|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Toomas Hendrik Ilves on Eesti uus president
Toomas H. Ilves oma toetuskontserdil 23. septembril. Vaevalt paari tunni pärast valitakse ta Eesti 4. presidendiks. Foto: Postimees
Võit Toomas Hendrik Ilvesele tuli 174 häälega. Presidendiks saamiseks oli kandidaadil vaja koguda vähemalt 173 häält.
23. september 2006 kl 13:31 valis valimiskogu Toomas Hendrik Ilvese presidendiks Estonia kontserdisaalis esimeses hääletusvoorus 174 poolthäälega, tema vastaskandidaat Arnold Rüütel kogus 162 valijamehe toetuse.
Hääletamissedeli said 345 valimiskogu liiget ning hääletamisest võttis osa samuti 345 inimest. Kehtetuid sedeleid oli üks ja märgistamata kaheksa.
Toomas Hendrik Ilves astub ametisse 9. oktoobril.
Enne valimiskogu istungit toimus Estonia teatri lähistel kaks toetusüritust, millest suurema tähelepanu pälvis Tammsaare pargis toimunud Toomas Hendrik Ilvese toetuskontsert, millest võttis osa kuni 3000 inimest.
Toomas Hendrik Ilvese kandidatuuri seadsid üles Reformierakond, Isamaaliit, Res Publica ja Sotsiaaldemokraatlik erakond.
Toomas Hendrik Ilves on sündinud 26. detsembril 1953. aastal Stockholmis. Ta omandas 1976. aastal USA Columbia Ülikoolis bakalaureusekraadi psühholoogias, 1978. aastal sai ta Pennsylvania ülikoolis samal erialal magistrikraadi.
Ta on Euroopa parlamendi välisasjade komisjoni esimene asepresident, Euroopa parlamendi USA delegatsiooni liige, Venemaa delegatsiooni asendusliige, Euroopa sotsiaal-demokraatliku partei fraktsiooni Eesti delegatsiooni juht ja Eesti sotsiaal-demokraatliku erakonna juhatuse liige.
Ilves on abielus ja tal on poeg ning kaks tütart. Oma hobideks on ta märkinud välispoliitika, lugemise, Ärma talu taastamise ja raamatukogu rajamise ja vahemere köögi.
VES/BNS
Ilvesele on antud Läti Vabariigi Kolme Tähe Ordeni, Eesti Vabariigi Riigivapi III klassi orden ja Prantsuse Vabariigi autasuga Grand Commandeur Legion d’Honeur.
Ka New Yorgi Eesti Kooli lapsed valisid presidendiks T.H.Ilvese
New Yorgi Eesti Kooli õpilased kuulavad “presidendikandidaatide” debatti. Püsti seisavad (vasakult) president Rüütel (Toomas Sõrra), Toomas Hendrik Ilves (Urmas Kärner) ja koolijuhataja Karin Kärner.
Foto: VES
Laupäeval – 23. septembril, kui otsustati Eestis valijameeste poolt riigi uus president, kuulas New Yorgi Eesti Kooli õpilaspere kohapeal “elusat” kandidaatide debatti, avaldades seepeale kinnise hääletamise alusel ka enda meelt Eestimaa tulevase liidri kohta.
Lapsed võtsid teadmiseks, et praegune president, Arnold Rüütel, õppis agronoomiat ja on vanaisa 6 lapselapsele. Nad õppisid veel, et praguse presidendi vastaskandidaat, Toomas Hendrik Ilves, oli ise kunagine New Yorgi Eesti Kooli õpilane (40 aastat tagasi) ning käis Järvemetsa skautlaagris Lakewood, New Jerseys – nagu paljud kooliõpilasedki.
Kandidaate kehastasid endine New Yorgi Eesti Kooli juhataja ja praegune lõpuklassi õppejõud dr. Toomas Sõrra, kes mängis president Rüütlit. Kooli teatrijuht Urmas Kärner oli end muutnud Toomas Hendrik Ilveseks. Loomu-likult ei puudunud tema kaelast kikilips. Mõlemad seletasid lastele eesti ja inglise keeles, miks nemad soovivad Eesti rahvast teenida ning selgitasid selleks endi sobivust. Ergutava debati lõpul hääletasid õpilased ühe või teise kasuks. Kõik tudengid, kes olid 14 aastased või nooremad, omasid hääleõigust. Tulemus: nii kui kodumaal! Ilvesele laekus häälteenamus, 12 – 8. Peab siinjuures nentima, et– vastavalt ka Eestis toimunule – mõned valijad jäid erapooletuks, peamiselt eellasteaia “erakonnast”. Ehk võrsub New Yorgi Eesti Kooli “valijameeste” ridadest veel kunagi tulevane Eesti president – 40-ne aasta pärast!
Urmas Kärner
PAAVST JA MÕISTUS
Ilmar Mikiver
Päeval, mil USA tähistas viie aasta möödumist 9/11 terrorirünnakutest, koondus Euroopas tähelepanu veerand-miljonilise rahvahulga kogunemisele Doonau-linna Regensburgi, et kuulata paavst Benedictus XVI retsepti kristluse ja islami vahelise vihavaenu lõpetamiseks. Ebaootuspäraselt tõstis katoliku kiriku pea ja enam kui miljardi usukaaslase karjane esile mõistuse tähtsust töökõlvulise lähtealusena “ehtsale dialoogile” kristlaste ja moslemite vahel. Üks osa paavsti ettepanekust, mis viitas muhamedi usu varjukülgedele, kutsus esile terava kriitika lääne massiteabes (rääkimata islami omast). New York Times nõudis näiteks, et paavst vabandaks islami juhtide ees. Paavst avaldas küll kahetsust, kuid mitte rohkem.
Paavsti autoriteeti nõrgendab paraku fakt, et Lääne filosoofiline ja teoloogiline debatt ei ole mõistust käsitanud eriti armulikult, nagu näitavad viimaste sajandite kogemused. Keskajast valgustussajandi lõpuni suhtusid Lääne juhtivad mõtlejad mõistusesse suure umbusuga; ühed leides, et mõistus sunnib tunnustama Jumala olemasolu paratamatusena; teised, et mõistus teeb Jumala tunnustamise võimatuks. Huvitav on näiteks briti kuulsate empiristide – võiks öelda: “kolme targa Õhtumaalt” – lähenemisviis. Pean siin silmas John Locke’i, George Berkeley’d ja David Hume’i.
Ameeriklaste armastatumaid filosoofe John Locke (sünd. 1632), kelle vabadusideed on leidnud rakendust USA põhiseaduses, hülgab “ratsionalistide” väite, et Jumala idee on inimesele sünnipäraselt kaasa antud. (See oli prantsuse “ratsionalist” Rene Descartes (sünd. 1596), kes väitis, et Jumal on kõige oleva viimne tõend, millest mõistus kaugemale ei jõua.
Iiri empiristi Georg Berkeley (s. 1685) järgi tajub inimese mõistus olevat vaid läbi meeleelundite prisma, kuid tähenduse sellele annab ainult Jumal, kelle olemasolu inimene ei suuda tajuda ega eitada.
Radikaalse formulatsiooni pakub välja shoti kuulsaim mõtleja David Hume (s. 1711). Püüdku inimmõistus nii palju kui jaksab, oleva täpne tunnetamine on talle võimatu. Ei “ratsionaalne teoloogia” (et Jumal on sünnipäraselt antud) ei ole tõestatavad, ütleb Hume.
Paavsti kõne Regensburgis ei olnud küll pühendatud Jumala olemasolu küsimusele, kuid kirikupea mõistmiseks ei ole ülearune vaadelda tema ettepanekut selle taustal, mida “kolm tarka Õhtumaalt” on mõistusest arvanud. Benedictus keskendus võimalusele leida kolmele suurele ainujumalausule – kristlusele, judaismile ja islamile – ühist keelt. Sealjuures ei saanud ta vältida avaldust, et islami dzhihaad (püha sõda) on vastuolus nii mõistuse kui Jumalaga.
“Prohvet Muhamed ei ole andnud midagi uut, ainult “kurjust ja ebainimlikkust ning nõudnud verevalamist usu levitamiseks”, ütles paavst.
Märkimisväärne on, et “Jumala asemik maa peal” (nagu paavsti sageli kutsutakse) jättis konkreetsed näited esitamata – nagu kasvõi Ottomani sultani Abd-al-hamid Teise otsus Armeenia riik ja rahvas likvideerida, mille raames aastal 1915 hukati sadu tuhandeid armeenlasi. Et paavst kõige drastilisemaid süüdistusi vältis, kajastab arvatavasti muutust ta mõtteviisis. Enne paavstiks ordineerimist oli ta mõnigi kord vastu vaielnud näiteks ühispalvuste korraldamisele kristlaste, moslemite ja juudausuliste vahel. Kui Benedictus XVI nüüd kuulutab mõistuse ainsaks töökõlbulikuks päästjaks meie ajastu suurimast ohust – islamofashismist – ja dzhihaadi vastuolus olevaks nii mõistuse kui Jumalaga, annab ta maailma ühe suurima kiriku õnnistuse ühele inimaju funktsioonile, mis briti “kolme Õhtumaa targa” hinnangul on võimetu tõde tunnetama.
Paavsti toetuseks tuleb siiski märkida, et filosoofide hüpoteesid tõe tunnetamisest on arutihti valeks osutunud.
Pronksokupant kui surmaingel
Henn Põlluaas
Kõne Toompeal 22.09.2006
Kahjuks ei ole võimalik naabreid valida. Nii ei saa me parata, et meie naabriks on Venemaa, kelle jõhkrat vägivalda on meil tulnud taluda läbi aegade. Ühtemoodi oli see Ivan Julma ja Peeter I ajal, Lenini ja Stalini ajal ning samamoodi jõuavad selle järellainetused Vene vaenuliku propagandana tänasesse päeva.
Venemaa on aastakümneid valelikult väitnud, nagu oleks Punaarmee vabastanud Eesti Saksa okupatsioonist ja fashismist. Tegelikult ei toimunud 1944. aastal ei Eesti vabastamist ega isegi ühe okupatsiooni asendumist teisega, vaid Eesti iseseisvuse taastamise verine mahasurumine. Saksa väed olid linnast lahkunud – . Tallinn „vabastati“ ainult Eesti seaduslikust riigivõimust. See oli sinimustvalge lipp, mille kommunistlikud vallutajad Pika Hermanni tornist maha kiskusid.
Ja mis vabastamisest saab üldse rääkida, kui Stalini armeel ei olnud kavatsustki Eestist lahkuda. Tegemist oli kõige puhtakujulisema okupatsiooniga.
