Kindlasti on paljud Väikese Eesti Sõna lugejad kuulnud ja isegi laulnud laulu “Saaremaa valss”.
Selle viimane salm algab lausega: “Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus Hämarik Koidule ulatab käe.”
Aga mis või kes on Koit ja Hämarik? Miks me nendest laulame? Miks nad Eesti suvega seotud on? Kas need on need samad, keda nimetatakse gaidi hümnis? On küll!
Aastal 1840 ilmus esimest korda trükis lugu Koidust ja Hämarikust, mille kirjutas Friedrich Robert Faehlmann. Faehlmann on tuntud oma eeltöö poolest, mille baasil kirjutas Friedrich Reinhold Kreutzwald edaspidi hästi tuntud “Kalevipoja”.
Hämarik vastutas loojuva päikese eest ning Koit tõusva hommikupäikese eest.
Nad armusid teineteisesse ja Vanaisa lubas neil kokku saada kord aastas – juunikuu öödel, mil Hämarik südaöö paiku paneb kustuva õhtupäikese Koidu kätte ja nad suudlevad.
Eestis on suvel just juunikuus tõesti lühikesed ööd, kuna meie väike isamaa asub nii kaugel põhja pool. Suve esimesel päeval, mis on aasta kõige pikem päev, tõuseb päike Tallinnas kell 4.02 hommikul ja loojub alles kell 10.43 õhtul – kuid isegi siis ei lähe taevas kunagi täitsa pimedaks, kui põhja poole vaadata.
Kui sa liiga kaua ärkvel oled, läheb õues uuesti valgeks ja hakkavad linnud uuesti laulma enne, kui lähed magama! Pärast pikka ja pimedat talve naudivad kõik eestlased suve soojemaid ilmasid ja pikki, valgeid päevi ja õhtuid.
Eesti kalendris ongi üks kõige populaarsematest pühadest just sellel perioodil jaaniõhtu, mida tähistatakse suurte jaanituledega.
Öeldakse, et just jaaniööl saavad Koit ja Hämarik uuesti kokku, ning kui metsas leiad sõnajalaõie, võib see sullegi õnne tuua!
Imelist jaani…
Aili Sarapik
