse põhiseaduse preambulis eesti keele kaitse.
Algatajad soovivad põhiseaduse muutmise eelnõu vastu võtta kiireloomulisena, milleks on vajalik nelja viiendiku riigikogulaste ehk 81 saadiku toetus. Eelnõu heakskiitmisel jõustub põhiseaduse muudatus kolm kuud pärast vastuvõtmist riigikogus.
Eelnõuga lisatakse põhiseaduse preambulisse täiendus, mis sätestab eesti keele kaitse. Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse, et seni on põhiseadusliku keelekaitse õiguslikuks aluseks vaid üksikud riigikohtu lahendid, mis kuulutavad keele kultuuri osaks.
Eelnõu mõtte algatas Reformierakond.
“Keel on ühe rahva harimise kandja ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on, kes üht rahvast rahvaks teeb; ta varjab üht lõpmata väge ja pühadust oma sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus,” tsiteeris Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Ojuland eelnõu üleandmisel üht Carl Robert Jakobsoni kolmest isamaalisest kõnest.
Isamaa ja Res Publica Liit teatas, et ühines Reformi-erakonna algatusega pärast põhjalikku kaalumist, sest põhiseaduse muutmine on erandlik ja vastutusrikas protsess.
Isamaa fraktsiooni esimees Andres Herkel avaldas samas lootust, et valitsus toetab ettepanekuid venekeelsetes gümnaasiumides eestikeelsele õppele üleminekuks ja leiab selleks ka vajalikud vahendid.
Ta meenutas, et 14. septembril on riigikogu kultuurikomisjonis arutelul Isamaa ja Res Publica esitatud keeleseaduse muudatused, millele ühendpartei loo-dab nüüd suuremat toetust.
2003. aasta juunis algatas 71 Reformierakonna, Res Publica, Rahvaliidu ja Keskerakonna saadikut põhiseaduse muutmise, et sätestada presidendi otseva-limised. See muudatus on senini vastu võtmata.
VES/BNS

Viisavabadust USA-ga takistab suur keeldumisprotsent
Eesti on täitnud peaaegu kõik Ameerika Ühendriikide viisa-vabaduse programmiga liitumiseks vajalikud tingimused, takistuseks on endiselt liiga kõrge viisast keeldumise protsent. 12. septembril koos olnud Eesti ja USA vahelise konsulaartöörühma neljandal koosolekul tutvustas välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor ja töörühma kaas-esimees Jaanus Kirikmäe arenguid pärast rühma eelmist kohtumist, teatas USA saatkond.
Samuti tutvustas Kirikmäe kohtumisel samme, mida välisministeerium on astunud tõstmaks teadlikkust USA viisanõuetest.
Töörühma USA-poolsed esindajad tänasid Eesti kolleege edusammude eest kahes valdkonnas: USA valitsuse teavitamises kõigist kadunud ja varastatud Eesti passidest ning uute USA-Eesti väljaandmislepete eest.
Uuele riikidevahelisele väljaandmislepingule ning aktile vastastikuse õigusliku abi osutamise kohta kriminaalasjades kirjutasid justiitsminister Rein Lang ja Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis Aldona Wos alla tänavu veebruaris.
USA saatkonna esialgse hinnagu kohaselt on Eesti täitnud sisuliselt kõik muud viisa-vabadusprogrammi nõuded peale ühe. Nii on Eesti hakanud väljastama kodanikele masinloetavaid passe, kehtestanud range julgeolekukontrolli piiril ning taganud USA turistidele ja ärireisijatele võimaluse sõita Eestisse.
Kuigi uuringud näitavad, et USA-sse reisivate eestlaste hulgas on immigratsioonireeglite rikkumiste tase väga madal, on Eesti kodanike viisast ilmajätmise protsent liiga kõrge.
Praegu saab Eestis 16 taotlejast Ameerika Ühendriikide viisa 15.
Viisast keeldumise protsent on olulisim element USA viisatühistamise programmiga liitumisel. USA nõuab kandidaatriikidelt, et viisast keeldumise tase oleks alla kolme protsendi.
Saatkonna teatel ei ole enamik äraütleva vastuse saanud taotlejaist suutnud tõestada, et nende sidemed Eestiga on piisavalt tugevad, mis osutaks, et inimene kavatseb pärast Ühendriikide külastamist kodumaale naasta. Mõned äraütleva vastuse saanud inimesed taotlevad uuesti viisat, kuid samas ei suuda nad ka teisel korral tõendada piisavalt tugevaid sidemeid Eestiga.
USA suursaadik Aldona Wos ütles tänavu veebruaris Eesti Ekspressile antud usutluses, et Eesti puhul on viisast keeldumiste protsent kiiresti alanenud ning see trend paistab jätkuvat.
Töörühm kogunes esimest korda möödunud aasta 31. märtsil, pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide konsul Eestis andis välisministeeriumile üle noodi, milles USA tegi Eestile ettepaneku moodustada viisade tühistamise programmi arutamiseks ühine töörühm.
Eelmine kord oli konsulaartöörühm koos mullu novembris.
Seda programmi on USA ra-kendanud juba aastakümneid viisavabalt reisimise korraldamisel teiste riikidega ning selle on edukalt läbinud enamik Euroopa Liidu riike.
EL-i riigid, kelle kodanikelt USA viisat nõuab, on Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tshehhi, Slovakkia, Ungari, Küpros, Malta ja Kreeka. Neist üheksa esimest astusid EL-i mullu 1. mail. EL-i uutest riikidest on USA-ga viisavabadus Sloveenial. BNS

Eesti ostab lisaeelarvega 300 miljoni eest saatkonnahooneid

Valitsus kavandab selle aasta lisaeelarves saatkonnahoonete ostuks umbes 300 miljonit krooni, millest suurim investeering on uue saatkonnahoone ostmine Londonis.
Rahandusminister Aivar Sõerdi sõnul on lisaeelarvest Londoni saatkonna ostuks kavandatud 160 miljonit, Budapesti saatkonna jaoks 35 miljonit, Pekingi saatkonna jaoks 35 miljonit, Thbilisi saatkonna jaoks 20 miljonit ja Euroopa Liidu alalise esinduse residentsi jaoks Brüsselis 35 miljonit krooni.
Sõerd märkis, et Londoni saatkonna ostmiseks kavandatud 160 miljonist kroonist saab tasaarveldada umbes 100 miljonit krooni, kuna olemasolev saatkonnahoone on kavas müüa ja selle eest peaks saama umbes 100 miljonit krooni.
“Eelarvele tähendab Londoni uue saatkonnahoone ostmine kokkuvõttes umbes 60 miljoni kroonist lisakulu,” nentis Sõerd.
Rahandusministri sõnu investeerib riik saatkondadesse kordades rohkem, kui seda eales tehtud on. Varasematel aastatel on saatkondadesse investeeritud keskmiselt 20-30 miljonit krooni aastas.
Järgmisel aastal tahab riik investeerida veel Kopenhaageni saatkonda 20 miljonit, Moskva saatkonda 7,5 miljonit ja Pariisi saatkonda 9,4 miljonit krooni.
VES/BNS

Euroopa Komisjon kaardistas Eesti eurotoetuste valdkonnad

Euroopa Komisjon võttis vastu otsuse Eesti, Kreeka, Ungari, Läti, Poola, Slovakkia ning Sloveenia eurotoetuste valdkondade kinnitamise kohta aastatel 2007-2013. Tegu on esimeste valdkonnakaardistustega pärast uue toetusejuhise vastuvõtmist 2005. aastal.
Euroopa Liidu konkurentsivoliniku Neelie Kroesi sõnul aitab toetusvaldkondade kaardistamine kaasa tõukefondide objektide määratlemisel ning teha vahet riikide toetuskavas olevate tähtsate ning vähemtähtsate toetusvajajate vahel.
Kroes kutsus teisi Euroopa Liidu liikmesriike teavitama Euroopa Komisjoni nende regionaalsetest toetusi vajavatest valdkondadest.
AFX – BNS