Venemaa eesmärgiks oli Eesti hävitamine ning puhastamine väikerahvast, kes oli vene imperialismile sajandeid tüliks olnud. Selleks kasutati surmalaagreid, küüditamist, massimõrvu, sihikindlat venestamist, väljasuremist ja iive langust soodustavate tingimuste pealesurumist. Eesti kaotas kommunistlikes repressioonides veerand miljonit inimest. Pool miljonit last jäi sündimata ja nende asemele toodi pool miljonit võõrameelset ja -keelset muulast.
Kõike neid eestlaste kallal toime pandud jõledusi sümboliseerib Vene mundris “Tallinna Vabastaja” kuju Tõnismäel, mis püstitati 1947 aastal kahe vapra Eesti koolitüdruku poolt õhku lastud puust monumendi asemele. Asukoht ise nimetati ümber Vabastajate Väljakuks.
Ainult kõige räigemad tõeväänajad võivad väita nagu oleks selles mundris meile vabadust toodud. Ei ole ühtegi perekonda Eestis, kes ei oleks selle “vabaduse” pärast kannatanud ja ei leinaks taga lugematuid omakseid, sugulasi ja sõpru. Pronksokupandi rinnas on medalid, mis on saadud veriste “kangelastegude” – tapmiste ja vägistamiste eest Eesti vallutamisel. Tema pea kohal uhkeldavad kuuskümmend viis miljonit inimest mõrvanud kuritegeliku rezhiimi sümbolid: viisnurk, sirp ja vasar.
Kõik ausambad kannavad endas mingit sõnumit, sümboliseerivad võitjate väge ja jõudu. Kui sõnum oleks lihtsalt sõjas langenute mälestamine, oleks see mõistetav, kuid antud juhul on tegemist vaid bolshevistlikke vallutusi, üleolekut ja kommunismikuritegusid ülistava monumendiga. Pronksokupandi juures ei leinata, vaid pidutsetakse. See kuju kannab meile vaenulikku ideoloogiat.
On ülimalt irooniline, et Venemaa poolt korraldatud 1924.a. luhtaläinud riigipöörde monument võeti Balti jaama juures maha, kuid edukalt õnnestunud Eesti okupeerimise auks püstitatud triumfikuju laiutab kui surmaingel Tallinna kesklinnas tänaseni. Vähe sellest – 1995. aastal kuulutati pronksokupant kaitse all olevaks kultuurimälestiseks – tervelt kaheksa aastat varem, kui Eesti Vabadussõja ausambad.
Läbi ajaloo ei ole meile idast midagi head tulnud. Koerakoonlased, peninukid, bolshevikud, kommunistid, tiblad, tshekistid ja kagebiidid – kõik ainult võistlesid omavahel kes rohkem neetud tshuude-tshuhnaasid hävitada jõuaks. Ei ole ka nüüd midagi muutunud. Meie iseseisvust vaadatakse kui ajutist anomaaliat, mis tuleb varem või hiljem likvideerida. Nüüd on see tänu siia jäetud viiendale kolonnile veelgi lihtsam. Ükskõik millist nägu Venemaa ka ei teeks, tema maailmavalitsemisiha ei ole kusagile kadunud.
Igal aastal on meie vabaduse röövinud okupandid ja nende poolehoidjad irvitanud Eesti riigi, kümnete tuhandete tapetute ja küüditatute mälestuse üle, tähistades koos Venemaa suursaadikuga võidupidu päeval, mil nad vallutasid Tallinna. Venemaa on kuulutanud, et ei kavatse iialgi vabandustki paluda.
Nüüd, kui meie ei kavatse oma rahva alandamist enam taluda ning nõuame õigluse jaluleseadmist, olevat eestlased ajalugu võltsivad ja fashismi ülistavad marurahvuslased. Kuidas meie riigiesindajate au ja väärikus seda lubab, jäägu nende enda südametunnistusele, kui neil seda üldse enam on. Ilmselt loobuti sellest juba kommunistlikusse parteisse astudes. Meie selgrootute riigitegelaste arvates on “Eestile kasulik” kõik Venemaa soovid täita ja Eesti vabaduse eest sõdimise meenutamisega meie naabrit mitte häirida. Eesti huvid ja tõde on neile hoopiski tähtsusetud.
Mitte aga meile. Meie nõuame Pronksokupandi kuju mahavõtmist ja paigutamist muuseumi, et mitte tekitada Eesti-vaenulikele jõududele uut kooskäimise kohta. Me nõuame ka jätkuva okupatsiooni lõpetamist Eesti aladel ja Tartu Rahulepingujärgsete piiride taastamist. Me nõuame Eesti vabaduse eest ja bolshevismi vastu võidelnud meeste tunnustamist vabadusvõitlejatena. Me nõuame sirgeselgset käitumist ja Eesti huvide eest seismist! Maha surmaingel!
Pööripäev sai Eestis oma nime vääriliseks
Vello Helk 24.09.2006
Kalendri järgi algas Eestis 23. septembril kell 7.03 sügispööripäev, mis jätkus Estonia kontsertsaalis presidendivalimise esimese vooruga kell 12, lõppes kell 13.15. Kell 13.55 tunnistati Toomas Hendrik Ilves, kes oli saanud 174 häält, Eesti järgmiseks presidendiks. Teda õnnitles sel puhul ka tema vastaskandidaat Arnold Rüütel, kes pidi leppima 162 häälega. Õnnitlejate hulgas ei olnud aga viimast oma kokkuleppe garandiks kuulutanud parteide juhid Edgar Savisaar ja Villu Reiljan. Viimane tegi seda küll hiljem, aga vastumeelselt, rõhutades puuduvat usaldust.
Nii sai sellest päevast ka Eesti pööripäev, tubli samm edasi – lõplikuks väljaastumiseks ENSV-st. Presidendil pole aga palju võimu, Eesti on parlamentaarne riik. Praegu on veel võimul ka kaotajaid esindav koalitsioon. Järgmiseks sammuks on Riigikogu valimised märtsis. Igal juhul tuleb neil nüüd valitsuses olles krahmata, mis veel krahmata annab!
Taanis on uudis Ilvese valimisest ajalehtedes, seda võetakse väga positiivselt. Kui Eesti suursaadik Meelike Palli andis siin kuningannale üle oma volikirja, meenutas viimane eriti Lennart Meri panust, kes peatus ju omal ajal külalisena tema juures. Rüütli külastusi pole üldse tähele pandud, aga Ilves võib seda tasa teha.
Moskva ootas nähtavasti pigem Rüütli võitu, kuid Savisaare lubadus ei läinud täide. Õnnitlemise asemel ütles Venemaa riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatshov: ”Ilves on alati olnud Vene-Eesti suhetes radikaalsete vaadetega; olles pärit USA-st pole ta kunagi tunnistanud fakti Eesti juriidilisest astumisest Nõukogude Liidu koosseisu” (Postimees 23.09.). See on aga pigem kiituseks uuele Eesti presidendile, kinnituseks, et valik oli õige.
Kui Kossatshovi meelest ei ole Ilves kunagi tunnistanud NSVL-i astumise fakti, siis järelikult on Ilvese vastasleeri ekskommunistid seda vaikides teinud. Kossatshov paljastab tegelikult, et PSP (Putin-Savisaare pakt) tunnistab salaprotokollis Eesti vabatahtlikku liitumist N. Liiduga, mis on ka loomulik, sest kuidas oleks muidu jõutud koostöö suhtes kokkuleppele? Miks rõhutab ta just seda fakti? See imperialistlik meelelaad, Eesti ajalugu võltsiv, kestab ja ilmselt niipea ei kao. Kuidas saab üks Eesti partei selle taustal sõlmida mingit koostöölepet? Kas Kossatshov usub, et võidu korral oleksid Rüütli esitajad pannud teda vabatahtlikku liitumist tunnistama?
Igal juhul paistab Rüütli kaotus olevat Venemaale ebameeldiv fakt, mis aga ütleb palju nii Savisaare kui Reiljani kohta. Seda ei taheta mõista, kuigi sellega kaitstakse kaudselt vene huvisid.
Ka Rüütel kogus plusse: ei avalikusta 1991. aasta Moskva riigipöörajate poolt määratud asehalduri nime, kuigi too tegelane olevat veel aktiivne Eesti poliitikas. Ta pole pronkssõduri suhtes sõna võtnud, ainult komisjoni ettepaneku teinud, ka Narva ”vabastamise” tähistamise puhul vaikinud, pealegi selle toetajateparteide garant jne. Tema tagasivalimise puhul oleks ta olnud mineviku (ENSV ja EKP) garant. Ta on ju superkohaneja, kasutades tema enda keelepruuki on ta optimeerinud jätkusuutlikkust, st jätkanud kohanemist! Nüüd võib ta aga rahulikult nautida oma pensionipõlve privileege, areng on temast mööda läinud. Vastupidiselt oma esitajatele lahkus ta väärikalt, tundis võib-olla koguni kergendust, pääsedes hüpiknuku rollist? Igal juhul on ta jäädvustanud oma nime Eesti ajalukku, tema panust saavad asjalikumalt analüüsida tuleviku ajaloolased.
Rüütel ja Rüütli pooldajad peavad oma kaotuses süüdistama peamiselt Savisaart ja Reiljani. Esimene oli juba paanikas, ähvardas kodusõjaga. Väitis, et kui Ilves tuleb võimule, siis istuvat tema paremale käele Indrek Tarand ja hakkavat otsustama, keda üles puua, keda aga maha lasta! Sel kombel püüti rahvast hirmutada, lähtudes oma enda vanadest kommetest.
Ilves on vähemalt iseseisvalt mõtlev ja rahvusvahelise poliitilise eluga tuttav poliitik, kes peaks oskama viia Eestit uuesti maailmakaardile. Pole enam vaja häbeneda välismaa riigipeade külastuse ajal, nendega suheldes olla sõltuv tõlkidest. Putin ju nagunii ei tule, ta lubas ainult külastada Rüütlit. Ilvese arvates tuleb Venemaaga suhelda läbi Brüsseli, aga samal ajal olla valvas propagandarünnakute eest, mis ei tohiks tuua kaasa uusi järeleandmisi. On aga tähtis leida tasakaal ida ja lääne surve vahel: Eesti oma tee.
Ja lõpuks: Eesti lähiajalugu ootab, et temast räägitaks rohkem teaduse ja vähem võimu keeles. Poliitiline võitlus tuleviku pärast tähendab ju tegelikult ka võitlust mineviku tõlgendamise pärast. Eesti ajaloos on igal juhul pööratud lehekülg selle korrektsema tõlgenduse suunas.
