Nancy Bush Heimtali muuseumi ees koos Anu Rauaga suvel 2014. Fotod: Tiina Ets
Kõik USAs elavad tõsised kudujad teavad, kes on Nancy Bush. Ühest tema viimasest artiklist USA tunnustatud käsitööajakirjas Piecework tegi kokkuvõtte Aime Andra VES-i k.a 10. veebruari numbris. Nancy on osanud tutvustada eesti mustreid ja kudumisvõtteid kõigile ilutegijatele.
Nii oli ka möödunud suvel kudujate kahenädalasel reisil (13.–26. juuli 2014) mööda Eestimaad. 16-liikmeline grupp koos kahe saatja ja Nancyga külastas tunnustatumaid tekstiilikunstnikke ja haruldasi muuseumikogusid tänu Nancy Bushi aastate jooksul loodud paljudele kontaktidele. Ringreisi korraldamisel on talle kohapeal suureks abiks olnud Maret Tamjärv ja Anu Kaljurand.
Reis, mis algas Tallinnas, viis meid esiteks Pikal tänaval asuvasse Eesti Käsitöö majja, mille rahvakunstigaleriis oli just meie grupi jaoks pikemalt kohale jäetud eesti rahvariiete näitus. Eesti rahvariiete omapära tutvustas meile Igor Tõnurist. Tartus külastasime Eesti Rahva Muuseumi, kus eesti rahvakultuuri spetsialist Ellen Värv esitas ettekande ja lubas meil muuseumi kogus talletatud kauneid kudumeid imetleda. Saime teada sedagi, et kudumid ilmusid Eestisse 14. sajandil ja olid 17. sajandiks juba laialt levinud. ERMis on 5200 kootud eset, neist 600 Haapsalu salli ja ligi kolm ja pool tuhat sõrmikut ja käpikut. Kõike me muidugi ei näinud!
Setomaal said USAst ja Rootsist tulnud grupiliikmed tunda maaelu rõõmusid. Meile pakuti lihtsaid ja maitsvaid toitusid. Ameeriklannad proovisid kiljudes külakiike, mida nad varem polnud näinud. Seto Talumuuseumis tutvustati meile setode omapärast käsitööd ja rahvariideid; eriti huvitavad olid tikandid mitmekümne vanade ja uuemate hamede käistel. Elava ajaloona astus meie grupi ette esinema rahvariideis setode lauluansambel, kes peagi kutsus meid koos laulma ja tantsima. Huvi pärast läksime ka Venemaa piirile, kus jõe ääres kalastav väike poiss osutas Vene poolel seisvale vahitornile ja kaameratele, seletades, et kui mõni eesti kalamees ületab piiri, on vene piirivalve kaatrid kohe kohal trahvi nõudmas. Obinitsas külastasime luuletaja Kauksi Ülle ja ehtekunstniku Evar Riitsaare ateljeed.
Üks kõige meeldejäävam ja liigutavam peatus oli grupi liikmete arvates tekstiilikunstnik Anu Raua juures. Heimtali koduloomuuseumis saime tema juhendamisel vaadata ja imetleda haruldasi ja mõningaid üsna vanu kudumeid. Heimtali on nagu mingi imeline muinasjutumaja: ükskõik, millise kapiukse või sahtli avad, vaatavad vastu kaunid ajaloolised tekstiilid. Küll uuriti keeruliste mustritega kampsuneid ja kindaid, triibulisi seelikuid ja tanusid. Ühes toas seisis villane loomaaed: rahvusmustrites kootud mänguasjad. Saime ka istuda Anu Raua kodutalu Kääriku õuel ja muuhulgas punuda näpunööri.
Anu Raud on võtnud just sellised nöörid, mida villasest lõngast punuvad vanurid ja kasutanud neid vaiba kaunistamiseks. Meiegi võisime sama tehnikat kasutades väikese padjakese või raamatukaane jao „vaipa” valmistada. Paljusid liigutas see, kuidas Anu Raud rääkis, et me oleme uppumas nn palju-ja-odavalt maailma. Käsitööd on vähem, aga sellel on väärtust, kestvat, see on armastusega tehtud. Vanad kaunistused, väärtused tuleb Anu Raua arvates tagasi tuua. Traditsiooniline rahvuslik kunst on tema sõnul kui „visuaalne emakeel”.