Rahvusvaheline Välisbalti Arhiivide Konverents Tartus

Vasakult Janika Kronberg; Kalju Kubits, EAÜ esindaja Immigration History Research Center (IHRC), Minneapolis, Minnesota; Piret Noorhani, peakorraldaja, Enda-Mai Michelson-Holland, EAÜ direktor, Juhan Simonson, EAÜ Nõukogu juhatuse liige. Foto: Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogust

Eestlaste, lätlaste ja leedulaste diaspoora arhiivide esindajad, nii Idast kui Läänest, ning nende kodumaade esindajad kohtusid 27. juunist – 1. juulini “An International Conference on the Baltic Archives Abroad” (ICBAA) raames Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi aulas, Vanemuise 42, Tartus.
ICBAA “…eesmärgiks on ülevaate saamine välisbalti mäluainelise talletamise põhiprobleemidest, saavutustest sellel alal,…ja kodu ja välisbalti mäluasutuste vaheliste kontaktide elavdamine ja…tuleviku koostöö kavandamine” (Eesti Elu, 2.6.06).
Osavõtt, 120 osavõtjat 10 riigist, oli arvukas, ettekanded ajakohased ja koostöö sujuv. Kasutusel oli mitu keelt, simultaanses tõlkes, samuti ka ettekanded. Ameerika Ühendriike esindasid: Enda-Mai Michelson-Holland, EAÜ director; Juhan Simonson, EAÜ Nõukogu Juhatuse liige; ning Kalju Kubits, EAÜ esindaja Immigration History Research Center, Minneapolis, (IHRC).
Maailm teab meid kolme – Balti riikidena. Meie kolme vahelise suhte eesmärk saab olla koordineeritud side, mis positiivselt tugevdaks seda liitu, nii meie kolme vahel kui ka maailma silmis ja oleks abiks koos-töös digitaalajastul.
Vajadus on koordineerida ja hinnata võimalusi.
Töörühm selleks suuremaks ürituseks oli juba 2005. a. kevadel eeltööd teinud. Kevadisel nõupidamisel pandi paika eesmärgid, mis täpsustaksid osalevate diasporaa arhiivide suunad ja seni tehtud tööd.
Avasõnavõtud: Janika Kronberg, Eesti Kirjandusmuuseumi direktor; Piret Noorhani, Eesti Kultuurilooline Ajaloo Arhiiv; Paul-Eerik Rummo, rahvastikumi-nister (videolingi kaudu); Dag Hartelius, Rootsi suursaadik Eestis; Priit Pirsko, Eesti Rahvusarhiivi arhivaar; ja avavastuvõtul, EV Haridus ja Teadusministeeriumi aulas, Claire A. Poulin, Kanada Suursaadik Leedus, Lätis ja Eestis.
Kõik tervitajad omal viisil toonitasid diasporaa omavahelist positiivset suhtumist ja arusaama. Selles peitub ühine moodus, mis annab võimaluse nii Ida ja Lääne kui ka Balti riikide ajaloo teavet hooldada, uurida ja sellest õppida. Nii erinev kui ühine ajalugu on keeruline, kuid see peab olema selgitatud edasiliikumiseks, teineteisele toetuseks ning tugeva kontakti loomiseks. Väga palju on kaalul. Peame korraldama käesolevat, et paremaks muuta oma tulevikku.
Üle 30 – nest ettekandest nimetame need, mis olid väljaspool Eestit asuvatelt Eesti arhiivide esindajadelt. Kanadast: Roland Weiler, Toronto; Teas Tanner, Vancouver; Tiina Kirss, Toronto ja Tartu Ülikool; Jüri Kivimäe, Toronto; Austaalia: Maie Barrow, Sydney; Rootsi: Katrin Meerits, Stockholm; Carl Göran Amdrae, Uppsala; Joel Wurl (tervislikel põhjustel puudus ettekanne esitaja): Kalju Kubits, IHRC esindaja; USA: Enda-Mai Michelson-Holland, Lakewood; ettekandele lisaks jaotati kuulajaskonnale Juhan Simonsoni ettekanne ESTO 2000 Rahvuskongressilt, Torontos, mida oli tsitee-ritud EMMH ettekandes.
Kongressi ajal, õhtuti ja ühel päevasel lisa- reisil Tallinna, toimusid 10 asjalikku tutvumist eri mäluasutustega: Eesti Kirjandus-muuseum ja Arhiiv, Rahvusarhiiv, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Spordimuuseum, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Eesti Ajaloo Arhiiv, Eesti Riigiarhiiv, Tartu Linnamuuseum.
Samal ajal oli Kirjandusmuuseumis suurepärane näitus ning müügil oli suur valik eesti ajalooteemalisi trükiseid.
Koverentsi lõpupäeval olid kolm ümarlauda – eesti, läti ja leedu. Pealelõunat tuldi kokku, et ühiselt paika panna ühise memorandumi lõplik tekst. Kavas on korraldada järgmine ülemaailmne ICBAA konverents 2009. aastal, asukoht jäi lahtiseks.
Konverents lõppes pidulikult Raadi mõisa pargis, Eesti Rahva Muuseumi kodus, mis oli ka sümboolseks rahvuslikuks lõppakordiks.
EAÜ esindajad jäid ülimalt rahule nii konverentsi korralduse kui ka tulemustega. Nende abistavad sponsorid olid: Eesti Vabariigi Haridus ja Teadusministeerium, Eesti Kultuuri Fond, Rootsi Suursaatkond, Kanada Suursaatkond, Tartu Linnavolikogu, Eesti Rahva Muuseum, Tartu Linnamuuseum, Eesti Spordimuuseum. Meie täname kõiki kes tegid selle ettevõtte võimalikuks ja neid, kes seda südilt läbi viisid. Eriliselt täname Piret Noorhanit ja tema korraldavat komiteed.

Enda-Mai Michelson-Holland ja Juhan Simonson

Konverentsil vastuvõetud memorandumi avaldab VES ühes järgnevatest lehtedest. Toimetus

Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid mälestusi

Hellar Grabbi

Suure põgenemise ajal lahkus kodunmaalt umbkaudu 60 000-65 000 eestlast. Kaasa on arvatud taanduvad sõdurid, kuid ei ole kaasatud isikuid, kes olid välismaal juba enne augustit 1944, aga hiljem kuulusid pa-gulaskonna hulka (meremehed lääne-riikides; isikud, kes olid tööl või õppimas Saksamaal ja mujal; samuti need, kes olid põgenenud Saksa okupatsiooni ajal Soome ja Rootsi jt.). Teadmata on põgenemisteekonnal hukkunute arv (mis võib olla ligi kaks tuhat).
Rohkesti läks üle mere ranna- ja saarterahvast, neile oli minek kõige hõlpsam. Valdav enamik taluperesid jäi aga paigale. See ei olnud mitte ainult pikk tee mere äärde, mis neid tagasi hoidis. Tean perekondi Võru- ja Valgamaalt, kes jõudsid laevadele Pärnus või Lätimaa teid pidi Liepajas. See oli maainimese, põllumehe vastumeelsus oma talu ja loomi, oma põlvkondade jooksul ha-ritud maad maha jätta. Järgnevatel aastatel moodustasid nemad alusmüüri rahvuslikule relvastatud vastupanule, metsavendlusele. Tänutäheks maa- ja isamaa armastuse eest purustati nende elu ja elulaad või lootus sellele kaks korda. Nõukogude võim võttis neilt maa ja talud ning ajas nad kolhoosidesse või saatis Siberisse. Ja kui maarahvas vaevaliste aastakümnete jooksul jälle kosus, vaatamata vastumeelsele kolhoosi- ja sovhoosikorrale, siis taasiseseisvunud Eesti Vabariik, mille tulekut olid nad kõigest südamest lootnud ja oodanud, pauperiseeris oma esimeste valitsuste põllumajandust eirava poliitikaga suurema osa maarahvast lõplikult.
Haritlaskonda põgenes suhteliselt kõige rohkem, eriti neid, keda paratamatult ootas ees konflikt nõukogude võimuga – nagu juristid, majandustegelased, kooli- ja kirikuõpetajad, igasugused juhtivad ametnikud. Aga arvukalt põgenes ka ideo-loogiliselt neutraalsemate elukutsete esindajad, nagu arste ja insenere. Eriti palju oli põgenike hulgas tuntud kirjanikke, kunstnikke, muusikuid ja teadlasi. Tooksin näitena kuulsa Öpikute perekonna neli venda. Rahvusvahelise mainega teadlased Ernst ja Armin tahtsid nii kindlalt vältida kommunistlikku võimu alla sattumist, et põgenesid koos peredega juba septembri algul. Diplomaat ja poliitik Oskar lahkus kaks päeva enne venelaste tulekut. Vabariigi-aegne juhtiv pangandustegelane Paul (Aili Aarelaidi „pangahärra“) ei põgenenud. Ta ei saanudki seda teha, sest ta oli sel ajal juba Siberis. Sealt pääses ta eluga tagasi ja võis kodumaal jälgida oma poja Ilmari arenemist nimekaks teadlaseks.
Endise kaitseliidu ja nüüdse Omakaitse liikmetel oli varasemate kogemuste alusel põhjust arvata, et nõukogude võim rakendab nende suhtes karme meetmeid, ja nad katsusid koos peredega Eestist lahkuda. Nagu ka Saksa okupatsiooniajal politseiametkondades teeninud isikud. Nõukogude sõjavangi ei tahtnud sattuda Saksa vägedes võidelnud sõdurid, kuid paljude taandumistee lõigati ära punaväe poolt. Korduvalt kerkib mälestustes esile motiiv, kus Eesti –Läti pii-rile jõudnud Eesti üksuse ülem jätab meestele vabalt otsustada, kas jätkata teekonda või pöörduda tagasi. Paljud läksid piirilt tagasi. Kuid ega selliselgi juhul ole inimese otsus täiesti vaba. Kuidas sa lahkud, kui vanemad või naine lastega ootavad sind koju? Kuidas sa jätad maha isamaa, mille eest oled just võidelnud?
Suur põgenemine tõi kaasa loendamatuid perekondlike tragöödiad. Paljud perekonnad purunesid. Naine ootas meest, mees aga oli sõjaväelises korras suunatud Saksamaale. Või siis tuli mees sõjaväljalt koju, ükspuha, kas Saksa või Vene väest, ja leidis, et naine lapsega oli põgenenud Rootsi. Rääkimata vanematest, kes vahel aastakümneid ja kuni surmani olid teadmatuses, kas poeg või tütar jõudis välismaale.
Tuhandete puhul sõltus Läände pääsemine õnnest või juhusest. Ei saa inimesi liigitada nendeks, kes otsustasid jääda. Inimesi läinuks ära palju rohkem, kui olnuks võimalusi. Lahkumisotsus langetati sageli alles viimastel päevadel. Kõikides nende päevade kirjeldustes on juttu Harjumaa, Läänemaa ja Pärnumaa rannikutele viivatel teedel ruttavatest inimestest, küll auto, küll hobuvankriga, jalgrattaga või jalgsi. Hiljem otsiti meeleheitlikult ärasõiduvõimalusi Saare-maal. Suurem osa viimastel päevadel randaruttajaist jäigi maha.
Tuntumatest jäid randa maha näiteks Friedebert Tuglas, Paul Keres, Otto Tief ja mitmed tema valistuse liikmed. August Sang ja Kersti Merilaas olid 21. septembril Valkla lähedal rannas, aga otsustasid paatiminekust siiski loobuda, võimalik, et kartusest minna tormisele merele väikeste lastega (vastupidiselt õpetaja Tooderile!). Sama paadiga lahkus Bernard Kangro (vt. Merilaasi „Viimane paat“ kogus „Kuukressid“, 1969). Jaan Kross räägub oma mälestuses, kuidas tema koos abikaasaga eksles 21.-22. sep-tembril Lääne-Harjumaa Vihterpalu randa viivatel teedel, aga nähes Punaarmee tankikolonnide edsijõudmist ja paadikohta otsivate põgenike arvukust, otsustas ta ise tagasi pöörduda.
Huvitava paralleeli leiame Krossi romaanist „Keisri hull“. Tsaari käsul kodu-aresti pandud Timotehus von Bock tahab välismaale põgeneda ja jõuab juba Pärnu, kus teda ja ta peret ootab koht laeval. Seal mõtleb ta (ööl vastu 19. septembrit) siiski ümber ja otsustab jääda ning „olla kui raudnael keiserriigi ihus“. Mitte ainult Kross ise, vaid kogu kodumaale jäänud eesti rahvas oli raudnaelaks Vene impeeriumi ihus. Tänu väärivad kõik, kes isamaale jäid!
Eesti rahva elujõule oli ja muidugi on ka kahjulik nii paljude lahkumine. Kaotsi läks liiga palju bioloogilist potentsi ja geneetilist varamut. Põgenemisega päästsid paljud end nõukogude terrori käest – vangilaagrist, hukkamisest, küüditamisest. Kuid küllalt suur osa pagenutest ei oleks nõukogude võim siiski otseselt taga kiusama hakanud. Aga eks siin kehti vanasõna: „Parem karta kui kahetseda“. Põgenikest moodustunud pagulaskonnal on mõistagi saavutusi, mis eesti rahvale kodumaal ja Eestile nii kultuu-riliselt kui ka poliitiliselt kasuks tulnud. Aga selle vaagimine on omaette teema.
Paadi- ja laevapõgenikest ning üldiselt Suure põgenemisega seotud asjaoludest puudub siiani põhjalik uurimus. Eesti riik peaks selle rahastama ja tellima, näiteks Tartu Ülikooli juures tegutsevalt Välis-Eesti Uuringute Keskuselt.
Meie neljaliikmeline pere elas Saksa aja lõpul Rahumäel, Kurni tänaval. Mina olin siis neliteist ja vend Rein kümme aastat vana. Vanaema, emaema Marie Korjus, oli kaheksakümne ühe aastane. Ema oli neljakümne kuuene. Isa oli arreteeritud 14. juunil 1941 Petseris. Sinna viidi ta koos paljude teiste Eesti ohvitseridega Värska laagrist, kus ta viibis Eesti territoriaalkorpuse 182. diviisi staabiülemana. Isa edasise saatuse kohta kindlad andmed puudusid, kuid oletati Eesti ohvitseride Katõni, st. massilist hukkamist venelaste poolt, nii nagu selle saatuse osaliseks langesid tuhanded Poola ohvitserid, kelle haua olid sakslased selleks ajaks juba Smolenski lähedal lahti kaevanud. Nagu aastakümneid hiljem selgus, oli isa Norilski tribunalivanglas 1942. aasta juulis maha lastud.
Eestist lahkumise või paigalejäämise otsus sõltus peaaegu ainuisikuliselt emast kui perekonnapeast. Kuidas ja kunas ema selle kahtlemata raske ja nüüdses tagasivaates oma poegade elusaatust määrava otsuse langetas, selle kohta võin ma praegu, 60 aastat hiljem, ainult oletusi teha. Ja vaevalt, et see mulle ka siis selge oli. Oma neljateistkümne elu- ja seitsme kooliaastaga – olin lõpetanud Reaalkooli esimese klassi – olin ikkagi liiga noor ja „poisi aruga“, nagu ema siis mitme asja puhul tavatses ütelda. Ei mäleta, et ema oleks minuga selles küsimuses nõu pidanud. Ta oli üldse väga iseseisva mõtlemisega inimene.