Valimisvõit
Ma olin maal Kurenurmes, kui Toomas Hendrik Ilvesest sai Eesti 4. president. Jälgisin televiisorist häälte lugemist ja hoidsin hinge kinni, kui sedelite kuhi, millel olid Ilvesele antud hääled, aina vähenes – kas häälte arv tuleb ikka täis? Korraks näidati, kuidas Toomas kummardus oma abikaasa Evelini poole ja ütles talle midagi. Mõtlesin, et äkki küsis ta naiselt, kas too ikka lülitas hommikul elektripliidi välja, enne kui nad oma Ärma talust Tallinna sõitsid?
Igatahes hääli jätkus, kuigi napilt, ja kogu Estonia teatri saal tõusis püsti, et aplodeerida uuele presidendile. Seda tegin minagi üksinda oma maaköögis. Ma tahtsin, et Toomas võidaks, mitte sellepärast, et ta on väliseestlane, vaid sellepärast, et vastupidine tundus võimatuna. Olin isegi üllatunud, kui suurt rahuldust ma tundsin toimunu üle. Minu kartused Savisaare-Reiljani pakti pärast ja hirm, et Eesti eemaldub NATO-st ning EL-ist ja muutub jälle Venemaa satelliidiks, kadusid hetkega. Eestil on jälle lootust jääda demokraatlikuks riigiks, kindlasti kauemaks kui eelmine kord… Kuid miski siin elus pole kindel ja seepärast peab kogu aeg olema valvel.
Eesti kavatseb osta tagasi raudtee. Ma loodan, et nüüd ei tähenda see raudtee minekut Venemaa kontrolli alla.
Ma arvan, et Arnold Rüütel poleks pidanud seekord kandideerima. Keskerakond ja Rahvaliit lihtsalt kasutasid teda ära selleks, et näidata oma võimu. Nüüd läheb Rüütel Kadriorust kaotajana, selle asemel et sealt väärikalt lahkuda. Mulle tundub, et Rüütel oleks seda isegi soovinud, kuid jäi alla parteide survele. Lõuna-Eestis on Rüütlil alati olnud tugev toetajaskond. Enne valimisi rääkisin Kurenurmes paljude maainimestega ja kõik arvasid, et Rüütli aeg on selleks korraks läbi ja et ta teeks hästi, kui jääks rahulikult pensionipõlve pidama.
Suurenev enesega rahulolu ja terenduv võim on pimestanud Keskerakonda. Savisaar paistis võitmatuna ja tundus, et miski ei suuda teda peatada. Ometi see juhtus ja see on Eestile väga hea.
Olen kindel, et 80 kultuuriinimese toetuskiri Toomas Hendrik Ilvesele mängis samuti suurt osa tema valimisvõidus.
Olles kasvanud üles Ameerikas konspiratsiooniteooriate keskel, ei saa ma muud moodi kui mõtelda, et kas on võimalik, et Savisaar orkestreeris ka neid valimisi just sellise tulemuse saamiseks, täpselt nii, nagu oli Mel Brooksi filmis “The Producer”? Ta pani kõik ühele kaardile ja kaotas. Savisaar on nii paljudele inimestele jaganud tohutult lubadusi, nii et nende täitmist jätkub aastakümneteks. Ka on Tallinna linnas võim Keskerakonna käes, seegi on Savisaarele probleeme tekitanud. Teisi oleks talle vaja patuoinasteks.
Savisaar tahtis olla mees, kes teeb kuninga, ta tahtis Arnold Rüütli tuua uuesti presidenditoolile, vaatamata sellele, et kõik küsitlused näitasid rahva eelistust ja selleks oli Ilves.
Olen kindel, et kuna Savisaarel on kontroll oma valijate häälte üle, siis võis ta mõelda, et on aeg end poliitikas kindlustada sellega, et seekord mitte võita seal, kus kõik arvasid, et ta võidab.
Üks minu Kurenurme naabritest ütles, et ta nägi valimistulemustes häid uudiseid ja halbu uudiseid. Hea oli see, et Ilves võitis ja Venemaa oht on sellega vähenenud, aga halb on see, et 47 000 käimiskeppi, mis eestlastele enne valimisi müüdi, lähevad nüüd raisku.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Mis kasu on eestlastel ristiusust?
Eesti ajalooraamatutest loeme, et esimesed kristlikud kloostri- ja kirikukoolid loodi juba 13. sajandil Tallinnas. Tallinna dominikaanlaste kloostrikoolis õpetati ladina keeles ja seal olevat olnud ka eesti soost õpilasi. 15.-16. sajandil rajati rohkem saksakeelseid kirikukoole ja Tallinnas rajati Oleviste kirikukool. Maal asutati kirikute juurde kirikukoole, kus valmistati ette kirikukooli lauljaid. Seal õpetati andekamatele eestlastele ka lugemist.
Pärast Reformatsiooni (1517) hakati rõ-hutama lugemise õpetamist eesti talurahvale. Piiblid tõlgiti maakeelde ja reformaatorid püüdsid maarahvast lugema õpetada, et need oskaksid Piiblit lugeda. Kirikute juurde asutati eestikeelseid koole, kus õpetajateks olid saksa luteri pastorid. Hakati välja andma ka eestikeelset kirikukirjandust. 1561. aastal andis piiskop Ihering välja esimese eestikeelse aabitsa. Eestlastele hakati laiemalt õpetama lugemist ja laulmist. Esimene tütarlastekool asutati Tallinnas, aastal 1543. Ka katoliku kirik aitas kaasa kooliõpetuses. 1583. a. asutasid jesuiidid Tartus (vastu- reformatsiooni ajal) kolleegiumi ja kooli, mis andis haridust paljudele. Ka asutasid jesuiidid Tartus tõlkide kooli, aastal 1585. Koolisüsteemi ühtlustati Rootsi valitsuse nõudel ning ühtlasi asutati aastal 1631 Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasium ja Tartus aastal 1632 Tartu Ülikool. Esialgu ei olnud Tartu Ülikoolis eesti soost õpilasi, aga mitmetest sakslastest, kes lõpetasid Tartu Ülikooli, said kirikuõpetajad, kes õpetasid eesti lastele lugemist ja kirjutamist. 1640. a. anti seadus, et talupoegi tuleb õpetada lugema. Siia kuulus ka aabitsa ja katekismuse õpetus.
Eesti rahvakoolide rajamisele panid aluse isa ja poeg Forseliused. Isa, Johann Forselius, oli soome päritolu luteri kirikuõpetaja, kes oli Tallinna Toomikiriku Kooli rektor (1638) ja eesti rahvakultuuri uurija ja üleskirjutaja. Tema poeg, Bengt Gottfried Forselius asutas köstri-koolmeistrite kooli, asutas veel rahvakoole ja lihtsustas eesti keele kirjaviisi. Paljud köstrid said kooliõpetajateks ja hiljem asutati köstrikoolid, kus köstrid õpetasid eesti lastele lugemist ja kirjutamist. Köster oli kirikukuõpetaja asendaja. Meie ajalooraamatutes ei rõhutata kristlike õpetajate suurt osatähtsust eestlaste lugemisoksuse saavutamisel. Öeldakse, et Rootsi ajal toimusid reformid, mis aitasid eestlasi lugema õppida. Aga ei nimetata, et just kirikuõpetajad ja köstrid olid need tegelikud õpetajad, kes õpetasid eestlastele lugemist. Olgugi et köstrikoolides õpetati peamiselt kate-kismuse tundmist ja kirikulaulu oskust, oli see siiski alus eestlaste lugemisoskusele. Hakkas ilmuma rohkem eestikeelseid kooliraamatuid, kirjutatud saksa kirikuõpetajatelt, nagu “Ma kele koddu ja kirgo ramat” ja “Önsa Lutteruse laste öpetus”. 18. sajandi algusel oskas juba peaaegu 100% eesti talupoegadest lugeda. 18. sajandil muudeti koolisüsteem laialdasemaks, asutati küla- ja mõisakoole. Õppekavasse tulid rehkendus ja maateadus. Aastal 1765 andis Eestimaa kind-ralkuberner George von Browne loa, et lugeda oskajad vanemad võivad kodus lapsi lugema õpetada. Vahemärkuseks võib küsida, kuidas sattus niisuguse inglisepärase nimega Browne Eestimaa kuberneriks? Entsüklopeedia ütleb meile, et Browne oli iiri aadliperekonnast ja tulnud vene tsaari teenistusse ja tsaar määras ta Eestimaa kind-ralkuberneriks.
Koolide arv kasvas. Huvi ja tahtmine hariduse järele kasvas ka talurahva hulgas. 18. saj. lõpus oskas juba Tartu ja Võrumaa aladel 2/3 talupoegadest lugeda.
Otto Wilhelm Masing (1763) oli eesti keele parandaja ja täiendaja. Kirjutas raamatuid lugemise õppi-miseks ja muid raamatuid Eesti kohta. Aga et Masing oli luteri kirikuõpetaja, seda ei rõhutata. Siis oli veel mehi, kes püüdsid eesti keelt arendada ja täiendada. Saksa päritoluga Johan Scwatz (1793) andis välja eestikeelse õpikute sarja “Koli ramat”, “Wisika” (Füüsika), mis olid suureks abiks eesti koolidele. Vennad Carl ja Martin Körber’id andsid välja eestikeelseid aabitsaid ja “Koli ramat” ja “Öndsa Lutteruse veike katekismus”. Usu või mitte, kõik viimati nimetatud 3 saksa päritoluga estofiili olid luteri kirikuõpetajad.
Koolisüsteeme muudeti, koole tuli järjest juurde, eestlaste kirjaoskus kasvas. Aastal 1874 nõudis kooliseadus, et igas koolis peab olema jalaga tahvel, suur arvelaud, gloobus, Euroopa, Balti kubermangu ja Palestiina maakaart. Muidugi talupoegade haridusliku taseme tõus ei meeldinud mõisnikele, aga kuna valitsus toetas koolisüsteemi, pidid mõisnikud sellega leppima. Mul on hea meel, et lugeda oskan, kahjuks pool maailma ei oska lugeda.
Allan Pensa
Florida
Kensico monument saab teoks
Tänu paljude kaasmaalaste abile oleme jõudnud ühe olulise projekti lõppjärku – eestlaste matusepaiga monument Kensico kalmistul on valmimas. Kensicol, mis asub New Yorgist paar tosinat miili põhjapool, on leidnud viimse puhkepaiga mitu tuhat eestlast ja seepärast on loomulik, et siin seisaks vääriline monument, mis oleks mitte ainult tähiseks meile, vaid jutustaks ka võõrastele ühest kaugele paisatud, kuid oma aadetele truuks jäänud rahvakillust Ameerika Ühendriikides.
