|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Läti president pürib ÜRO peasekretäriks
Läti president Vaira Vike-Freiberga pressikonverentsil New Yorgis esmaspäeval, 18. septembril. Foto: VES
“Maailm on küps selleks, et uuenenud ÜRO-d juhiks naissoost peasekretär,” arvas 15. septembril kolme balti riigi poolt ÜRO peasekretäri kandidaadiks esitatud Läti president Vaira Vike-Freiberga New Yorgis antud pressikonverentsil.
“Kui me tahame elada ausamas, õiglasemas ja võrdsemas maailmas, siis tahaksime näha naisi maailmas kõiki võimalikke ameteid ja ülesandeid täitmas, sealhulgas peasekretärina,” sõnas Läti riigipea. Ta kinnitas, et ta võtab oma kandidatuuri väga tõsiselt ning teda ei hirmuta arvatav Hiina ja Venemaa vastuseis, kel mõlemal on vetoõigus ÜRO julgeolukunõukogus. Kuigi ametlikult valib uue juhi ÜRO Peaassamblee, tehakse tegelik otsus siiski Julgeolekunõukogus. Hiina loodab, et uus kandidaat valitakse Aasia riikidest, nagu kirjutamata seaduste kohaselt rotatsioon ÜRO-s siiani on käinud. Venemaal on aga Lätiga ja ka selle presidendiga külmad, et mitte öelda teravad suhted, mis suuresti on tingitud president Vike-Freiberga julgetest ajalootõlgendustest.
ÜRO vajab tõsiseid reforme ja maailm vajab uuenenud ÜRO-d, nii kõlas pressikonverentsil dr. Vike-Feiberga sõnum. “Meie Balti riikides oleme eksperdid radikaalsete reformide alal, kusjuures me oleme suutnud need läbi viia rahumeelselt,“ rõhutas Läti president, tuues näiteks Laulva Revolutsiooni ja Balti riikide tee totalitaarrezhiimist demokraatlike ühiskondadeni.
Vaira Vike-Freiberga on oma kandideerimist nimetanud naissoo võitluseks maailma esidiplomaati valiva “poisteklubi” vastu.
“Ebatõenäolisi asju juhtub,” kinnitas dr. Vike-Freiberga oma shansside kohta. “Kui kandideerisin Läti presidendiks, oli ka minu võimalus valituks saada küllalt väikene, kuid ometi ma võitsin.” Ja hiljem: “Kui ma oleksin kihlavedaja tüüpi, siis oma elu sääste ma selle peale ei panustaks, aga tuleb aru saada, et kõik on võimalik,” sõnas dr. Vike-Freiberga.
Eesti suursaadiku ÜRO-s Tiina Intelmanni arvates on Vaira Vike-Freiberga shansid valituks saada mõõdukad.
“Enne esitamist on tehtud ka natuke lobby-tööd, uuritud ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmete seisukohta,” ütles Intelmann Eesti uudistele. “Me leiame, et shansid on mõõdukad, sellepärast et kõigil praegustel kandidaatidel on nii tugevaid kui nõrku külgi. Ükski kandidaat ei ole siiamaale saavutanud täielikku häälteenamust indikatiivsetel hääletustel, mis julgeolekunõukogus on toimunud.”
ÜROs ennustatakse, et organisatsiooni uus juht selgub tõenäoliselt hiljemalt oktoobri lõpuks.
Dr. Vaira Vike-Freiberga valiti Läti presidendiks 1999.a. ning teiseks ametiajaks 2003.a.
Vaira Vike sündis 1. dets. 1937.a. Riias, Lätis. 1. jaanuaril 1945 põgenes tema perekond nõukogude okupatsiooni eest Läände. Vaira alustas kooliteed Saksamaa põgenikelaagrites, jätkates oma õpinguid Prantsuse Marokos. 1954.a. asus perekond Kanadasse, kus Vaira Vike alustas ülikooliõpinguid. Ta saavutas doktorikraadi eksperimentaalpsühholoogias Montreali McGill’i Ülikoolist 1965.a. Ta kõneleb läti, inglise, prantsuse, saksa ja hispaania keelt.
Aastatel 1965-1998 töötas dr. Vike-Freiberga Montreali Ülikooli psühholoogiaosakonnas, kus ta õpetas psühhofarmakoloogiat, psühholingvistikat, teaduslikke teooriaid, eksperimentaalmeetodeid, keeli ja kognitiivprotsesse. Tema eksperimentaalne uurimistöö käsitles mäluprotsesse ja keeli ning ravimite mõju kognitiivprotsessidele. Samal ajal tegi dr. Vike-Freiberga uurimistööd läti rahvalaulude (dainade) semiootikast, poeetikast ja struktuuranalüüsist. Sel perioodil kirjutas ta 9 raamatut, üle 160 artikli ning luges üle 250 ettekande mitmes keeles. Vaira Vike-Freiberga on ka Läti Kirjanike Liidu liige.
Dr. Vaira Vike-Freiberga toetuseks saab allkirju anda ka internetis aadressil www.chooseawomanforun.org.
Tema ametliku kandideerimisavalduse toob VES ära järgmise numbri ingliskeelsel leheküljel.
Kärt Ulman
Läti president Vaira Vike-Freiberga koos ametist lahkuva ÜRO peasekretäri Kofi Annaniga. Foto: Läti ÜRO missioon
New Yorgi Eesti Maja avas hooaja rock’n rolliga
New Yorgi Eesti Maja hooaja avaõhtul mängis briti ansambel “Windsor Terrors” 60-ndate ja 70-ndate aastate muusikat, pannes publiku tantsima varaste hommikutundideni. Foto: VES
Loe edasi
President ja välispoliitika
Välispoliitiliselt säravate presidentide tandem: Eesti president Lennart Meri ja Läti president Vaira Vike-Freiberga 2000. aastal Tallinna vanalinnas jalutamas.
Foto: PostimeesToomas Huik
Neil päevil juhtus, et ühe Tallinnas asuva välissaatkonna õhtusöögil küsis võõrustaja oma eestlastest külalistelt, mis õieti on praegusel presidendivalimisel kaalul. Raske oli talle ühe lausega vastata.
Keegi nentis nukralt, et paljudele asjaosalistele on küsimus eeskätt parteipoliitiline; presidendivalimises nähakse vaid vahendit parema tulemuse saavutamiseks järgmise kevade parlamendivalimistel. Keegi teine märkis, et tegelikult on ju kaalul ei enam ega vähem kui rahva eneseväärikus, ja kahju, kui mõned sellest aru ei saa. On aga tegelikult veel üks vaatenurk, millest on seni räägitud kaugelt liiga vähe. Selleks on presidendi välispoliitiline missioon.
Juurdunud müüdid
Eestis näib olevat juurdunud arusaam, et meist ei sõltu midagi: ei sõltu isegi Eesti saatus, veel vähem aga maailma asjad. Ma ei tea, kus on sellise arvamise juured – tõenäoliselt osalt neis viiekümnes aastas, mil meist tõesti vähe sõltus, osalt ehk ka nendel samadel aastatel jagatud koolihariduses, milles ju väideti, et ajalugu kujundavate võimsate hoovuste vältimatuks lõpp-punktiks on kommunism. Riigid ei saavat sinna midagi parata ning üksikisikutel olla üldse vaid pimeda tööriista roll.
Tegelikult see ju niimoodi ei ole. Kuigi ajaloos esineb tõesti vahel sündmusteahelaid, mida peatada ei õnnestu, siis palju sagedamini on olukordi, kus otsad on lahti, võimalusi mitu ning palju suudab muuta ka üksainus pisike rahvas, kui ta end kokku võtab, või isegi kõigest üksainus inimene, õiges kohas öeldud õige sõnaga.
Meie enda lähiminevik peaks olema siinkohal parimaks tõestuseks. Kui Nõukogude Liidu kokkukukkumist võib veel kuidagi pidada objektiivsete protsesside tulemuseks – sest lõppude lõpuks, selline risu ei saanudki ju püsida –, siis kõik edasine, meie saamine NATOsse ja Euroopa Liitu, on suurel määral olnud eestlaste endi töö.
Praegu kiputakse nii ühel kui teisel pool kunagist raudset eesriiet seda tõika unustama. Tagantjärele tundub ju kõigiti loogiline, et NSV Liidu murenemisega alanud protsess pidigi päädima NATO ja ELi laienemisega. Ent tegelikult nii ei olnud.
Kui ameeriklased 1994. aastal hõikasid välja programmi «Partnerlus rahu nimel», siis ei teinud nad seda mitte NATO tulevaseks laiendamiseks, nagu hiljem hakati väitma ja mäletama, vaid vastupidi, laiendamise vältimiseks, selle määramata ajaks edasilükkamiseks. Ning see oli vaid ida-eurooplaste kannatlik, kohati aga ka kannatamatu, suisa meeleheitlik veenmistöö, mis asjad teiseks pööras.
Baltimaade pähkel
Balti riikide olukord oli sealjuures kõige keerulisem. Mitte kellegi teise puhul ei olnud Venemaa vastasseis, Lääne-Euroopa hirm ja USA kõhklused nii tugevad. Ning, kogu lugupidamise juures lätlaste ja leedulaste vastu, oli see tol ajal just Eesti ning sealjuures eriti mõned kindlad eestlased, tänu kellele need hirmud ja kõhklused murti.
Strobe Talbott, kes oli USA toonase presidendi Bill Clintoni üks lähemaid nõuandjaid ja paljuski USA poliitika suunajaid, on hiljem korduvalt tunnistanud, et tema maailmanägemine ja Baltimaade-mõistmine muutus põhjalikult tänu vestlustele Lennart Merega.
Talbott, kes 1990. aastate alguses seisis Eestile palju tuska põhjustanud Russia first (esmajoones Venemaa») poliitika taga, muutus hiljem inimeseks, kes kandis siiralt hoolt, et Balti riigid ei jääks saatuse meelevalda.
Ronald Asmus, kes Talbotti asetäitjana tegeles riigidepartemangus spetsiaalselt NATO laiendamisega, tavatseb meenutada, kuidas, pärast seda, kui ta oli just avaldanud artikli, kus visandas Tshehhi, Ungari ja Poola NATOsse viiva tee, astus tema kabinetti Toomas Hendrik Ilves ja küsis nõudlikult: «Ron, aga meie?!»
«Ning kuigi ma alguses mõtlesin, et see on ju hullumeelsus, hakkas tegelikult just tollest hetkest alates minus kujunema veendumus, et ka Balti riigid on vaja NATOsse tuua,» tunnistab Asmus.
