VES 40 – 11. oktoobril, 2006

Kommunismiohvrite memoriaali nurgakivi asetatud

Ühendatud Balti Komitee (JBANC) juhatuse liikmed Erik Puskar ja Ramunas Kondratas ning Rahvuskomitee esimees Marju Rink-Abel lõid labida maasse kohas, kuhu rajatakse maailma esimene kommunismiohvrite mälestusmärk. Taga ootab Rahvuskomitee abiesimees Mati Kõiva (päikeseprillidega) oma kaevamiskorda. Foto: Inga Lukaviciute / JBANC

Balti rahvusgrupid Ameerikas koos Balti riikidega on Washingtonis ehitatava kommunismiohvrite memoriaali ühed suuremad toetajad. Memoriaali ehitamine algas 27. septembril tseremooniaga, milles osalesid Balti riikide suursaadikud, balti organisatsioonide esindajad, Ameerika Kongressi ja valitsuse liikmed ning esindajad mitmest rahvusgrupist, kes on kommunismi terrorit tundnud või on tänapäeval veel selle karmi käe all. Kokku oli umbes 100 osalejat.
Mälestusmärgi asukoht on keset Washingtoni, kolmnurkses pargis Kapitooliumi mäe ja Washingtoni raudteejaama vahel, Massachusetts Avenue, New Jersey Avenue ja G (NW) tänava ristumiskohal. Sinna tuleb 10-jala kõrgune koopia Punahiina Tiananmeni väljakult 1989. a. kommunistide poolt maha võetud “Demokraatia jumalanna” kujust. Memoriaal on mälestuseks rohkem kui 100 miljonile inimesele, kes on kommunistide poolt hukatud.
Eestlasi esindas Eesti suursaadik USA-s Jüri Luik, Ühendatud Balti Komitee (ÜBAK) direktor ja Kommunismiohvrite Memoriaali Sihtasutuse director Karl Altau, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) esimees Marju Rink-Abel, ERKÜ abiesimees Mati Kõiva, ERKÜ laekur ja ÜBAKi juhatuse liige Erik Puskar, endine ERKÜ aseesimees ning endine ÜBAKi president Vello Ederma ning Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) laekur Veljo Areng. Peakõnelejad olid kongressman Dana Rohrbacker Kaliforniast, kelle eestvõttel Kongressi saadikutekoda kinnitas memoriaali püstitamise seaduse; Paula J. Dobrianski, USA välisministri asetäitja globaalküsimustes ning Lee Edwards, memoriaali sihtasutuse juht. Kohal viibis ka memoriaalikuju skulptor Thomas Marsh.
Rahalised annetused laekusid rahvus-riikide valitsuste, äriühingute, parteide, rahvuslike ühenduste ja eraisikute poolt. Memoriaali ehitamiseks vajalik $825 000 saadi kokku tänavu suvel. Eesti valitsus toetas memoriaali aprillis 65 500 Eesti krooni suuruse rahalise annetusega, ERKÜ kahekordne toetus oli kokku $7500 ning ÜEKN annetas $5000. Üks suuremaid annetusi riiklikul tasandil tuli Taiwani valituselt, kes annetas $25,000.
Mälestusmärk kavatsetakse avada 2007. aasta juunis, tähistamaks USA presidendi Ronald Reagani ajaloolise kõne 20. aastapäeva, kui tema Berliinis Brandenburgi värava juures pöördus tollase Nõukogu Liidu juhi poole sõnadega: “Härra Gorbatshov, lammutage see müür!”.
Marju Rink-Abel

TUNGIVAIM HOIATUS

Ilmar Mikiver

Selle viie aasta jooksul, mis on möödunud al Qaeda löökrühmade rünnakuist New Yorgile ja Washingtonile, on islamistid sooritanud samasuguseid massimõrvu veel mitmel teiselgi maal, sealjuures Hispaanias, Indoneesias, Saudi Araabias ja Inglismaal. Mida sellest järeldada?
On vaatlejaid – nt. Skandinaavia suurlehe Dagens Nyheter’i juhtkirjanik – kes näevad jätkuvais terroriaktides Ühendriikide jätkuvat provokatsiooni. USA, väidab DN, harrastab “multilateralismi a la carte “, st valib oma liitlasteks, keda ta heaks arvab ja eirab teisi ning on niiviisi “mitmel korral sundinud maailma taanduma katastroofi veerele”.
See vaateviis, ütleb president Bushi ustavaim liitlane, Briti peaminister Tony Blair, on vale ja kajastab vaid eurooplaste “hullunud Ameerika vihkamist” (mad anti-americanism). Blair võtab tõsiselt Ameerika seisukohta, et sõda Lähis-Idas on tõepoolest osa ülemaailmsest terroritõrje kampaaniast ja mitte vaid kahe riigi omavaheline kohtuasi.
Kairo suurleht Egyptian Gazette ei näe sõja jätkumises mitte niivõrd president Bushi jonnakat ühemeheteatrit kui kahetsusväärset fakti, et Lääs on lasknud end ninapidi vedada ja on ekslikult tunnustama al Qaedat tõelise islami juhina, mida ta ei ole.
Peaminister Blair näeb Lääne leeris samuti muutust, kuid muutust paremuse poole. Lääne üksmeele potentsiaal ei ole kaugeltki veel saavutatud, nentis Blair ühes hiljutises usutluses, milles ta muuhulgas rõhutas:
“Inimesed kõikjal näevad nüüd, kuidas see (islamistide) äärmuslus levib üle maailma, nad näevad, kuidas Iraan haarab selle juhtimise enda kätte. Kuid samas eksisteerib ka tohutu suur strateegiline ühishuvi (sellele vastu astuda), mis hõlmab Ameerikat, Euroopat, Iisraeli ning neid araabia ja moslemimaid, kes soovivad endile (luua) moodsat tulevikku.” (Siinsed tsitaadid on võetud 12. ja 16. septembri Washington Times’ist.) Kuid häälte seas, kes juba kõnelevad hoiatavalt globaalse katastroofi ohust, on võib-olla tungivamaid USA endise välisministri Henry Kissingeri oma.
Lugu on palju halvem, kui USA-Euroopa vastuolu küsimuses “mida teha” ehk teisisõnu: vastuolu ameeriklaste läbematu ja eurooplaste mannetu toimimise vahel, kirjutab Kissinger Washington Post’is, jätkates:
“Iraagi sõjaga vallandatud debatt Ameerika räpakuse ja Euroopa eskapismi vahel kahvatab selle (ohu) kõrval, mille ees maailm nüüd seisab.” Eksvälisminister peab siin arvatavasti silmas radikaalse islami maailmavallutamise kava. Sellele vastu astumise eest kannavad peavastutust president Bush ja peaminister Blair sellise uue Atlandi-poliitikaga, mis koondaks Ameerika, Euroopa ja mõõduka islami ühiseks rindeks. “ See on ainus töökõlblik stsenaarium ja kuigi seda on juba üritatud, seni tulemusteta, tuleb seda ikka ja jälle üritada, sest teist võimalust ei ole, “ ütleb veteran-diplomaat Henry Kissinger.
Mis Kissingeri ettevaatlikus diplomaadi-argoos on kirjeldatud kui “(Hezbollah) hoolikalt kavandatud kallaletung – mitte isoleeritud terroristide rünnakud – rahvusvahelisele suveräänsuse ja territoriaalse puutumatuse süsteemile”, võib Washington Times’i juhtkirjaniku hinnangul tegelikult tähendada globaalset katastroofi, milles inimkonnal tuleb valida kas tuumaplahvatustes hävimise või muhamedi usku pöördumise vahel. Juhtkirjanik hoiatab, et kui juba Kissinger – see kaine välispoliitika alussammas – kõneleb valikust globaalse katastroofi või uue maailmakorra vahel, ei saa enam kahelda ohu tungivuses (Washington Times, 22. september).