Viljandis saime tutvuda lossivaremete ja järvega. Järgmisel päeval tutvustas Kristi Jõeste, kes on oma elu jooksul kudunud umbes 250 kindapaari, Mulgi käpikuid ja sõrmikuid. Sõit viis meid edasi Pärnusse, kus nii mõnedki leidsid aega jalad karastavasse rannavette pista. Edasi viis buss meie grupi Munalaiule, kus meid ootas Amalie – Kihnu saarele sõitev praam. Meie päevad Kihnu saarel olid ehk kõige omapärasemad. Elasime Tolli turismitalu hoonetes; mina koos toanaabriga akendeta pisikeses aidaruumis. Mööda tolmust teed jalutasime päevaks käsitöömeistri Kihnu Roosi poole. Vanaproua kootud kindad ja käpikud on oma mustrite keerukuse ja kauniduse poolest lausa hämmastavad. Tema Mõnu talu õuel pinkidel istudes katsusime õppida mõningaid tema kudumisvõtteid, vahelduva eduga.
Teine ülihuvitav peatus oli Kihnu Kultuuriruumi juhatuse esinaise Mare Mätase kodus. Ta tõstis meile aidakirstust välja lugematuid omakootud körte, vaipu, tekke, troisid, kindaid. Toas näidati meile, milline on õige Kihnu naise garderoob. Kihnul saime külastada ka muuseumi. Kõik eined toimusid ilusal suvisel ajal vabas õhus ja nagu võib arvata, oli meie isu hea. Viimasel õhtul pakuti õhtusööki Metsamaa talus, kuhu kihnlased kogunesid meile laulma ja tantsima. Järgmisel päeval oli meil kahju kaunilt rahulikult saarelt lahkuda.
Kui päevane koolitus Kihnu saarel on lõppenud, tuleb õhtul aidakatuse all ikkagi edasi kududa
Taas mandril olles saime Tõstamaa Käsitöökeskuses käsitöömeistrilt Riina Tombergilt teada Tõstamaa käpikute ja kinnaste kudumise võtteid. Ta kirjeldas, kuidas on ka võimalik luua traditsioonil põhinevaid, omanäolisi, kaasaegseid esemeid. Selleks on lugematuid inspiratsiooniallikaid: traditsioonilisse rõivastusse kuulunud, nüüdseks muuseumikogudesse tallele pandud kudumid, aga ka iga inimese oma looduselamused.
Edasi viis sõit meid Nancy Bushi ühte armastatuimasse kohta – Haapsallu. Teatavasti pühendati 2013. aastal Nancyle Haapsalu promenaadil pink, millele kinnitatud sildilt loeme: „Nancy Bush – heale Eesti sõbrale ja väsimatule Haapsalu sallikudumise tutvustajale Ameerikas”. 24. septembril 2014 Õpetajate Lehes Ene Pajula sulest ilmunud artiklis „Haapsalu salli saadik maailmas” loeme: „Nancy Bush on Ameerika kudumisõpetaja, kudumite ja kudumisoskuse propageerija, kes on Eestit külastanud kakskümmend korda.
„Ma tunnen ennast siin Eestis nii hästi ja koduselt, et mõnes eelmises elus olin ilmselt eestlane,” muigab ta. „Ja Haapsalu sall on nii unikaalne ja kaunis, et seda lihtsalt peab maailmale tutvustama.”…Kõik Eestis ju teavad, et Haapsalu sall kujutab endast varrastel kootud imeilusat peent pitsi, mida on kingitud Greta Garbole ja Rootsi kuninganna Silviale. …Aga on see tõesti midagi väga erilist? Haapsalus on terve hulk vanaprouasid, kes on terve elu neid salle kudunud ja sellega elatist teeninud. Mis selles siis ikka nii väga erilist on, küsisid nemad… Alles siis, kui tuli ameeriklanna Nancy Bush, kes ütles, et Haapsalu sall on midagi nii kaunist ja erilist, et lööb tal hinge kinni, avanesid kohalike silmad. Lõpuks ärkasid ka Haapsalu linnaisad ja -emad ning panid üritusele õla alla. Võttis aega mis võttis, aga tänavu jaanuaris tegi Haapsalu pitsikeskus uksed lahti ja lõpuks on linna peatänava ääres avatud väärikas sallimuuseum koos käsitööpoe ja seminariruumiga.”
