Salme Raatma
Kuidas kirjutada kirjanikust? Ega meil sellele küsimusele väga lihtsat vastust ju polegi. On küll erinevaid eeskujusid võtta, aga ikka jõuame järeldusele, et iga loovisiku elu ja loomingu avamisel järgnevatele põlvedele on vaja leida mingi oma lähenemine.
Me võime öelda, et Salme Raatmal on vedanud emana ja tal on vedanud ka seetõttu, et ta vaimulikuks saanud poeg dr Gustav Siegfried Rosenstein on leidnud oma emalt nii palju vaimset ja hingelist inspiratsiooni, et ema sajandaks sünniaastapäevaks on ta Saksamaal avaldanud mahuka monograafia Salme Raatma elust.
Salme Raatma biograafia on pealkirjastatud tsitaadiga „Ihr steht schon auf unserer Liste!. Die estnische Exil-dichterin Salme Raatma”[1], mis teeb tema elu enam arusaadavaks Saksamaa lugejale, sest sõjapõgenike temaatika on aastal 2015 saanud mitte ainult Saksamaa, vaid kogu Euroopa jaoks väga põletavaks teemaks. Need nõukogude ohvitseri sõnad, mis öeldi Läänemaal kiriklas kirikuõpetaja Rosensteini küsimuse peale, et mis saab tema perest, kui nõukogude sõdurid hakkasid baaside loomise ajal Eesti alal nende koduks olnud kiriklas juba väga palju ruumi võtma. Nõukogude ohvitser avas veel saladuseks olnud info, et ka pastor Rosensteini pere on juba Siberisse küüditamise nimekirjades. See lause muutis Salme Raatma elu (tuli elada nii Saksamaal kui Soomes), kuid tema elu kirjaniku ja loojana oli veelgi keerulisem ja selle kajastamine vajaks kord ehk veel ühte käsitlust, kuigi G. Rosensteini saksakeelne monograafia avab meile seda tahku S. Raatma elust päris hästi.
Lugedes monograafiat kirjanikust ja vaadates juurde tema loomingut, saab olla vaid üks ja ainus järeldus, et Salme Raatma vaimne looming vääriks tegelikult kord kogumist ühtede kaante vahele ja siis saaksime meie, järgnevate põlvede inimesed, parema ülevaate, mida see naine oma elus suutis tegelikult teha.
Just see mõte käis läbi mitmete Piritale Salme Raatma sajanda sünniaastapäeva üritusele kogunenute suust. Igalühel meist, kes me olime sellele üritusele tulnud, oli mingi oma kogemus ja ka mingi oma tekst, mis just meie hinge oli kirjaniku loomingust kuidagi eriliselt kõlama jäänud. Samas sain ma sõnavõttudest ja vestlustest aru, et kui meil tekib vajadus vaid üks tekstikatke tema loomingust välja valida, siis võib see valimine tegelikult päris keeruliseks osutuda, sest kohe selgub, et meid kõiki on kõnetanud tegelikult mitmed tekstikohad tema loomigust. Ja kuna Salme Raatma loomingut pole laiemalt nii palju tutvustatud kui paljude meie teiste kirjanike loomingut, siis, kuigi esialgu võib jääda petlik mulje, et tema loomingut nagu polegi nii palju, siis tekstikohti, mis meid kuidagi eriliselt puudutavad, on samas ootamatult palju.
Minu tekstikoha valikul sai otsustavaks Eesti Naisüliõpilaste Seltsi (ENÜS) väärika vilistlase Tiiu Salasoo (kes tuli kohale Austraaliast) ja teda saatva ENÜS noorema vilistlase esinemine, kus nad rõhutasid, et õppides Tartu Ülikoolis, astus Salme Raatma selle väärika naisharitlaste organisatsiooni liikmeks ja oli selle ühendusega seotud kuni oma elu lõpuni.
Tunnistan ausalt, et olen vahel olnud veidi pessimistlik meie organiseeritud naisharitlaste uue põlvkonna suhtes, kuid siin tabasin end järsku ära tundvat seda vana eestiaegset proua Lenderi kooli kasvatust. Järsku tundus mulle jälle, et see eesti haritud naiste liin, mis tegelikult on meie kultuuri tugev selgroog, on ikka veel küllalt tugev, et meie kultuuri ja eriti kõrgkultuuri suuta mitte ainult kanda, vaid seda järgnevatele põlvedele emadena edasi kanda. Eesti naiste tee formaalse kõrgema hariduse juurde pole kunagi väga lihtne olnud, aga soov end vaimselt teostada on olnud ikka ülimalt tugev jõud, mis viinud meie naisi maailma eri paigus vahel läbi saatuse halli kivi.