See oli alles möödunud kevadel kui avaldati vastav üleskutse ning käiku läks korjandus monumendi heaks. Sellele reageeriti heldekäeliselt ning üllatavalt lühikese ajaga tuli kokku vajalik summa.
Kui oli saadud lõplik nõusolek Kensico kalmistuvalitsuselt, sõlmiti konkreetne leping Fasolino Monuments firmaga. Viimane kohustus läbi viima nii monumendi osade valmistamise kui ka püstitamise. Teatavasti kavandas kunstnik Richard Sööt monumendi peaosa – leinava naise graniitkuju – juba ‘80-te aastate alguses. See on hetkel lõppfaasis viimistlemisel. Üldmonumendi idee läheb aga tagasi eestlaste matuspaiga loomise aega, ‘50-te aastate keskele. Seda enam teeb rõõmu, et kaua viibinud projekt viimaks lõpule viiakse.
Ühtlasi olgu käesolevad read kinnituseks kõikidele heldekäelistele annetajatele, et nende raha pole niisama seisma jäänud, vaid et ta on head vilja kandnud. Muide, kui kellelgi polnud siiani võimalik annetada, kuid soovib seda siiski veel teha, siis oleks see väga tänuväärne – võimaldaks näiteks soetada monumendi juurde (algselt plaanitsetud) kivist pingid. Kui monument on kord valminud, annab monumendi komitee ja Eesti Abistamiskomitee “Vaba Eesti Sõnas” lõpliku rahalise aruande.
Viimaks tuleb esile tõsta Olaf Sööti, Paul Samret, Victor Nigolit ja Virve Vaherit, kes ettevõtte praktiliste raskustega on väsimatult maadelnud.
Raul Pettai
TÄHTPÄEVI
Ella Murd – 100
Juubilar Ella Murd. Foto: erakogu
Ella Murd sündis 20. septembril 1906 Torgu vallas, Saaremaal. Suurpõgenemine kandis perekonna Saksamaale. Oldenburgi DP laagrist emigreerus perekond Murd Ameerikasse, Connecticuti osariiki 1949. aastal. Ella töötas 22 aastat tol ajal Connecticutis hästituntud Willimanticu niidivabrikus. Koos rätsepast abikaasaga kasvatati üles kolm toredat poega. Ella lesestus 1979 aastal.
24. septembril tähistasid St. John’s Luteriusu kirikus, Brooklyn, CT poolsada kaasmaalast nii Connecticutist kui naaberosariikidest Ella 100 aasta juubelit. Õpetaja U. Tari tänas Jumalat, kes on juubilari kõigi nende pikkade aastate jooksul saatnud ja õnnistanud. Ta tsiteeris Jessaia raamatust 40: 29-31 “Tema annab sellele, kes väsinud, rammu ja jõuetule annab ta palju jõudu….” , paludes Jumala õnnistust ka juubilari edaspidisele eluteele.
Perekond – kolm poega abikaasadega, 3 lapselast ja 2 lapselapse-last olid korraldanud kena vastuvõtu kiriku saalis. Seal lauldi juubilarile sünnipäevalaulu ja edastati õnnitlusi. Saabunud oli ka Valgest Majas õnnitluskaart president G. Bush’i ja Laura Bush’i allkirjadega. Ilus deklaratsioon ja õnnitlus Connecticuti kubernerilt, tema ekstsellents M. Jodi Rell’ilt, mis määras 20. septembri 2006 a. Ella Murru päevaks. Ka oli ametlik õnnitlus saabunud osariigi peaassambleelt, kuhu olid alla kirjutanud president proTempore, Speaker of the House ja Secretary of the State.
Conn. E. E. Luteriusu kiriku poolt edastas õnnitlused koos lilledega õp. Tari ja Conn. Eesti Seltsi nimel Rein Linask. Suur korv lillede ja kaartide-kinkidega oli juubelist osavõtjatelt.
Nooruslik juubilar, kes ikka elab omaette, kasutab küll keppi ja pisut teiste toetust kõndimiseks, lõikas lahti suure juubelitordi ja seletas naeratelles, kuidas ta noorelt tantsida armastas, pidades seda ka oma pika elu ja tervise saladuseks. Kuigi ta väitis, et mõned asjad hakkavad ununema, on nägemine hea ja jutt oli ladus. Ta ütles, et saab veel paljude asjadega ise hakkama. Üks poegadest käib iga päev teda vaatamas ja samuti külastavad teda sageli kõik lapsed ja lapselapsed. “Ma ei muretse millegi üle” ütles juubilar.
Aime Andra
ERKÜ Tervitus Uuele Eesti Presidendile
23. sept. 2006 valiti Eesti Vabariigi presidendiks Toomas Hendrik Ilves. Uus president on sündinud Rootsis, saanud oma hariduse ja kasvatuse Ameerikas. Peale Eestisse siirdumist oli hr. Ilves välisminister juhtides Eestit Euroopa Liidu suunas. 2004. a. saadik on hr. Ilves olnud silmapaistev abiesimehena Euroopa Parlamendi “Foreign Affairs Commission’is”.
Kuna hr. Ilves on saanud oma kasvatuse läänemaailma rahvaste hulgas, siis on loota et see tugevdab eesti rahva poliitilist suunda ja kallakut läänemaailma suunas.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides on saatnud järgmise õnnesoovi uuele valitud presidendile:
27. september, 2006
Valitud president Toomas Hendrik Ilves
Ärma talu
Abja vald
Viljandimaa 69404
Eesti Vabariik
Lugupeetud valitud president Toomas Ilves,
Ameerika eestlaste nimel tervitan ning õnnitlen Teid Eesti presidendiks valimise puhul. Oleme jälginud põnevusega ning murega presidendi valimise käiku viimase paari kuu jooksul, ning oleme siiralt õnnelikud, et Teie olete Eesti järgmine president. Usume, et Teie kogemused Eestis ning varem välismaal aitavad Teil Eestit ning eesti rahvast hästi esindada ning tema huvisid kaitsta kõikjal maailmas.
Eesti Rahvuskomitee sooviks on näha tugeva ja demokraatliku Eesti riigi püsimist. Omalt poolt püüab Rahvuskomitee igati kaasa aidata selle eesmärgi saavutamiseks.
Lugupidavalt,
Marju Rink-Abel
Esimees
+++++
Tere!
Suur aitäh õnnesoovide eest. Eesti vajab kõigi eestlaste panust ja
kinnitan, et näen üheks oma väljakutseks kodus ja välismaal elavate
eestlaste vahel (kunstlikult ja teadlikult) tekitatud lõhesid ületada.
tervitades,
Toomas Hendrik Ilves
Eesti kõne ÜRO-s keskendus põlisrahvaste õigustele
Välisministeeriumi asekantsler poliitikaküsimustes Sven Jürgenson pidas ÜRO pea-assambleel Eesti kõne, käsitledes selles rahu ja julgeolekut maailmas, loodus- ja humanitaarkatastroofide ennetamist ja lahendamist ning inimõiguste austamist.
Jürgenson ütles oma sõnavõtus, et Eesti toetab edaspidigi aktiivselt ÜRO-d kui rahu ja julgeoleku tagajat maailmas, teatas välisministeeriumi pressiesindaja. “Me oleme veendunud, et ÜRO on võimeline vastu astuma nii praegustele kui tulevastele ohtudele ja lõhedele maailmas,” lausus Jürgenson.
Samuti rõhutas Jürgenson vajadust selgelt koordineeritud ning põhjalike abivahenditega kindlustatud globaalsete looduskatastroofide järgse abisüsteemi rajamise järele.
Eesti jaoks on üha olulisemaks muutumas humanitaar- ning looduskatastroofide järgse toetuse edastamine ülemaailmsel tasandil. Sellest tulenevalt on tähtis tugevdada ÜRO abialaseid reageerimisvõimalusi.
Jürgenson märkis, et hädaabi keskfondi (CERF) esimene tegevusaasta on olnud paljulubav samm tasakaalustatud ja osavõtlikuma rahvusvahelise humanitaarabi tagava süsteemi kujundamisel. “Me oleme pühendunud omapoolse rahalise panuse suurendamisele katastroofide ennetamise ning lahendamise alase süsteemi edendamisel,” lisas ta.
Ka rääkis asekantsler jätku-suutliku keskkonna kui pika-ajalise ühise eesmärgi saavutamisest.
Jürgenson tõi kõnes esile Eesti nägemuse inimõiguste nõukogust (UN HRC), mille kohaselt oleks see tugev ning autoriteetne institutsioon, mille uuenenud tõhusad meetmed ning koostöö valitsusväliste organisatsioonidega muudaks inimõigused võrdväärseks teiste tähtsate ÜRO agendadega.
“Põlisrahvaste õigused peavad jääma lahutamatuks osaks inimõigustest, olles püsivalt inimõiguste nõukogu vaatluse all,” ütles Jürgenson.
VES/BNS
Eesti majandus kasvas aastaga 11,7 protsenti
Esialgsetel andmetel oli sisemajanduse koguprodukt (SKP) selle aasta teises kvartalis 11,7 protsenti suurem kui eelmise aasta samas kvartalis, teatas statistikaamet. SKP oli jooksevhindades 51,8 miljardit krooni ja 2000. aasta püsivhindades 40,5 miljardit krooni. Majanduskasv toetus peamiselt sisemajanduse nõudlusele ning kaupu ja mittefinantsteenuseid tootvate ettevõtete lisandväärtuse kasvule.
Nagu eelmises kvartaliski, mõjutasid tegevusaladest SKP kasvu kõige enam kinnisvara, rentimine ja äritegevus, töötlev tööstus, hulgi- ja jaekaubandus ning veondus, laondus ja side. Kokku oli nende lisandväärtuse osatähtsus lisandväärtuste kogusummas 63 protsenti, teatas amet.
Püsivhindades kasvas tänavu teises kvartalis võrreldes eelmise aasta teise kvartaliga lisandväärtus kõige enam finantsvahenduses (kasv 23,4 protsenti), millele järgnesid ehitus, kinnisvara, rentimine ja äritegevus, töötlev tööstus ning hulgi- ja jaekaubandus. Lisandväärtus vähenes ainult põllumajanduse, jahinduse ja metsamajanduse tegevusalal.