Skeptikud muidugi ütleksid, et mis neil viga tagantjärele nõnda rääkida, ega nad seda sellepärast tõsiselt mõtle. Aga mõtlevad, ja see ei ole vaid tagantjärele jutt: mina kuulsin neid lugusid asjaomaste isikute suust eravestlustes juba aastal 1997, siis, kui kindel ei olnud veel mitte midagi.
«Me ei tea, kuidas kõik läheb, aga me tahame, et Balti riigid saaksid NATOsse ja me töötame selle nimel,» nentis Asmus 1997. aasta septembris. Ning kui ameeriklased juba midagi tahtsid, siis seda nad ka said. Ainus asi, et selle tahtmise tekitajateks olid eestlased.
Lätlaste tähelend
Ei Lätil ega Leedul olnud tol ajal sama säravaid isikuid teostamas sama oskuslikku diplomaatiat ning taustaks sama edukaid koduseid reforme. Ent Läti sai oma tähetunni möödunud aasta kevadel, kui nende president Vaira Vike-Freiberga peaaegu ainuisikuliselt põhjustas läänemaailma teadvuses Teise maailmasõja tagajärgede olulise ümberhindamise: korraga hakati mõistma, et võit, mis pool Euroopat ikke alla jättis, oli väga poolik; medalil on ka tume teine pool.
Vike-Freiberga oli õige inimene õige sõnumiga õigel ajal õiges kohas – ning korraga ei lugenud enam, et ta oli kõigest vaesevõitu väikeriigi president, tõde murdis nendest tõketest lihtsalt läbi.
Eesti järgmise presidendi välispoliitilised ülesanded on pisut laiemad, kui olid Lennartil või Vike-Freibergal. Enam ei ole vaja seista pelgalt meie ja meie tõe eest, selge sõna ja visiooniga riigimeest vajab Euroopa tervikuna.
Ohtlik maailm
Kõik, mis viimasel ajal juhtub Lähis-Idas, muudab maailma iga päevaga üha ohtlikumaks, ka meile. Venemaal süveneb poliitiline jääaeg. Ameerika käitumine muutub ülejõu käivate ülesannete koorma all aina rabedamaks ja lahmivamaks, Euroopa riigijuhid eelistavad aga valdavalt silmad kätega kinni katta ja ohtusid mitte märgata. Head plaani asjade parandamiseks pole kellelgi.
Mida, võidakse küsida, suudab siinkohal Eesti president? Aga võib suuta nii mõndagi. Esiteks, Euroopa idapool vajab head eestkõnelejat kohe hädasti. Meil on muresid, mida läänepool ei mõista ning on ohte, mis meile paistavad selgemini.
Puudu on aga inimene, kes suudaks neid veenvalt näidata ning selgitada, et asjad, mis ohustavad meid, ohustavad tegelikult kõiki. See ei ole raske – see on tegelikult üsna samalaadne veenmistöö, nagu see, mille NATO asjus juba ära tegime.
Teiseks aga, ka Euroopa kui tervik vajab inimest, kes nimetaks asju õigete nimedega ja küsiks õigeid küsimusi. Mis sellest, kui vastust kohe pakkuda ei ole – ka õige küsimus lööb õhu klaariks ja paneb mõtte liikuma, samas kui praegu valdav hämamine ja enesetsensuur on ebatervislik ja ohtlik.
Pole tähtis, kas küsimuste küsija tuleb suurest või väikesest riigist: maailmas on praegu muljetavaldavate liidrite puhul nii suur tühjus, et kes tahes võib saada mõjukaks, kui tal pisutki eeldusi on.
Ehk teisisõnu, nagu Lennart kunagi ütles (tõenäoliselt isikliku kogemuse põhjal): kuulatakse neid, kellel on, mida öelda.
Kümme aastat tagasi saadi Eestis hästi aru, et parteipoliitika põhjal inimeste valimine on meile liigne luksus. Olulisi ametikohti pidid täitma parimad olemasolevad inimesed, tulid nad siis kust parteist tahes. Üksikud möödalaskmised korrigeeriti kiiresti. Tuli olla riigimehelik, sest kaalul oli peaaegu kõik – ning tulemused tulid, me saime, mida tahtsime.
Praegu on kõik tegelikult samuti nagu siis. Maailm on endist viisi ohte täis, võib-olla enamgi veel kui toona. Lihtsalt need ohud on teistsugused, mistõttu me alati ei oska nende tõsidust mõista. Aga nad on olemas, ning seetõttu on presidendivalimisel parteipoliitika ajamine jätkuvalt liigne luksus.
President tuleb valida riigimehelikult, valida selline, kes maailma meile turvalisemaks ja paremaks kohaks teeks. Ning, milline õnnelik juhus, sellel korral on kandidaatide seas üks selline ka tõesti olemas!
Kadri Liik
Postimees 21.09.2006
Kolm tähtpäeva
Vello Helk 16.09.2006
Need read ilmuvad madisepäeval, 1217. aasta Paala lahingu aastapäeval, milles langes eestlaste ühismaleva juht Lembitu. Eestlaste sõjaline vastupanuvõime polnud küll veel murtud, aga kui sõda mandri-Eestis seitse aastat hiljem lõppes, juhatas see sisse sajanditepikkuse võõrvõimude ülemvalitsuse. Viimane neist oli Venemaa. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal ja selle eksistentsi kindlustamist Vabadussõjaga said eestlased paarkümmend aastat nautida omariikluse vabadust. Teise maailmasõja mahhinatsioonid viisid jälle vabaduskaotusele, üle poole sajandit kestnud okupatsioonile-anneksioonile Vene impeeriumi järglase N.Liidu haardes, mida katkestas nelja-aastase vahemänguna Saksa okupatsioon.
Nõukogude okupatsiooni taastulekut tähendas Tallinna vallutamine 22. septembril 1944. Seda tähistati ENSV ajal kui ”vabastamist”, mille sümboliks maeti Tõnismäele mõned punaarmeelased, kellel polnud midagi tegemist 22. septembriga, ja püstitati pronkssõduri monument. Tausta analüüsinud ajaloolane Peeter Kaasik jõudis tulemusele, et ühishaua rajamine Tallinna kesklinna tulenes nõukogudelikust linnakujunduse ideoloogiast, kus liiduvabariigi pealinnas pidi olema vabastajate monument koos ühishauaga, kus teatud tähtpäevadel viidi läbi kohuslikke üritusi, näiteks Tallinnas linna vabastamise aastapäev, 9. mai võidupüha, Punaarmee aastapäev jne (Akadeemia 2006/9, lk. 1916). Kuigi Eesti taasvabanedes võeti maha Lenineid ja teisi vahepealse süsteemi esindajate monumente (Stalini kõrvaldamise eest oli see ise hoolitsenud), jäi pronksmees nagu kahe silma vahele. Teda respekteerisid isegi vanametallivargad, kes muidu on olnud väga laiahaardelise tegevusväljaga.
Kuigi vahepeal püüti muuta selle monumendi tähendust, lisades teksti ”Teises maailmasõjas hukkunutele”, unustades, et pronksmees kannab punaarmee mundrit N.Liidu sümboolikaga, pole see muutnud selle varemate austajate hoiakut. Vastupidiselt: veteranide väljasuremisel asendavad neid teised, kes oma esinemisega demonstratiivselt toetavad Moskva hoiakut: et pole olnud mingit okupatsiooni ega anneksiooni, vaid vabatahtlik liitumine. Kuna Keskerakonnal, kes on ka valitsuspartei, on koostöölepe Venemaa võimuparteiga, lepitakse nähtavasti pikapeale selle versiooniga? Rõhutatakse ju korduvalt, et kõige tähtsam olevat heanaaberlik vahekord Venemaaga. Nii on pronksmehe osas tähtis konsensus, mida püütakse saavutada ümarlauas, kus on esindatud ka need, kes on tegelikult Moskva käepikendused ja Eesti iseseisvuse vaenlased, ja kes ei kavatse taganeda nende ajalooversioonist. Selle päeva juurde kuulub üks nimeline kokkulangemine eelmisega: Eesti Laskurkorpuse ülem oli Lembit Pärn, kes siin pigem mängis Kaupo rolli.
23. september on sügispööripäevana globaalne tähtpäev. Eesti ajaloos võib sellele lisanduda otsustav tähendus: kas valitakse 15 aastat pärast taasvabanemist presidendiks veelkord mineviku esindaja? Ei piisa nimevahetusest, kas pole Eestil aeg astuda lõplikult välja ka ENSV-st?
Riigikogu avamisel pidas Rüütel jälle pika kõne, lõpetades kahemõtteliselt ”Oktoobris näeme!” Usub taasvalimisse ja tervitab vanu seltsimehi. Ta kurdab, et süüdistused tema vastu olevat üles ehitatud valele ja mustamisele. Need rajanevad aga faktidele, tema kõnedele ja tegudele. Kas on valijameestel oma hoiakut või on ka nemad peamiselt programmeeritud hüpiknukud?
Euroopa Inimõiguste kohtunik Rait Maruste analüüsib asjalikult Rüütli süümevande tausta ja käitumist presidendivalimise eel, mille tõrjeartiklist nähtub, et Rüütel ei suuda oma tegude tähendusest aru saada (Postimees 15.09). Ta polevat olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure või vastuluure teenistuses, vaid ainult andis korraldusi – seega juhtis! Rüütel väidab, et ta polegi garant Keskerakonna ja Rahvaliidu kokkuleppel. Kas kasutati tema head nime ära tema nõusolekuta? Ometi viibis president sellel üritusel, kus dokument avalikustati. Kui ta on pandud vastu oma tahtmist garandiks, siis ei tohtinud ta nii kaua vaikida, vaid oleks pidanud selgelt sellest teatama, muidu on ta nõus. Ta ei vasta tegelikult kriitikale, vaid jätkab enda õigustamist, ei taha möönata vähimatki eksitust.
Palju oleneb järgmistest Riigikogu valimistest. Savisaar paistab olevat kindel, et ta saab peaministriks, sama arvatakse ka Moskvas. Järelikult peaks eksisteerima mingeid plaane, sest Keskerakond ja Rahvaliit ei paista saavutavat absoluutset enamust. Peaministrit ei nimeta ametisse president, vaid tema määrab Riigikogu enamuse koalitsioon. Sellega nagu ei arvestatagi? Loomulikult on paljud kommentaatorid lihtsalt rumalad, aga seda arvavad ka mitmed poliitikud, kellel peaks olema rohkem taipu. Millele nad siis toetuvad?