Muidugi, maailmasündmustega olin ma päris hästi kursis. Seda mitte niivõrd natsistliku Saksa propagandafiltri läbi tulnud uudiste, vaid eelkõige välisraadio kaudu. Kõige huvitavam oli saksakeelne, ennast „Soldatensender Calais“‘ks kutsuv raadio, millele olin nuppe keerates juhuslikult sattunud. See „sõduritesaatja“ nagu selgus mu rõõmsaks üllatuseks, oli sakslastele suunatud inglise saatejaam, mis andis tõepärast ülevaadet sõjasündmustest ja rahvusvahelisest olukorrast.
Sellele vaatamata ei tajunud ma nagu täiesti olukorra ähvardavat tõsidust ja seda, kui lähedal seisis okupatsioonivõimude vahetus. Eestist lahkumise mõtet ma eriti ei toetanud, pigem vastupidi. Aga ega mul sõnaõigust ei olnud. Ja üksinda mahajäämine ei tulnud kõne alla ega mul mõttessegi. Kuigi minust paar aastat vanemaid võeti juba sõjaväkke, olin ise mingis ebamäärases eas – lapse- ja poisipõlvest justkui väljas, aga veel mitte nooruk või noormees. Hiljem Ameerikas olen mõnikord naljatades ütlelnud, et mind viidi Eestist ära vastu tahtmist, ema käekõrval.
Arvan, et ema oli mõttes langetanud lahkumise otsuse juba mõni kuu varem. „Mehe nad mult võtsid, oma poegi ma venelaste ja kommunistide kätte ei jäta,“ – nii on ta enda tolleaegset meeleolu meenutanud. Kindlasti pidas ema nõu isa sõjaväelastest kolleegidega, kes olid esimese nõukogude aasta üle elanud, ja tutvusringkonna teiste targemate peadega. Otsust raskendas mure, mida teha oma 81-aastase emaga, keda ei saanud üksi maha jätta. Sest tal ei olnud teisi lähedasi sugulasi, aga oli keeruline ja koormav võõrsile kaasa võtta.
Lahendust vajas ka küsimus, kuhu minna? Meie peres oli enne sõda valitsenud inglise-prantsuse ja mitte saksa-orientatsioon. Isa ja ema olid elanud aastatel 1926-1928 Pariisis, kus isa käis Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis. Kolm aastat Saksa ülemvõimu Eestis ei olnud seda riiki armsamaks tei-nud. Saksamaa ei tõmmanud ei poliitiliselt ega sõjasoleku tõttu – seal võis sattuda mitte ainult ebameeldiva riigikorra, vaid ka toidunappuse küüsi ja lennukipommide alla.
Emal tuli esmajoones mõttesse Soome, eriti kuna Soome oli augustis 1944 avanud Tallinnas mingi büroo, kus hakati registreerima eestlasi, kes soovisid lähenevate venelaste eest üle lahe pakku minna. Mäletan pikas sabas ootavaid inimesi selle büroo ukse ees, kusagil Pärnu maantee ja Valli tänava nurgal. Soome-mineku võimalused läksid aga nurja, sest septembri alguses algasid Soome ja Nõukogude Liidu rahuläbirääkimised. Büroo Tallinnas suleti.
Ema pööras siis pilgud Rootsi poole. Mäletan kurtmist, et Rootsi-sõiduks läheb vaja kulda või välisraha, mida tal ei ole. Võibolla mõtles ta eraviisil väljuvaid paate? Selle tee oli juba valinud organiseeritud korras enamik eestirootslasi, kelle hulka sokutas end ka eestlasi. Ametlikul loal Rootsi-minekut korraldas Tallinnas vendade Pöhlide juhitud kontor. Saksa võimude esindajad istusid aga loasaamise komisjonis. Tähtsaim mees oli Saksa-poolne peakorraldaja, SD-sidemetega Wehrmacht’ i ohvitser Ludwig Lienhard, kellest olenes palju.
Ema meenutuste järgi kirjapandud mälestustes leidub järgmine lõik: „Pöhli juures Rootsi mineku asjus käies nägin seal asju ajamas ka Tuglast ja Adsonit. Tunnistasin end noarootslaseks. Herbertil (isal) oli kõrge Rootsi aumärk, sellest oli kasu. See orden oleks taganud ka lastele koolihariduse Rootsis. Maksin kalli vaibaga ja presidendi keldrist pärit haruldase konjakipudeliga kinni Rootsi sõidu, aga laev, millega minema pidime, rekvireeriti saksa haavatutele.“
Kellele vaip ja pudel meeleheaks läksid, ei teadnud vist emagi, sest ta kasutas kontoriga asjaajamisel ka vahendajaid. Võibolla sakslastele, et komisjon meid eestirootslastena aktsepteeriks, sest noarootsi verd polnud emas küll tilkagi. Hiljem leidsin teistest allikatst, et eestirootslaste viimaseks transpordiks oli ette nähtud aurulaev „Rauge“, mis pidi väljuma 18. septembril, kuid rekvireeriti haavatute veoks paar päeva enne seda. Sõid organiseerijad asendasid selle mootorpurjekaga „Triina“, mis aga oli palju väiksem, ja nii jäeti suur osa „Raugele“lubatuist maha. „Triina“ lahkus 20. septembril 300 põgenikuga pardal, nende seas palju tuntuid eestlasi ja Lienhard ise, ametliku sihtsadamaga Danzig. Lienhardi nõusolekul või koguni korraldusel võeti Hiiumaast möödudes kurss Rootsi, kuhu jõuti õnnelikult pärale. Emale ilmselt teatati ainult, et „Rauge“ sõit jääb ära. Kuid ehk oli „Rauge“ afäär rajatud blufile?
Jäi üle Saksamaa. Sinna oleks saanud minna kuu või isegi ainult nädal aega varem rahulikumalt ja julgemalt. Laevad sõitsid Tallinnast Saksamaale pooltühjalt, sest eestlased ei tahtnud kohe sugugi kodumaalt lahkuda. Ja rinne Eesti kaitsel Sinimägedes ja Emajõe joonel siis veel vastu pidas. Värvikalt ja paraja huumoriga kirjeldab Eestist lahkumist sel veel veidi rahulikumal ajal, 14. septembril Tallinnast Saksamaale sõitva laevaga Einar Sanden 12-aastase poisi pilgu läbi oma autobiograafilises romaanis „Hommikutunnid“ (2001).
Panika haaras Tallinna viis päeva hiljem, 19. septembril, kui rahva seas levis teade, et sakslased on otsustanud Eesti maha jätta ja vägede väljatõmbamine on juba käimas. Ma i mõtle paanika all mingit peataolekut, vaid sugulaselt sugulasele, tuttavalt tuttavale kanduvat ja järjest võimenduvat sõnumit – paari päeva pärast on venelased Tallinnas, kes mõtleb põgeneda, sel on nüüd käes viimane aeg ja peab kiirustama. Muidu jääd kommunistliku võimu alla ja NKVD küüsi.
Tuleb minna, ja kohe, otsustas ema. Kas nüüd või siis juba eelmisel päeval oli ta hankinud loa pääseda laevale „Wartheland“, millega evakueeriti Saksa tsiviil- ja Eesti omavalitsuse ametnikke, aga võeti peale ka teisi põgenikke. Loa muretseja, üks mõistlik sakslane, keda ema tundis, oli talle ütelnud: „Deutschland ist jetzt eine Hölle. Aber die russische Hölle wird noch schlimmer sein.“ („Saksamaa on praegu põrgu, aga Vene põrgu tuleb veel hullem“). Nagu sadamas selgus, lasti hiljem „Warthelandi“ pardale ja ilma eriloata (Warthe on Lääne–Poola suurima jõe Warta saksakeelne nimi ja Warhelandiks kutsuti alistatud Poola üht Reich’i külge liidetud osa). See oli sama laev, mahutavus 6783 brutoregistertonni, millega kodumaa kaitseks tagasi tulnud soomepoisid olid sõitnud Hankost Paldiskisse kuu aega varem. „Wartheland“ pidi väljuma juba järgmisel päeval, 20. septembril.
Raskeks küsimuseks kujunes, mida teekonnale kaasa võtta. Selge oli, et saab ja tuleb võtta ainult kõige hädavajalikum. Ema teadis arvatavasti, et „Warthelandiga“ minejatele oli kehtestatud pakkide piirmäär, mis oli vist kaks kohvrit või kantavat pakki inimese kohta. Aga katsuge tundmatule tulevikule võõral maal ja sõja ajal vastu minna ainult kahe kohvritäiega, pealegi teades, et mahajäävad asjad on tõenäoliselt igaveseks kadunud. Mõned sokutasid lubatust rohkem pakke pardale, rääkimata kõrgel kohal teeninud härrades, kes oma pere tarbeks said kindlasti rohkem kraami laevale toimetada, küllap ka juba varem ette saata.
Vaevalt et meil nelja peale kaheksatki kohvrit oli, lisaks mõni käsipamp. Esmajoones pakkisid ema ja vanaema – kes veel oli küllaltki kõbus – seljariided ning tekid ja voodilinad. Samuti jalatsid ja muu rõivastuse juurde kuuluva. Siis peeti vajalikuks toiduaineid ja söögiriistu kaasa võtta, ja nagu kogesime, oli see õige tegu. Ja üht-teist vajaminevat veel. Mina asjasse ei sekkunud, olid neil ju suured kogemused rasketest aegadest. Nad olid Peterburis üle elanud mõlemad 1917. aasta Vene revolutsioonid ja Vabadussõja lõppedes läbi nälgiva Venemaa Eestisse tagasi tulnud.