Tarbimise meetodil jooksevhindades arvutatud SKP-s sisemajanduse nõudluse suhe SKP-ga vähenes eelmise aasta teise kvartaliga võrreldes 105,4 protsendilt 104,3 protsendile mõjutatuna peamiselt eratarbimiskulutuste ja põhivarasse kapitali kogumahutuse osatähtsuse mõningasest vähenemisest.
Püsivhindades kasvasid eratarbimiskulutused 14,6 protsenti ja kapitali kogumahutus põhivarasse 10 protsenti, toetades sisemajanduse nõudlus kasvu.
Kaupade ja teenuste eksport kasvas impordist kiiremini vastavalt 16,4 protsendi ja 15,4 protsendi ulatuses, kusjuures netoekspordi suhe SKP-sse vähenes eelmise aasta teise kvartaliga võrreldes.
Püsivhindades arvutatud sesoonselt korrigeeritud SKP suurenes selle aasta teises kvartalis võrreldes esimese kvartaliga 2,8 protsenti. BNS
Kanadasse saab Eesti kodanik nüüd viisavabalt
Kanada kehtestas alates kolmapäevast, 27. septembrist 2006 Eesti kodanikele viisavabaduse.
Välisminister Urmas Paet väljendas heameelt, et Kanada astus selle kauaoodatud sammu. Siiski märkis ta, et see on kõikide Euroopa Liidu riikide võrdse kohtlemise suunas alles esimene samm.
“Loodame, et viisavabadust Kanadaga laiendatakse peatselt ka teistele Euroopa Liidu uutele liikmetele,” ütles Paet.
Ühtlasi avaldas ta tunnustust Euroopa Komisjonile, kellega koostöös viisa-vabaduse saavutamine toimus.
Kanada immigratsiooniminister Monte Solberg teatas 27. septembril, et otsus viisanõudest loobuda aitab riikide suhteid edasi arendada.
“Kanadas elab suurim eestlaste kogukond väljaspool Eestit ning meil on tugevad kaubandus- ja turismisidemed,” ütles Solberg AFP teatel.
Riigikogu Eesti-Kanada parlamendirühm avaldas sügavat tunnustust Kanada valitsusele viisavabaduse kehtestamise eest. “Eesti on seda sammu kaua oodanud,” teatas parlamendirühma esimees Imre Sooäär. Tema sõnul avab viisavabadus uue lehekülje kahe riigi vahelistes suhetes ja loob võimalused senisest tihedamate majandus-, kaubandus- ja kultuurisidemete sõlmimiseks. Parlamendirühm avaldas tänu kõigile, kes on selleks oma panuse andnud, eriti aga Kanda parlamendi liikmetele spiiker Peter Millikenile ja konservatiiv Peter Van Loanile.
Sooääre sõnul on Van Loan teadaolevalt ainus eesti päritolu Kanada parlamendi liige ning Kanada välisministri parlamendi-sekretärina on ta Eesti tutvustamiseks palju teinud.
Samuti tänas parlamendirühm Kanadas tegutsevaid Eesti organisatsioone, kes on aastaid Ottawas Parlamendimäel Balti õhtuid korraldades omapoolse panuse andnud.
Sooäär avaldas lootust, et peatselt saavad Kanadaga viisavabaduse ka ülejäänud uued Euroopa Liidu liikmesriigid.
VES/BNS
Viljakandvad toetused noortekodudele
Tartu Kristlik Noortekodu pakub lastele huviringe ja tutvumist loodusega. Foto: erakogu
Eidapere Õpilaskodu ja selle tegevus said kõrge hinnangu haridusministrilt 22. septembril 2006. Eidapere sai teoks 2003. aastal tänu Eesti Ameerika Fondi poolt vahendatud Helmi Kiigu suurannetusele ning paljudele teistele annetajatele. Võttis kolm aastat, enne kui Eidapere sai ka riigilt toetust. Tänaseks saab Õpilaskodu majutada 25 last.
Tartu Kristlik Noortekodu teatab, et kodus on 40 last. See on piirarv, millest rohkem enam vastu võtta ei saa. Noortekodu töö on tugeval järjel, mille tõttu omavalitsused püüavad sinna paigutada vanemliku hoolduseta lapsi. Aastal 2005 lõpetasid 10 kasvandikku gümnaasiumi ja eeloleval kevadel lõpetab sama arv. Noortekodu päevakeskus, kus käivad söömas probleemsete perede lapsed, on samuti puupüsti täis. Taas on ilmunud tänavalaste moodi lapsi, teatab Tartu Kristliku Noortekodu juhataja Külli Kool. Möödunud suvel külastas Noortekodu Hilda Kaepa, kelle toetus võimaldas kasvandikele ülikooli haridust. Noortekodu külastas ka Liina Keerdoja, Eesti Ameerika Fondi juhatuse liige ja Noortekodu toetaja. Mõlemale USA külalisele jättis Noortekodu atmosfäär ja tegevus hea mulje.
Eesti Ameerika Fond
Eesti vetes arestiti mürgijäätmeid vedav tanker
Kriminaalpolitsei pidas Paldiski sadamas kinni tankerlaeva Probo Koala, kuna selle trümmidest leiti mürgiseid jäätmeid. Kriminaalpolitsei takistab laeva lahkumist Eesti vetest. Prokuratuur alustas kriminaalmenetlust seoses tankerlaeva katsega mürgikahtlusega puhastusvett Eestis maha laadida. Sama tanker põhjustas augustis keskkonnakatastroofi Elevandiluurannikul, kus mahalaaditud mürgijäätmetest tekkinud auru tõttu on haigestunud ligi 70 000 inimest ning surnud 7 inimest.
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Allan Gromov ütles, et keskkonnainspektsiooni poolt laeva pilsiveest võetud proovid näitavad võimalikku mürkkemikaalide sisaldust ning sellega seoses on prokuratuur alustanud keskkonnaministeeriumi palvel kriminaalasja.
“Esialgsed andmed näitavad [pesuvees] suure tõenäosusega väga lähedast koosseisu sellele, mis Euroopa Komisjoni info järgi põhjustas traagilised sündmused Elevandiluurannikul,” rääkis Gromov.
Gromovi sõnul soovis Probo Koala mürkkemikaale sisaldavat pesuvett Eestis maha laadida.
Riigiprokuratuur alustas kriminaalmenetlust inimese tervisele või keskkonnale ohtlike jäätmete käitlemise nõuete rikkumise tunnustel, kui sellega on põhjustatud oht inimeste elule või tervisele või keskkonnale. Menetluse käigus kuulavad laeva meeskonna üle keskkriminaalpolitsei ametnikud, samuti võetakse laevalt lisaproovid ning tehakse täiendav laeva vaatlus. Probo Koala jääb Paldiski sadamasse senikauaks kui menetluse tarbeks vaja, märgib prokuratuur.
Laeva arestimist on taotlenud keskkonnakaitsjate organisatsioon Greenpeace ning samuti on vastavaid mitteametlikke taotlusi Eestile esitanud Elevandiluuranniku õnnetuse uurimise komisjon. Ametlikke õigusabipalveid siiski Eestile laekunud pole.
Eesti ja Elevandiluurannik pole sõlminud diplomaatilisi suhteid, kahe riigi suhtlemine käib ÜRO kaudu.
Keskkonnaministeeriumi abiminister Olavi Tammemäe ütles agentuurile AFP, et ministeeriumini on jõudnud prantsuskeelne faks Pariisi Eesti saatkonnast, kuhu see jõudis omakorda Elevandiluuranniku Moskva diplomaatilisest esindusest.
Samuti jõudis keskkonnaministeeriumile Yahoo meilikeskkonnast saadetud elektronkiri, milles õnnetuse uurimise komisjoni juht Fatoumata Diakite palus Eesti võimudel laeva seoses uurimisega kinni hoida. Diakite möönis, et Eestile saadetud abipalve pole juriidiliselt siduv dokument ja selle pöördumise eesmärk oli kutsuda esile Eesti riigivõimude reaktsioon.
“Selle kirja puhul on tegu häirekellaga selleks puhuks, et Eesti ametivõimud saaks kasutusele võtta ettevaatusabinõud,” lausus Diakite AFP-le.
27. septembri seisuga on Paldiski Lõunasadamas nii tankerlaev Probo Koala kui selle lahkumist takistada sooviv keskkonnakaitsjate organisatsiooni Greenpeace laev Arctic Sunrise.
26. septembri õhtul kontrollis keskkonnaaktivistide laeva veeteede amet, kes seal mingeid puudusi ei avastanud, kuid sadamasse sisenemisel lootsi kasutamata jätmise eest tehti keskkonnakaitsjate laeva kaptenile 3000 krooni trahvi.
Ameti teatel ajendas kontrolli kohustuslike lootsimisnõuete eiramine laeva poolt. Kontrolli käigus avastati neli puudust, sealhulgas puudus laeval Paldiski sissesõidu kaart ja tulekustutid eluruumides.
Greenpeace alustas oma aktsiooni esmaspäeval, 25. septembril, mil Arctic Sunrise Paldiski sadama lähedale saabus.
Skandaal laeva ümber puhkes augustis, kui rahvusvaheline ajakirjandus teatas, et Probo Koala viis Aafrikas asuva Elevandiluuranniku Abidjani sadamasse vedelaid jäätmeid, mis koosnesid kütusemahutite puhastamise vedelikust.
Jäätmed jõudsid lõpuks Abidjani prügimägedele, kus need hakkasid eritama mürgiauru. Greenpeace’i teatel põhjustas see seitsme inimese surma, välisagentuuride andmetel ulatub kannatanute arv praeguseks juba 70 000-ni. VES/BNS
Meeskoori “Merelood” sügisturneel
Stseen muusikapõimikust “Merelood”, mis kanti esmakordselt ette New Yorgi Eesti Kultuuripäevade raames 2006. a kevadel NY Eesti Majas. Foto: erakogu
Mihklikuu kättejõudmisega algab tänavu erilise hooga New Yorgi Eesti Meeskoori 56. tegevusaasta. Nimelt ootab ees ringreis, mille kestel esineb Meeskoor oktoobrikuul koguni neljas idakaldal asuvas eesti keskuses. Koor, ühes külalissolistidega ning New Yorgi Eesti Teatri jõudude kaasaloomisel, esitab laulupõimiku “Merelood” – näidendi ühes vaatuses kostüümide ja lavaliikumisega. Hästi õnnestunud lavatükk, mis pakub lõbu ja lusti nii noorele kui vanale, võeti publiku poolt vastu püsti seistes aplausiga kui “Merelugude” esietendus aset leidis läinud kevadel Eesti Kultuuripäevadel New Yorgis. Tänu nimetaud reaktsioonile rändab “Merelood” peatselt idakalda radu, mille vastu ettevalmistused on täies hoos.