Väga oluline on Reformierakonna hoiak. Nii pronksmehe kui ka presidendikandidaadi küsimuses on Ansip vastuseisus oma valitsuskoalitsiooni kaaslastega. Normaalses demokraatias oleks see põhjustanud valitsuskriisi. Ta jätkab aga rahulikult – just nagu oleks tegelik peaminister juba Savisaar? Ansip on ju vana seltsimees ja võib südames hoida metsa poole, kus on endised hundisõbrad. Praeguse taktikaga kindlustab ta endale ka rahvuslaste hääli, mida on pärast valimisi võimalik kasutada Savisaarele taktikepi ulatamiseks. Loodetavasti seda siiski ei juhtu.
Sain Eestist ühe foto, millel on (endis)kommunistlik triumviraat Rüütel, Savisaar ja Reiljan. Nagu ajalugu on näidanud, jääb lõpuks ainult üks peale. Rahva hulgas paistab kasvavat arusaam presidendi tähtsusest Eesti tuleviku suhtes. Kas jõuab see valijameesteni, nii et 23. septembrist ei saagi arnoldipäev?
LUGEJA KIRJUTAB:
Mõned mõtted illegaalselt sisserännanutest USA lõunapiiri äärest
Minul isiklikult pole nendega (illegaalselt sisserännanutega) siin McAllenis (TX) kokkupuuteid olnud, kuid iga päev on lehes midagi sellest lugeda ja tihti ka õhtustes TV-uudistes.
Tuleks ju õieti need illegaalsed sisserändajad eri liikidesse panna, sest meil on ka siin palju häda naistega kes üle piiri tulevad, et oma lapsi siinpool,st. USA-s sünnitada ja muidugi neil pole raha, et selle eest maksta! Lähevad aga rahulikult tagasi Mehhikosse, sest laps on neil nüüd ju ametlikult USA kodanik!
Teist sorti illegaalsed sisserändajad on need, kes külastaja viisaga tulevad ja kunagi tagasi ei lähe. Meie kandis on selliseid eriti just kooliõpilaste seas, kes elavad siin sugulaste juures ja on siin terve oma koolipõlve, isegi ülikooli lõpetamiseni, ilma et keegi neid sunniks tagasi minema oma kodumaale. Lõpuks on neil aga raskusi töö leidmisega, sest siis vist nõutakse alles esimest korda mõnda kodakondsust tunnistavat paberit.
Viimasena on need illegaalsed piiriületajad, kellest viimasel ajal palju lärmi on tehtud. Need on suuremalt osalt vaesed töölised, kes ei oska inglise keelt ja vaevalt oskavad lugeda või kirjutada, mille tõttu neil oleks võimatu ametlikku luba taotleda. Piiri ületades nad hoiavad eemale piiri-äärsetest linnadest, sest siin neil tööd poleks leida, kuna me saame juba neid igapäevaseid töölisi, keda lastakse lihtsalt sisse piiriäärsetele aladele. Need, kes kauemaks ajaks tahavad tööle jääda, peavad kaugemale USA sisemaale rändama, tihti gruppidena omal jõul või elukutseliste smuggeldajate abiga.
Nende nö. läbirändajatega on siin piiri ääres talunikkudel kõige rohkem häda. Nende põllud trambitakse ära, traataiad lõigatakse katki ja tihti isegi varastatakse või isegi röövitakse toitu ja riideid nende talunike käest. Paljud aitaksid neid heasüdamlikkusest, eriti usklikud organisatsioonid ja ka lehtedest saab ju lugeda sellest. Samuti võib lugeda, kuidas need illegaalsed piiriületajad langevad röövlite ohvriks. Nii mitmedki surevad ka selles ümbruses, kuna nad pole ette valmistunud sellele pool-kõrbelisele mesquite-võsale, mille nad peavad läbima.
Lisaks nendele illegaalsetele töölistele on siin ka häda narkootikumite smuggeldajatega. On vist olemas tuhat moodust, kuidas nad katsuvad oma kaupa autodes või pakkides peita!
Loodan, et see lühiartikkel annab väikese arusaamise sellest, mis siin Lõuna-Texases juhtub.
Tervitades, Jüri Virkus
New Yorgi Eesti Maja avas hooaja…
NY Eesti Majas saab nüüdsest ka piljardilt mängida. Pildil NYEHS president Toomas Sõrra (paremalt teine), maja mänedzher Eve Saar ja esimese piljarditurniiri võitjad (vasakult) Arthur Clancy ja Marten Nanits uhiuue piljardilaua juures. Foto: VES
NY Eesti Maja avapidu toetas Western Union. Pildil Merike Pärtel informatsioonilauas. Fotod: VES
All keldrisaalis käis suur paberite ja arhiivimaterjalide sorteerimine ning kappide tühjendamine.
Talgulised pärast töötegemist ühises lõunasöögilauas.
…kuid enne seda olid talgud!
New Yorgi Eesti Maja sügishooajaks läikima löömise talgud tõid tänavu appi 20 isiku ümber.
Oli seal aknapesijaid-küürijaid, puupaneelide poleerijaid, trepikäsipuude ja baarileti läikimahõõrujaid,toolidelt tolmu nühkijaid, vaipade pesijaid-pühkijaid,vananenud-aegunud-mittetöötavate asjade prügisse vedajaid, kappide koristajaid, kastide tõstjaid – neid kelle käe all oli nii köök kui söök, muusika plaatide korraldus ja kruvikeerajatega õiendamine. Kella kahe paiku läikisid nii seinad kui aknad ja ühislauas kadus Riina Sõrra valmistatud frikadellisupp ja Toomas Sõrra toodud “subway’”d nagu soojale kerisele vesi. Peale maitsvat lõunasööki lahkus suurem osa talgulisi, kuid mõni hiline tulija, majahoidja ja Eesti Maja mänedzher jäid veel tundideks majja, koristama ja viimast lihvi andma.
Talgutest osavõtjad olid tänavu: Toomas ja Riina Sõrra, Eve ja Argo Kiil, Glenn ja Anne McCullom, Signe Matteus, Merike Pärtel, Alisa Jakobi, Liisi Vanaselja, Siim Vanaselja, Jr. Marianne Vanaselja, Arno Tamm, Gunnar Tamm, Tenno Andra, Aime Andra, Urmas Kärner, Anneli Meho, Kalev Saar, Reet Karu, Ell Tabur ja Kärt Ulman.
Aime Andra
Ikestatud rahvaste nädal New Yorgis.
New York City, 16. – 23. juuli 2006
On imestamisväärne, et lämmatavale kesksuve kuumusele (102 F) ja aktiivsele jõudude vähenemisele vaatamata ikestatud rahvuste ja tema väsimatu esimehe Horst Uhlich’i vabaduseideaal on endiselt hõõguv tuletorn mäe peal, et kuulutada tõtt nende nimel, kes vaevlevad veel kommunistliku reziimi türannia all.
Vastavalt Captive Nations nimekirjale on need riigid Albaania, Armeenia, Azerbaidzaan, Bulgaaria, Belarus, Kambodzia, China-Mainland, Krimmi tatarlased, kasakad, Horvaatia, Kuuba, Tsehhi Vabariik, Prussia, Pomerania, Sileesia, Sudeedimaa, Eesti, Läti, Leedu, Ungari jt.
Vabadustarmastavate rahvuste inimõiguste nimel ja tõetunnistuste alusel kuulutas US president Eisenhower 3. nädala juulis IKESTATUD RAHVASTE NÄDALAKS, mida Kongress 1959. a. Public Law 86—90-ga legaliseeris. Rahvas on CN juhtimisel 48 korda avalikkusele teadvustanud, mis “raudkardina taga tegelikult toimub.”
Vastavalt professionaalselt trükitud CN kavale seekordnegi üritus toimus kolmes osas:
1.Pühalik jumalateenistus St. Patrick’u Katedraalis 5. Avenüül. Sellele järgnes protsessioon umbes 100-lises koosseisus Central Park’i Band Shell’i 72. tänaval kuulama aupresident Horst Uhlich’i tervitusi ja tänusõnu NY linnavalitsusele. Sellele järgnes kava:
The Hon. Christopher Smith NJ USA esindaja – peakõne;
Vital Zjaka, Valgevene-Ameerika Assotsiatsiooni President, Valgevene iseseisvuse nimel;
Jaan Kuum, Kuuba-Eesti nimel – “Too Many still remain under Communist Tyranny.”
Hilde Randolp – rääkimas Saksa-Sudeedimaa probleemidest.
Central Park’is esitatud proklamatsioonid olid järgmised:
1. Kõik ikestatud rahvad peavad otsekohe täieliku usulise vabaduse taastatud saama. Eriti mungad Tiibetis, Põhja-Koreas, Vietnamis, Puna-Hiinas jm.
2. Kõik sunniviisiliselt installeeritud valitsused peavad rahvusvahelise kontrolli all, vaba valimiste kaudu toimima.
3. Majandusliku abi andmise peab lõpetatama kõikidele kommunistlikele maadele.
4. Kommunistlikud kurjategijad peab üles leidma ja vastutusele võetama eri-uurimis-asutuste kaudu.
5. Kommunistide ja pahempoolsete katse peita end filmide suitsukatte ja väljapanekute taha, et laimata sakslasi ja teisi rahvaid tuleb peatada, asendades seda jõuliste vabadustpooldavate lähetustega.
6. Eurooplased peaksid kõrvaldama kõik kommunismi reliikviad, nagu kujud, monumendid, tänavanimetused jne. Stalini poolt seatud ebaseaduslikult piirid tuleb tühistada. Rahuleping Saksamaaga tuleb teostada kõigi iseseisvusriikide õigustega, ja 17 miljonit preislast oma kodudesse tagasi lasta.
7. Kõigile väljaaetud ikestatud rahvastele tuleb koheselt kahjutasu maksta CN nädala seaduse 86-90 alusel, kõigis varem kommunistide poolt kontrollidtud maades.
Teised Ikestatud Nädala sündmused:
Teiseks ürituseks oli 20. juuli demonstratsioon ÜRO Peakorteri ees NY kesklinnas, kus kõneles Hon. Horst Uhlich peamiselt Preisi probleemidest (“Hell Hole”).
CN sekretär Jaan Kuum protesteeris plakatiga Kuubas 47 aastat valitsenud kommunistliku reziimi ja Eestis Vene poolt äralõigatud Petseri maatüki pärast.