KOMMENTAARE WASHINGTONI TAUSTAL

EESTI SÕNUM

Vello Ederma

Valimiseelses teledebatis küsis Euroopa Parlamendi Väliskomisjoni aseesimees Toomas Hendrik Ilves president Rüütlilt, et mis on Eesti sõnum Euroopale ja maailmale? Presidendi vastuses oli pikk jutt plaanidest ja uuringutest. Kuid mis on siis ikka Eesti sõnum, ei jätnud Ilves teda rahule.
Fakt on, et viimased viis aastat Eestil ei ole olnud sõnumit, mis märgistaks Eestit ja mis näitaks suunda, mille esireas ta oli eelmised kümme. Balti sõnumi võttis ilma erilise pingutuseta üle Läti president Vaira Vike-Freiberga. Ta on teinud tubli töö ja on väärikas Meri järglane. Eestis on seevastu olnud stagnaaeg. Eesti majanduses on aga olnud kiire areng ja seda kiidetakse igal pool “balti tiigrina.” Kuid see ei sõltunud, tänu taevale, Eesti valitsejatest/poliitikutest, vaid eelmisest kümnest aastast, mil lasti turumajandusel vabalt tegutseda.
Arusaadavalt võib mõni ütelda Rüütli kaitseks, et vahest on pausi vaja hingetõmbeks, aga viis aastat? Selle aja jooksul langes Eesti välja maailma huviorbiidist. Liitumised NATO ja Euroopa Liiduga olid varema kümne aasta tulemus. Arvestades Eestit kui väikeriiki ja tema idanaabri kentsakust, peab Eesti nii nähtavalt kui kuuldavalt praeguses maailmas tegutsema. Seda on vaja eesti rahva turvatundeks. Võtame näitena vaid Soomet! Peame tänama Läti presidenti, kes nii osavalt teatepulga haaras.
Nüüd on siis Eesti sõnumiks president Toomas Hendrik Ilves! Tõenäoliselt pärib ta ka Balti sõnumi mantli, sest Leedu president Valdas Adamkus ei ole suutnud seda kanda ja Läti presidendi ametiaeg lõpeb järgmisel aastal. Kõik kolm on nn. välisbaltlased. Lennart Meri, president Vike-Freiberga ja kahtlemata Ilves on tõestanud, mida suudavad lääne orientatsiooniga väikeriikide juhid saavutada globaliseeruvas maailmas. Europarlamendi tegelased, tervitades uut presidenti, koguni kinnitasid, et Ilvest võis oodata Brüsselis veelgi kõrgem koht.
Ei maksa kohe Savisaare liimile minna ja ütelda, et Ilvese õige koht Eesti jaoks olevat Brüsselis! Tavaliselt iga riigi juhtivpoliitikud saadavad oma konkurendid maalt välja! Ilvest on just nüüd vaja Eesti poliitilises kultuuris, mis viimased paar aastat on hakkanud kalduma ida poole ja paljud “endised” on püüdnud õigustada oma Nõukogude-aegset tegevust.
Nii tuleb president Ilvesel väga pingerikas aasta. Kui riigikogu valimised märtsis toovad pukki teda oponeerinud erakonnad, võib tal üldse olla üsna raske ametiaeg. Ta võitis valijatekogus napilt, kuid demokraatias on tähtis, et ta võitis, punkt. Valijaiks olid poliitikud, paljud vallavolikogud “töödeldud” Savisaar/Reiljani tandemi poolt.
Eesti rahvas oli aga teist meelt. Rahvaküsitluste taustal oli Ilvesel eesti elanike seas kahe-kolmandikuline poolehoid – 62-70 protsenti. Eesti rahvuse seas oli see 85 protsenti. Riigikogus sai ta 64 häält 101-st. Ametlikult ei ole presidendil eriti palju võimu, kuid me oleme juba kogenud, et tema mõju oleneb temast endast nii eesti rahva hulgas kui välismaal. Uus president räägib mitut keelt ja ta on tuntud nii Brüsselis kui Washingtonis. See on kõik suureks kasuks Eestile.
Kuid ega Ilvese oponendid ei maga. Nad kindlasti hautavad plaane, kuidas võita märtsivalimisi. Reiljan juba otsis omade hulgast “reetureid.” Savisaar oli siiski veel vait, sest tema suust oli tulnud vägagi ebademokraatlikult häälestatud väide, et valitakse kodurahu ja vägivalla vahel! Teame ju, mida ta selle all mõtles.
Savisaar/Reiljan pakkusid ka välja oma “analüüsi,” et tulemus oli mitte nende, vaid meedia “süü.” Ei ole sugugi sellega päri. Vaba meedia on ühiskonna valvekoer ja selle suukorvitamine on esimene diktatuuri tunnus. Pigem peaks esmajoones süüdistama poliitiku enda suud, mida ajakirjanik tsiteerib. Meediat süüdistatakse igas demokraatlikus riigis, olenedes kes võidab ja kes kaotab rahva ees. Meedia mittesüüdistamine on ohutunnus!
Eesti meedial on palju probleeme, kuid see on teine teema. Samas on lahendamata sületäis väga tõsiseid probleeme, mis nüüd kestavad edasi ja langevad president Ilvese kaela. Ja need pannakse hoiule Kadriorgu kuni järgmise märtsini. Neid on liiga palju, et siin kirjeldada. Alustada võiks ju pronksmehe ja sellest olenevaga.
Samuti on oodata huvitavaid “sõnavõtte” Venemaalt. Vaevalt sai Ilves valitud, kui Konstantin Kossatshov, riigiduuma välis-komisjoni esimees, “süüdistas” uut riigipead radikaalsuses. Toome ära tema “ajaloolised” sõnad: “Ilves on alati olnud Vene-Eesti suhetes radikaalsete vaadetega; olles pärit USA-st pole ta kunagi tunnistanud fakti Eesti juriidilisest astumisest Nõukogude Liidu koosseisu. Jääme lootma, et oma uues ametis käsitleb ta ajaloofakte ettevaatlikumalt ning tegutseb lähtudes kaasaegsete Vene-Eesti suhete huvidest.” Seda tuleb võtta ähvardusena. Venemaa verivärske sõjaline doktriin annab talle õiguse “kaitsta oma kodanike õigusi välismaal.” President Ilvesel oli õigus, kui ta teledebatis soovitas Venemaaga suhelda mitte otse, vaid läbi Euroopa Liidu. Otsesuhted ei ole andnud tulemusi.
Ei usu, et Ilves jäetakse rahule nii sise- kui idapoolses välispoliitikas. Võitlus Eesti tuleviku eest vajab sihikindlat poliitikat ja tugevaid närve. Selleks on uus president võimeline.
Lahates valimiskampaaniat, Evi Arujärv kommenteeris (EPL29.09), et selles “vastandusid ida ja lääs, kommunism ja rahvuslus, paigalseis ja areng, tagurlus ja edumeelsus, moraalne allakäik ja kõlbeline puhtus.” See on õige analüüs ja võitlus kestab. Tuleb aeg, kus üks pool võidab. Kompromissid on siin peaaegu võimatud.
Margit Sutrop (EPL26.09) kirjutas, et tegelikult “kõige määravamaks sündmuseks kogu valimisvõitluses kujunes Keskera-konna ja Rahvaliidu koostööleping, mille garandiks kuulutati ametis olev president Arnold Rüütel. Sellega hävitati Rüütli võimalus olla kogu rahva president. Muutudes kahe partei pantvangiks, kahjustas Rüütel tugevalt presidendiinstitutsiooni mainet. Kuna Rüütel ei mõistnud hukka oma nime sellist kasutamist, kadus paljude inimeste usk tema sõltumatusse ja erapooletusse. Paljudele meenus, kuidas president jagas viimasel iseseisvuspäeval ordeneid neile, kes olid rebinud maha sinimustvalge lipu või teeninud kannuseid okupatsioonivõimult. Lepingu välispoliitikat puudutavad punktid näitasid, et allakirjutanud parteide võimule tulles on Eestil reaalne oht kaotada iseseisvus ja muutuda Venemaa vasalliks. Suur osa rahvast mõistis korraga, mis on kaalul.”
Ei ole paremat kohta punkti panemiseks. Ülaltooduga on selge, mis on kaalul nii Kadrioru kui Toompea poliitikas kui ka riigikogu valimistel märtsis.
Ei ole kerge olla iseseisva, demokraatliku Eesti Vabariigi president. Ei ole kerge olla “balti tiiger,” osaleda väärikalt, avalikult ja kindlameelselt läänemaailma poliitikas, olla NATO-s ja Euroopa Liidus, sest neis peitub vaba, iseseisva ja demokraatliku Eesti tulevik. Eesti rahvas mõistis, mis oli kaalul. Soovime president Toomas Hendrik Ilvesele jõudu ja edu. Sest tema teab, mis on Eesti sõnum.