“Merelood” etendused toimuvad Baltimores (laup. 21 okt. kell 7 õhtul Baltimore Eesti Majas), Lakewoodis (pühap. 22 okt. algusega kell 3 p.l. Lakewoodi Eesti Majas), Long Islandil (L.I. Eesti Seltsi “Kiusuküla” peamajas laup. 28 okt. kell 4 p.l.) ning Connecticutis ( pühap. 29 okt. kell 3 p.l.
Laulupõimik “Merelood” tegevus keskendub sadamalokaali “Humala Koda”, kuhu on kogunenud kaubalaeva “Santa Maria” madrustebande enda pääliku, Kapten Sinivee ( meeskoori bariton Urmas Kärner) erruminekut tähistama. Kohale ilmub “Vaba Eesti Elu” reporter Preili Mulin, (New Yorgi Eesti Teatri veteran Karin Kärner), tundes huvi mereelust lahkuva kapteni värvirikka karjääri käikude vastu. Intervjuuga meenutab Sinivee maailmapõnevusi, meeskoori mõnusate kuid samas peenetundeliste laulude abil. Kontrastiks areneb romanss noore madruse (meeskoori tenor Mart Kuhn) ja baaritüdruku (sopran Mariliina Vilimaa) vahel, mida mehed märkimata ei jäta. Põimiku pinge tõuseb haripunkti etenduse viimase esitatud lauluga, E. Griegi kantaadiga. Nagu võib arvata, õhtu sujub loodetud suunas, õitsevad värsked vahekorrad ühes publiku meeleolutõusuga.
Võluva ilme ning vapustava häälevõimega solist Mariliina Vilimaa on rahvusvahelist taset omav lauljatar, olles saanud väljaõppe muusika konservatooriumeis nii Tallinnas kui välismaal. Hetkel viibib ta New Yorgis, olles ÜRO Rootsi delegatsiooni diplomaadi abikaasa. Selline õnnelik asjaolu võimaldab koostööd kohaliku eestlaskonnaga muusade teenistuses. Lisaks M. Vilimaale on teiseks külalissolistiks tuntud Toronto muusikategelane tenor Allan Liik, kes – lisaks oma mehisele panusele kui madruselaulude “tüürimees” – ka muusikalist menu ülendab professionaalse akordionimänguga. Lava lausa rõkkab Liigi instrumendi helidest. Kestva aplausi nõudel lisandus New Yorgi etendusele lisapalu, millega vaimustusse sattunud publik hõljudes kaasa laulis.
Huumoriteri täis pikitud “Merelugude” teksti autor on kauaaegne NYE Teatri “nurgakivi” Aime Martinson Andra, kes toetus lavavormi eeskujule, mida oli varem välja töötanud Torontos tegutsev eesti segakoor “Ööbik”. Kindla käega valitseb “Merelugude” muusikalise osa üle meeskoori dirigent maestro Erik Veski, koori sharmantse abijuhi Katrin Kuuskne Veski lüürilisel klaverisaatel.
New Yorgi Eesti Meeskoor ning kohalikud korraldajad paluvad kõikidel kaasmaalastel “Merelugude” etenduspäevad raudselt kalendrisse märkida ning enda osavõtuga toetada USA mandri pidevamalt tegutsenud eesti kultuurilist organisatsiooni. Lootuses rohkearvulisele kaasmaalaste osavõtule, “nägemiseni Humala Kojas”. Hei-vallerii, hurraa !!
Urmas Kärner
Euroopa unistused New Yorgis
Festivali avaüritus New Yorgi avalikus raamatukogus. Laval istub Märt Väljataga kehastav näitleja. Foto: VES
New Yorgis kestab ulatuslik Euroopa kultuurikümblus, kus 23 Euroopa riiki esitlevad Ameerikale kuni oktoobrikuu lõpuni parimat, huvitavamat ja uuemat, mis neil kultuurivallas välja panna on.
New Yorgi tähtsamates kultuurikeskustes saab vaadata tänapäeva Euroopas valitsevaid kultuurisuundi teatri-, muusika-, filmi-, kirjandus- ja tantsumaailmas. Eesti osaleb festivalil kolme projektiga. Rene Reinumäe ja Jaak Kilmi mängufilm “Sigade revolutsioon” etendus Prantsuse Kultuuriinstituudis 23. septembril, 12. oktoobril saab Manhattani ülalinna kontserdisaalis Symphony Space kuulata eesti ansamblit “Vägilased”.
Festivali avaüritus “The Invisible Symposium” (“Nähtamatu sümpoosion”) leidis aset 19. septembril New Yorgi avalikus raamatukogus. New Yorgi noored näitlejad portreteerisid laval Euroopa intellektuaale, esitades nende arvamusi Euroopa Liidu identiteedi teemadel. Küsitluse teel saadud vastustest oli kokku pandud huvitav mõttevahetus, mis lahkas Euroopa ja eurooplaseksolemise vaatepunkte vahel ka ootamatust vaatepunktist.
Eestist olid Euroopa arvamusmõtlejate hulka arvatud Märt Väljataga ja Marek Tamm. Esindatud olid veel prantsuse kultuuriteoreetik, kriitik ja kirjanik Hélène Cixous, keda Luce Irigaray ja Julia Kristeva kõrval peetakse üheks olulisemaks feministlikuks mõtlejaks Prantsusmaal. Huvitavamate mõtetega jäid meelde ungari päritolu filosoofia- ja politoloogiaprofessor Agnes Heller ning Marieke Sandersen Holte Hollandist ja Vittorio Zucconi Itaaliast.
Avaürituse lõpetas suurejooneline bankett, kus oma toodangut esitlesid Euroopa veini- ja toidutootjad. Nagu võis näha tunglemistest itaalia ja portugali juustude ning kreeka suupistete lau juures, oli pakutu New Yorgi nõudlikule publikule meelepärane.
Festival “European Dream” (“Euroopa unistus”) leiab aset Goethe instituudi, Prantsuse instituudi, Itaalia kultuuriinstituudi ja Tshehhi keskuse koostöös ning Euroopa Liidu toetusel. Lähemalt kavast ning etenduse kohatdest saab lugeda veebilehelt www.europeandream.us
Kärt Ulman
Vestlus teadusest
Meid ümbritsevast universumist
Kui astute oktoobriõhtul õue ja vaatlete tähistaevast lõuna ja edela (SW) vahel, siis näete suurt, neljast heledast tähest koosnevat nelinurka. See on Pegasuse tähtkuju. Tema vasakust ülemisest nurgast kulgevad omakorda kaarjalt üles-poole neli (nurgatäht kaasa arvatud) säravat tähte – Andromeeda tähtkuju.
Oletades, et elate linnast väljas, kus taevas on tume ja linnatuled ei sega, märkate kolmandast Andromeeda tähest veidi paremal (lääne sunnas) udust laigukest. See on kuulus Andromeeda galaktika, meie Linnutee galaktika sõsarsüsteem, ühtlasi ainus palja silmaga nähtav Linnutee-väline tähesüsteem. Enne kui asun Andromeeda juurde, olgu mõned sõnad universumist üldiselt.
Inimest on tähistaevas aegade algusest köitnud, nii oma ilu kui müstikaga, sest on ta ju otseselt meile kättesaamatu (välja arvatud juhuslikult pähe kukkunud meteoriidid). Kuu peal on küll ära käidud ja vahest paarikümne aasta pärast seisab inimene ka Marsi pinnal. Rohkemaks aga meie jõud ei ulatu, sest kaugused on “astronoomilised” ja inimese võimed ning meelte taju on piiratud. Võtame kasvõi nähtavate tähtede arv. Poeedid kõnelevad küll miljonitest tähtedest, mis kaunistavad öist taevast. Tegelikult aga ei ulatu tervel taevasfääril palja silmaga nähtavate tähtede arv üle 9000 ja antud paigast saab korraga näha vaid 2000 tähe ümber, nii üllatav kui see ka ei tundu.
Seevastu on igat laadi teleskoobid (kasutades raadiolaineid, nähtavat valgust, infrapunast, ultravioletset, x-ray ja gammakiirgust) ning automaatsed kosmoselaevad suutnud koguda hämmastama paneva hulga informatsiooni meid ümbritseva lähema ja kaugema universumi kohta.
Nii ongi, et kõik palja silmaga nähtavad tähed on meie kodugalaktika Linnutee liikmed. Kui saaks Linnutee tähe-süsteemi eemalt vaadata, paistaks ta serviti nagu lame ketas, millel keskel paksem, kerasarnane südamik. Ketta läbimõõt on u. 130 000 VA (VA = valgusaasta ehk kilomeetrites 10 kaheteistkümne nulliga!) ja ta paksus keskel on u. 13 000 VA. Otsevaates oleks Linnutee enam-vähem ümmargune, kusjuures südamikust ulatuvad kaugele välja mitu helendavat spiraalharu. Terve süsteem, südamik ja spiraalharud, sisaldab 100-200 miljardit tähte, nendest üks on meie Päike, asukohaga u. 44 000 VA Linnutee tsentrumist eemal. Nõrgalt helendav “Linnutee”, mida me taevas näeme, on niisiis lugematute tähtede kuma, kui me (ise Linnutee kettas asudes) vaatame ketta serva suunas.
Linnutee pole mingi ainulaadne moodustis. Väga umbkaudselt on unversumis galaktikaid vähemalt 50-100 miljardit. Nendest meile lähim ongi eelmainitud Andromeeda galaktika, kaugusega 2.7 miljonit VA. See on inimmõistusele haaramatu suurus. Mingi ettekujutuse saame, kui arvestame, et sealt momendil meie silma jõudev valgus on teel olnud 2.7 miljonit aastat! Ehk teiste sõnadega: me näeme Andromeeda galaktikat nii nagu ta oli 2.7 miljonit aastat tagasi. Maailmaruumi uurides näeme seega mitte ainult ruumi, vaid läheme tagasi ka ajas. See on isegi meie Päikesesüsteemis nii, sest siinsed kaugused on samuti tohutud. Kui praegu Päike kustuks, võiksime veel üle kaheksa minuti päikesevanni võtta enne kui viimane valgus kohale jõuab. Kaugemate planeetide kadumist, Neptuun näiteks, tajuksime alles 5-6 tunni pärast.