Ikestatud rahvaste nädala 2006 lõpupäev
Immanuel’i Kirikus Eesti Koguduses toimus 23. juulil 2006 täiskavaga jumalateenistus praost Uudo Tari poolt Indrek Laulu ja sopran Hanna-Liina Võsa muusikalisel kaastegevusel. Sellele järgnes koosviibimine kiriku saalis. Oma optimistlikus ja läbimõeldud päevakohases kõnes ütles praost muuhulgas järgmist: tänu Kõigevägemale tänase eesõiguse eest, samuti eesti kogudusele teenida vabaduse ideed meie kaunis jumalakojas. Oleme siia kogunenud ka türannia märtrite mälestuseks, rahvusvahelise kommunistliku partei poolt möödunud sajandil hukatud 140 miljoni inimese mälestuseks. Oleme tulnud, et tõe ja hariduse kaudu õiglust jalule seada kommunismi ja selle sümpatiseerijaile riigi valitsustes ja piirimaadel. Tänuga Jumalale saavutatud vabaduse eest teatud 25. mail me peame aga ka meenutama ja hoiatama, et paljud tänapäeval – eriti nooremad – ei tea või ei mäleta enam, et mõned rahvad, nende hulgas ka Eesti – olid enam kui pool sajandit ränga ikke all. Diktatuursete võimude ikkes on veel maid, mis kindla haardega ära salgavad põhilisi inimõigusi ja vabadust, mida mõned meist peavad garanteerituks. Diktaatorlus baseerub valedel ja selle antiteet on: Hoia eemale valitsevate süsteemide massiivselt varjatud valede eest! ütles õpetaja.
Enne õpetajat esines taas Hon. Uhlich altari puldist tänades ja meenutades USA patrioodi Patrick Henry veendumust “Kas meie elu nii kallis ja rahu nii magus, et seda tuleb osta orjuse kettide hinnaga? Kuid vägev Jumal, ma ei tea, mis kurssi teised võtavad, kuid minule on vääramatult õige tõdemus: “Give me Liberty or give me Death!”” Henry nägi veel Ühendriikide vabadust. Kroonigu CN võit tema komitee tööd kõikjal! lõpetas Uhlich.
Koguduse muusikalises osas laulis staar-sopran Eestist Hanna-Liina Võsa Indrek Laulu oreli saatel järgmise valiku: Ameerika hümn, Sibeliuse “Tänupalve”, God Bless America ja Eesti hümni, millele järgnes Aaviku “Hoia Jumal Eestit” Indrek Laulu orelilt.
Seltskondlik osa saalis
Kava jätkus all seltskondlikus saalis koordinaator Eva Uhlich’i ja tema naiskomitee võõrustamisel kohvilauas, kus CN president tunniajalise korduskõnega rahvast taas kuulama sundis.
Tervitussõnavõttudega esinesid Irene Bodden Nikaraaguast, Lothar Wolff Preisimaalt ja paljud teised, kes meenutasid: Kommunism on veelgi hädaoht ja mitte lugu minevikust! Ole teadlik ÜRO “trooja hobusest” ja vaatle hoolega sotsialismi levikut üle maailma, mis juhib lõpuks neo-bolshevismile “New World Order’i” nime all, ütlesid kõnelejad.
Proklamatsioonide eesotsas oli ka President Bush’i juhtsõna: “Sel vabaduse kriitilisel ajal, mitte ükski rahvas ei saa eirata inimväärikuse nõuet nagu Iraak jt. Valitsused on vastutavad oma kodanike eest demokraatiast kinni hoidma. Vabaduseiha on iga inimese südames ja meie võime usaldada, et sel sajandil – vabadus jääb meile kestma.”
Juta Kurman
Baltic Womens Council & FEWC
Perekonnakroonikat
Gary Michael Annast abiellus Dora Elena Fernandez’iga
Laupäeval, 16. septembril 2006, Bell Creek Baptisti Kirikus, Hiawassee, Georgias, abiellusid Gary Michael Annast ja Dora Elena Fernandez. Pulmapidu peeti sugulaste ja sõpradega, lähedalt ja kaugelt, pruudi isa Hector Fernandez ja vend Reuben Fernandez tulid kohale isegi Medellin, Kolumbiast, Lõuna Ameerikast, et osa võtta pulmast. Pidustused peeti kaunis The Ridges Resort Marinas, need hakkasid pihta juba reede õhtul pulma-proovi-õhtusöögiga ja lõppesid pühapäeva hommikul toreda shampanja hommikusöögiga.
Parim mees oli Sean Ouelette. Pruutneitsid olid peigmehe õdede tütred, Maggie Williams, Katie Williams ja Olivia Lane. Pulma kaaskonna liikmed noortemehe seast olid õdede pojad Ryan Lane ja Matthew Williams.
Pärast oma mesinädalate veetmist, läheb noorpaar tagasi oma päikesepaistelisse, ilusasse ja mugavasse koju Orlando, Floridasse, et alustada oma uut elu abielupaarina.
Peigmees käis Georgia Ülikoolis ja noored töötavad Ritz Carlton Hotellis, Orlando, Floridas. Peigmehe vanemad on Diana ja Major Michael V. Annast Major Annast lõpetas Ohvitserikandidaadi Kooli (OCS) 1963 a. Distinguished Graduate auhinnaga, ta oli USA sõjaväes ja tegi läbi kaks sõjaväeteenistust Vietnamis, kus talle määrati mitmeid medaleid USA sõjaväe ja Vietnami vabariigi poolt vapruse ja teenistuse eest. Pärast sõjaväeteenistust läks Michael V. Annast tsiviilellu turvafirmasid juhatama senior vice-president’ina. Tema abikaasa Diana oli direktor CDC’s Atlantas. Peigmehe ema on Elaine Greene, kes on kinnisvaramaakler Atlanta äärelinnas. Peigmehe isapoolsed vanavanemad on endine õp. Hugo Annast, kes oli Ambla koguduse õpetaja 1934-1943 ja Erna Annast Teever; kasuvanaisa oli Aksel Teever.
Päivi Ingeri Annast
Raissa Hausi mälestuseks
Ülal: Hausi ümmargune maja Lakewoodis, taga Ocean County Park, mis oli kunagi Rockefellerite suvemaja park.
All: Leo Haus haua ääres.
Fotod: Peeter Feldman
Raissa Haus on meie juurest lahkunud igaviku radadele.
Kutse temale saabus 23. augusti hommikutundidel oma kodus, mis on Lakewoodis tuntud kui Hausi “ümmargune maja”.
Uut ekstravagantset ümmargust maja, mis valmis 1963.a., kavandas Raissa koos abikaasaga, tuntud ehitaja Leo Hausiga. Oleme varem selle lehe veergudel kirjutanud Hauside esimesest majast, mis kuulus kuulsa miljonäri, Rockefelleri, teenijale ja mille Leo Haus soetas oma esimeseks koduks. Selle maja kõrvale, Rockefelleri poolt Ocean Countile kingitud pargi äärde kerkis Lakewoodis kõikidele tuntud Hausi ümmargune maja. Ja ongi sünnis Raissa Hausi lahkumisel peatada ka selle kuulsa maja juures, millest “Järvemetsa Jaan” kirjutas Vaba Eesti Sõnas 1963.a. järgnevalt:
“Lakewoodi eestlaste majad on suures enamuses oma moodsa ja julge arhitektuuriga tunduvalt erinevad tavalistest kast-majadest. … Kui ühel päeval kerkisid keldri august poolkaares müürid, oli imetlemist ja arupärimist palju. Kui aga maapealsele osale lisati kaks täiesti ümmargust torni, siis ühed küsisid, et kas siia tuleb mõni loomafarm silo- tornidega ja kuidas lubatakse seda elamute rajooni ehitada. Teised pidasid kivitorni moodsaks pommivarjendiks… Peagi selgus, et ühest tornist sai kamin ja korsten ning teisest köök. Täiesti ümmarguse köögi ristisid naabrid kohe karusselliks, mis on kaunis tabavalt valitud nimi, sest köök annab tõesti paraja karusselli mõõdud välja…”
Raissa (Vaga) Haus on pärit Muhust, kus ta sündis 7. juulil 1911. Maapealne elu koos abikaasa ja kolme pojaga kestis 95 aastat. Nii Leo Haus kui ka igavikku lahkunud abikaasa Raissa olid innukad kaasalööjad seltskondlikus ja kiriklikus elus. Lakewoodi eestlaste oma ehitatud kirikus, mille ehitamisel Leo ja Raissa Haus oli kaastegevad, toimuvad jumalateenistused igal pühapäeval kell 10. Kellatorni kirikul ei ole ja kellade kaja kutset eestikeelsele jumalateenistusele pole kuulda, kuid sisemised kirikukellad kutsusid Hausid igale teenistusele ka siis, kui Raissale tulid mõned tervisehäired. Ka Issanda õhtusöömaajal oli Raissa koos Leoga üks ustavamatest külalistest.
Raissa Hausi matus toimus selles samas kirikus laupäeval, 26. augustil. Ihu maeti Hauside perekonna hauda Lakewoodi Woodlawn kalmistule, kus haua ümber on kümnete eestlaste nimedega hauad, nende hulgas Raissa Hausi kolme venna, Andres Vaga, Vassili Vaga ja Madis Vaga ning õe Juulia Feldmani puhkepaigad.
Raissa Hausi jäävad leinama abikaasa Leo; pojad Rein koos abikaasa Mary ning tütre Elenaga; poeg Mati koos abikaasa Maryga ja laste Maareni, Jaani ja Mailiga ja noorim poeg Mihkel, abikaasa Anu ning lapsed Liia ja Taavi. Leinajate hulgas on lahkunu õe Juulia Feldmani poeg Peeter Feldman abikaasa Faye’ga, venna Madise lapsed Thomas Vaga perega, Ingrid Neel perega ja Dagmar Pöntiskoski perega ja venna Vassili poeg Tõnis perega. Matusetalituse pidas Raissa ristipoeg, venna Madise poeg praost Thomas Vaga.
Armastusega mälestades
Airi Vaga
Rootsi eestlaste Eesti Päevalehte ootab sulgemine
Kord nädalas Stockholmis ilmuvat Eesti Päevalehte ootab sulgemine. “Mitte ehk sel aastal, aga järgmisel aastal küll,” ütles peatoimetaja Ülo Ignats.