Peale presidendivalimisi vehitakse veelgi rusikatega

Vello Helk 30.09.2006

2001. aastal kerkis Arnold Rüütel esile valimiskogus kui deux ex machina ja lõi üllatuslikult teised lavalt minema. Siis oli tema võit pigem parempoolsete liivakastimängu tulemus. Seekord mängis ta algusest peale kaasa, aga aktiivsemalt alles pärast ebaõnnestunud valimisi Riigikogus. Seal polnud tal võimalusi, neid peeti paremaks, koguni kindlamaks, valimiskogus. Ta taandus kogu rahva presidendist kahe partei garandiks, mida tagantjärele tarkusega võib lugeda taktikaliseks veaks.
Kommenteerijad kasutavad tihti vanasõnu, mida jätkub igaks otstarbeks. Kaotamis-kibestumises unustatakse vanasõna, et pärast kaklust ei vehita rusikatega. Vehitakse aga veelgi sõnarusikatega, otsitakse kaotuse põhjust ja süüdlasi. Erilise tähelepanu all on meedia roll, kus Ilves ja tema pooldajad olevat palju valetanud, aga selles konkurentsis juhtis suurelt vastaspool, kes leiutas isegi nii rumalaid lugusid kui Ilvese reisist Albaaniasse, vahetades teda ära nimekaimuga (Ralf R. Parve, Kesknädal 13.09.). Tüüpiline on sama ajalehe peatoimetaja Allan Alaküla juhtkirja sissejuhatus (Kesknädal 27.9.):
”Kõigepealt õnnitlen lehe vahendusel enda poolt ja usutavasti siiralt ka enamiku Kesknädala lugejate poolt Toomas Hendrik Ilvest Vabariigi Presidendiks valimise puhul! Ilves polnud meie eelistus, kuid Eesti demokraatia on juba piisavalt tugev, et me elame selle üle.”
Lõpus ei saa aga läbi ilma kabjahoobita:”Ilves valetas ja hämas ka oma valimiskampaanias hullemini kui Briti või Ungari peaminister. Eesti riiki armastades loodame, et meie president vähemalt pärast presidendivande andmist enam ei valeta.”
Kuna Kesknädala lugejate hulgas peaks olema ka Edgar Savisaar, kas võib teda arvata õnnitlejate hulka? Nähtavasti mitte – otse vastupidiselt: kuigi Rahvaliidu juhtkond on valimistulemust aktsepteerinud ja isegi Kesk-erakonna peasekretär Kadri Must seda vastumeelselt möönnud, samuti Keskfraktsiooni esimees Ain Seppik, väidab Savisaar, et Estonias valitud presidendi legitiimsus olevat null (Postimees 29.09.). See rajaneb Riigikohtu otsusele, mis tunnistas kehtetuks Loksa esindaja osalemise. Eelnevalt süüdistas Savisaar Riigikohut erapoolikuses, kuna selle esimehel on Reformierakonna taust. Nüüd ta seda haavamist otseselt ei vabanda, avaldab aga kiitust riigi kohtusüsteemile, mis olevat objektiivsem, kui ta oleks söandanud loota. Kas tema arvates on kohtusüsteem ainult siis objektiivne, kui see vaid temale kasulikke otsuseid langetab?
See on kibestunud kaotaja reageering. Ta ei peaks ju teadma, kuidas Loksa esindaja hääletas, see kehtib samuti teiste hääletajate kohta. Üks vanasõna ütleb: ”Ära hõiska enne õhtut!”. Kui aga lugeda Kesknädala valimiseelse (20.09) numbri intervjuud Savisaarega, milles ta ähvardab valikuga kodurahu ja vägivalla vahel, siis väidetakse samas oma valijameeste kostitamise puhul, et kindlaid toetajaid olevat Rüütlil juba üle 180. Kuhu jäid neist vähemalt 18? Paistab aga, et nende umbes 200 hulgas, kes osalesid sellel koosviibimisel, oli mitmeid, kes eelistasid mõtelda iseseisvalt ja mineviku asemel panustada tulevikule. Ta imestas ju ka pärast tulemuse väljakuulutamist, et ei osanud arvatagi, et nende seas on nii palju reetureid. Kes teisele auku kaevab, see ise sinna kukub!
Poleks vaja sel kombel hädaldada – Ilvese presidendiks saamine võis ju napp olla, aga Rüütli kaotus oli ilmselge (-12 häält). Ka halvima võimaliku variandi puhul on selge, et Ilves valiti presidendiks igati legitiimselt ja legaalselt.
Savisaare avaldus presidendi puuduvast legitiimsusest esitati mihklipäeval, mis vanasõna kohaselt tulevat igale oinale. Savisaare jaoks on see bumerang, mis nullib tema enda legitiimsuse ministriametis. Juba varem võis küsida, kuidas saab valitsuses olla inimene, kes seab kahtluse alla Riigikohtu erapooletuse ja kaudselt kutsub üles rahutustele? Savisaar ei taha aga aru saada, et presidenti ei valita mitte ühele ministrile ega parteile, vaid kogu rahvale. Minister, kes vaidlustab seaduslikult valitud riigipea legitiimsuse, ei saa kuuluda valitsusse. Kui Savisaar jätkuvalt ei taha tunnustada Ilvese valimise seaduslikkust, jääb tal ainult üle anda sisse lahkumispalve, järelikult  hiljemalt 9. oktoobriks. Selle eest vastutab ka peaminister, kellel on hädavajalik demonstreerida oma juhirolli. Kaotama õppida on raske, aga hädavajalik – eriti poliitikas.
Rüütel lahkus väärikalt, palju väärikamalt kui käitusid tema esitajad, ja tegi sellega eesti rahvale teene. Ei saa aga sellest mööda, et tema ajastu märk oli vanade kommunistide eneseteadvuse järsk tõus ja piiritu ülbitsemine, millest on rahva enamikule villand – ei soovita  ajalooratta tagasipööramist. Ta oli ka üks viimaseid võimulolevaid nomenklatuurseid tippkommuniste vabanenud Ida-Euroopas, mis on õnneks nüüd ajalugu.

Kaia Kanepi US Open’il

Ülle Edermal õnnestus 30. septembril saada häid fotosid Eesti esireketist Kaia Kanepist US Open’il. Kaial oli suur poolehoid – terve hulk eestlasi, kes talle kaasa elasid. Osa neist on ka alumisel pildil. Fotod: Ülle Ederma

Eesti esireket, 21-aastane Kaia Kanepi, jõudis US Open’il 32 parima hulka. Kohe selle järel oli ta maailma tennise edetabelis 72. kohal. Tokio WTA tenniseturniiril kaotas Kaia Kanepi kvalifikatsiooniturniiri teises ringis temast maailma pingereas oluliselt tagapool asuvale jaapanlannale Yurika Semale.
2. oktoobril avaldatud WTA edetabelis on Kaia langenud 92. kohale. Selle tulemusega on ta aga endiselt parim eestlanna.
Vaid koha võrra jääb Kanepist maha Maret Ani.
VES

Lakewoodi Eesti Mängude 2006 parimad vanusegruppide kaupa

ÜEKN-i stipendiumid

US $54,000 2006/07 õppeaastaks

Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu stipendiumide komisjon on töö lõpule viinud, 95-st sooviavaldajast oli võimalik rahuldada nelikümmend kolm, 54-tuhande dollari ulatuses on peaaegu iga teine taotlus rahuldatud. Seega on õppe-abi saadaval 43-le tublile õpilasele Margot M. ja Herbert R. Linna nimelisest fondist.
Seekord saabus taotlusi ka väljaspoolt Eestit ning viis neist rahuldati komisjoni otsusel. Enamus sooviavaldusi saabus siiski Eestist, kusjuures on huvitav märkida, et arvuliselt on ees Tallinna noored, seejärel aga Tartu ja Pärnu. Kui aga viia suhe elanikkonna arvule, siis näib, et Pärnu õpilased on teistest ees!
Teaduskondade valik on vägagi laialdane, kattes nii tavalisi fakulteete kui ka moodsa aja arengulisi valikuid nagu geeni-tehnoloogia ja molekulaardiagnostika.
Aga millistesse koolidesse siis siirduvad õpilased? Umbes pooled (21) jäävad eesti õppeasutustesse, aga ülejäänud üle maailma laiali. Viis õpilast läheb Rootsi ja viis Ameerikasse; Inglismaale neli ja ülejäänud muudesse riikidesse.
ÜEKN-i juhatus ja stipendiumide komisjon soovivad edu stipendiaatidele.

Ingver, Liisa – Tartu Ülikool / õigusteadus
Nikonov, Andrei “ / molekulaardiagnostika
Nagirnaja, Liina “ / geenitehnoloogia
Anderson, Terje “ / õigusteadus
Rooni, Krista – Eesti Maaülikool / loomakasvatus
Mõttus, Janne “ / geodeesia
Vildo, Merit “ / metsandus
Altoja, Kristi “ / hüdrobioloogia
Kask, Martin – Tallinn – T-Ülikool
/ geenitehnoloogia
Barrow, Pirjo “ / filoloogia
Roosi, Reino “ / bioloogia
Parre, Liis “ / anoragoogika
Uusna, Veronika “ / bioloogia
Zabrodskaja, Anastassia “ / lingvistika
Sumigin, Dimitri “ / puidutöötlemine
Kauts, Marek-Andres “ / äri-infotehnoloogia
Veber, Toomas – Tartu/Est.Busin.Sch. / ärijuhtimine
Alver, Marika – Tartu/EestiKunstiakadeemia / kunstiteadus
Müürsepp, Meribell – Tartu/Est.Busin.Sch. / ärijuhtimine
Aleksejeva, Anastassia – Tartu/Eesti Muusika+Teatriakad. / klaver
Mulk, Vallo – Tartu/? / loodusvarad
Roosmaa, Kristi – USA/Broadway Tanstukool / tantsutehnika
Nuudi, Kristjan-Jaak – USA/Nat’l Film+TV / filmimine/lavastus
Sild, Lemmi – USA/Univ/Missouri / ?
Att, Maria – USA/Harvard / õigusteadus
Schneider, Sven – USA/ Louisiana SU / ärimajandus
Aia, Piia – Rootsi/ Göteborgi Ülikool / pedagoogika
Raag, Vaike-Linda – Rootsi/ Malardalens Högskola
Eichorn, Ellinor – Rootsi/Stockholmi Ülikool / prantsuse keel
Seim, Liisa – Rootsi/Uppsala Ülikool / õigusteadus
Krause, Hannes – Rootsi/Lundi Ülikool / Eurooopa õpingud
Pehk, Teele – Soome/Tampere Ülikool / Haldusteadus
Timingas, Brit – Saksamaa/Konstanz’i Ülikool / ?
Zieminski, Astrid – Saksamaa/Munsteri Ülikool / ?
Hainsoo, Anne – Saksmaa/ Hamburgi Ülikool / FinnoUgri tead.
Hallingu, Karin – UK/Essex Alexandria / tehnikaõpetus
Joks, Erik – UK/ York University / muusikateadus
Kronberg, Jaanika – UK/Birminghami Ülikool / bioinformaatika
Lääne, Kristjan – UK/Cambridge / psühholoogia
Keelmann, Lehti Mairike – Kanada/Queens Univ. / kunstiajalugu
Neeme, Kristi – Taani/Aarhus Sch/Busin. / turumajandus
Tamm, Liina – Holland/Erasmus Univ. / Arvestus/kontroll
Roosna, Külli – Holland/Rotterdami tanstukool / korreograafia