Andromeeda galaktika ületab Linnutee igal alal tunduvalt. Jah, palja silmaga on ta udune plekike, kuid suures teleskoobis pakub Andromeeda äärmiselt mõjuvat vaatepilti. Ta läbimõõt, võrreldes Linnuteega, on kahekordne ning tähtede arvu hinnatakse 500 miljardile. Temagi on ümmargune spiraalgalaktika, kuid kuna ta orientatsioon meie suhtes on poolviltu, siis paistab ta vaatlejale elliptilise täheparvena.. Lähemal uurimisel on aga võimsad spiraalharud äratuntavad.
Huvitav on asjaolu, et Andromeeda galaktika ja Linnutee liginevad teineteisele vastastikkuse gravitatsiooni mõjul. Lähenemine on küll suhteliselt aeglane, ainult 120 km (75 miili) sekundis, aga ikkagi. Pole seepärast võimatu, et need kaks kord kohtuvad. Galaktikate kokkupõrkeid ja nende tulemusi on süvaruumis rohkelt näha. Olgu märgitud, et eesti soost astrofüüsikud, vennad Alar ja Jüri Toomre (praegu Colorado ülikooli juures) on galaktikate dünaamika uurimise pioneerid. Nende töö on rahvusvahelise kuulsusega.
Millal ja kuidas siis toimub see suur mürts? Karta pole midagi, sest Linnutee ja Andromeeda kohtuvad umbes 3 miljardi aasta pärast. Aga ka siis pole tegemist kolossaalse kokkupõrkega, sest tähtedevahelised ruumid on tohutud, välja arvatud vahest galaktika südames. Näiteks Päikesele kõige ligem naabertäht asub meist ligi neli valgusaastat eemal! Nii libisevad galaktikad nagu vaimud teineteisest läbi. Vastastikkune gravitatsioon mõjutab aga mõlemat süsteemi drastiliselt. Ühinemise protseduur on väga keerulineja kestab vahest 100 miljonit aastat, kuid lõpptulemuseks on hiiglaslik, amorfse struktuuriga elliptiline galaktika.
Raul Pettai
Kasutatud kirjandus:
1. Ajakiri “Sky and Telescope”, oktoober 2006.
2. H. Eelsalu, “Astronoomialeksikon”, Tallinn, 1996
3. Dictionary of Astronomy, Facts On File, New York, 1994
+++++
Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid mälestusi
Hellar Grabbi
Hommikul lähen jälle tekile. Laev on sõitnud terve pika öö ja peaks praegu olema kuskil Saaremaast läänes. Ilm on ikka ilus ja mahe. Sellele vaatamata on nii all kui tekil näha merehaigeid. Meie ees sõidab üks väiksem laev (see on tõenäoliselt mereväekadettide õppelaev „Hansa“, pardal 600 eesti põgenikku). Ahtrisse kõndides näen, et meie järel tuleb eesti põgenikke ja Saksa sõjaväelasi vedav „Minden“. Konvoi mõlemal küljel on saatjaks kaks väiksemat sõjalaeva.
Tõuseb söögiisu ja lähen alla, ema ja vanaema teevad kaasavõetud toidust võileibu. Hiljem tulen koos vennaga taas tekile. On keskpäev, kui järsku kostavad madruste ärevad hüüded ja kohe seejärel algab kõrvulukustav õhutõrjerelvade paukumine. Vaatan kõrvalseisva madruse väljasirutatud käe suunas ja näen üsna madalal mere kohal meile küljelt lähenemas mitut lennukit. Flakid tulistavad neile vastu, tühjad mürsukestad veerevad laevatekile. Jälgin kiiret sündmuste käiku pinevusega, aga paanikata. Nii nagu asja, mida ma ei saa muuta ega mõjutada.
Silman meres liikuva torpeedo vahujoont. See tuleb otse meie laeva poole, aga „Wartheland“ on juba lennukite ilmudes täiskäigu andnud ja end silueti vähendamiseks põiki keeranud ning jõuab enne eest ära, kui vahujoon meie teega ristub. Torpeedo läheb „Warthelandi“ ja meie kiiluvees sõitva „Mindeni“ vahelt läbi. Ka teiste lennukite torpeedod ei taba. Tõrjetuli pani lendurid surve alla, nad ei läbe paremat heitenurka otsida (hiljem kuulsime, et üks torpeedo hüppas lutsukivina üle „Mindeni“, läbistas laeva korstna ja kukkus teisel pool laeva merre. „Minden“ pääses täistabamusest üle noatera). Pärast raginat ütlevad mõned, et lennukeid oli neli, teised väidavad, et viis. Üks kohkunud mees ütleb, et kümme, aga tema nägi topelt. Ka arvamused torpeedode kohta erinevad.
Kuid lennukid tulevad tagasi, ründavad seekord teiselt poolt, pakpoordist. „Nad on oma torpeedod heitnud, nüüd tulistavad pardarelvadest,“ karjuvad madrused ja käsivad tsivilistidel tekilt ära treppidest alla varjule minna. Läheme meiegi, vend ja mina. Ülalt kostab põrgulärm, „Wartheland“ ja teised laevad annavad marulist tõrjetuld. Pärast kuuleme, et üks lennuk tulistati alla ja kukkus silmapiiril merre. Meie laev olevat saanud pardarelvadest pihta, aga ohvriteta. Küll aga on surnuid ja haavatuid „Mindenil“.
Lennukid enam tagasi ei tule ja varsti kinnitavad laevamehed, et oleme ohtlikust alast möödas. Ülejäänud reis kulgeb rahulikult. Enamiku päevavalgest veedan laevalael, päästevest igaks juhuks ümber kere. Mine sa neid Vene allveelaevu tea, kuigi nad olevat veel Soome lahe tõkkesüsteemi taga kinni. Aga mis siis, kui mõni sealt ikkagi läbi poeb? Soome peab ju vaherahu? Tinahall meri on kerges laines, veteväljal võib silmata tuule tõstetud valgeid laineharju. See on mu esimene merereis. Laev õõtsub, niiske tuul on kui siidrätik vastu silmnägu. Mind haarab taas juba Tallinnast väljasõidul kogetud põnevustunne. Noorusliku uudishimuga elan oma suures seikluses nagu Jack Londoni või Robert Louis Stevensoni romaani kangelane. Ma ei muretse selle pärast, mis ootab ees.
Suur põgenemine kui seiklus? Jah, ka seda.
Gotenhafenisse, poolakate Gdyniasse, jõuame 22. septembril, minu viieteistkümnenda sünnipäeva hommikul kell 7.00, pardal 180 haavatud sõdurit ja 3500 põgenikku, nagu seda kinnitab sissekanne Saksa mereväe Danzigi ameti sõjapäevikus: „22.9.44/ 07.00 / Gotenhafen / „Warthelnad“ eingelaufen aus Reval mit 180 Verwundeten, 3500 Flücthingen, 300 ts Gepack.“ Tallinna reidilt lahkumisest saadik oleme merel olnud kaks ööd ja ühe päeva, kokku 35 tundi.
Varsti kinnitatakse „Wartheland“ kai äärde. Haavatud kantakse või aidatakse laevalt maha, samuti tõstetakse kaile põgenike suuremad pakid. Ja siis ongi meie kord laevatrepist alla astuda. Kail sagib oma pakke ja kohvreid otsivaid inimesi, kõik tsivilistid näivad olevat eestlased. Leiame meiegi oma kohvrid ja siis istume kas neile või otse maha ja ootame, mis nüüd edasi saab. Omapead ei ole meil kuskile minna. Näen Hjalmar Mäed ja mundris Litzmanni kõndimas põgenike keskel ja nendega vestlemas. Mingis univormis sakslannad kostitavad saabunud põgenikke supi ja ersatskohviga.
Meid viiakse põgenike vastuvõtu- ja transiitlaagrisse Gotenhafeni äärelinnas. Saame korralikku toitu ja magamisasemed. Teised jäävad puhkama või asju arutama, mina lähen linna vaatama. Germaanluse kultus-romantika vaimus „gootide sadamaks“ ümbernimetatud Poola linn Gdynia paikneb sõjaeelse nn. Poola koridori rannikul ja oli kahe maailmasõja vahel Poola ainus väljapääs merele. Poolakate poolt põhiliselt 1930. aastatel rajatud linn, sirgete tänavate ja suurte sadamaehitistega, jätab uue ja kuidagi poolelioleva mulje. Poolakad on nüüd siit välja aetud ja tänavatel võib kuulda ainult saksa keelt. Aga ka eesti ja läti keelt, sest Gotenhafeni sadamasse on saabunud laevad tuhandete põgenikega.
Järgmisel päeval tuuakse laagrisse neid, kes pääsesid hukkunud „Moerolt.“ Mõnel on seljas Saksa mereväelaste riided, mis neile on päästelaeva pardal antud, teistel on palitute ja pintsakute asemel sõjaväetekid ümber õlgade. Levivad jutud kohutavast katastroofist, mis meist päev hiljem Tallinnast väljasõitnud laeva tabas. Alles nüüd, tagant-järele, tekib õudustunne – läks ju torpeedo meist mööda ubes 100 meetri kauguselt. Väristan õlgu, nagu oleks mullegi tekki vaja.
Otsustan kasutada soodsat võimalust ja käia ära lähedalasuvas Danzigis, poolakate Gdanskis, sõjaeelses vabalinnas. Sõidan sinna rongiga. Teel Danzigi peatub rong kuurortlinnas Sopotis, kus enne sõda oli kuulus mängupõrgu. Vana hansalinn Danzig on pommitamata ja terve ning jätab oma linnasüdame gooti stiili hoonete, punaste viilkatuste ning nägusate uusehitistega mõjuva ning üpris suurlinliku mulje. See ongi kõige suurem linna – üle kahe korra rahvarikkam tolleaegsest Tallinnast – , kus seni olen viibinud. Ja jääb selleks, kuni järgmisel kevadel jõuan Prahasse. Väikest Oskarit, plekktrummimeest, ma Danzigis kahjuks ei kohanud.
Põgenike seas on neid, kel oli Saksamaale saabudes kindel sihtkoht – kas seal juba olevate sugulaste või siis tuttavate eestlaste või sakslaste juurde. Või vähemalt eesmärk suunduda mõnda ahvatlevasse paika – näiteks Shveitsi või Taani piiri lähedusse. Meil isiklikke kontakte ees ei ole ja paremate paikade otsimise seiklust ei taha ema oma kolme hoolealusega ette võtta. Tuleb jääda ootama, mida sakslased meiega peale hakkavad.