Aastakümneid ilmunud Eesti Päevaleht püsib riigilt saadava toetuse (50%) ja tellijate raha toel. Uue pressiseaduse järgi makstakse riigi toetust ajalehtedele, mille tiraazh on üle 2000, alla selle on toetusprotsent väiksem. Eesti Päevalehe lugejaskond on kahanenud alla 1800.
“On otsustatud, et muutus jõustub 2006. aasta lõpus, seega väheneb lehele eraldatav toetus viiendiku võrra, mis muudab nädalaväljaande ilmumise võimatuks. Mõnda aega saame hakkama “vanast rasvast” ehk pool aastat, siis hakkame ilmuma ehk kord kuus,” arvas Ignats.
“Pagulaseestlaste põlvkond hakkab surema, noori on vähem, inimesed on rootsistunud või Eestisse tagasi kolinud. Neile pole eestlus enam nii tähtis, selle mõiste on muutunud. Ilmselt toimub see ka mujal nõnda. Näiteks Kanadas liideti kaks eestikeelset väljaannet,” teadis Ignats.
Peatoimetaja sõnul on toimetus lehe kadumise probleemi teadvustanud. “Vajaminevat viit kuni kümmet miljonit ei kingi meile keegi,” ütles ta. “Me oleme selle mõttega harjunud. Eks siis katsume teha nii head lehte nii kaua kui võimalik. Inimesed lähevad üle internetiväljaannete peale, see on paratamatu, pole mõtet eriti kurvastada. Arvan, et kuulehena suudaksime püsida veel viis aastat,” arvas Ignats.
Eesti Päevaleht Stockholmis ilmub kord nädalas 12-leheküljelisena Berliner-formaadis. Leht on ilmunud aastast 1944 eri vormides, iseseisva ajalehena 1970-ndatest. Vastutav väljaandja ja peatoimetaja Ülo Ignats, toimetajad Katrin Käärik, Pille Rihvk, Kristel Sarrik ja Rein Liiv. Eesti Päevalehe suurim tiraazh oli ESTO 80 ajal (2900 tellijat).
VES/BNS
Kuninganna Elizabeth II auks korraldatakse Raekoja platsil minilaulupidu
Suurbritannia kuninganna Elizabeth II auks korraldatakse Tallinna Raekoja platsil laulukontsert, mis on osa kuningliku paari kohtumisest Eesti inimestega, kirjutab Eesti Päevaleht.
“Soovime anda ülevaate meie laulutraditsioonist,” ütles välisministeeriumi protokolliosakonna büroo direktor Argo Kangro.
Minilaulupeo juht on Georg Otsa nimelise muusikakooli direktor Aarne Saluveer, kelle sõnul tuleb Tallinna kuninglikele külalistele laulma 600-700 noort lauljat. “See pole ainult Tallinna üritus, oleme kutsunud lauljaid kogu Eesti parematest kooridest,” lausus ta.
Korraldajad ootavad Raekoja platsile palju inimesi, keda kutsutakse kooridega koos laulma.
“Kontserdi kavas on kõige kompumad laulud laulupeolt, mis sobivad noortele laulmiseks,” lisas Saluveer, jäädes kontserdi kava suhtes esialgu kidakeelseks. “Laulame viis-kuus laulu ja teeme seda kõike koos heade Eesti pillimeestega. Üks laul on ingliskeelne, aga ülejäänud eestikeelsed.”
Ajalehe andmetel esitatakse neli laulu: Olav Ehala “Kodulaul”, Rene Eespere “Ärkamise aeg” ning Alo Mattiiseni “Isamaa ilu hoieldes”. Eesti ja Suurbritannia vahelist sidet iseloomustab aga eelmisel üldlaulupeol laste-kooride esituses kõlanud inglise laulja ja helilooja Bob Chilcotti laul “Can You Hear Me/Kas sa kuuled mind?”.
Suurbritannia kuninganna Elizabeth II ja Edinburgi hertsogi prints Philipi visiit Eestisse toimub 19.-20. oktoobrini sel aastal. Täpne ürituste kava avalikustatakse turvakaalutlustel alles paar nädalat enne visiidi toimumist.
Kuninganna pressiesindaja Penny Russel-Smithi sõnul tervitavad ja vestlevad rahvaga nii kuninganna Elizabeth II kui ka prints Philip. Russel-Smith mainis, et kuningannaga ise vestlust alustada ei sobi, algatus võiks tulla ikkagi kuninglikult kõrguselt. Vestlus saab toimuda kas inglise või prantsuse keeles.
VES/BNS
Jordaania huvitub Eesti põlevkivi-tehnoloogiatest
Kolmapäeval, 20.septembril kohtus välisminister Urmas Paet New Yorgis ÜRO peaassamblee raames oma Jordaania kolleegi Abdelelah Al-Khatibiga, kelle sõnul tuntakse Jordaanias suurt huvi Eesti põlevkivi-tehnoloogiate vastu. Al-Khatibi sõnul on Jordaania oma piirkonnas ainus riik, kus ei toodeta naftat. “Koostöö selles vallas oleks meile väga kasulik, oleme valmis teilt õppima,” märkis Al-Khatib.
Välisministrid leidsid ühtlasi, et kummagi riigi ärimehi tuleks innustada enam otsekontakte looma, sest majandussuhetel on perspektiivi mitmeski valdkonnas nagu turism.
Tänavu märtsis sõlmis Tallinna Tehnikaülikool koostööleppe Jordaania põlevkivi investeeringute korporatsiooniga International Corporation for Oil Shale Investments. Leppe kohaselt luuakse Ammanis kolledzhis kütuste keemia ja tehnoloogia ning teiste tehnika-alade õppekavad ning luuakse teadusüksus põlevkivitehnoloogiate arenduseks.
Tehnikaülikooli andmetel on Saudi Araabia naaberriigi Jordaania põlevkivi ressurss suuruselt neljas maailmas.
VES/BNS
Tallinn kandideerib EL-i pealinnade liidu juhtlinnaks
VES/BNS — Tallinna linnapea Jüri Ratas esitab Eesti pealinna Euroopa Liidu pealinnade liidu järgmise aasta juht-linna kandidaadiks. Ratas teeb vastava ettepaneku 21.-23. septembrini Sloveenias Ljubljanas toimuval EL-i pealinnade liidu (UCEU) peaassambleel.
Ratas märkis, et UCEU eesistujana oleks võimalik rõhutada Tallinnale olulisi teemasid ja pälvida rahvusvahelise üldsuse tähelepanu.
Linnavalitsuse pressikonverentsil ütles Ratas, et veel pole teada, kes koos Tallinnaga liidu juhtlinnaks kandideerima hakkavad.
Aastakonverentsi teema on “Loovad pealinnad”. Ljubljanas jagavad 18 Euroopa Liidu pealinna ja kahe kandidaatriigi pealinna juhid kogemusi, kuidas toetatakse loomingulisust ja arendatakse loome-majandust.
UCEU on Euroopa Liidu liikmesriikide pealinnu ühendav rahvusvaheline kontakt-võrgustik, mis asutati 1961. aastal. Tallinn koos üheksa uue EL-i liikmesriigi pealinnaga liitus organisatsiooniga 2004. aastal.
Lakewoodi Eesti Ühingu juubelialbumannab suurepärase pildi pagulaseestlaste elust võõrsil
Mitmete eestlaste ühistööna sai valmis suurejooneline, põnev ja informatiivne juubelialbum Lakewoodi Eesti Ühingu 60. aasta juubeliks. Suurima panuse andis raamatu isiklike ajalooliste lehekülgede kirjutuste ja fotode muretsemisel Maie Currie. Raamatu toimetuskomitee juhatajaks oli Juhan Simonson, küljendaja Airi Vaga, kaanepiltide kunstnikuks Erik Must ja juubeliaasta ürituste peakorraldaja ja koordineerija Priit Parming. Toimetus-komiteesse kuulusid eelmainitutele lisaks Laine Lya Pals, Heino Maasikas, Ferdinand Rikka ja Peep Saluri.
Raamat on “ülevaade ühe eestlaste keskuse elust ja tegevusest USA-s”. Raamat on koostatud ajalooliseks allikaks. Seal on hulgaliselt fotosid, mis jäävad ajalooliseks visuaalseks näiteks nii 60 aastat tagasi toimunust kui ka praeguse aja eestlaste ettevõtmistest, riietusest, tavadest. Üld-ajalugu fotodega hõlmab üle 200 lehekülge ja perekondade leheküljed ligi 150 lehekülge.
Üldajaloos on toodud ka lühiajalugu nii eesti koguduse tekkimisest kui ka oma kiriku ehitamisest, arhiivi algusest ja tööst, eestlaste ettevõtmistest Lakewoodis, Lakewoodi vaimulike esinemisest Ühendriikide esindajatekojas päevakohaste palvustega, Lakewoodi Eesti Võitlejate Ühingu tegevusest, skautlusest ja gaidlusest, Lakewoodi eesti sportlastest ja Spordiliidust ning Lakewoodi Eesti Ühingu allorganisatsioonidest: Eesti Kool, Lakewoodi Eesti Teater, eesti rahvatantsu harrastamine Lakewoodis, Naisring, Käsitööring, Seenioride Ring, Laskurring, Bridzhiring, Saun ja palju muud.
Praegu müüakse raamatut Lakewoodi Eesti Ühingu vahendusel ($40), kuid loodame, et see tuleb müügile ka Vaba Eesti Sõna raamatupoodi. Raamat pakub huvi ka noorematele lugejatele, sest selles on küllaldaselt ka ingliskeelseid kirjutisi ja fotosid, millelt ka mudilased ennast leida võivad.