USA tippametnik tänas Eestit sõjalise panuse eest
Eestit külastav USA asevälisminister Mark Pekala avaldas 4. oktoobril Ühendriikide ja liitlaste nimel tänu Eestile panuse eest Afganistanis ja Iraagis.
Eesti kontingent täidab väga raskeid ülesandeid nii Iraagis kui Afganistanis demokraatiat üles ehitada aidates ning nii USA kui ka Ühendriikide liitlased on selle eest Eestile väga tänulikud, ütles Euroopa ja Euraasia asjade asevälisminister Pekala ajakirjanikele.
Pekala nentis, et Eesti on maksnud kahe sõduri hukkumise ja paarikümne haavatasaamisega väga kõrget hinda ning sõdurite kaotus on alati väga raske nii riikidele ja linnadele, kust sõdurid pärit olid, kui ka nende sõdurite perekondadele.
Pekala lisas, et Ühendriigid ja liitlased on edu saavutamas, kuid mõlema riigi puhul on tingimused äärmiselt rasked ja vägivaldsed.
Eestisse kahepäevasele visiidile saabunud Pekala kohtus 3. oktoobril ametist lahkuva presidendi Arnold Rüütli, kaitseministeeriumi kantsleri Lauri Almanni, välisminister Urmas Paeti ning grupi parlamendi-saadikutega. Kolmapäeva, 4. oktoobri hommikul enne Helsingisse edasi lendamist kohtus Pekala valitsuse liikmete ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse esindajatega.
Mark Pekala sõnul võib Eesti ja USA majandussuhteid hinnata headeks, kuid samas on kahepoolsetes suhetes palju kasutamata potentsiaali.
“Meie majandussuhted on väga head, kuid sooviksime saavutada majandusalases suhtluses samasuguse taseme, nagu on kahel riigil poliitilises ja kaitsekoostöös,” ütles USA Euroopa ja Euraasia büroo asevälisminister Pekala.
Pekala sõnul on USA Eestisse tehtud välisinvesteeringute mahult viiendal kohal, kuid Ühendriigid sooviksid olla selles arvestuses esikohal. Samuti võiks Ühendriikide hinnangul olla aktiivsem kahepoolne kaubavahetus.
“Eesti on välisfirmadele erakordselt vastuvõtlik riik, siin on soodus maksusüsteem ning toimiv õigusriik,” rääkis Pekala, kelle hinnangul võiksid Ameerika investorid Eesti pakutavaid võimalusi rohkem kasutada.
Pekala sõnul peavad Ameerika investorid kahepoolsete suhete edasise arenemise seisukohalt õppima senisest rohkem Eestit tundma ja selleks on vaja siia tuua nii väike-, keskmise suurusega kui ka suurettevõtetest investoreid, kellele Eesti meeldib ning kes sooviksid siia jääda.
Pekala sõnul puudutas ta neid teemasid ka kohtumisel Eesti valitsuse liikmete ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse esindajatega ja võimalike vahenditena eesmärkide saavutamisel olid kõne all kahepoolsed majandusdelegatsioonide vahetused ning ka kahepoolsed otsekontaktid.
“Probleeme meie majandussuhetes pole, pigem on rohkem võimalusi, mida tuleks kasutada,” lisas ta.
Varem Ühendriikide Tallinna suursaatkonna asejuhina töötanud Pekala viibis Eestis 3. ja 4. oktoobril, suundudes siit edasi Helsingisse.
VES/BNS

Shveitsi saatkonda Tallinna lähimal kahel aastal ei tule
Shveitsi suursaadik Josef Bucher teatas kolmapäeval, 4. oktoobril, et lähima kahe aasta finantsplaani ei mahu Shveitsi saatkonna avamine Tallinnas, kuigi kolm aastat tagasi otsustas Bern avada saatkonnad kõigis EL-i liikmesriikides.
“See plaan pole katki jäänud, vaid lihtsalt edasi lükkunud, seda eelkõige Balkani immigratsioonisurve tõttu Shveitsile,” ütles suursaadik.
Alaliselt Helsingis asuva saadikuga kohtunud majandusminister Edgar Savisaare sõnul arenevad kahe riigi majandussuhted küll tõusvas joones, kuid võiksid olla märksa tihedamad.
Savisaar tõstis esile eriti turismikontaktide arendamise vajadust, pidades kummagi riigi vastastikuste turistide arvu liiga väikeseks.
“Viis tuhat Sveitsi turisti, kes igal aastal Eestit külastavad, on liiga vähe,” ütles Savisaar. “Ega kolm kuni neli tuhat Shveitsi väisavat Eesti turistigi pole teab mis palju, kuid küllap seisab seni peamiselt mereäärseid maid eelistanud eestlastel mägikuurortide avastamine alles ees.”
Minister ja suursaadik arutasid niinimetatud idaabi puudutavat referendumit Shveitsis ning Bucher väljendas optimismi selle positiivse tulemuse suhtes.
2004. aastal andis Shveitsi valitsus EL-i ja Shveitsi tippkohtumisel teada kavatsusest eraldada uutele liikmesriikidele viie aasta jooksul miljard franki ehk ligi kümme miljardit krooni, et toetada majanduslikku ja sotsiaalset sidusust laienenud Euroopas. Eesti peaks saama 40 miljonit franki ehk ligi 400 miljonit krooni.
Raha kavatsetakse investeerida eri projektidesse uutes liikmesriikides.
Shveitsi parlament on raha-eraldamise ja vastava seaduse heaks kiitnud, kuid 26. novembril korraldatakse selles küsimuses referendum.
Idaabi seaduse jõustudes asub Shveits sõlmima kahepoolseid raamlepinguid, kus määratakse ka kindlaks iga maa siseriiklik koordinaator, kes hakkab vastu võtma projektitaotlusi ja teeb esmase valiku. Eestis kuulub see rahandusministeeriumi pädevusse. VES/BNS

Kolm neljandikku kodanikest toetab Eesti kuulumist EL-i
TNS Emori küsitluse andmeil tõusis septembris toetus Euroopa Liitu kuulumisele Eesti kodanike seas rekordilisele 74 protsendi tasemele.
Toetus on olnud stabiilselt kõrge aasta algusest saadik ning veebruarist septembrini püsis toetusprotsent 67-70 piires.
14. septembril 2003 toimunud rahvahääletusel pooldas Eesti ühinemist EL-iga 64 protsenti osalenuist.
Toetuses euro kasutuselevõtule eelmise küsitlusega võrreldes olulisi muutusi ei ole. Euroopa ühisraha kasutuselevõttu pooldas septembris 40 ja vastu oli 49 protsenti kõigist 15-74-aastastest elanikest.
Seejuures on euro kasutuselevõtu toetajad ülekaalus meeste, suurema sissetuleku saajate ja kõrgharidusega vastajate seas.
Küsitletud eestlased jagunevad euro toetajate ja vastaste vahel võrdselt.
Emor uuris ka Eesti elanike huvi Euroopa Liiduga seotud võimaluste vastu. Kõige enam huvitab inimesi praktiline teave Euroopas töötamise, reisimise ja õppimise kohta. Huvitatud ollakse ka EL-i toetustest ja projektide rahastamisest ning liikmeksoleku mõjust Eestile.
17 protsendile elanikest ei paku EL mingit huvi.
5.-7. septembril ja 19.-21. septembril küsitles TNS Emor telefoni teel tehtava Omnibuss-küsitluse raames tuhandet 15-74-aastast Eesti elanikku, kellest 754 olid valimisealised Eesti kodanikud.
Uuringu tellis riigikantselei.
BNS

Time Europe Eestist: väike, kuid võimekas

Ajakirja Time Europe 2006 oktoobrinumbris on pikem tunnustav artikkel Eesti majandusarengust Peter Gumbeli sulest.
Võttes riske kõiges, majandusest kuni tehnoloogiani, on Eestist saanud väike võimekas riik, ütleb artikli sissejuhatus. Alustades Patarei vangla ajaloo ülevaatega, kirjeldab autor seal toimunud kõrvulukustava techno-muusikaga noorte- pidu, mis oma energiaga mineviku-kummitused peaks minema peletama. Autor kasutab pidu kui metafoori, kirjeldades Eesti tormilist arengut, kes – vabanenud poole sajandi pikkusest totalitaarikkest – teeb nüüd kaotatud aega tagasi, eksperimenteerides julgete ideedega.
Eesti oli esimene eks-Nõukogude vabariik, mis võttis kasutusele oma valuuta ning läks esimese Euroopa riigina üle ühtlasele maksusüsteemile. Eestist on saanud ka üks kõige kõrgtehnoloogilisemaid paiku kogu planeedil; inimesed kasutavad mobiiltelefone parkimise eest maksmiseks ja laste koolihinnete kontrollimiseks ning 80% elanikest deklareerib oma maksud interneti kaudu, jätkab autor.
Eesti majandus on Euroopa dünaamilisemaid, kasvades kiiremini kui Hiinas – 12% piirimail aastas. Eesti on ka üks kahest uuest Euroopa Liidu liikmesmaast, millel on riigi-eelarve ülejääk ning lähema kümnendi lõpus on oodata riigivõla kadumist.
Eesti IT firma juhist riskikapitalistiks kasvanud Allan Martinsoni arvates peitub Eesti edu pant eestlaste innukuses, millega nad uusi tehnoloogiaid kasutusele võtavad, mitte andekuses nende tehnoloogiate loomises. Näiteks läks kogu Eesti pangandus 1990-l aastatel üle elektroonilisele pangandusele, jättes täiesti vahele kogu tshekkide ja töörohke paberimajanduse ajajärgu.
Autori pikk ja põhjalik majndusülevaade lõpeb Eesti miljardiettevõtte Skype juhi Sten Tamkivi sõnadega, et Eesti kui väga väike riik peab olema äärmiselt efektiivne. “Ja see on siiani neil õnnestunud,” lõpetab autor Peter Gumbel oma positiivse ülevaate.
VES