Sellest ajendatuna valisingi Salme Raatma loomingust enda jaoks välja luuletuse „Tiivad“, mis on minu jaoks üks ilusamaid oode, kui soovite siis just oode naiste vaimsele iseseisvumisele. Aga see ood peaks puudutama iga inimese hinge, kes igapäevaaskeldustes tunneb endas järsku vaimse lennu vastupandamatut soovi. See on üks eriline tunne, mida Salme Raatma oma luuletuses „Tiivad“ nimetab tundeks, kui rinnas rabeleb tiivutu lind.
Keegi unustas
Oma tiivad mu ukse taha.
Tulgu järele, mõtlesin.
Surusin südametukse maha,
Kui neist mööda
Igapäev tõtlesin.
Täna hommikul
just nagu tuul mind sundis:
proovi, keegi ei keela sind!
Ehk see võõras mu rahutust tundis,
aimas: mu rinnas
rabeleb tiivutu lind.
Haarasin tiivad,
vaatasin kaheldes ringi-
ükski vares
ei tõstnud häält.
Vaevalt sain minema visata
kulunud kingi,
ja kas usud:
lendu ma tõsusin
aia värati päält.
AD 2015 Pirita kloostris
Salme Raatma 100. sünniaastapäeva tähistamine Pirita kloostris
Pühale Birgittale pühendatud Pirita klooster on aastal 2015 üks eriline vaimne keskus. Siin teenib ja jagab oma vaimsust peatselt üheksakümnenda elu verstapostini jõudev isa Vello Salo. Mees, kelle roll Eesti vaimukultuuris kuidagi isegi veidi laiemale seltskonnale märkamatult on hakanud just viimastel aastatel uuesti kasvama.
Ka nüüd, aasta 2015 suvel, on Vello Salo valmis saanud formaadilt väikse raamatukesega „Maarja maa lugu“.[2] Seda raamatukest saavad Pirita kloostri külastajad endale kaasa võtta, kel enam õnne, saavad sellesse raamatukesse paluda autorilt autogrammi. Minule kirjutas isa Vello Salo – „Õnnistust“, mida Sa hing ikka veel tahad ja vajad.
Kuid ka Vello Salo oli tulnud 30. mail 2015 peale lõunat koos kirjaniku Salme Raatma järglaste, lähedaste ning tema ande austajatega, et mõelda veidi sügavamalt Salme Raatmale, kes kirjutanud püha Birgitta raamatu „Pirita peegeldused“ (Pirita: Pirita klooster, 2006).[3]
Salme Raatma jõudmine kirjanikuna püha Birgitta (1303–1373) elu juurde oli kindlasti tema eneseleidmise teel väga oluline punkt. Nii nagu kinnitasid Salme Raatmaga lähemalt kokkupuutunud, oli tema jaoks selle erilise läheduse leidmisel abiks üllatus, et Rootsi Birgitta, Põhjamaade pühak ja prohvet, kristliku kiriku vaimse uuenduse taotleja enne Martin Lutherit oli naisena ja kaheksa lapse emana oma perekonnakohustused eeskujulikult täitnud ja siis pühendus ta lesestununa suurele ülesandele avaldada maailmale jumala tahet.
Salme Raatma oli ise viie lapse ema ja ta ise nimetab püha Birgittat enda jaoks kui õeks, kelle elusaatus poeemis lahti rullub ning autori enda kogemustega kummaliselt ühte põimub. Salme Raatma jaoks oli Birgitta elu toeks teadmisele, et pühakuks olek ei tähenda maailmast eraldumist, vaid selles reaalses maailmas elamist. Neid ühendab ka teadmine, et laste emaks olemine pole vaid mure ja koorem, vaid ka väga suur inimlik (ka kehaline) rõõm. Oma poeemi lõpus tunnistab autor, et ta vaadanud põhjalikult kunstnike poolt loodud püha Birgitta kujutisi, aga tema otsinud alati „puu ja värvi tagant, ja aja tagant, kaugest pimedast“ ikka seda päris lihast ja luust Birgittat. Päris poeemi lõpus võtab autor kokku ka selle suure teadmise, mida ta Birgitta saatusele mõeldes endale selgemaks saanud – „Ei ela keegi ainult eneselle ja jõud ei tule enda võimustväest. Peab ootama, kui pole selget vastust, mis igal sammul juhib õiget teed. Peab ikka usaldama teha algusdt, kui ongi elulõngas mõni keerd.“
Aastal 2007 lavastati Pirita kloostris Salme Raatma „Pirita kloostri peegeldused“ ja aastal 2015 kandsid samad näitlejad kohaletulnutele ette katkendi samast näitemängust (Garmen Tabor, Liina Orlova, Hans Kaldoja). Pirital oli võimalus näha ka Vallo Kepi tehtud dokumentaalfilmi „Ilmakaarte õunapuud“. Vallo Kepp tegi kokkusaamisel ka ettekande „Salme Raatma elust ja loomingust paguluses ja kodumaal“, mis näitas selgelt, et Salme Raatma on oma loominguga suutnud kaasa tõmmata kirjanduseuurijaid kodumaalgi.