Airi Vaga
Veel üks mälestuskilluke August Reist
(Fragment mälestusraamatust Riiklik õppeasutus “Inglise Kolledzh”)
Mu koolitee Balti jaamast koolimajja kulges mööda Nunne ja Rataskaevu tänavat, ja sealt edasi mälus kadunud käänakuid tehes. Meeldesööbinud seigaks Rataskaevu tänaval kujunes kohtumine kõndijaga, kes tuli vastassuunast. “Kohtumine” on muidugi vale sõna, jalutasime teineteisest mööda ja tema minusugust koolijütsi teadagi ei märganud, mina aga teadsin täpipealt, kes ta oli. Umbes kolmveerand üheksa paiku tuli mulle vastu August Rei, tollal välisministri abi (1936-1937), lühedavõitu mees, laia äärega must viltkaabu peas, suur portfell käe otsas ja teda iseloomustavad näpitsprillid ninal. Trehvamise kellaaeg võis olla umbes 8.45, aga peaaegu kindlasti muutumatu päevast päeva. Sest Nõmme rong saabus Balti jaama täpselt sõiduplaani järgi ja minu lonkimine või kiirustamine ei tohtinud üle minuti varieeruda. Ja tagantjärele võiksin oma vastutulijale omistada koguni Königsbergi filosoofi uuri ilmeksimatuse! Nii et kolm-veerand üheksa, mille sünkroniseeritust aitab kinnitada kohtumise konstantne locus, üsna Du Nordi lähedal, tema sammus küll tänava teisel poolel. — Hr. Rei pidi nõnda siis siirduma välisministeeriumi, kuid kus see asus? Kui Toompeal, siis seisis tal ees kõnnak Pikast jalast üles, Nunne nurgalt vasakule. Kuid miks ta just sellise teekonna valis, ja kus ta üldse elas? Jäägu need küsimused diplomeeritud poliitajaloolaste uurimisvalda. — Nüüd ei tundu aga viisakana jätta üks tähtsamaid Eesti riigimehi sinnapaika, vaid viidata ka meie päriskohtumisele, mil ütlesime tere ja surusime kätt, Eesti Rahvusnõukogu koosolekul Stockholmis 1950. aasta detsembris. Rei oli toona ERN-i esimees, mina külaline ning aruandja “eesti tudengite olukorrast Saksamaal”. Teist ja viimast korda vestlesime põgusalt Chicagos, Rei ja Arvo Hormi külaskäigu puhul Põhja- Ameerika mandrile 1957. Korraldasime riigimehele kõnekoosoleku, Karl Aun ja mina, teatud määral poleemiline üritus eesti pagulaskonna vaatekohast nagu see oli. Eksiilpoliitika vastuolude arutamine ei kuulu siia; mainiksin vaid seda, et tol ajal olin nn. valitsuse vanema liikme järjepidevuse pooldaja, s.t. tunnustades Reid (ja hiljem tema järglasi) kui peaministri asetäitjat presidendi ülesannetes. — No vaata, mis see Rataskaevu tänav kõike esile ei kutsu! Aga kaev ise ei istu mu mälusalves üldsegi mitte, alles uuemal ajal olen toda Tallinna vanalinna reliikviat lähemalt silmitsenud, ja ta ümber takseerides möödunusse süvenenud.
Lauri Vaska
Lääneranniku Eesti Päevad kutsuvad
Mul on suur rõõm kutsuda Teid XXVIII Lääneranniku Eesti Päevadele, mis toimuvad 9. kuni 12. augustini 2007 a. Los Angeleses! Praegu on õige aeg tulevasuvised puhkusplaanid paika panna meie suurürituse kasuks. Tulge peredega, tulge kahekesi, tulge üksi! Võtke kaasa sõbrad ja tuttavad, vanavanemad ja lapsed! Päevade kava on kakskeelne: keegi ei jää eesti keele mittetundmise pärast päevade sisukast programmist ilma!
Peakorter on nooblis Millennium Biltmore hotellis, mis asub Los Angelese südalinnas. Hotell pakub meie ürituseks soodushindu – $149 nii ühe kui kahe voodiga toa eest. Laste jaoks on “rollaway” voodid.
Päevade kava tuleb sisutihe, rõhuga eesti kultuuripärandite viljelemisel. Kuuleme mitmeid kontserte, koorilaulu laulupeol ja vabaõhu rahvatantsuesinemist rahvapillimuusika saatel peahotellist jalutuskäigu kaugusel asuvas suurepärases amfiteatris. Lavastame algupärase näidendi, võtame osa organisatsioonide/huviringide kokkusaamistest, arutame üheskoos kahepäevasel seminaril Eesti lähiajalugu, kuhu tulevad esinema ajaloolased Eestist. Kuuleme/vaatame multimeedia ettekannet Alberta eesti pioneeridest ja nende järeltulijatest. Kuuleme loengut eurooplaste geneetikast ja keelkondadest, kus ka eesti rahva ja keele päritolu võib tulla ümberpaigutamisele. Külastame kunsti müüginäitust ja eesti poodi, hilistundidel viibime salakõrtsis, milles toimuv jääb saladuseks. Sportlastele pakume golfiturneed ja 5K distantsijooksu. Päevi kroonib pidulik ball ja lõpeb rahvapeoga vabas looduses.
Tulge ja nautige Lõuna Kalifornia mõnusat kliimat, ilusaid supelrandu, lähedalolevaid mägesid ja kõrbe. Kinnitan, et Los Angelese linn ise väärib ka vaatamist.
Päevade deviisiks on EESTI MU, SÜDAME SÜNNIMAA. See tunnuslause kohustab meid tegema oma parima, et Päevad pakuks Teile meeltülendavat rahvuslikku elamust!
Lõpetan arhitekt Herk Visnapuu sõnadega, mis on juba kauaaegne juhtmotiiv Lääneranniku Eesti Päevadele: Me tuleme tuhandest tuulest/ ja üheskoos leiame nõu/ ja laulust ja kirjast ja luulest/ vaim tegudeks ammmuatab jõu.
Eesti Organisatsioonide Liit Läänerannikul
Jüri Tint, esimees 2005-2007
Lakewoodi Eesti Kool kutsub
…eesti päritoluga poisse ja tüdrukuid igas vanuses.
Kosutav suvi on lõpule jõudmas ning kõikjal on kuulda koolikellade tuttavat helinat. Nii ka Lakewoodi Eesti Koolis, kus avati uksed pühapäeval 17. septembril 2006, et alustada uut kooliaastat.
Lakewoodi Eesti Ühing (LEÜ) tähistas hiljuti 60. sünnipäeva ja nende pikkkade aastate kestel tegutses pidevalt Eesti Kool Lakewoodi Eesti Majas, kus on õppinud ja saanud eesti keele alguse sajad eesti lapsed. LEÜ soovib seda traditsiooni jätkata, mispuhul tehti kooliruumidele põhjalik remont, varustati vajaliku mööbliga, hangiti aparaate ja mitmetasemelist õppematerjali.
Koolijuhataja Aino-Liis Tõõtsov koos teiste õpetajate ja abilistega õpetavad eesti keeles lugemist, kirjutamist, laulmist, rahvatantsu ja veel palju muud. Täpsemat infot saab [email protected] ehk 973-659-1881.
Sügissemestril toimub kool järgmistel pühapäevadel: september 17 ja 24; oktoober 8 ja 22; november 5 ja 19 ja detsember 3 ja 10. Kooli ja LEÜ ühine jõulupuu toimub laupäeval, 16. detsembril. Koolipäevadel on võimalik eesti keelt õppida ka lastevanematel ja teistel täiskasvanutel. Koolitunnid kestavad kella 12:30 – 4:30 p.l.
Lakewoodi Eesti Kool ootab Sind, et koos õppida ning laulda ja tantsida Eesti rahvuslikel tähtpäevadel.
Nägemiseni koolis,
Tõnu Vanderer, LEÜ esimees
Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid mälestusi
Hellar Grabbi
Kellele vaip ja pudel meeleheaks läksid, ei teadnud vist emagi, sest ta kasutas kontoriga asjaajamisel ka vahendajaid. Võibolla saks-lastele, et komisjon meid eestirootslastena aktsepteeriks, sest noarootsi verd polnud emas küll tilkagi. Hiljem leidsin teistest allikatest, et eestirootslaste viimaseks transpordiks oli ette nähtud aurulaev „Rauge“, mis pidi väljuma 18. septembril, kuid rekvireeriti haavatute veoks paar päeva enne seda. Sõidu organiseerijad asendasid selle mootorpurjekaga „Triina“, mis aga oli palju väiksem ja nii jäeti suur osa „Raugele“ lubatuist maha. „Triina“ lahkus 20. septembril 300 põgenikuga pardal, nende seas palju tuntuid eestlasi ja Lienhard ise, ametliku sihtsadamaga Danzig. Lienhardi nõusolekul või koguni korraldusel võeti Hiiumaast möödudes kurss Rootsi, kuhu jõuti õnnelikult pärale. Emale ilmselt teatati ai-nult, et „Rauge“ sõit jääb ära. Kuid ehk oli „Rauge“ afäär rajatud blufile?
Jäi üle Saksamaa. Sinna oleks saanud minna kuu või isegi ainult nädal aega varem rahulikumalt ja julgemalt. Laevad sõitsid Tallinnast Saksamaale pooltühjalt, sest eestlased ei tahtnud kohe sugugi kodumaalt lahkuda. Ja rinne Eesti kaitsel Sinimägedes ja Emajõe joonel siis veel pidas. Värvikalt ja paraja huumoriga kirjeldab Eestist lahkumist sel veel veidi rahulikumal ajal, 14. septembril Tallinnast Saksamaale sõitva laevaga Einar Sanden 12-aastase poisi pilgu läbi oma autobiograafilises romaanis „Hommikutunnid“ (2001).
Paanika haaras Tallinna viis päeva hiljem, 19. septembril, kui rahva seas levis teade, et sakslased on otsustanud Eesti maha jätta ja vägede väljatõmbamine on juba käimas. Ma ei mõtle paanika all mingit peataolekut, vaid sugulaselt sugulasele, tuttavalt tuttavale kanduvat ja järjest võimenduvat sõnumit – paari päeva pärast on venelased Tallinnas, kes mõtleb põgeneda, sel on nüüd käes viimane aeg ja peab kiirustama. Muidu jääd kommunistliku võimu alla ja NKVD küüsi.
Tuleb minna, ja kohe, otsustas ema. Kas nüüd või siis juba eelmisel päeval oli ta hankinud loa pääseda laevale „Wartheland“, millega evakueeriti Saksa tsiviil- ja Eesti omavalitsuse ametnikke, aga võeti peale ka teisi põgenikke. Loa muretseja, üks mõistlik sakslane, keda ema tundis, oli talle ütelnud: „Deutschland ist jetzt eine Hölle. Aber die russische Hölle wird noch schlimmer sein.“ („Saksamaa on praegu põrgu, aga Vene põrgu tuleb veel hullem“). Nagu sadamas selgus, lasti hiljem „Warthelandi“ pardale ja ilma eriloata (Warthe on Lääne–Poola suurima jõe Warta saksakeelne nimi ja Warhelandiks kutsuti alistatud Poola üht Reich’i külge liidetud osa). See oli sama laev, mahutavus 6783 brutoregistertonni, millega kodumaa kaitseks tagasi tulnud soomepoisid olid sõitnud Hankost Paldiskisse kuu aega varem. „Wartheland“ pidi väljuma juba järgmisel päeval, 20. septembril.