Ema võttis kaasa muidugi olulised dokumendid. Ning mõned kuld- ja hõbeasjad. Kuid isegi perekonnapilte ja muid fotosid ei haaranud ta kõiki kaasa, vaid valis välja mälestuste poolest tähtsamad, teised pidid maha jääma. Eriti kahju oli isale kingitud ja signeeritud, tihti pühendusega portreefotodest isikutelt nagu Päts ja Laidoner, Rootsi kroonprints (hiljem kuningas) Gustav Adolf ja ta sugulane krahv Folke Bernadotte (kes ÜRO voliniku ja rahusõlmijana mõrvati 1984. aastal Palestiinas juudi terroristide poolt), Soome president Svinhufvud, mitemd välisriikide saadikud jt. Minu vastuväited ajaloolise tähtsuse kohta ei aidanud. Ema ütles, et need pildid, mitmed raamis, on suured ja rasked. Seda agaramalt nõudsin ja mangusin, et me võtaks kaasa isa rohked aumärgid ja ordenid. Neid saanuks ju ruumi nõudvatest karpidest välja võtta ja lihtsalt kohvrisse pista. Kuid jällegi olid mu palved tagajärgetud.
Siiski, ema toimetas aumärgid ja kinkefotod hoiule isaema, mu teise vanaema juurde, kes jäi Eestisse. Kui esimest korda pärast lahkumist kodumaad külastasin (1968), oli vanaema surnud. Selgus, et neid asju ei ole enam alles. Ta olevat need hävitanud kõige kibedamal Stalini ajal kui ohtlikud asitõendid, mis võivad kahjustada ta teisi lapsi ja nende peresid. Nii rääkis lell Ralf.
Minu isiklikust vähesest varast valisin kõige armsamad asjad – Riikliku Inglise Kolledzi ja Reaalkooli mütsid, malelaua ja nupud, väärtuslikuma omsa postmargikogust, mõned pildid , koolitunnistused. Ei ole meeles, et oleksin kaasa võtnud ühtegi raamatut, mis mind praegu üllatab. Need olid armsad küll, aga kaalult rasked ja pealegi – mida võtta, mida jätta? Emagi võttis vaid mõne saksa ja prantsuse sõnaraamatu. Ka vend Rein pistis kohvrisse mõned enda asjad.
Ja see oligi kõik, mis me pere kaasa sai võtta. Ema ei olnud asine inimene, aga küllap oli tal nii mõnestki asjast väga kahju loobuda. Maja meil ei olnud, kallist mööblit ka mitte, aga perenaisele nii väärtuslik, hoolega kogutud serviis ja lauahõbe, meeldivad ja rõõmsaid aegu meenutavad riided, mõni seinal rippuv maal, eks nende mahajätmine võis kurvastada küll. Aga sel hetkel tundus vist see kõik nii paratamatu ning kodumaalt lahkumise kõrvalt nii tühine, et kurvastamiseks ei olnud ruumi ega aega.
Kui kord hiljem nõukogude ajal Eestit külastasin, vihastas jutt, mida üks hõimlane oli me sugulaste seas levitanud: mis neil viga oli ära minna, rahad välismaa pankades ees. Sama jutt levis ka teiste pagulaste kohta. Muidugi ei olnud meil pennigi ees ootamas ja niisamuti 99,5 protsendil põgenikest, Oli ainult peotäis mujal maailmas ja ka Saksamaal kehtetut ida-alade okupatsiooniraha, ostmarkasid, mida põgenikel siiski võimaldati Saksa pankades piiratud koguses riigimarkade vastu ümber vahetada.
Õhtuks olid kohvrid pakitud ja ema oli tellinud varahommikuks voorimehe, õigemini hobeusemehe, sest see ei tulnud mitte troska, vaid lameda veovankriga. Ega me ärevusest kuigi hästi ei maganud. Sõbralik hobusemees oli õigel ajal kohal. Ta näis oma ülesannet täitvat rohkem heast tahtest meid abistada kui ostmarkade eest, mis oma niigi vähese väärtuse pidid peagi kaotama.
„Kus on vanaema?“ küsib järsku ema. Tõesti, teda pole kuskil, ei toas ega õues. See on esimene kord, kus näen, et ema silmi hakkab tekkima paanika. Peame ju kohe sadamasse teele asuma. Arutame, kuhu ta võis minna. Emal tuleb mõte: „Mine vaata Rahumäe jaama ja kiirusta!“ Raudteejaam ei ole kaugel, joostes jõuan sinna viie minutiga. Ja ennäe – vanaema istubki jaamahoone ees pingil. Ta paistab olevat segaduses ega oska mulle kosta, kuhu ta tahab sõita. Saan ainult aru, et ta ei taha Eestist ära minna. Mul õnnestub teda veenda minuga kaasa tulema. Ta asjadki on juba pakitud ja vankrile tõstetud. Ema on närvis nähvab vanaemale midagi kurja. Pärast arvab, et võibolla tahtis vanaema sõita Tapale, oma õetEma on närvis nähvab vanaemale midagi kurja. Pärast arvab, et võibolla tahtis vanaema sõita Tapale, oma õetütre juurde. Vanaema vaikib.
Ootamatu kriis lahendatud, hakkame liikuma. Rahumäelt sadamasse on päris pikk tee. Pakid ja vanaema vankris, meie kolmekesi vankri järel, nii me läheme. Mida rohkem sadama poole, seda rohkem näeme sinna suunduvaid inimesi. Kõik pole muidugi lahkujad, on ka ärasaatjaid. Emal on tegemist, et hobusemeest ergutada teistest mööduma, muidu jääksime ummikusse kinni. Mees katsub teha, mis suudab. Oleme teel mitu tundi. Sadama ees on kontroll, luba ema käes aitab sellest läbi.
Sadamas tungleb palju rahvast. Inimesi tuuakse veo- ja sõiduautodega, hobuvankritega, neid tuleb kärusid vedades ja lihtsalt kahe või üheainsa kohvriga käe otsas. Ema on tulvil energiat. Talle on varsti selge, millise kai ääres ootab „Wartheland“. See näib olevat suur ja heas korras laev, alt kailt vaadates paistab parras väga kõrge. Osa sõitjaid on juba laevas ja neid seisab reelingu ääres. Saksa laevamehed tõstavad põgenike suuremad pakid vintsiga pardale ja abistavad inimesi laevatrepil. Kui meie laeva jõuame, on juba tublisti üle keskpäeva.
Magamiskohad laeva sisemuses leitud, pakkide eest hoolitsetud, võin nüüd minagi reelingu äärde minna ja kail sagivat rahvast jälgida. Ilm on ilus, soe ja päikesepaisteline. Meie lähedal võtab teine, meist veidi väiksem laev samuti põgenikke peale. See on „Minden“. Mitu autot sõidab üsna meie laeva külje alla. Neist väljunud mundrimehed ajavad rahvast eemale. Keskmisest autost astub välja ja ajab end sirgu Eestimaa asehaldur, SA pruunikas vormis kindralkomissar Litzmann, ja hakkab koos saatjatega laeva poole kõndima. Laevatrepist alla rutates tõttab atlle kaile vastu tüse, tumedate siledate juustega keskealine mees. Kas see pole mitte… jah, tõesti, see ongi Hjalmar Mäe, Eesti Omavalitsuse juht. Nad teretavad, Litzman viskab käe kõrgele ette Hitlergruss’iks, Mäe seekord ainult kummardab. Varem on ta küll kätt varmalt püsti ajanud, võibolla häbeneb ta seda nüüd teha kaaspõgenike silme all.
Nagu selgub, sõidavad nad mõlemad „Warthelandiga.“ Nende tegevus Saksa okupatsiooniaja „kahe suurena“ on lõpule jõudnud ja kindlasti mitte nõnda, nagu nad seda alguses ette kujutasid. See päev jääb mõlemale viimaseks Eesti pinnal. Hiljem olen põgenemisteekonnast juttu vestes mõnigi kord naljatanud: „Kui mina, Litzmann ja Mäe „Warthlandil“ Tallinnast lahkusime…“ Faktina on see ju õige.
Sõda ja sellega kaasnev uue okupatsiooni ähvardus tuletab ennast järsku meelde õhutõrjekahurite ja mürsuplahvatuste raginas. Paar Vene lennukit lendab madalalt üle linna, nad kaovad sama kiirelt, kui ilmusid. Arvatakse, et nad tulid vaatama, mis sadamas tehakse. Põgenike pealevõtmine jätkub. Varsti on enamik kail viibijaid ärasaatjad. Katsutakse laevalolijatega suhelda. Silman üht koolivenda, saan temaga viipekontakti ja hüüan: „Kas sa laeva ei tule?“ Ei, tal pole kavas lahkuda, saan vastuseks.
Päikeseloojangu paiku hakkab laevakere värisema. Lahkumistund on käes. Masinad käivitatud. Lehvitatakse nii laevalt kui kailt. Aeglaselt sõidab „Wartheland“ sadamast välja, pardal üle kolme tuhande eesti põgeniku. Inimesed trügivad laeva sisemusest üles tekile, et heita viimast pilku Tallinnale. Paljudel on pisarad silmis.Isegi laste näod on tõsised. On kolmapäev, 20. september 1944. See kuupäev jääb kõikidele eluks ajaks meelde.
Jääme esialgu reidile ankrusse ja ootame järele laevu, et siis ühises konvois teele asuda. Seisan ikka veel reelingu ääres nagu paljud teised. Hämardub. Tallinna kontuurid ähmastuvad. Siin olen sündinud ja elanud peaaegu viisteist aastat. Siinsamas, Kopliranna kalurikülas, on elanud põvkondade kaupa mu esivanemad. Tunnen, kuidas laev mu jalge all hakkab jälle edasi liikuma. Randa enam ei näe. Ma ei mõtle, millal ma siia tgasi jõuan, aga ei ole ka tunnet, et see on lahkumine kodumaalt pikaks ajaks. Ma ei tunne kurbust ega meeleheidet nagu paljud täiskasvanud, vaid põnevust. See ei ole kodumaatunde puudumine, minu põlvkond on meelelt väga rahvuslik. Aga minuealisele poisile on kõik, mis sünnib, väga põnev, elan seda läbi täie sõõmuga. Lahkun laevatekilt alles siis, kui on täiesti pime.