Topeltkodakondsusest

Viimasel ajal on kohaliku eestlaskonna seas päevakorda kerkinud probleem seoses kodakondsuse ja Eestis elamisega. Kas ja kuidas säilitada legaalsus Eestisse elama asudes ka siis, kui on olemas USA kodakondsus? Kas Eestis elades on vajalik omada Eesti kodakondsust? Kas topeltkodakondsus on lubatud? Selleks, et kallile lugejaskonnale komplekset küsimust veidigi lahti harutada, sai pöördutud Eesti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poole. Kodakondsuse osakonna juhataja Koidu Mesilane selgitas probleemi järgnevalt:
Sünnijärgne Eesti kodanik on isik, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodanik.
Kehtiva kodakondsuse seaduse kohaselt ei või Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. Kuid samas sätestab kodakondsuse seadus, et kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud kodakondsust. Arvestades eeltoodut on võimalik, et sünnijärgne Eesti kodanik, kes mõne muu riigi kodakondsuse taotlemisel ei ole loobunud Eesti kodakondsusest, omab topeltkodakondsust.
Isik, kes soovib Eestisse elama asuda, ei pea tingimata olema Eesti kodanik, vaid võib taotleda tähtajalist elamisluba, hiljem pikaajalise elaniku elamisluba. Kui isik on elamisloa alusel Eestis elanud vähemalt kaheksa aastat, on tal võimalus taotleda kodakondsuse seaduses sätestatud tingimustel Eesti kodakondsust.
Merike Pärtel

Julgeolekunõukogu toetas ÜRO juhina taas lõunakorealast

Lõuna-Korea välisminister Ban Ki-moon võitis ÜRO julgeolekunõukogus neljanda mitteametliku hääletuse organisatsiooni peasekretäri kohale, seega on lõplikult välistatud Vaira Vike-Freiberga saamine ÜRO juhiks. Tänu neljanda järjestikuse proovihääletuse võitmisele on Ban Ki-mooni saamine ÜRO järgmiseks peasekretäriks sisuliselt kindlustatud, märgib ajaleht The New York Times.
Eesti diplomaatide kooli asedirektor Vahur Made nentis Eesti Televisiooni hommikuprogrammis, et kolme Balti riigi poolt ÜRO peasekretäri kohale esitatud järgmisel aastal ametist lahkuva Läti presidendi Vaira Vike-Freiberga kandidatuuri võidushansid olid juba alguses sisuliselt nullilähedased.
Sisuliselt olematut Vike-Freiberga võiduvõimalust teati juba tema kandidatuuri esitades ning pigem võib seda võtta kui omareklaami kolmele Balti riigile, märkis Made.
Made sõnul oleks Vike-Freiberga pidanud saama ÜRO peasekretäri kohale reaalse võiduvõimaluse omamiseks kõigepealt kõigi Euroopa Liidu riikide toetuse, seejärel ÜRO julgeolekunõukogu ning lõpuks ka ÜRO peaassamblee toetuse.
Made nentis, et juba julgeolekunõukogus oleks olnud ime, kui Venemaa poleks Vike-Freiberga suhtes kasutanud oma vetoõigust ning peaassamblee ette jõudes oleks mitmed ÜRO Aasiast, Aafrikast ja Ladina-Ameerikast pärit liikmesriigid viidanud sellele, et Euroopal on juba olnud kolm peasekretäri, ent viimane aasialane oli sel kohal 1960. aastatel.
Vike-Freiberga oli seitsmest peasekretäri kohale esitatud kandidaadist ainuke naine ja mitteaasialane. Ban Ki-moon oli ainuke kandidaat seitsmest, kelle vastu polnud julgeolekunõukogu viiest alalisest ja kümnest roteeruvast liikmest mitte ükski. Ülejäänud viie kandidaadi vastu oli The New York Times’i andmetel signaale võimalikust vetost, üks inimene võttis oma kandidatuuri tagasi.
Julgeolekunõukogu ametlik hääletus ÜRO peasekretäri isiku üle on planeeritud järgmiseks esmaspäevaks, seejärel saadab 15-liikmeline julgeolekunõukogu kandidaadi hääletamiseks 192-liikmelisele peaassambleele. BNS

Hanna-Liina Broadway ukselävel

Stseen uue muusikali Angels esietendusest Duke teatris 42. tänaval New Yorgis. Keskel Hanna-Liina Võsa valguseingel Serra rollis. Foto: VES

Septembri lõpus levis New Yorgi eestlaskonnas kulutulena uudis, et meie “oma’ muusikalistaar Hanna-Liina Võsa esineb Broadway’l muusikali peaosas!
Kiireimad meist jõudsid ka Broadwayle etendusi kaema ning ka Hanna-Liina suureks üllatuseks oli kõigil kuuel etendusel saalis terve hulk eestlasi, kes Hanna-Liina debüüdile vaimustunult kaasa elasid.
Tegemist ei olnud küll täismahus lavastusega, vaid esialgu ainult workshop’i tasemel festivalilavastusega, uue muusikali “Angels” (Inglid) maailma-esiettekandega, mis etendus Broadwayl festivali NYMF raames.
New Yorgi uute muusikalide festivali NYMF’i (New York Musical Festival) peetakse kolmandat aastat, ikka selleks, et leida uusi talente ning uusi show’sid, mis kunagi lööksid “Kasside” (Cats) ja “Hüljatute” (Les Miserables) kassarekordeid. See pole kerge – muusikalide tase on kõrge, millegi uuega välja tulla – veel enam uue hitt-looga – on raske, seetõttu on tähelepanu äratamiseks kõik lubatud. Eksperimenteeritakse teemade ja emotsioonidega seinast seina. NYMF 2006 presenteeris 300 muusikali hulgast 35 väljavalitu seas muuhulgas selliseid shedöövreid nagu “Smoking Bloomberg” – lugu keemilise puhastuse ametnikust, kes linnapea Bloombergile suitsetamiskeelu eest tahab kätte maksta; või lugu kuuest grupiteraapial osalejast ja nende terapeudist ning sellest, milliseid paljastusi seal kuuleb; kirgedest kooli söögisaalis (“Lunch”) ning lasteversioon kuningas Oidipusest, mille sünopsis lubab lastele järgmist: You’ll learn all about blind people, family love, and communicable diseases! Sing along to favorite songs like “What’s It Like When Ya Get the Plague?” and “A Little Complex”! (Warning: Explicit Content, Parental Guidance Suggested).
Kogu selle kirgedemöllu ja agressiivsete sõnumite hulgas mõjus “Angels” kui ingli puudutus. Ilus ja kaunis ja igihaljas lugu oma koha leidmisest elus, oma missioonist ja jõust selle äratundmisel, sõprusest ja usust, eksimusest ja andestamisest. Lugu seekord pärit piiblist ehk mis juhtus inglite maailmas pärast seda, kui Lucifer inglite mässu läbikukkumise järgselt põrgusse oli pagendatud.
Hanna-Liina mängis valguseinglit, Serrat, kes oma lapselikus siiruses tahab kangesti midagi tõelist ära teha ega oska aimatagi, milline võitmatu valgusejõud temas endas peidus on, kuni selle hetkeni, kuni ta väga raskete valikute ette pannakse.
Nagu tema muusikalikangelanna, valguseingel Serra, oleks ka Hanna-Liina äärepealt kaotanud oma jõu, kui ta 2 aastat tagasi tulutult ühelt proovilaulmiselt teisele käis ja kusagilt mingit pakkumist ei paistnud. “Mõtlesin tõsiselt, et lähen Eestisse ära ja ei tule kunagi enam New Yorki tagasi,” tunnistab Hanna Liina täna, silmad säramas. Aga tookord oli tal tõsi taga. Päevade kaupa käia ühest proovisaalist teise, olla üks sadade hulgas, konutada tunde ja tunde ukse taga ning isegi mitte proovilaulmisele pääseda – see on kahjuks ka algaja muusikalistaari argipäev.
Õnneks tuli Hanna-Liina ellu keegi väga oluline inimene, kelle pärast tasus taas möödunud suvel New Yorki tulla. Ning siis järgnes ka proovilaulmine “Inglite” tarvis, kus Hanna-Liina tundis, et nüüd on see käes!
Täna on Hanna-Liinal oma agent, kes tema eest eeltöö ära teeb ning selja taga edukas debüüt Broadwayl, mis sest, et ainult 6 etendust. Hanna-Liina äratas tähelepanu ja võlus ära nii lavastuse produtsendid kui Broadway otsustajad, kes hulgakaupa etendust vaatamas käisid. “Angels” paistis festivalil teiste hulgast silma ja pälvis nii otsustusmootorite kui rahastajate tähelepanu, kui kaunis noortele hingedele mõeldud muinaslugu, vastandudes vägivallale, röökimisele ja roppustele, millega paljud teised uued muusikalid tähelepanu püüdsid saavutada.
Kuna “Angels” oli vaid workshop-lavastus ehk odavalt tehtud töövisand sellest, mis suurel laval olla võiks, siis ootab lavastus nüüd rikkaid kosilasi, et suurele lavale koos kostüümide, dekoratsioonide ja ehtsate lendavate inglitega jõuda. Sahistatakse koguni Disney kompanii huvist, tolle ampluaassse kuuluvad just sellised koguperelood, ka on neil hea nina tulevaste hitt-etenduste äratundmiseks.
Broadwayl etendunud “Angels” jõudis lavale vaid kolmenädalase prooviajaga, mida iial ei usuks, kui vaadata kui professionaalne oli muusika kokkkumäng ja kui viimistletud liikumine. Kõike tuli alustada nullist, sest tuliuue muusikali puhul pole olemas veel mingit rollijoonist ega liikumisskeemi. Hanna-Liina tegi esimese nädala proovide ajal veel teist teatriprojekti “Linnupuur”, sõites iga päev peale proovide lõppu Long Islandile ning öösel peale etendust tagasi Manhattanile. Järgmised kaks nädalat kestsid “Inglite” proovid juba 10 hommikul kuni 10 õhtul.
Nüüd jääb üle ainult oodata. Kui lavastus ükskord paari aasta pärast Broadwayle jõuab, on sellel ka hoopis teised produtsendid, kellel võivad olla hoopis teised eelistused peaosaliste suhtes. Kuid olen kindel, et eduka Broadway debüüdi teinud Hanna-Liinal on suur võimalus kandideerida ka “Inglite” päris-lavastusse, sest ta lihtsalt sobib sinna nii hästi!
Kärt Ulman

Heinavanker heinalistega laulis Illinois’s

Ansambel Heinavanker. Foto on pärit nende kodulehelt www.heinavanker.ee, kust muuhulgas saab kuulata ka näiteid nende kaunist muusikast.

