Eelmises artiklis oli juttu kahest eesti luuletajast, Ernst Ennost ja Villem Grünthal-Ridalast. Jätkame nüüd teistega, kelle sünnist möödub sel aastal samuti ümmargune arv aastaid: Marie Heiberg ja Henrik Visnapuu 125, Bernard Kangro 105.
Marie Heiberg (1890–1942)
Marie Heiberg on tuntud vahest enam oma luuletuste kui nime poolest. Mõnigi küsib, Heiberg? Siis aga meenub Mart Saare segakoorilaul “Põhjavaim”, sõnade autor Marie Heiberg:
Mets mühab ümberringi.
Ma seisatan lagedal
ja mõtlen: Küll armas on elu
siin Põhja taeva all!
Kui sügav sinav süli
end laotab ta üle maa…
Ja kuuskede õõtsuvail ladvul
käib kohin tuulena.
Ja metsa puude varjul
kui heljuks õnneaim,
kui laulaks lõputa laulu
me kaitsja Põhjavaim…
Marie Heibergi elu oli traagiline. Ta sündis Urvastes Võrumaal. Sai koolihariduse Urvaste vallakoolis ja hiljem Sangaste kihelkonnakoolis. Elas siis Tartus, aga rasketes majanduslikes tingimustes. Juba 1919 avaldus temas närvihaigus, mis viis ta 1923. a. jäädavalt Tallinna närvikliinikusse, kus ta 1942. a. suri.
Heibergilt on ilmunud kaks luuletuskogu: “Murelapse laulud” (1906) ja “Luule” (1913). Tema loomingus on põhiliselt intensiivne tundeluule.
Seda iseloomustab igatsev, nukker alatoon, nagu luuletuses “Käisin üksi tähte valgel”:
Käisin üksi tähte valgel
mööda pikka teed;
ümber uinus värske lumi,
kaugel sõitsid reed.
Leinal nuttis minu süda…
Tühi põllunõlv…
Üle selle läks mu rada,
pikk kui elupõlv.
Vaatasin ma kaugemale –
ei sääl sihti näe…
Mure musta hobusega
sõitis üle mäe…
Ometi ei puudunud luuletajas unistus õnnelikumast elust oma kodumaal. Alljärgnevalt read luuletusest “Kuula”:
Algus:
Kuula: valgusest imelist juttu
Vestab sügav, salalik öö.
Tumedast kaugusest kostab kui nuttu,
sähvab seppade sätendav töö..
Aga lõpp:
Mägedel hõisataks imelist lugu –
kostab vabanend vangide hääl:
“Ärka üles, sa uinunud sugu!
Hommik algamas ilma pääl…”
Sellestki sai tuntud segakoorilaul, viisi autoriks Konstantin Türnpu.
Henrik Visnapuu (1890–1951)
Henrik Visnapuu sündis Lõuna-Tartumaal. Tegutses alul algkooliõpetajana, siis vabakirjanikuna. Teda mäletavad vanemad New Yorgi eestlased ehk veel isiklikult, sest põgenikuna tuli ta Saksamaalt New Yorki, kuid suri siin juba 1951. Tema luulelooming on aga õnneks tervikuna saadaval, sest Arvo Mägi poolt koostatud “Henrik Visnapuu kogutud luuletused” ilmus kirjastuse “Vaba Eesti” (Stockholm) toimetusel kaheköitelise suurteosena aastal 1964. Osasid sellest, nagu luuletuskogud “Tuuline teekond”, “Mare Balticum” jt, leidub veel paljude riiulitel.
Visnapuu suurus avaldub mitmel viisil:
(a) Esimesest luulekogust peale (“Amores”, 1917) oli ta väljakujunenud poeet, kelle luule kõlavusel ja musikaalsusel oli vähe võistlejaid. Pole ime, et “Amorese” esimesed read kõlavad nii:
“Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Te hulka, laulikud, ma julgest tulen.”
(b) Visnapuu oli esimese iseseisvuse ajal Eesti suurimaid isamaalüürikuid. See süvenes paguluses veelgi. Prohvetlikult väljendas Visnapuu “Maarjamaa lauludes” (1927) muret Eesti tuleviku üle, seda palju aastaid enne tegelikku katastroofi.
(c) Pärast 1925. aastat esinevad Visnapuu luules üha enam kodumälestused ja kiindumus kodumaa maastikku. Nii sai temast meisterlik loodusidüllide kirjeldaja.