Hommikul lähen jälle tekile. Laev on sõitnud terve pika öö ja peaks praegu olema kuskil Saaremaast läänes. Ilm on ikka ilus ja mahe. Sellele vaatamata on nii all kui tekil näha merehaigeid. Meie ees sõidab üks väiksem laev (see on tõenäoliselt mereväekadettide õppelaev „Hansa“, pardal 600 eesti põgenikku). Ahtrisse kõndides näen, et meie järel tuleb eesti põgenikke ja Saksa sõjaväelasi vedav „Minden“. Konvoi mõlemal küljel on saatjaks kaks väiksemat sõjalaeva.
Tõuseb söögiisu ja lähen alla, ema ja vanaema teevad kaasavõetud toidust võileibu. Hiljem tulen koos vennaga taas tekile. On keskpäev, kui järsku kostavad madruste ärevad hüüded ja kohe seejärel algab kõrvulukustav õhutõrjerelvade paukumine. Vaatan kõrvalseisva madruse väljasirutatud käe suunas ja näen üsna madalal mere kohal meile küljelt lähenemas mitut lennukit. Flakid tulistavad neile vastu, tühjad mürsukestad veerevad laevatrekile. Jälgin kiiret sündmuste käiku pinevusega, aga paanikata. Nii nagu asja, mida ma ei saa muuta ega mõjutada.
Silman meres liikuva torpeedo vahujoont. See tuleb otse meie laeva poole, aga „Wartheland“ on juba lennukite ilmudes täiskäigu andnud ja end silueti vähendamiseks põiki keeranud ning jõuab enne eest ära, kui vahujoon meie teega ristub. Torpeedo läheb „Warthelandi“ ja meie kiiluvees sõitva „Mindeni“ vahelt läbi. Ka teiste lennukite torpeedod ei taba. Tõrjetuli pani lendurid surve alla, nad ei läbe paremat heitenurka otsida (hiljem kuulsime, et üks torpeedo hüppas lutsukivina üle „Mindeni“, läbistas laeva korstna ja kukkus teisel pool laeva merre. „Minden“ pääses täistabamusest üle noatera). Pärast raginat ütlevad mõned, et lennukeid oli neli, teised väidavad, et viis. Üks kohkunud mees ütleb, et kümme, aga tema nägi topelt. Ka arvamused torpeedode kohta erinevad.
Kuid lennukid tulevad tagasi, ründavad seekord teiselt poolt, pakpoordist. „Nad on oma torpeedod heitnud, nüüd tulistavad pardarelvadest,“ karjuvad madrused ja käsivad tsivilistidel tekilt ära treppidest alla varjule minna. Läheme meiegi, vend ja mina. Ülalt kostab põrgulärm, „Wartheland“ ja teised laevad annavad marulist tõrjetuld. Pärast kuuleme, et üks lennuk tulistati alla ja kukkus silmapiiril merre. Meie laev olevat saanud pardarelvadest pihta, aga ohvriteta. Küll aga on surnuid ja haavatuid „Mindenil“.
Lennukid enam tagasi ei tule ja varsti kinnitavad laevamehed, et oleme ohtlikust alast möödas. Ülejäänud reis kulgeb rahulikult. Enamiku päevavalgest veedan laevalael, päästevest igaks juhuks ümber kere.Mine sa neid Vene allveelaevu tea, kuigi nad olevat veel Soome lahe tõkkesüsteemi taga kinni. Aga mis siis, kui mõni sealt ikkagi läbi poeb? Soome peab ju vaherahu? Tinahall meri on kerges laines, veteväljal võib silmata tuule tõstetud valgeid laineharju. See on mu esimene merereis. Laev õõtsub, niiske tuul on kui siidrätik vastu silmnägu. Mind haarab taas juba Tallinnast väljasõidul kogetud põnevustunne. Noorusliku uudishimuga elan oma suures seikluses nagu Jack Londoni või Robert Louis Stevensoni romaani kangelane. Ma ei muretse selle pärast, mis ootab ees.
Suur põgenemine kui seiklus? Jah, ka seda.
Gotenhafenisse, poolakate Gdyniasse, jõuame 22. septembri, minu viieteistkümnenda sünnipäeva hommikul kell 7.00, pardal 180 haavatud sõdurit ja 3500 põgenikku, nagu seda kinnitab sissekanne Saksa mereväe Danzigi ameti sõjapäevikus: „22.9.44 / 07.00 / Gotenhafen / „Warthelnad“ eingelaufen aus Reval mit 180 Verwundeten, 3500 Flücthingen, 300 ts Gepack.“ Tallinna reidilt lahkumisest saadik oleme merel olnud kaks ööd ja ühe päeva, kokku 35 tundi.
Varsti kinnitatakse „Wartheland“ kai äärde. Haavatud kantakse või aidatakse laevalt maha, samuti tõstetakse kaile põgenike suuremad pakid. Ja siis ongi meie kord laevatrepist alla astuda. Kail sagib oma pakke ja kohvreid otsivaid inimesi, kõik tsivilistid näivad olevat eestlased. Leiame meiegi oma kohvrid ja siis istume kas neile või otse maha ja ootame, mis nüüd edasi saab. Omapead ei ole meil kuskile minna. Näen Hjalmar Mäed ja mundris Litzmanni kõndimas põgenike keskel ja nendega vestlemas. Mingis univormis sakslannad kostitavad saabunud põgenikke supi ja ersatskohviga.
Meid viiakse põgenike vastuvõtu- ja transiitlaagrisse Gotenhafeni äärelinnas. Saame korralikku toitu ja magamisasemed. Teised jäävad puhkama või asju arutama, mina lähen linna vaatama. Germaanluse kultusromantika vaimus „gootide sadamaks“ ümbernimetatud Poola linn Gdynia paikneb sõjaeelse nn. Poola koridori rannikul ja oli kahe maailmasõja vahel Poola ainus väljapääs merele. Poolakate poolt põhiliselt 1930. aastatel rajatud linn, sirgete tänavate ja suurte sadamaehitistega, jätab uue ja kuidagi poolelioleva mulje. Poolakad on nüüd siit välja aetud ja tänavatel võib kuulda ainult saksa keelt. Aga ka eesti ja läti keelt, sest Gotenhafeni sadamasse on saabunud laevad tuhandete põgenikega.
Järgmisel päeval tuuakse laagrisse neid, kes pääsesid hukkunud „Moerolt.“ Mõnel on seljas Saksa mereväelaste riided, mis neile on päästelaeva pardal antud, teistel on palitute ja pintsakute asemel sõjaväetekid ümber õlgade. Levivad jutud kohutavast katastroofist, mis meist päev hiljem Tallinnast väljasõitnud laeva tabas. Alles nüüd, tagantjärele, tekib õudustunne – läks ju torpeedo meist mööda ubes 100 meetri kauguselt. Väristan õlgu, nagu oleks mullegi tekki vaja.
Otsustan kasutada soodsat võimalust ja käia ära lähedalasuvas Danzigis, poolakate Gdanskis, sõjaeelses vabalinnas. Sõidan sinna rongiga. Teel Danzigi peatub rong kuurortlinnas Sopotis, kus enne sõda oli kuulus mängupõrgu. Vana hansalinn Danzig on pommitamata ja terve ning jätab oma linnasüdame gooti stiili hoonete, punaste viilkatuste ning nägusate uusehitistega mõjuva ning üpris suurlinliku mulje. See ongi kõige suurem linna – üle kahe korra rahvarikkam tolleaegsest Tallinnast – , kus seni olen viibinud. Ja jääb selleks, kuni järgmisel kevadel jõuan Prahasse. Väikest Oskarit, plekktrummimeest, ma Danzigis kahjuks ei kohanud.
Põgenike seas on neid, kel oli Saksamaale saabudes kindel sihtkoht – kas seal juba olevate sugulaste või siis tuttavate eestlaste või sakslaste juurde. Või vähemalt eesmärk suunduda mõnda ahvatlevasse paika – näiteks _veitsi või Taani piiri lähedusse. Meil isiklikke kontakte ees ei ole ja paremate paikade otsimise seiklust ei taha ema oma kolme hoolealusega ette võtta. Tuleb jääda ootama, mida sakslased meiega peale hakkavad.
Sakslastel on kõik hästi organiseeritud ning suhtumine eesti põgenikesse asjalikult korrektne, sageli väga sõbralik. Neile on üldiselt teada, et Eesti sõdurid võitlevad idarindel ja on seal korda saatnud kuulsusrikkaid tegusid. Paari päeva pärast viiakse meid Gotenhafenist rongiga Oderiäärsesse Frankfurti, teise transiitlaagrisse. Seal on lihtsalt jube – koledad, kahekordsete naridega barakid, madratsiteks põhukotid, baraki keskel laud ja pikad pingid ning raudahi, millel saab kuuma vett keeta. Söögiks lahja supp ja tükk leiba. Õnneks on meil veel järel kaasatoodud toitu. Öösel on needuseks lutikaparved, mille tõrjeks pannakse naride kohale vihmavarjud, sest lutikad kukuvad laest naridele. Mina ja mu vend ei ole enne lutikat näinud, nüüd siis näeme. Kuuldavasti olid enne meie saabumist barakkides asunud kindral Vlassovi vene soldatid. Seal tuleb meil olla siiski vaid paar ööd. Laagrist suunatakse põgenikud gruppide kaupa uutesse töö- ja asukohtadesse.
Meie pere koos poolesaja eestlase ja lätlasega läkitatakse T_ehhoslovakkia küljest ärakistud Ida-Sueedimaale, Zwittau-nimelisse väikelinna, kus ema ja mind pannakse tööle sõjatööstuses, langevarje tootvasse vabrikusse.Seal pidime venelaste lähenedes aprillis 1945 uuesti põgenema läbi T_ehhi – üle Praha ja Plzeni – läände, ameeriklaste kuulsa kindral Pattoni 3. armee kaitse alla. Aga see on juba teine lugu.