Haapsalus avanes meie grupil võimalus pikemalt õppida tuntud kuduja ja raamatu autori Aime Edasiga Haapsalu salli kudumist, mis lõppude lõpuks pole sugugi lihtne! Selles õpikojas sai selgeks, kes meist on õiged kudujad ja kes jäävad silmuste lugemisel lihtsalt jänni. Sallil peab olema venivust ja õhulisust. Külje- ja äärisesilmused peavad olema väga täpselt arvutatud. Oi milline matemaatiline peavalu! Aime rääkis, et enne 19. sajandi keskpaika tehti Haapsalus salle jämedast maavillasest lõngast ja ruudukujuliste mustritega. Need aga ei saanud turistide hulgas populaarseks, sest pakse villaseid salle ei tahetud ja kudujad hakkasid aru saama, et teha tuleb nii nagu tellijad soovivad. Mustrid loodi sellest, mida ümbruses nähti – lehed, lilled, linnud.
Alles 1932. aastal hakati mustreid paberile üles märkima. Nii koovad usinad Haapsalu naised tänapäevani ja nende salle ning sallimustriga esemeid on nüüd võimalik Haapsalu pitsikeskuse avarates ruumides näha. Selles kaunis kuurordilinnas saime ka kenasti puhata, nautida õhtusööki puitpitsilises Kuursaalis ja jälgida meie hotelli kõrval lahes ujuvat luigepere.
Taas Tallinnasse jõudes veetsime päeva Vabaõhumuuseumis, kus meie giidiks oli meie saatja Maret Tamjärv. Jälle saime tutvuda tekstiilide kollektsiooniga, mida tavaturistile ei näidatagi. Ühe talu juures imetlesime Ageli Liivaku erinevate taimedega värvitud lõngadest valmistatud esemeid ja õppisime parajasti käimasoleval Eluringi-nimelisel näitusel nii mõndagi eesti rahvakultuurist. Järgmisel päeval õppisime veel teisigi kudumisvõtteid tuntud kudumisõpetaja Tiina Meeriga. Ja sel viimasel õhtul nautisime head eestipärast õhtusööki Kaerajaani restoranis.
Selline oli ameeriklanna Nancy Bushi korraldatud käsitööreis ümber Eesti. Oma reisikirjeldusega olen küll peaaegu aasta hilinenud, ja nüüd mõtlen pisikese kadedusega nendele, kes ka sel suvel Nancyga mööda Eestit reisivad ja käsitöövõtteid õpivad.
Pärast meie möödunudsuvist (2014) ringreisi toimusid Valge Daami päevad, mille üheks tähtsündmuseks oli Haapsalu pitsipäev. Selle raames oli pitsikeskuses avatud näitus „Kahe Nancy näputööd” (kudujad Nancy Bush ja Nancy Marchant). Ajalehe Läänlane 10. augusti 2014 numbrist loeme: „Kõik minu poolt sellele näitusele valitud kudumid on inspireeritud Haapsalu pitsilistest sallidest ja rätikutest. Olen Haapsalus käinud õige mitmeid kordi ning püüdnud õppida võimalikult palju siinse pitsikudumise võtteid.
Oma sellekohasest kogemusest olen kirjutanud raamatus “Knitted Lace of Estonia” (“Eesti kootud pits”),” tutvustab oma näituseosa ameeriklane Nancy Bush. „Valisin näitusele tööd, mille kudumisel kasutatud lõngad erinevad tunduvalt Haapsalus tavapäraselt kasutatust – seda selleks, et näidata, mida annab teha eksootilise villa ja jämedate lõngadega,” lisab ta.” Ka eespool mainitud Õpetajate Lehe artiklis kirjutati samast näitusest: „Tänaseks on Nancy juba ise uusi sallimustreid loonud. Ta on olnud uuenduslik selleski mõttes, et Eestis kootakse Haapsalu salli meie oma lamba villast ja kellelgi ei tule muud mõtet pähegi. Nancy on aga katsetanud ka muskusveise, laama- ja kitsevillaga (kašmiiri). Tulemused on näha Haapsalu pitsikeskuse suvisel näitusel.”
On lausa imestamapanev, et varem oma elus mitte mingit isiklikku ühendust Eestiga omav Nancy Bush on eesti kudumise suutnud niivõrd armsaks teha USA ja Kanada kudujatele, et igal kudujate koosviibimisel teatakse, mis on „Estonian knitting” ning ingliskeelsete kudujate sõnavarasse on tugevasti juurdunud sõna „nupp”, nagu see esineb Haapsalu sallides. Lisaks sellele, et ta on välja andnud mitu eesti kudumise teemalist raamatut, kirjutab Nancy Bush USA kudumis- ja käsitööajakirjades jätkuvalt Eestist ja eesti käsitööst. Ilmselt on ühe väikese rahva kudumites ja mustrites midagi lummavat, mida üks ameeriklanna on suutnud armsaks teha kudujatele ka siinpool ookeani.
Tiina Ets