Sakslastel on kõik hästi organiseeritud ning suhtumine eesti põgenikesse asjalikult korrektne, sageli väga sõbralik. Neile on üldiselt teada, et Eesti sõdurid võitlevad idarindel ja on seal korda saatnud kuulsusrikkaid tegusid. Paari päeva pärast viiakse meid Gotenhafenist rongiga Oderiäärsesse Frankfurti, teise transiitlaagrisse. Seal on lihtsalt jube – koledad, kahekordsete naridega barakid, madratsiteks põhukotid, baraki keskel laud ja pikad pingid ning raudahi, millel saab kuuma vett keeta. Söögiks lahja supp ja tükk leiba. Õnneks on meil veel järel kaasatoodud toitu. Öösel on needuseks lutikaparved, mille tõrjeks pannakse naride kohale vihmavarjud, sest lutikad kukuvad laest naridele. Mina ja mu vend ei ole enne lutikat näinud, nüüd siis näeme. Kuuldavasti olid enne meie saabumist barakkides asunud kindral Vlassovi vene soldatid. Seal tuleb meil olla siiski vaid paar ööd. Laagrist suunatakse põgenikud gruppide kaupa uutesse töö- ja asukohtadesse.
Meie pere koos poolesaja eestlase ja lätlasega läkitatakse Tshehhoslovakkia küljest ärakistud Ida-Sudeedimaale, Zwittau-nimelisse väikelinna, kus ema ja mind pannakse tööle sõjatööstuses, langevarje tootvasse vabrikusse. Seal pidime venelaste lähenedes aprillis 1945 uuesti põgenema läbi Tshehhi – üle Praha ja Plzeni – läände, ameeriklaste kuulsa kindral Pattoni 3. armee kaitse alla. Aga see on juba teine lugu.
* The Front Page reports on the election of Estonia’s new president Toomas Hendrik Ilves. The election took place on Saturday, Sept 23, and saw Mr.Ilves get 174 votes to incumbent Arnold Rüütel’s 162. Supporters of Mr. Rüütel have questioned some decisions on the members of the electoral college which are currently being appealed. If granted, the balance may tip so that Mr. Ilves may lose the necessary majority for the decision to stand.
* The second item on the Front Page reports from the New York Estonian school, where student voted for their presidential choice. As with a large majority of Estonia’s population, Mr. Ilves was the clear favorite among the young voters.
* Ilmar Mikiver analyzes the controversy over Pope Benedict XVI’s comments about Islam. Mr. Mikiver discusses the issue of religion through the view of philosophy, noting how philosophers have shaped our Western view of religion and state.
* The second item on the Editorial page, written by Henn Põlluaas, discusses the myth of the liberation of Tallinn and the legacy of the “bronze soldier.” As long as the statue remains, and Russia hovers with its nearby accusations, Estonia remains at least partially occupied.
* Vello Helk writes about the election, and what went wrong with the leftist’s attempt to re-elect their man, Arnold Rüütel. This puts people like Edgar Savisaar in a bad light, especially as they all but promised Moscow of Mr. Rüütel’s re-election. But people have no one to blame but Mr. Savisaar and Villu Reljan. The panicked outburst of Mr. Savisaar warning of civil unrest in case of an Ilves victory did nothing to convince people of the merits of Rüütel. An analysis of how Mr. Ilves will fare as president and deal with Russia follows.
* The Art and Culture page reports on the autumn tour of the men’s choir Merelood. The New York choir begins its 56th year, and intends to perform on the road, in Baltimore, Lakewood, Connecticut and other locations.
* Page 7 reports on the ongoing work to erect a memorial monument at the Kensico cemetery in New York. A list of current donations is also shown. As the project nears completion, the article thanks the many people who have helped make this monument to Estonians a reality.
Toomas Hendrik Ilves wins Presidential election
VES/hs — Social Democrat Toomas Hendrik Ilves, 52, was elected President of Estonia on Saturday, Sept 23 by a vote of 174. Incumbent President Arnold Rüütel garnered 162 votes.
As Estonia’s Electoral College gathered in the Estonia theater in Tallinn, Mr. Ilves’ supporters gathered in the park outside. “Estonian society is not interested in which politicians are friends, and which are enemies. Let us concentrate on the future: that is all that is expected of us,” Mr. Ilves said, addressing the electors after the vote.
As opposed to the United States, where the Presidency is an executive office, the Presidency in Estonia has a powerful symbolic significance. The President has practical power with regard to appointments, which include the appointment of the commander for the Estonian armed forces. Tarmo Kõuts is expected to leave the position to move into politics.
Mr. Ilves told reporters at a press conference following his election that he aims to act as a national unifier. Polls indicated that more than 60 percent of the population supported his bid forpresident. Estonia’s President is elected by an appointed electoral college. While similar in name to the US system, in America, the population in each state determines who their electoral representatives cast their vote for. There is no connection between popular opinion and the election of the president in Estonia.
Mr. Ilves was backed by his own Social Democratic Party as well as the right-wing liberal Reform Party, and an alliance of the conservative Pro Patria Union and Res Publica.
Symbolizing the division caused by the election, thousands of supporters of Mr. Ilves gathered in the Tammsaare Park near the Estonia theater, while Mr. Rüütel’s supporters mustered up a much smaller group. Earlier in the week, the head of the socialist Center Party, Edgar Savisaar was accused of inciting possible violence when he warned of the consequences of Mr. Ilves’ supporters gathering in such large numbers.
No violence was reported between the supporters.
Mr. Savisaar also warned before the vote that the election of Mr. Ilves would have a negative impact on Estonia’s development. The majority of Estonia’s population who supported Mr. Ilves apparently think differently.
Additional info from hs.fi
Death ship blockaded in Estonian port
VES — Greenpeace activists have blockaded the Panamanian-registered ship Probo Koala in the Estonian port of Paldiski after an eighth person died from exposure to toxic waste dumped by the ship in the West African country of Ivory Coast.
Tens of thousands of people were made sick and have sought medical care after being exposed to toxic fumes emanating from 13 sites near the Ivory Coast’s main city of Abidjan. The French Embassy has recovered toxic matter from these sites.
The Ivory Coast has asked Estonia to detain the tanker. In a letter sent to the Estonian Environment Minister, the judge heading the Ivorian Government investigation commission, Fatou Diakite, asked Estonia to take “all measures to immobilise the ship Probo Koala,” Reuter’s reported.
Apparently two French executives of the Dutch-based oil-trading firm that chartered the vessel, Trafigura, had been charged under toxic waste and poisoning laws and had been remanded in custody.
The incident caused such an uproar in the Ivory Coast that the government was forced to resign as a result. Officials are hoping that Estonia will detain the crew and the ship in order to fully investigate the incident and make a complete inquiry.
Greenpeace is demanding a European inquiry into the matter. Their investigation has attempted to track the movement of the ship in order to determine the source of the toxic waste. According to Greenpeace, the Amsterdam Port Service noted the strong smell of the waste after the Probo Koala attempted to discharge the waste in the port of Amsterdam. When the ship was informed that there would be an additional expense for treating the waste, the Probo Koala chose to look for a less costly option.
Their investigation also found that the ship passed through Paldiski before departing for Africa.
According to Greenpeace, the wastes disposed of are liquid sludge containing large quantities of hydrocarbons, contaminated with at least three substances: hydrogen sulphide, mercaptans and caustic soda. They cite CIAPOL (Center for Anti-Pollution Control in the Ivory Coast) as their source.
Latvian President vying for position Secretary General of the UN
Statement by the President of the Republic of Latvia Dr.Vaira Vike-Freiberga on her nomination for the position of the Secretary General of the United Nations
Upon the invitation of the Governments of Latvia, Estonia and Lithuania, I wish to announce my candidacy for the position of the Secretary General of the United Nations.
I have made this decision with full responsibility. Today the UN is at a crossroads and faces two choices – to address the challenges of the 21st Century through the combined efforts of all member states and create effective mechanisms for taking action, or to lose its influence in the international community.
As we work together in the 21st century to better the life of all humankind, I am personally committed to strengthen human rights, democracy, freedom, including gender equality. The time has come for a woman to be taken seriously as a candidate for this prestigious position. General Assembly Resolution 51/241, adopted in 1997, requires that in the selection process due regard be given to gender equality.
With my formal decision to run for the post of UN Secretary General I wish to encourage women all over the world to continue their efforts to challenge prejudices and stereotypes. Half of humankind has never been represented at the helm of the UN. It is time to change this practice, which fails to reflect the structure of the world population. At the same time I wish to emphasize that the world cannot be divided into female and male, and we all must join together to defend human values and make the world a better place.
Central and Eastern Europe has been a grateful recipient of UN assistance over the past half a century, which helped us to return as fully fledged members to the family of nations. We highly value the support extended to us at a difficult time.
I wish to thank the Presidents, Prime Ministers and Governments of Estonia and Lithuania for their readiness to join in my nomination. This testifies to the close partnership of our countries and a common understanding of the need for UN reform. On the 15th anniversary of the renewed independence of our three countries, we wish to draw attention to the fact that as a result of historical events in the 20th Century, the Secretary General of the UN has never come from the Eastern European group. I am convinced that in the 21st Century our region is ready to share its experience with countries that face important challenges.
Since my election as President of Latvia in 1999, I have been an active and committed participant and supporter of UN initiatives by representing Latvia in the international arena. I took part in the Millennium Summit in 2000, the World Conference against Racism, Racial Discrimination, Xenophobia and Related Intolerance in Durban in 2001, the Meeting of States Parties to the 1951 Convention Relating to the Status of Refugees in Geneva in 2001, the World Summit on the Information Society in Geneva in 2003 and in Tunis in 2005, and in other forums such as those held by the Council of Women World Leaders.
I highly appreciate the confidence placed in me by the UN Secretary General Mr Kofi Annan as he appointed me Special Envoy on UN Reform. Over the past two years notable progress has been achieved – the Human Rights Council and the Peacebuilding Commission have been established, yet the most difficult work is still ahead of us. We need to restore trust in the UN and we need to make the UN capable of resolving the challenges that we face in the 21st Century, including poverty, inequality, insecurity and violence. It is fundamentally important to pay more attention to the dialogue of civilizations. It is necessary to restore mutual trust among member states.
Most importantly, the member states of the UN should be able to select the best candidate for the post of Secretary General in an open, transparent process. We do not accept the principle of regional rotation as the principal and sole factor in the selection of a candidate. While I deeply respect the candidates that have already been nominated, the selection procedure should not restrict the rights and opportunities of other potential candidates. I hope that the choice made by the Security Council and the General Assembly will be based solely on the candidates’ qualifications, personal qualities and vision of the future of the UN.
This world is not so small, yet it is also not so large. This is our world, which needs resolute action by individuals and states of all regions and countries of all sizes.
I wish to thank my supporters in Latvia and throughout the world.
|