(d) Selle kõrval oli Visnapuu ka hellameelne armastuslüürik (“Kirjad Ingile”).
Kahjuks pole käesolevas artiklis ruumi pikemaks käsitluseks. Esitan seepärast paar näidet tema luulest. Esimesena Visnapuu kui looduslüürik luuletuses “Nii pidulik valgus”:
Nii pidulik valgus üleval,
läbipaistev, kollane kuma.
Ja videvik vaikne puie all,
püha õnnistet suvine suma.
Põllu madalan orasen kõneleb rääk
ainsat magusa armu sõna.
Nii igatsustiine on üksijääk,
valgen hellusen taevasina.
Hõbelõngaks on kedrat suvine tee,
vastu põhjakaart mäkke läheb.
Nüüd on nagu sillad üle vee,
udusammastel liiguvad vähe.
Lahti hõõguma nagu hakkaks maast,
käed võtaks kui tuule alla.
Minu süda kui valgusest väike laast,
jalad käimise tolmust valla.
Mina lendu tõusen säält mäe päält,
vastu põhjatut avarust, suvi.
Kuulen kutsuman sinu kuuma häält,
lendan vastu sulle kui tuvi.
Ja teiseks Visnapuu kui sügavahingeline patrioot (“Nii kinni”):
Uss kinni on omas urus
ja mätas on kinni murus,
nii kinni mu mõte kodumaas.
Kui lihakiud kinni veres
ja kalapojake meres,
nii kinni mu mõte kodumaas.
O Eesti, mu oma pere!
Surm silmile surub tere,
ka siis veel mu mõte kodumaas.
Bernard Kangro (1910–1994)
Bernard Kangro sündis Võrumaal Vana-Antslas taluniku pojana. Sai alghariduse Valga gümnaasiumis ja aastal 1938 magistrikraadi Tartu Ülikoolis kirjanduse alal. Ta töötas ülikooli juures ja hiljem dramaturgina “Vanemuise” teatris. 1944 põgenes Kangro Rootsi, kus ta toimetas ajakirja Tulimuld ning alates aastast 1951 juhtis kirjastust Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Ta debüteeris luuletustega juba 1934 ja Eestis ilmusid temalt kolm luuletuskogu; paguluses lisandusid veel kümme. Rootsis andis Kangro välja oma 1927–89 loomingu kohta kaheköitelise “Kogutud luuletusi I ja II”.
Juba varakult samastab Kangro ennast loodusega, mille pilt oli vahelgi nukrameelne ja teemalt müstiline. Hiljem kaasub sellele ka võõrsiloleku üksindus ja kojuigatsus. Allpool luuletus “Vanad majad 1” (1937):
Kui pimeda õhtu süles
on uinunud kõmisev nõmm,
siis kerkivad vanad majad
kui hallikad tombud üles.
Ja puudutab kustunud tahti
üks tormakas tuletikk,
must hoone ärkab kui unest,
lööb leekivad aknad lahti.
End tunnen siis igas kambris:
sünd, ristsed, pulmad ja surm…
Kuid ikka see aastate rida
on samade seinte klambris.
Siis jällegi kustuvad tuled
ja väljadel mühisev tuul
viib maa päält need varjumajad
kui uduehmesed suled.
ja “Mälestused” (1945):
Alles tolmas nõlvakul rukis,
nüüd juba pekstakse reht.
Jookseb varsake valgeis sukis,
ladvas kollaseks tõmbub leht.
Päev rabeleb päeva järgi,
töid taga ajavad tööd.
Juba mesipuus küpsenud kärgi,
Ja õuntest lõhnavad ööd.
Aed valendab üleni õites,
poolde taevasse lõhnab floks.
Ja rööbasteel kõriseb sõites
kauge teelise vankriloks.
Koerad hauguvad. Tundmatust talust
kutsub neidise igatsev hääl…
Ma ärkan ja murdun valust:
Mind pole, mind polegi sääl!
Kasutatud kirjandus:
Bernard Kangro, “Kogutud luuletusi I ja II”, EKK, 1990
Arvo Mägi, “Lühike Eesti kirjanduslugu I”, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965
“Eesti lüürika I ja II”, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1958
Karl Ristikivi, “Eesti kirjanduse lugu”, kirjastus Tõrvik, 1954
Bernard Kangro, “Meie kirjanikke IX”, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1967
Paul Rummo, “Eesti luule antoloogia 1637–1965”, Tallinn, 1965
Raul Pettai