Raskeks küsimuseks kujunes, mida teekonnale kaasa võtta. Selge oli, et saab ja tuleb võtta ainult kõige hädavajalikum. Ema teadis arvatavasti, et „Warthelandiga“ minejatele oli kehtestatud pakkide piirmäär, mis oli vist kaks kohvrit või kantavat pakki inimese kohta. Aga katsuge tundmatule tulevikule võõral maal ja sõja ajal vastu minna ainult kahe kohvritäiega, pealegi teades, et mahajäävad asjad on tõenäoliselt igaveseks kadunud. Mõned sokutasid lubatust rohkem pakke pardale, rääkimata kõrgel kohal teeni-nud härradest, kes oma pere tarbeks said kindlasti rohkem kraami laevale toimetada, küllap ka juba varem ette saata.
Vaevalt et meil nelja peale kaheksatki kohvrit oli, lisaks mõni käsipamp. Esmajoones pakkisid ema ja vanaema – kes veel oli küllaltki kõbus – seljariided ning tekid ja voodilinad. Samuti jalatsid ja muu rõivastuse juurde kuuluva. Siis peeti vajalikuks toiduaineid ja söögiriistu kaasa võtta, ja nagu kogesime, oli see õige tegu. Ja üht-teist vajaminevat veel. Mina asjasse ei sekkunud, olid neil ju suured kogemused rasketest aegadest. Nad olid Peterburis üle elanud mõlemad 1917. aasta Vene revolutsioonid ja Vabadussõja lõppedes läbi nälgiva Venemaa Eestisse tagasi tulnud.
Ema võttis kaasa muidugi olulised dokumendid. Ning mõned kuld- ja hõbeasjad. Kuid isegi perekonnapilte ja muid fotosid ei haaranud ta kõiki kaasa, vaid valis välja mälestuste poolest tähtsamad, teised pidid maha jääma. Eriti kahju oli isale kingitud ja signeeritud, tihti pühendusega portree-fotodest isikutelt nagu Päts ja Laidoner, Rootsi kroonprints (hiljem kuningas) Gustav Adolf ja ta sugulane krahv Folke Bernadotte (kes ÜRO voliniku ja rahusõlmijana mõrvati 1984. aastal Palestiinas juudi terroristide poolt), Soome president Svinhufvud, mitmed välisriikide saadikud jt. Minu vastuväited ajaloolise tähtsuse kohta ei aidanud. Ema ütles, et need pildid, mitmed raamis, on suured ja rasked. Seda agaramalt nõudsin ja mangusin, et me võtaks kaasa isa rohked aumärgid ja ordenid. Neid saanuks ju ruumi nõudvatest karpidest välja võtta ja lihtsalt kohvrisse pista. Kuid jällegi olid mu palved tagajärgetud.
Siiski, ema toimetas aumärgid ja kinkefotod hoiule isaema, mu teise vanaema juurde, kes jäi Eestisse. Kui esimest korda pärast lahkumist kodumaad külastasin (1968), oli vanaema surnud. Selgus, et neid asju ei ole enam alles. Ta olevat need hävitanud kõige kibedamal Stalini ajal kui ohtlikud asitõendid, mis võivad kahjustada ta teisi lapsi ja nende peresid. Nii rääkis lell Ralf.
Minu isiklikust vähesest varast valisin kõige armsamad asjad – Riikliku Inglise Kolledzi ja Reaalkooli mütsid, malelaua ja nupud, väärtuslikuma osa postmargikogust, mõned pildid, koolitunnistused. Ei ole meeles, et oleksin kaasa võtnud ühtegi raamatut, mis mind praegu üllatab. Need olid armsad küll, aga kaalult rasked ja pealegi – mida võtta, mida jätta? Emagi võttis vaid mõne saksa ja prantsuse sõnaraamatu. Ka vend Rein pistis kohvrisse mõned enda asjad.
Ja see oligi kõik, mis me pere kaasa sai võtta. Ema ei olnud asine inimene, aga küllap oli tal nii mõnestki asjast väga kahju loobuda. Maja meil ei olnud, kallist mööblit ka mitte, aga perenaisele nii väärtuslik, hoolega kogutud serviis ja lauahõbe, meeldivad ja rõõmsaid aegu meenutavad riided, mõni seinal rippuv maal, eks nende mahajätmine võis kurvastada küll. Aga sel hetkel tundus vist see kõik nii paratamatu ning kodumaalt lahkumise kõrvalt nii tühine, et kurvastamiseks ei olnud ruumi ega aega.
Kui kord hiljem nõukogude ajal Eestit külastasin, vihastas jutt, mida üks hõimlane oli me sugulaste seas levitanud: mis neil viga oli ära minna, rahad välismaa pankades ees. Sama jutt levis ka teiste pagulaste kohta. Muidugi ei olnud meil pennigi ees ootamas ja niisamuti 99,5 protsendil põgenikest. Oli ainult peotäis mujal maailmas ja ka Saksamaal kehtetut ida-alade okupatsiooniraha, ostmarkasid, mida põgenikel siiski võimaldati Saksa pankades piiratud koguses riigimarkade vastu ümber vahetada.
Õhtuks olid kohvrid pakitud ja ema oli tellinud varahommikuks voorimehe, õigemini hobusemehe, sest see ei tulnud mitte troska, vaid lameda veovankriga. Ega me ärevusest kuigi hästi ei maganud. Sõbralik hobusemees oli õigel ajal kohal. Ta näis oma ülesannet täitvat rohkem heast tahtest meid abistada kui ostmarkade eest, mis oma niigi vähese väärtuse pidid peagi kaotama.
„Kus on vanaema?“ küsib järsku ema. Tõesti, teda pole kuskil, ei toas ega õues. See on esimene kord, kus näen, et ema silmi hakkab tekkima paanika. Peame ju kohe sadamasse teele asuma. Arutame, kuhu ta võis minna. Emal tuleb mõte: „Mine vaata Rahumäe jaama ja kiirusta!“ Raudteejaam ei ole kaugel, joostes jõuan sinna viie minutiga. Ja ennäe – vanaema istubki jaamahoone ees pingil. Ta paistab olevat segaduses ega oska mulle kosta, kuhu ta tahab sõita. Saan ainult aru, et ta ei taha Eestist ära minna. Mul õnnestub teda veenda minuga kaasa tulema. Ta asjadki on juba pakitud ja vankrile tõstetud. Ema on närvis, nähvab vanaemale midagi kurja. Pärast arvab, et võibolla tahtis vanaema sõita Tapale, oma õetütre juurde. Vanaema vaikib.
Ootamatu kriis lahendatud, hakkame liikuma. Rahumäelt sadamasse on päris pikk tee. Pakid ja vanaema vankris, meie kolmekesi vankri järel, nii me läheme. Mida rohkem sadama poole, seda rohkem näeme sinna suunduvaid inimesi. Kõik pole muidugi lahkujad, on ka ärasaatjaid. Emal on tegemist, et hobusemeest ergutada teistest mööduma, muidu jääksime ummikusse kinni. Mees katsub teha, mis suudab. Oleme teel mitu tundi. Sadama ees on kontroll, luba ema käes aitab sellest läbi.
Sadamas tungleb palju rahvast. Inimesi tuuakse veo- ja sõiduautodega, hobuvankritega, neid tuleb kärusid vedades ja lihtsalt kahe või üheainsa kohvriga käe otsas. Ema on tulvil energiat. Talle on varsti selge, millise kai ääres ootab „Wartheland“. See näib olevat suur ja heas korras laev, alt kailt vaadates paistab parras väga kõrge. Osa sõitjaid on juba laevas ja neid seisab reelingu ääres. Saksa laevamehed tõstavad põgenike suuremad pakid vintsiga pardale ja abistavad inimesi laevatrepil. Kui meie laeva jõuame, on juba tublisti üle keskpäeva.
Magamiskohad laeva sisemuses leitud, pakkide eest hoolitsetud, võin nüüd minagi reelingu äärde minna ja kail sagivat rahvast jälgida. Ilm on ilus, soe ja päikesepaisteline. Meie lähedal võtab teine, meist veidi väiksem laev samuti põgenikke peale. See on „Minden“. Mitu autot sõidab üsna meie laeva külje alla. Neist väljunud mundrimehed ajavad rahvast eemale. Keskmisest autost astub välja ja ajab end sirgu Eestimaa asehaldur, SA pruunikas vormis kind-ralkomissar Litzmann, ja hakkab koos saatjatega laeva poole kõndima. Laevatrepist alla rutates tõttab talle kaile vastu tüse, tumedate siledate juustega keskealine mees. Kas see pole mitte… jah, tõesti, see ongi Hjalmar Mäe, Eesti Omavalitsuse juht. Nad teretavad, Litzman viskab käe kõrgele ette Hitlergruss’iks, Mäe seekord ainult kummardab. Varem on ta küll kätt varmalt püsti ajanud, võibolla häbeneb ta seda nüüd teha kaaspõgenike silme all.
Nagu selgub, sõidavad nad mõlemad „Warthelandiga.“ Nende tegevus Saksa okupatsiooniaja „kahe suurena“ on lõpule jõudnud ja kindlasti mitte nõnda, nagu nad seda alguses ette kujutasid. See päev jääb mõlemale viimaseks Eesti pinnal. Hiljem olen põgenemisteekonnast juttu vestes mõnigi kord naljatanud: „Kui mina, Litzmann ja Mäe „Warthlandil“ Tallinnast lahkusime…“ Faktina on see ju õige.
Sõda ja sellega kaasnev uue okupatsiooni ähvardus tuletab ennast järsku meelde õhutõrjekahurite ja mürsuplahvatuste raginas. Paar Vene lennukit lendab madalalt üle linna, nad kaovad sama kiirelt, kui ilmusid. Arvatakse, et nad tulid vaatama, mis sadamas tehakse. Põgenike pealevõtmine jätkub. Varsti on enamik kail viibijaid ärasaatjad. Katsutakse laevalolijatega suhelda. Silman üht koolivenda, saan temaga viipekontakti ja hüüan: „Kas sa laeva ei tule?“ Ei, tal pole kavas lahkuda, saan vastuseks.