Salme Raatma saatuses oli õunapuudel mängida väga suur roll. Tema sünnikodus Helme kandis istutas pereisa iga lapse sünni puhul talu juurde õunapuu. Kuid saatus tahtis, et 1929 oli elu nii kaugel, et saadi hakata uut elumaja ehitama, ning siis juhtus nii, et just Salme Raatmale istutatud õunapuu jäi uuele majale ette ja see istutati küll suure hoolega, aga siiski uude kohta ümber. Kui Salme Raatma oli aastal 1939 pidanud koos abikaasaga Eestimaalt Saksamaale lahkuma ja elas hiljem Soomes, siis ta mõtles sageli sellele, kui omamoodi tema enda saatuse etteennustusele, et just tema „elu“ õunapuu pidi olema ümber istutatud uude mulda. Seda võimendas veel teadmine, et Salme Raatma õunapuu oli istutatud väga sümboolselt, vanaisa kuivanud õunapuu kohale pandi kasvama uus õunapuu väikese tüdruku elupuuna. Soomes elades hakkas Salme Raatma ise oma suvekodu juurde oma nooremale põlvkonnale samuti nimelisi õunapuid istutama, kartmata seda, et ehk mõne puu saatus võib ehk liialt selle puuga seotud inimese saatust mõjutada.
Aga sellest saatuseõunapuude loost tegi Salme Raatma enda jaoks oma elu lõpul kirjutatud luuletuses ühe viimse soovi. Ta nimelt palub ühes oma luuletuses, et tema luid ei maetaks kunagi ümber (ka kodumaa mulda), sest ta ise ütleb – „ma pole ise sel ajal enam seal… “
Salme Raatma mälestusüritusel osalesid nii tema järglased, kes elavad täna nii Saksamaal kui Soomes, kui ka lähedased Eestist. Salme Raatmale väga lähedased olnud perekond Laasid andsid seekord oma panuse muusikutena ja nii andsid Mart Laasi (tšello) ja Eeva-Maria Laasi (viiul) poolt esitatud klassikalised teosed (Edward W. Elgar, Reinhold M. Gliere, Georg Friedrich Händel, Christoph Willibald Gluck, Johann Sebastian Bach) Salme Raatma sõnumile tõesti erilise lisadimensiooni.
Salme Raatma kolleegid Soomes (estofiilid soome kirjanik Harri Raitis ja ta abikaasa Sisko Raitis) tõid Piritale selle sügava hingelise suguluse tunde, mis paneb tänulikult mõtlema mõlemal pool Soome lahte olevate haritud ja hingelt rikaste inimeste ühendusele, kes suutnud selle hõimuliikumise meie kirjanike vahel elus hoida.[4]
Üritusel esines ka Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg, kes rõhutas Salme Raatma puhul veel seni üldse avamata tahku, et ka Pirital ette loetud katkendid kirjaniku päevikust, mida ta pidas seitsekümmend aastat vahetpidamata, on meie eesti kultuuris ehk üks suurimaid omalaadseid mälestusmärke.
Salme Raatma kui haritud naise ja kirjaniku väga kontsentreeritud ja distsiplineeritud mõttearendused on lausa väiksed meistriteosed, mis ootavad lugejatele avamist, kui tema päevikud kord meie kirjanduse olulisima arhiivi hoidlasse jõuavad. Kuid Salme Raatma päevikud ei peaks küll kuidagi jääma ootama veel paremaid aegu, vaid on ära teeninud nende kiire läbitöötamise ja avaldamise.
Salme Raatma sajandale sünniaastapäevale pühendatud seminarist osavõtjatele jäi mulje, et kui need tekstid kord ka meieni juba trükitud kujul jõuavad, siis ehk räägime me Salme Raatmast mitte ainult kui kirjanikust, kes kirjutas lastelugusid ja sügava tähendusega religioosse alatooniga luulet täiskasvanutele, aga kes oli hoopis 20. sajandil meie kultuuri ehk suurim kroonik.
[1] Gustav Rosenstein. „Ihr steht schon auf unserer Liste!. Die estnische Exildichterin Salme Raatma. Biographie. Husum: Ihleo Verlag, 2015, 368 S.
[2] Vello Salo. Maarja maa lugu. Pirita, 2015.
[3] Salme Raatma. Pirita peegeldused. Püha Birgitta lugu. Pirita: Pirita klooster, 2006, 96 lk. (esmatrükk Soomes 1997).
[4] 2002 ilmus just Soomes tuntud estofiili Kalervo Mettala koostatud „Salme Raatma bibliograafia“.
Prof. Peeter Järvelaid
