Ma mäletan, kuidas USA-s peeti Ameerika 200 aasta juubelit, see oli aastal 1976. Siis tuletati igal võimalikul ja võimatul juhul meelde meie antiikajalugu! New Yorgi sadam oli puupüsti täis laevu ja taevasse lennutati vägev ilutulestik. Näidati filme Kolumbusest, Ameerika revolutsioonist ja muidugi kahest maailmasõjast.
Ameerika ajalugu mattis meid nii enda alla, et mul oli raske uskuda, kui Võrumaal Osulas tähistas meie kohalik kool möödunud laupäeval oma 250. aastapäeva! Ja oli mul väga hea meel, kui Anti Ossis, Osula põhikooli direktor, mind kooli sünnipäeva tähistamisele kutsus. Kuidagi raske oli endale ette kujutada, et minu kodukoha taludest on juba kaks ja pool sajandit lapsi sellesse kooli õppima saadetud. Ameerikast tulnuna on mul vahel ka raske mõista, kui pikk on olnud Eesti ajalugu – seitsme tuhande aasta taha ulatub eestlaste ajalugu omal maal!
Eriti palju tuttavaid nägusid ma koolimajas ei kohanud, mis tuletas mulle meelde seda, et olin siiski uustulnuk siin maanurgas. Välisuksel võttis tulijaid vastu ilusates rahvariietes tütarlaps – minu naabritüdruk Daile Kaska. Ta ulatas mulle teabematerjale, mille hulgas oli ka raamat „Kasside lugu. Tee Eestist Soome“. Tegemist on koduuurimistööga, mille autor on Maaris Varrik, kes õpib Osula põhikooli 8. klassis. Raamat trükiti eelmisel aastal Võrus ja selle väljaandmist toetasid Võhandu POÜ, Plangi Trans, Eesti kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupp, Sõmerpalu vallavalitsus, ET Torel ja Kai Lauri. Raamat räägib Asta Kassist (Ilvesest) ja tema tütrest Kristiina Kassist, nende elust ja loomingust. Kristiina lastejutte teavad vist küll kõik eesti lapsed vaatamata sellele, et ta elab praegu Soomes. Lisaks sain ma Osula kooli ja vilistlaste lehe.
Istusin külaliste kohale ja võtsin välja oma fotoaparaadi, mida ma ikka veel kasutan. Panin tähele, et kõik teised kasutasid tahvelarvuteid või iPhone’e, nii et ma tundsin end väga vanamoelisena.
Rahvast tuli kohale rohkesti. Lapsed olid riietunud oma parimatesse pühapäevarõivastesse, aga oli ka neid, kes olid kodutütarde või noorkotkaste vormis või rahvariietes.
Õhtu algas huvitava etendusega. Ma polnud valmis selliseks ootamatuks teemaks, mis laval lahti rullus. Näidendi pealkirjaks oli „Pealuu koolimaja kapis. Pildikesi koolipõlvest“ ja selle autor oli Evar Saar. Näidendis kajastati kohalikku ajalugu. Arvasin, et olen juba päris tugev Võru murde tundmises, aga nüüd jäin ma küll hätta. Oli paljugi, mis jäi mulle arusaamatuks.
Näidendis küsis matemaatika õpetaja õpilastelt, kui kange peab olema alkohol, et ajades see ikka oleks alkohol ja kõik õpilased tõstsid käe, sest nad teadsid vastust! Siis küsis õpetaja, kui mitu liitrit „metsakohinat“ saab toota teatud hulgast toorainest.
Mina mõtlesin, et mis nüüd lahti on!? Aga selgus, et Osula koolis oligi olnud selline õpetaja, kes andis lastele lahendamiseks elulisi ülesandeid! Kui laval esitati Hamleti-küsimus, mida me kõik teame, siis tehti seda koos tõelise surnupealuuga ja jõuti metsavendade teemani.
Kuno Kerge, meie Forestalia koori üks dirigente, kes on samuti Osula kooli lõpetanud, oli kohal koos oma vennapoja Taneliga, et laulda Eesti hümni. Nendega koos oli Osula mudilaskoor ja kui hümn algas, laulis kogu saal südamest kaasa, ka kõige nooremad teadsid hümni sõnu peast. Kakskümmend aastat tagasi, kui ma Eestisse tulin, oli inimestel vahel raskusi Eesti hümni sõnadega, mitte kõigil ei olnud need peas.
Pärast etendust tehti pilti ja siis tantsiti ning meenutati koos käidud kooliteed.
Mulle aga meenus, et olin just jätnud minemata oma kooli kokkutulekule Lakewoodis New Jerseys, mille lõpetamisest möödus 50 aastat. Tundsin, et oleksin pidanud rohkem pingutama, et selles osaleda.
Sellise mõttega soovin ma kõikidele, kes kunagi on olnud seotud Osula kooliga või kes seal praegu õpivad-õpetavad, edu nende kõigis ettevõtmistes. Ja küll oleks tore olla kohal ka siis, kui kool tähistab oma 300. sünnipäeva!
Viido Polikarpus