1. oktoobril andis eesti ansambel Heinavanker kontserdi Illinois Wesleyan University Evelyn kabelis Bloomingtonis.
Ansambel koosneb kuuest lauljast; sopran, alt, 2 tenorit, bariton ja bass. Kõik on ülikooliealised, häälekvaliteedilt ja -koolituselt solistide klassi kuuluvad.
Vanamuusika ansambel esitas kava, mis toetus 15. sajandi missa (vokaalpolüfoonilisele) ülesehitusele ja oli läbi põimitud Eesti aladel armastatud vaimulike lauludega, näiteks “Oh Jeesus, Sinu valu”, “Mu süda, ärka üles” jt. Kokku lauldi 11 a capella laulu, mida esitati ilma tavaliste vahepealsete aplausideta, mis oleks seganud lauludest tekkinud kloostrilikku püha meeleolu.
Tugev, kestev, püstiseismisega antud aplaus tuli kontserdi lõpul. Seda tänasid “heinalised” kolme lisapalaga.
Kuulajaid oli umbes kahesaja ümber, nendest peaaegu pooled olid muusikaosakonna üliõpilased. Eestlasi 2 – autor abikaasaga! 
Kahjuks oli kontserdile tehtud väga vähe reklaami. Napisõnaline teade sellest ilmus kohalikus päevalehes ainult üks kord.
Bloomingtoni – elanikke 64 808 – tutvustamiseks  olgu lisatud see, et siin asub kindlustusseltsi STATE  FARM peakorter. Selts on suurim autode kindlustamises  Ameerikas.
Manivald Härm

Sügis toob hingede aja

Kõnekäänd „igal oinal oma mihklipäev” on mälestus ajast, mil vanarahvas pidas rikkaliku söögilaua taga sügispüha. Mihklipäev, maakeeli kasupäev tähistab rahvakalendris suvetööde lõppu ja talvepoolaasta algust. Kasupäeval on kohane mõelda hingede ajale ja meenutada, kuidas seda põlisrahva kombel pidada.
Mõniteist aastat tagasi kutsus Muinsuskaitse Selts eesti rahvast taas tähistama hingedepäeva. Täna mäletame oma põlistavasid paremini kui nõukogude aja lõpus ja kõneleme hingede ajast ja hingede päevadest.
Hingede aeg kestab sügiskuu algusest uue aastani. Pereti võib hingeõhtute aega pidada nädalast kuuni. Sel ajal tähistatakse eriliselt hingedele pühendatud päevi järjestikustel neljapäevadel, mõnikord ka esmas- või teisipäevadel.
Hingede ajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Müra tekitavad tööd lükatakse võimalusel edasi ning peale päeva loojumist ei töötata sootuks. Hingeõhtuil on tavaks mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid. Vanade päevapiltide vaatamine aitab meenutada lahkunud emasid-isasid.
Neil õhtuil oleks tore leida rohkem aega laste jaoks, et jutustada oma pere lugusid ja arutada mineviku ja tuleviku üle. Aeg ju tegelikult ei loe hinge jaoks. Oluline on tunda sidet eelmiste ja praeguste põlvede inimestega. Me jagame samu tundeid, näojooni, mälestusi, keelt ja meelt …
Hingede õhtul kaetakse laud kõigest heast ja paremast, mis kodus leidub. Esimesel ja viimasel hingedepäeval on laual olnud selleks puhuks tapetud loomast valmistatud road. Pärast hingede kostitamist süüakse ise. Toitu võib viia hiide, kalmule, sauna või Lõuna-Eesti tava kohaselt pööningule.
Meie rahvas on ikka olnud hinge usku. Hing on meil meeles ja keelel. Kui miski on hingel, on hing raske, kui miski rõõmustab, muutub hing kergeks. Iidvanas kuldnaise laulus on hing üks neid olulisi asju, mida on vaja selleks, et muuta kulda elavaks.
Inimene peab end hoidma, et hing püsiks sees. Kui heidad hinge, ootab ees Toonela tee. Kuid hingedeajal ja teistel pühadel päevadel tuleb hing tagasi, et rännata vanu radu ja olla kodustega.
Olgu koduste askelduste juures, olgu kalmule minnes, olgu mõttes või valjusti, paljud meist kõnetavad lahkunud lähedasi. Oleme ju üks pere ja üks rahvas siin- ja sealpool Toonela jõge. Meil on üksteisest tuge.
Hoidmist vajab ka elava inimese hing. Sageli läheb kergemaks sellestki, kui saab midagi hinge pealt ära rääkida. Hinge kosutab loodus, kaunis looming ja lähedaste toetus. Hingejõudu annavad hiied – pühad ja puutumatud rahupaigad, mis on alati olnud ja peaksid alati jääma.
Nüüd, kui kümned ja kümned põlved esivanemaid on kodus käimas, kerkib tungivalt meelde küsimus: kuidas me hoiame nende, meie ja järeltulevate põlvede hiisi? Kuidas hoiame Kunda hiiemäge, Paluküla hiiemäge, Ebavere hiiemäge, Panga panga hiit ja kõiki neid teisi, mida ähvardab häving ehituste või unustuse läbi? Mida teeb iga eestlane, mida teeb iga ärimees või ametnik selleks, et hiied oleksid hoitud ja saaksid rahus kasvada?
Koju tulnud hingede hulgas on mehed ja naised, kes läksid malevate kaupa välja, et kaitsta oma elu hinnaga meie maad ja rahvast, hingede- ja hiiteusku, maameelt.
Koju tulevad hinged, kes kasvatanud kümne tuhande aasta jooksul suure, sügava ja ilusa vaimupärandi. Meie muuseumidesse on talletatud vaid osake sellest, ometi on need muuseumikogud maailma suuremaid. Suur osa pärandist elab märkamatult meie keeles, meeles, hoiakutes ja tavades. Mida me teeme selle pärandi uuesti mõtestamiseks ja lastele edasi andmiseks?
Eesti rahvas alles hakkab märkama, et oleme oma loodushoidliku pärimuskultuuriga, oma hiite ja hinge-usuga Euroopa väärikamaid põlisrahvaid. Meie kultuurimälu teab, kuidas elada kooskõlas iseenda, teiste rahvaste ja loodusega mõnukalt kaua aega. See on meie esivanemate tarkus.
Hingede päevadel süütavad paljud meie hulgast koduakendel või omaste kalmudel küünlad. Paljud põlisrahva aate kandjad viivad tule ja annid ka vanadele külakalmetele ning hiitesse.
Hinged tulevad vaikse ilmaga. Nõos on kõneldud:
„Ma mäleta veel üteldi: „Engiaigu om nii vaikne, et puuleht ka ei liigu, et aena vai villä põllul rõuku paned, vajub kokku ja ei kuiva, lääb kopitama.“ Kõneldi, et selle-peräst om vaikne, et engeaigu surnude enge käevä, tol ajal ütest tõise käevä. Oma kodun, kos na eläsivä ja kost neid mateti ja kõnniva ka mujal, kos na om elun käenu.“
Põlisrahva jaoks on hingede aeg vaikne ja rõõmus aeg. Kui hingi hästi vastu võtta, on nende külaskäik õnnistuseks kodule.
Vaikset hingedeaega ja head hingejõu kosutust!