* The Front Page reports from Lakewood, NJ, where the Estonian Association is celebrating its 60th anniversary. A commemorative book was published covering the colorful history of the Estonian community in Lakewood, where the Estonian House has served as a meeting place for generations of people. Many families gathered their memories in the book, which also contains numerous photos. The commemorative event, also held at the Estonian House, helped celebrate the long-awaited publication of the book, as well as the ongoing history of Estonians in Lakewood.
* Ilmar Mikiver writes about raising killers at taxpayers expense. Citing an article written in the 1970s by Malcolm Muggeridge, he discussed how even back then, the West, through its welfare policies and monetary aid, helped to feed, clothe, and educate people whose philosophies and beliefs worked against the Judeo-Christian principles of the West. Thus we have the new kamikaze—the extremist muslim suicide bombers. While the Japanese suicide pilots of WWII were exotic, these bombers are all too real.
* A long list of distinguished cultural figures in Estonia write an open letter, published on page 2, in support of the presidential election of Toomas Hendrik Ilves. People such as Arvo Pärt and Neeme Järvi support Mr. Ilves as a man who can be a strong leader who can speak boldly and truthfully with the Estonian people. They also note that a president needs to put aside personal politics and speak for the Estonian people as a whole — something they note that Mr. Rüütel cannot do.