Päikeseloojangu paiku hakkab laevakere värisema. Lahkumistund on käes. Masinad käivitatud. Lehvitatakse nii laevalt kui kailt. Aeglaselt sõidab „Wartheland“ sadamast välja, pardal üle kolme tuhande eesti põgeniku. Inimesed trügivad laeva sisemusest üles tekile, et heita viimast pilku Tallinnale. Paljudel on pisarad silmis. Isegi laste näod on tõsised. On kolmapäev, 20. september 1944. See kuupäev jääb kõikidele eluks ajaks meelde.
Jääme esialgu reidile ankrusse ja ootame järele laevu, et siis ühises konvois teele asuda. Seisan ikka veel reelingu ääres nagu paljud teised. Hämardub. Tallinna kontuurid ähmastuvad. Siin olen sündinud ja elanud peaaegu viisteist aastat. Siinsamas, Kopliranna kalurikülas, on elanud põvkondade kaupa mu esivanemad. Tunnen, kuidas laev mu jalge all hakkab jälle edasi liikuma. Randa enam ei näe. Ma ei mõtle, millal ma siia tgasi jõuan, aga ei ole ka tunnet, et see on lahkumine kodumaalt pikaks ajaks. Ma ei tunne kurbust ega meeleheidet nagu paljud täiskasvanud, vaid põnevust. See ei ole kodumaatunde puudumine, minu põlvkond on meelelt väga rahvuslik. Aga minuealisele poisile on kõik, mis sünnib, väga põnev, elan seda läbi täie sõõmuga. Lahkun laevatekilt alles siis, kui on täiesti pime.
Jätkub järgmises VES-s
* The Front Page reports on the recent announcement by Latvian President Vaira Vike-Freiberga to run for the position of Secretary-General of the United Nations. In her statement, which will be published in English in next week’s VES, President Vike-Freiberga stresses the importance of representing women around the world in the UN.
* The second item on the front page reports on the opening of this year’s season at the Estonian House in New York, where the night was kicked off energetically with rock music provided by a live band.
* Vello Helk writes about the complex situation in Estonia and the future, pending the outcome of the presidential election. Mr. Helk notes how Arnold Rüütel acts as if he has all but won re-election. Likewise, Edgar Savisaar acts as if he may as well be Prime Minister. The current PM, Andrus Ansip, according to Mr. Helk, even acts almost as if he has conceded this point. In any case, it seems that the old guard may well be back in control, which may just reverse history to the Soviet model, holding that Russia liberated Estonia and there was no need to declare independence.
* The second item on Page 3 announces that the Estonian weekly in Sweden, the “Eesti Päevaleht” has announced that in all likelihood they will cease publication as a weekly in the next year or two. As readership dwindles, the paper sees no recourse but to cut back. The idea of becoming a monthly may allow the paper to continue for 5 years. As younger Estonians integrate into Swedish culture or move back to Estonia, and the older readership passes on, subscribers have dramatically gone down.
* The Art and Culture page announces the publication of the Lakewood Estonian Associaton’s 60th anniversary book. The book, subtitled “History of an Ethnic Community in New Jersey,” is bilingual.
* A second article on the page announces the 28th West Coast Estonian Days, to be held in Los Angeles next August. The theme of the days will be “Estonia, the birthplace of my heart.”
* The Estonian School in Lakewood, NJ, invites Estonian youth to enroll in their school. The school year was kicked off on Sept. 17.
Estonia procures three mine hunters from the United Kingdom
MOD – Sept 18, 2006 — Last night, at a special ceremony aboard the flagship of Admiral H. Nelson, HMS “Victory” at the Royal Naval Base Portsmouth in England, on behalf of the Estonian Government, our Minister of Defence, Mr. Jürgen Ligi, and the British Minister for Defence Procurement, Lord Paul Drayson, signed a contract for Estonia to buy three British Mine Hunters. The cost of this contract is 800 million EEK. This makes it one of the biggest procurements in the history of the Estonian Defence Forces.
Three former Royal Navy “Sandown” class Single Role Mine Hunters (SRMH) will be procured for the Estonian Navy. Part of the contract will be to repair and equip the vessels with modern military equipment, install a new “Seafox” mine disposal system and modernise the command, control and sonar systems. The crews will all receive training from the British Navy.
The Minister of Defence Mr. Jürgen Ligi said: “This purchase is a strong addition to the close relationship between the Armed Forces of Estonia and Great Britain that started with British Naval support for Estonian independence and continues today with Estonian troops deployed alongside the UK forces in Afghanistan.”
Politicians say Savisaar is provoking unrest
VES – Estonian politicians who support the Presidency of Toomas Hendrik Ilves are accusing Edgar Savisaar, the head of the Center Party, of provoking unrest on Sept. 22-23. The intent, they claim, is to intimidate members of the electoral college to vote for Mr. Rüütel.
Mr. Savisaar, in an article appearing in the Center party newspaper “Kesknädal,” noted that if Mr. Ilves’ supporters gather on Sept 22, there may be clashes occurring. September 22 is the day that Soviet troops entered Tallinn, which is hailed by Soviet veterans and certain others as “Liberation Day.” Former soldiers still gather at the Bronze Soldier statue to commemorate the day.
The claim by Mr. Savisaar came after supporters of Mr. Ilves called for people to gather at Tammsaar Park and “Sing Mr. Ilves into the presidency.” Supporters of Mr. Rüütel are also supposed to gather on that day.
Some politicians, like Tõnis Lukas of the Pro Patria Union and Res Publica, claim that such threats are just an attempt by Mr. Savisaar to frighten people into thinking that there may be a disturbance. “It shows that the chairman of the Center party intends to throw fuel on the fire and frighten the community with the intent of getting his preferred candidate elected,” Mr. Lukas told the Estonian daily Postimees.
Mr. Lukas thinks it is especially distasteful that the day that marks the occupation of Tallinn, as well as the day that the election of the President is celebrated would be marred by such provocation. He called on the Estonian people to not give into such trick and maintain a peaceful demeanor.
Some feel that the Center party is afraid that they do not have enough votes to see Mr. Rüütel to victory, thus prompting more aggressive action.
Meanwhile, a group that is demanding the direct election of the president in Estonia is also planning to gather on the day.
Support for the European Union remains unchanged
Tallinn, Stenbock House, 1 September 2006 –– Support for membership in the European Union has remained very stable since the beginning of the year. According to the survey conducted by TNS Emor, 70% of the voting-age population supported Estonia’s membership in the European Union, in August. Support was equally high in all age, gender and nationality groups.
The attitude regarding the transfer to the euro has also remained relatively unchanged. According to the survey, 43% of people aged 15–47 were in favour of adopting the euro, 48% were opposed, and 10% had no opinion, in August. In July, 41% were of the respondents were in favour and 49% were against the euro. The small positive shift is within the limits of statistical error.
TNS Emor conducted an omnibus survey by telephone, from 8–10 August and 22–24 August, among 1003 inhabitants, aged 15–74. Out of these, 767 were voting-age Estonian citizens. The survey was commissioned by the State Chancellery.
ELECTION-2006
Will the Staring Competition End this Saturday?
By Justin Petrone
By all accounts the showdown between incumbent Estonian President Arnold Rüütel and European Parliamentarian and former Estonian Foreign Minister Toomas Hendrik Ilves should end this Saturday at 2 pm at the Estonian National Theater in Tallinn when the 345 members of the country’s electoral college (valimiskogu) meet to vote on who should represent Estonia for the next five years.
That is, of course, if the valimiskogu can reach a decision. Unlike in the Estonian parliament (Riigikogu), which requires 68 out of 101 votes to select a president, a candidate is selected by a simple majority in the valimiskogu. So either Ilves or Rüütel must garner 174 votes or the issue will go back once again to the Riigikogu. And that’s a scenario the Estonian tabloid SL Õhtuleht is dubbing the Mustem stsenaarium or “black scenario,” one that seems farfetched, but given the way this election has been going, should not be considered impossible.
The Numbers Game
While all voting Saturday will be done by secret ballot, that doesn’t mean that the political parties and the Estonian media have been jockeying to sway any undecided electors with their own internal estimates and tallies of which way the election is going.
The common logic going into the electoral college was that the body would be made up of a higher number of Center Party and Estonian People’s Party representatives than were present during the parliamentary vote, or non-vote, on Aug. 28, and would ensure Rüütel a second term.
However internal votes have disproved this assessment. Postimees reported Sept. 23 that Ilves was actually ahead of Rüütel in the
valimiskogu, with 144 votes secured versus 135 votes for Rüütel and 66 unknown. Meanwhile, both parties have been releasing their numbers, with Ilves’ Social Democrats stating that he will get no less than 175 votes while Rüütel’s Estonian People’s Party states that Rüütel will recieve no less than 180.
While regular Estonians cannot select the president themselves, that hasn’t prohibited them from attempting to make their voices heard on the matter. Two concerts will take place on Saturday. One, held in Tammsaare Park near the Estonia theater will feature performances by Tõnis Mägi and Ivo Linna in support of Ilves. At the same time, youth members of the Center Party and the Estonian People’s Party will march from the SAS Hotel to the Estonia theater in a song festival in support of Rüütel.
Dirty laundry
While supporters of Ilves and Rüütel are preparing to do battle in song, the battle over the presidency has gone dirty in the press. The Estonian media has covered extensively Ilves’ background, focusing especially on his mother who was born in St. Petersburg and may have had Russian Jewish roots. It has also been alleged that Ilves is a heavy drinker.
At the same time, questions about Rüütel’s actions during his membership in the Communist Party during the Soviet Era have been raised, specifically focusing on what role he may have had in repressions against Johannes Hint, a prominent scientist and 1962 Lenin Prize winner who was accused of being an anti-Soviet agitator and died serving his sentence in Tallinn’s Patarei prison in 1986.
Savisaar Conspiracy Theories
The media attention surrounding the Hint case as well as coverage of Ilves’ campaign has caused Center Party chairman and Minister of Economic Affairs and Communications Edgar Savisaar to charge that the election is really between Rüütel and the Estonian media.
Savisaar himself has not been unscathed by the election. After deciding not to participate in the inter-party roundtables prior to the parliamentary vote on a presidential candidate, he signed a pact with the Estonian People’s Party that explicitly mentioned Rüütel as their candidate for president.
Since Rüütel refused to run in the parliamentary vote, both the Center Party and the Estonian People’s Party abstained from voting, forcing the valimiskogu showdown. Still, Savisaar’s demonstrably cunning political skills have led some to speculate that he is privately seeking to be elected president.
Savisaar hasn’t said that he is a candidate, but he hasn’t said that he isn’t one either. And the way the current situation has developed would lead anyone to believe that in Estonian politics anything could happen this Saturday.
|