Ahto Kaasik
Maavalla Koja vanem

Sõjaväearstina pealesõjaaegses Koreas

Manivald Härm

Paljude teiste kaasmaalastega koos leidsin end peale teise maailmasõja lõppu põgenikuna laastatud Saksamaal, 24 aastat vana; maine vara: riided seljas; vaimuvara: Võru Gümnaasiumi abituurium ja paar semestrit Tartu Ülikooli arstiteaduskonda.
Oktoobris 1945 algasin uuesti õpingutega Tübingeri Ülikooli arstiteaduskonnas. 1945. a. jõuluõhtul abiellusin oma gümnaasiumi klassiõe Siina Kirotajaga, kes Tübingeris jätkas oma Tartus alustatud rohuteaduse õppimist.
Ülikooli lõpetasin 1949. a. arsti diplomiga ja 1950. a. sain sellele dr. med. teadusliku kraadi lisaks.
Abikaasa oli oma proviisoripaberid kätte saanud juba 1947. aastal. Samal aastal sündis meile poeg Matti.
Sügisel 1950 emigreerusime Ameerikasse. Meie uueks elukohaks sai kõrbeliselt kuum ja kuiv Yuma linn.
Peale paarikuulist töötamist lihttöölisena ühes jäävabrikus sain koha Arizona pealinna Phoenix’i Good Samaritan haiglasse noorema arstina (intern). Koht oli mõeldud õppimiseks, mitte rahategemiseks, sellest johtuski, et palk oli äärmiselt madal. Samal ajal pidin end registreerima kohalikus sõjaväeringkonna valitsuses.
1952. a. juunis, peale teise poja sündi, kolisime Illinois’i osariiki, kus meil oli paar tuttavat Tartu Ülikoolist ees ja kus arstina töötamise võimalused paistsid olevad tõotavamad. Samuti oli meil raske harjuda Arizona kuuma kliimaga. Meie uueks kodulinnaks sai saja tuhande elanikuga Peoria ja minu uueks töökohaks Methodisti Haigla üldosakond.
Mõne kuu pärast sooritasin Chicago riigieksamid, mis andis õiguse töötamiseks iseseisva arstina.
1953. a. märtsis sain sõjaväevõimudelt teate, et mind on määratud US armee reservi vanemleitnandi aukraadis.
Tol ajal arstidele aukraadi andmine olenes sellest, mitu aastat oli sul arstiteaduskonna lõpetamisest selja taga: 1-4 aastat – vanemleitnant; 5-7 aastat – kapten jne (nüüd on see muudetud ja madalamaks aukraadiks on kapten).
Minu teenistusse kutsumise põhjuseks oli käimasolev sõda Koreas.
Sõda algas 25. juunil 1950. a. Kuulsime sellest raadios Rastadti linnas Lõuna-Saksamaa Ameerika konsulaadis, kus olime vormistamas oma immigratsioonipabereid USA-sse.
Varsti järgnes uus käsk: pean olema 25. mail 1953 Brookes- nimelises Armee meditsiinilises keskuses San Antonio linnas Texase Osariigis. Selles meditsiinilises keskuses on suur sõjaväehaigla, hulk laboratooriume, õppekeskused õdedele, tehnilisele personalile ja arstidele.
Üks tähtsamaid ülesandeid tol ajal oligi uute, minusuguste teenistusse kutsutud tsiviilarstide muutmine sõjaväeohvitserideks-arstideks. Selleks oli ette nähtud kaheksa nädala pikkune kursus.
Meid oli koos omapärane seltskond, umbes kahesajane arvult. Kõik nahavärvid olid esindatud; vanusegrupp algas mitte veel kolmekümnelistega ja lõppes soliidsete vanahärradega viiekümnendate keskel. Esimesed just ülikooli lõpetanud, teised juba aastaid praksises olnud.
Esimene samm ohvitseriks saamisel oli sõjaväe mundrisse panek. Vormiriided tuli osta vastavast kauplusest. Nagu ohvitseri asi ikka, ega ühest setist ole küllalt. Neid oli kolm. Ühed igapäevaseks kandmiseks ja loengutel käimiseks, teine maastikuõppuse jaoks ja kolmas pidulikumateks juhtudeks: paraadideks, ohvitseride kasiino külastamiseks ja koosviibimisteks.
Elasime barakistiilis, väga kergesti ehitatud puu-kasarmutes (kuiv, kuum Texase kliima!). Elamiseks-magamiseks oli suur ruum, mis mahutas umbes 50 voodit. Voodi ees kohver hädavajalikuga, voodi päitses riidenagi. Voodi tuli endal üles teha, muu meile korda ei läinud.
Söömine oli ohvitseride söögisaalis iseteenindamise süsteemis. Kellel tahtmist ja viitsimist, võis õhtusöögiks minna kasiinosse või linna restoranidesse.
San Antonio oli miljoniline suurlinn Mehhiko piiri lähedal. Kuni 1836 a. kuulus see Mehhikole. Siis oli ta veel ainult külakene.
Meie koolitus seisnes loengutes klassi-ruumides, demonstratsioonides ja praktilistes harjutustes maastikul. Viimaste hulka kuulusid ka kaardid ja kompassiga orienteerumine nii päeval kui öösel. See polnud sugugi haruldane, et objektid maastikul jäid üles leidmata ja otsija ise ei osanud algpunkti tagasi tulla. Juhtus ka hullemat. Üks paksuvõitu kursuslane sai jooksmisest südame-rabanduse ja tuli haiglasse toimetada. Pearõhku pandi lahinguvälja meditsiinile: esmaabi rindel, sealt evakueerimine lähimatesse abipunktidesse ning edasi kas helikopteritel või sanitaar-autodel tagala laatsarettidesse.
Nagu öeldud, kursuse pikkus oli ette nähtud kaheksa nädalat. Koreas oli aga arstidest kõva puudus. Sõda oli kolmandas aastas. Paljud arstid ootasid väljavahetamist, reservistid koguni sõjaväest vabastamist. See oligi põhjuseks, et meist tehti arstid-ohvitserid kahe kuu asemel ühe kuuga. Klassiuksed suleti. Koos lõputunnistusega anti igaühele teada, kuhu teda on määratud. Minu kursuse 200 ohvitserist 90% määrati aega teenima Koreasse. Mina olin üks nendest. Olin pettunud. Salaja lootsin Saksamaale määramist, kuna sinna võis hiljem ka perekond järele tulla. Koreas sellist võimalust loomulikult ei olnud. Kursuse lõpukingiks anti igale ohvitserile paarinädalane puhkus.
Kui kuu aega tagasi astusin Peorias rongile, mis viis mind San Antoniosse, olin tsivilist erariietes. Nüüd saabusin tagasi US armee ohvitserina viimase suvevormis.
Et ma olin isemoodi ohvitser, seda näitasid AESCULAPIUS’e kepp madudega minu vormisärgi kraenurkadel: USA armee tervishoiukorpuse (USA Army Medical Corps) tunnusmärk.
Puhkus möödus imekiiresti. Ja siis tuli hale-kurb lahkumine, jumalagajätt abikaasa ja kahe pojaga, kellest noorem oli just õppinud kõndima.
Teekonda Koreasse algasime Tacoma lennuväljalt lennuväe transportlennukis. Alaskas tegime vahemaandumise ja siis edasi Tokyosse.
Nagu see on olnud vist igas sõjaväes, alates Aleksander Suurega ja lõpetades NATO’ga, nii oli ja on ka Ameerika armees: “hurry up and wait” (kähku, kähku ja siis oota!). Tokyos ootasime üle nädala, enne kui meid lennutati Korea pealinna Seouli. Maandusime 27. juulil 1953. ühes endises Jaapani sõjaväekasarmus ja algas jälle ootamine.

Jätkub järgmises VES-s

* The Front Page reports from the groundbreaking of the Victims of Communism Memorial in Washington, DC. Representatives of the Baltic-American community joined diplomatic, congressional and other ethnic-community representatives to commemorate the event. Each representative was given a chance to break the ground with their shovel. The statue will be modeled after the “Goddess of Freedom” which students erected in Tianamen Square 1989 before being massacred by the Chinese army.
* Ilmar Mikiver investigates who, five years after the 9/11 terrorist attack, are responsiblefor subsequent terror attacks. Some commentators, as the Swedish Dagens Nyhetter, claim that American action in the Middle East is perpetuating the situation. The fact seems that Islamic influence is spreading and the question is what to do with it. Henry Kissinger’s opinion is given, noting the aggressive nature of the American response, and the escapist response from Europe.
* Vello Ederma writes on the recent Estonian election, discussing the task that Toomas Hendrik Ilves faces. Mr. Ederma notes how Estonia’s stature in the world has been very quiet for the last 5 years, except for the legacy of its strong economy. It is up to Mr. Ilves to bring Estonia and its interests to the forefront, especially with Western Europea and the United States.
* Vello Helk writes on the election as well, discussing the aftermath in terms of an old Estonian saying: don’t shake your fist after the fight. Edgar Savisaar, the head of the Center Party, continues to shake his fist, claiming that Mr. Ilves lied. Even leftist papers such as Kesknädal [Wednesday] write almost tongue-in-cheek editorials such as “Ilves was not our choice, but Estonia’s democracy is strong enough that we’ll survive this, too.” Former President Rüütel, though, seems to have departed quietly and without making too much of a fuss.
* The Art and Culture page reports on Estonian singer Hanna-Liina Võsa making her Broadway debut, although her appearance was part of the New York Musical Theater Festival and not a proper Broadway show. Nevertheless, the festival is often used to showcase possible new shows and stars, and Ms. Võsa seems to have made a strong impact on the audience.

Foreign Minister, US Senators discuss visa freedom, situation in Georgia

On Sunday, 1 October, Minister of Foreign Affairs Urmas Paet met US Senators Bill Frist and Mel Martinez in Tallinn. Senator Bill Frist, a Republican, is the US Senate majority leader.
The meeting topics included visa freedom with the US, the situation in Afghanistan, Iraq and Georgia, and the upcoming visit of President George W. Bush to Estonia. The latest developments in Estonia were also discussed.
At the meeting, Minister of Foreign Affairs Urmas Paet raised the topic of visa freedom, saying that Estonia was certainly not a country which exported terrorism, but rather far from it. “In the fight against terrorism, we, as an ally, are part of the solution and not of the problem,” Paet emphasized. “Estonia is an ally of the United States in NATO and we stand united in Afghanistan and Iraq.”
Addressing the situation in Afghanistan, Minister of Foreign Affairs Paet stressed that Estonia believes that close cooperation between military and civilian spheres is essential if reconstruction efforts in Afghanistan are to succeed. “To successfully stabilize and rebuild the state, a single activity plan coordinated between both local and international parties is needed,” said Paet. The Foreign Minister added that Estonia plans to increase the number of defence forces personnel serving in Afghanistan to 120 by the end of this year.
In regard to the Iraq mission, Paet said that the Estonian government has decided to introduce a bill to the Riigikogu to extend the tour of duty of Estonian defence forces in that country until the end of 2007. “At the same time, it is important that the UN Security Council adopt a resolution to extend the mandate of the international coalition forces at the behest of the Iraqi government,” said Paet.
Paet and the senators discussed the situation in Georgia and agreed that the current conflict must by all means be kept from escalating. Paet said that the only way to resolve the problems faced by Georgia is respect for the country´s territorial integrity and withdrawal of foreign troops. “The presence of foreign troops on Georgian soil is inevitably a cause of tensions since it is in conflict with the interests and desires of Georgia,” noted Paet.
Foreign Minister Paet gave an overview of the state of the Estonian economy and rapid economic growth. The Foreign Minister made note of the fact that the birth rate has recently been on the increase in Estonia, and described the measures adopted to achieve this. Paet also noted that while Estonia once faced unemployment, it now has a shortage of workforce. “We have to do all we can to get people who have left Estonia for work abroad to come home, and create favourable conditions for this to happen,” said Paet.
MFA Press Office

Estonian PM Believes That Ilves Will Be Uniter as President

ER – The chairman of the Estonian Reform Party, Prime Minister Andrus Ansip, said that he believes that Toomas Hendrik Ilves will emerge as a president who unites the people.
Besides that, the Reform Party believes that Mr. Ilves will be a president promoting a positive image for Estonia abroad, Mr. Ansip said.
“We are happy that we were able to carry out the will of the people,” said Mr. Ansip in thanking the electors. “We have reason to be glad not so much because Toomas Hendrik Ilves was our candidate, but first and foremost because Estonia got a good president,” he said.
Mr. Ansip also said he was glad that civic society and open political culture had triumphed and attempts to make them fail had not succeeded.