* The cartoon’s caption is “President Putin to the Mari El people: ‘We only wish you peace—everlasting, blessed peace’” The signs include phrases such as “Freedom for Mari El,” and “Human Rights.”
* Vello Helk discusses the position of Arnold Rüütel in Estonian politics. He continues to note how people rewrite history, somehow making collaboration with Communists into something positive. If the West has condemned the crimes of communism, how can Estonia have leaders who were part of that system?
* An article on the Baltic Archives conference, covered on the English language page this summer, appears in Estonian on the Art and Culture page.

President Bush to Visit Estonia and to Participate in the NATO Summit in Latvia

President Bush will travel to Estonia and Latvia in November 2006 to support the advance of freedom and to strengthen the NATO Alliance. The President will have a bilateral program in Tallinn, Estonia on November 28, 2006, including meetings with the President and Prime Minister of Estonia. The President will then travel to Riga, Latvia to participate in the NATO Summit on November 28 and 29, 2006. In addition to the Summit events, President Bush will have bilateral meetings with the President of Latvia and the NATO Secretary General.
The President’s visit to Estonia and Latvia will underscore the importance of the Alliance in fostering a Europe whole and free by highlighting new Allies that have successfully transitioned to free-market democracies, contribute to the War on Terror, and offer lessons learned and expertise to others pursuing liberty. In Riga, Latvia, the President will discuss with NATO leaders how to improve Alliance capabilities to ensure it can meet the challenges of the 21st century. This trip, the President’s first visit to Estonia and his second visit to Latvia, is part of a series of Presidential trips to Europe which underscore the common commitment of the United States and our European allies to work together to advance democracy, security, and prosperity in Europe, its neighborhood, and beyond.
On November 28, President Bush will meet with President Arnold Rüütel and Prime Minister Andrus Ansip.
President Rüütel underlined the importance of the visit, as it is the first time in history for the US sitting head of state to visit Estonia. “I have met with President Bush several times and we have always had very pleasant discussions. Estonia highly values those long-term and close partnership relations that link us with the United States of America. I believe that the visit of President Bush will create additional opportunities for further broadening of bilateral relations between the two countries and for multilateral cooperation in various fields, including cooperation as NATO allies, but also cooperation for strengthening democracy in other states,” the Head of Estonian state remarked.
whitehouse.gov and president.ee

US Congressmen thanked Estonia for support in fight against terrorism

Tallinn, Stenbock House, 24 August 2006 – A US Congressional delegation, which met with Prime Minister Andrus Ansip, thanked Estonia, on behalf of the American people, for its contribution to the fight against terrorist groups.
According to Jim Kolbe, head of the four member Congressional delegation, which is on a one-day visit to Estonia, the contribution of Estonia within the coalition forces in Iraq and on a NATO mission in Afghanistan is highly significant, given the size of our country.
Andrus Ansip stated that the bilateral relations between Estonia and America are very good. “The USA has been the strongest supporter of the restoration of Estonia’s independence, and the non-recognition policy, which lasted for decades, has played a great role in the history of our statehood.”
At the request of the Congressmen, Andrus Ansip gave an overview of Estonia’s energy policy and our unique situation in the use of oil shale in the production of electricity and oil. The Prime Minister also described the joint preparation work of Estonia, Latvia and Lithuania for building a new nuclear power plant in Ignalina.
During the meeting, the Prime Minister raised an issue concerning the possible visa exemption between Estonia and America and called on the Congressmen to support proposals, which could allow for a more flexible attitude towards the wishes of the new Member States of the European Union to travel visa free to the USA.
After leaving Estonia, Congressmen Jim Kolbe, Fred Upton, Ander Crenshaw and Brian Baird will proceed on a visit to Asia.

ELECTION-2006

In the interest of keeping our readers informed on the course of the Estonian presidential election, it is our intent to share information released by the candidates on a variety of topics. Recently, President Rüütel made the following statement after Estonian newspapers ran editorials which intimated that Mr. Rüütel had signed orders during the Soviet period to repress Johannes Hint. Mr. Rüütel denies the allegations. Such events, though, are not rare in Estonia, and have included allegations that cast dispersion on popular favorite Toomas Hendrik Ilves. Mr. Ilves’ mother came to Estonia from St. Petersburg (ie. Leningrad) and the Estonian political paper Kesknädal has questioned how she came to Estonia. The implication there being that perhaps Mr. Ilves has Russian or even communist skeletons in his past, and thus attempts to drive guilt by association.
While Mr. Rüütel in his statement below makes an attempt to defend his record, Mr. Ilves has so far not felt the need to comment on the aspersions cast against his relatives.
VES will continue to bring our readers interesting stories and statements from the candidates as they are made available.

Statement of the President of the Republic of Estonia on September 5, 2006
05.09.2006

It worries me that the presidential campaign is being driven to an impasse. It is regrettable that attempts are being made to split society using demagogic discussions of democracy, mixed with personal attacks against the presidential candidates and discarding essential discussions. Instead of analysing Estonia’s new goals that serve the public interests, the mass media offers assessments and appeals based on emotions. The people, whose interests should be first and foremost taken into account, are left to play a bystander role.
I call upon all participants of the campaign to show respect towards each other, our people and their interests. In our further discussions let us focus on issues that are essential from the viewpoint of the development of our society. In so doing we could avoid damaging the image of Estonia and its institutions both in the eyes of our own people and the outside world.
Herewith I find it necessary to respond to personal attacks towards me and false accusations that have recently appeared in the mass media. It is entirely groundless to associate my activities with the repressions against Johannes Hint. Attentive readers can find proof to that from the documents cited in the press where the accusing titles of the article does not correspond with the content. Archives and the judgement on the real situation of that time indicate that my signature under the cited documents cannot be connected with repression against Johannes Hint but only suggested that the document management at Desintegraator needed to be brought in compliance with the standards in force at that time.
In a totalitarian system special departments were opened to deal with classified documents in every agency that had contacts with the outside world, also in bigger enterprises, higher educational and scientific research institutions. Also Desintegraator belonged to such institutions and the ESSR authorities had no power to change that system. The crimes committed by KGB against persons have certainly no justification. At the time I was working in the Council of Ministers of the ESSR no such actions were taken there – such orders were given from elsewhere.
When taking the oath of conscience I did not hold back anything nor perjure myself. My biography and information about the posts I held during the Soviet time have always been public and available to everyone. I can assure that in no official post I have held I have never acted against the interests of our people nor was I seeking any personal benefit. I have never participated in the persecution of people nor have I damaged the interests of my fellow citizens in any other way. During my long political career I have always tried to work for the good of Estonia and its people.
I still act according to this principle and therefore I gave my consent that my candidacy could be set up for the presidential elections if the Riigikogu lacked the readiness to dissolve dissension. I call upon all political forces, instead of instigating antagonism and confrontation, to look towards the future showing a sense of responsibility and to use all opportunities to confirm that Estonia would not depart or turn back from its current main course.