New Yorgi Eesti Segakoor. Foto: Ulla Vinkman / Facebook
Laupäeval, 2. mail s.a toimus Eesti Majas New Yorgi Eesti Segakoori kontsert teemal “Kaunimad laulud”. See oli segakoori teine ametlik etteaste, arvestades avakontserti aasta tagasi. Koori juhatas teenekas dirigent Andrejs Jansons, kes on palju aastaid edendanud eesti koorilaulu New Yorgis – alul NY Eesti Naiskooris ja nüüd segakooris. Kuna kontserdi sisulisest tähtsusest kirjutab Aime Andra käesolevas ajalehes ingliskeelsel leheküljel, siis lubatagu mul piirduda ürituse muusikalise küljega.
Oli tore elamus küll kui koor taas Eesti Maja suurde saali sisenes – kokku ligi 20 lauljat.
Neid ootas 40-pealine publik. Kaunis kevadine ilm aitas üritusele kahtlemata kaasa.
Kava koosnes kümnest laulust, mida klaveril saatis Mall Kiil. Laulud olid hästi valitud – enamasti tänapäeva eesti heliloojate looming.
Kontsert algas lauluga “Kaugel” (sõnad F. Kuhlbars; viis H. Känd). Aastal 1901 loodud luuletus oli sobiv avalaul, sest eks ütleb ta lõpp ju nii:
“…udu, kui kord kerkid taeva,
tervita mu kodumaad.”
Teisena esitati hea dünaamikaga “Lauliku lapsepõli” (rahvaluule; Miina Härma). Järgnesid kaks Juhan Liivi sõnadele loodud laulu: “Helin” ja “Muusika” (viisid G. Ernesaks ja P. Uusberg). Mõlemaid laule iseloomustab mitmekesine struktuur, mille lauljad hästi esile tõid. Kava esimese osa lõpus kuulsime “Oma laulu ei leia ma üles” (L. Tungal; V. Ojakäär). See kanti ette selgelt, hea fraseeringuga – vahest kõige paremini õnnestunud laul seekordsel kontserdil. Sellega lõppes kava esimene osa.
Värvikaks vahepalaks oli rahvatantsuansambli Saare Vikat esinemine – neli rahvariietes naispaari. Nad esitasid “Jõgevaste polka”, “Meremeeste valsi”, “Vigala reilanderi” ja lõpuks hoogsa “Tuljaku”. Ehkki Eesti Maja saal kippus hoogsale tantsule kitsaks jääma, esitati kava ometi vajaliku täpsuse ja sisseelamisega. Tänu neile!
Esineb Saare Vikat. Foto: Rein Linask
Kontserdi teine osa algas lauluga “Mul meeles veel” (R. Valgre; seade A. Raias). Siin oleks võinud meeshääled olla tugevamad ja klaver vahest nõrgem. Seevastu järgmise esituse “Imeline laas” (J. Kross; T. Urb) ettekanne oli balansseeritud ja täpne.
Eriliselt kaunis “Nokturn” (K. Merilaas; T. Vettik) kuulub eesti kooriloomingu raudvarasse. Oleksin eelistanud aeglasemat, lüürilisemat ettekannet, aga nauditav oli laul ikkagi. Viimased kaks laulu, “Puudutus” (K. Ehin; T. Kõrvits) ja “Ta lendab mesipuu poole” (J. Liiv; P. Sarapik) moodustasid kava väärika lõpu.
Esimeses kõlas koori piano eriti kaunilt ja teisel oli hea dünaamiline ettekanne.
Segakoori esimees Eha Brownell ja dirigent Andrejs Jansons. Foto: Linda Kangro
Nii jäi kontserdist igati meeldiv mälestus. Nukralt mõjus aga asjaolu, et koor kaotab oma juhi – Andrejs Jansons lahkub New Yorgist. Sellest ja kontserdile järgnenud lahkumispeost on ingliskeelses artiklis pikemalt kirjutatud. Jääme lootma, et Segakoor ka uuest takistusest üle saab ja et tulevikus võiksime nende laulu jälle nautida.
Raul Pettai