Estonia’s President-Elect Quits Party

ER/ves – Toomas Hendrik Ilves, who was elected Estonia’s fourth president, has quit the Social Democratic Party.
Mr. Ilves ceased to be a member of the party when the board of the SDP accepted his resignation.
“Our paths essentially diverged already at the Estonia (concert hall – the venue of the presidential vote),” secretary-general of the party Randel Lants said.
SDP leader Ivari Padar said he’s sending Mr. Ilves to his new job with good wishes.
Article 84 of the Constitution of Estonia requires the President to suspend his membership in political parties for the duration of his or her term in office.

22 September 1944
From one occupation to another

On 22 September 1944, units of the Red Army captured Tallinn. Although it was a milestone on the road to Allied victory in Europe, the recapture of Tallinn by Soviet forces was far from being a “liberation” for the Estonian people. It merely marked a change in foreign regimes and the beginning of a nightmarishly repressive occupation that would last for nearly 50 more years. The occupation was never recognized by most Western countries. For Estonia, World War II only ended, de facto, on 31 August 1994, with the final withdrawal of former Soviet troops from Estonian soil.
Just prior to the events of 22 September, an attempt was made to restore Estonia’s independence. The Otto Tief government appointed by the acting Estonian President remains, to this day, historically significant from the standpoint of the legal continuity of the Republic of Estonia.
Estonia and World War II – Facts
The Estonian Government declared its complete neutrality at the beginning of World War II.
The Soviet Union occupied Estonia, in 1940, on the basis of a secret pre-war agreement (the Molotov-Ribbentrop Pact) concluded between the Soviet Union and Germany, which divided up Europe between the two totalitarian regimes.
After Germany invaded the Soviet Union in June 1941, Estonia became a battlefield and by October was completely occupied by Hitler’s forces.
In 1944, the Soviet Union reoccupied Estonia, although fierce battles raged on in the islands off Estonia’s west coast. With the capture of the southern tip of the island of Saaremaa on 24 November, the Soviets asserted their control over the entire country.
The second Soviet occupation ended in 1991 with the restoration of Estonian independence, and the last Russian military forces left Estonia in 1994.
According to the “White Paper” compiled by a special commission established by the Estonian parliament, direct human losses during the occupations reached 180,000, which is 17 per cent of the Estonian population. In addition, several traditional Estonian national minorities either left or were destroyed – Germans, Swedes and Jews. Approximately 80,000 Estonians from the pre-war population escaped or emigrated and did not return to Estonia (including approximately 7,000 ethnic Swedes). Approximately 20 000 Baltic Germans settled in Germany. In 1941, the Soviet regime deported 400 Jews to Siberia (10% of the Jewish community in Estonia). From 1941-1944, 1,000 Jews living in Estonia, practically all who had not been able to escape abroad, were killed by the German occupiers. The Nazi regime also killed citizens of other countries, primarily Jews, in its concentration camps in Estonia.
Jüri Uluots, the Otto Tief Government and Estonia’s Legal Continuity
Before the Soviets reconsolidated power in 1944, an attempt was made to restore Estonian independence.
On 23 March 1944, an Estonia-wide coordinative body – the National Committee of the Republic of Estonia – was formed. The Committee’s aim was the restoration of Estonia’s independence on the basis of legal continuity and the Atlantic Charter*, which provided for the restoration of the independence of those states that were occupied during the Second World War.
On 18 September 1944, acting President Jüri Uluots appointed a new government led by Otto Tief. The government published the first Riigi Teataja (State Gazette), and over the radio, in English, declared its neutrality in the war. As German forces were evacuating from Tallinn, the national tricolour was raised on Pikk Hermann Tower, the seat of the Estonian government.
On 22 September 1944, Soviet troops conquered Tallinn. The Estonian national tricolour was torn from the flagstaff on Tallinn’s Pikk Hermann Tower and was replaced by the symbol of the new occupation, the Soviet banner.
Although the attempt to restore Estonian independence in September of 1944 did not succeed, the Otto Tief Government is an integral part of the de jure continuity of Estonia. The appointment of the Tief Government did not pass unnoticed abroad, where Finnish and Swedish newspapers reported on it: on 21 and 22 September, just before Tallinn was taken by the Soviets, the Estonian flag flew once again atop the Pikk Hermann Tower. In its own way, the Soviet secret police also gave its recognition to the Tief government. The charges against the members of the government who ended up in the clutches of the NKVD were just that – that they were government members.
Read the whole story online at http://www.vabaeestisona.com

The government left Tallinn prior to the Red Army’s arrival. Most cabinet members were later arrested and suffered repressions by the Soviet authorities, or were sent to labour camps in Siberia. Jüri Uluots managed to escape to Sweden, where he died shortly after his arrival. Before his death, he appointed August Rei as his successor, who, in 1953, in Oslo, appointed the Estonian Government in Exile. The exile government officially ceased its activities on 7 October 1992, when – in the Estonian parliament – Heinrich Mark, the acting President of the Republic in exile, handed his credentials over to Lennart Meri, who had been elected, by the citizens of the reindependent nation, President of the Republic.
The occupied Baltic States were the only countries, that had been overrun during the course of World War II, whose independence was not restored at the end of the war. It must also be noted, that the Atlantic Charter’s points concerning territorial adjustments and self-determination were not applied to the Baltic states, even though the Soviet Union, too, had acceded to the Charter. The Baltic states were the only members of the League of Nations that were not given seats in the new world organization, the United Nations. But fortunately, there was an exile government to embody the de jure continuity of the Republic of Estonia during the subsequent period of almost half a century.
Estonian citizens in foreign military forces
Violating international law, the Soviet Union forced Estonian soldiers, including conscripts, to serve in its occupying military forces. At the same time, practically the entire Estonian officer corps was murdered. During the war with Germany, more than 33 000 Estonian citizens were “militarily mobilised” to other parts of the Soviet Union, where the majority were placed into labour camps, which were actually part of the prison camp system. At least one-third of these men died during the first year of imprisonment due to starvation, disease and excrutiating work requirements. In 1942, the Red Army 8th Rifle Corps was formed, consisting of the survivors and other Estonians who had lived in the Soviet Union prior to World War II.
Until 1943, no Estonian citizens had been mobilised into the occupying German military forces. This was based on Nazi ideology – since Estonians were not considered to be “pure” Aryans, they were not trustworthy. But taking advantage of the anger that the Soviet repressions had caused in Estonia, the Germans did recruit limited numbers of Estonian volunteers. These men were generally used for ensuring security behind German lines, but many of them eventually ended up on the front.
When the situation on the Eastern Front became critical for the Germans, several forced recruitments and mobilisations were carried out in Estonia in 1943-1944. The mobilised Estonians were not taken into the German National Army, the Wehrmacht, but were, rather, placed into various security and assault units, including the Waffen SS. The military mobilisation of the citizens of occupied territories is prohibited by the international law of war. Therefore, the Germans attempted to cover up this activity by presenting the forcibly drafted men as volunteers in military auxiliary services (allowed by the international law of war), or as volunteers in the Estonian Waffen SS Division. However, what actually occurred was clearly the mobilisation of an occupied territory’s citizens into an occupier’s military forces. All together, up to 70 000 Estonian citizens were mobilised, on Estonian territory, into various units.
At the beginning of 1944, Estonia’s underground National Committee and its constitutional Prime Minister acting as President, Jüri Uluots, called upon Estonians not to avoid the German draft, irrespective of the fact that the mobilisation was in violation of international law. Estonian’s hoped that with German weapons they could create a national army and thus be able to prevent a new Soviet occupation as well as be able restore Estonia’s independence. Nazi Germany of course refused to accept or recognise the restoration of Estonia’s independence, but at that point, Estonians had no doubt that Germany was losing the war, and that the Estonian nation would have to start dealing, one way or another, with the oncoming Soviets. And if Estonians had arms, they could perhaps hold off the Soviets until the chaos in Europe was cleared up. The Estonian patriots were convinced that the organisation of post-war Europe would be based on the idealistic principles of the 1941 Atlantic Charter *.
In 1943-1944, approximately 3 400 Estonians escaped to Finland and joined the Finnish Army to avoid the German mobilisation. Half of them returned to Estonia in 1944 to support, with arms, the Estonian attempt to restore independence.
After reoccupying Estonia in the autumn of 1944, the Soviet forces continued the forced mobilisation of Estonian citizens.
Over 100 000 Estonian citizens, representing close to 10% of the population, were mobilised by the two occupants during World War II. The Stalin regime did not recognise any of the principles of the Atlantic Charter. The occupation continued after World War II and was accompanied by genocide. In 1949, tens of thousands of Estonians were deported from their homes to Siberia.
The forced enlistment of Estonians into the military forces of the occupying Soviet regime continued until Estonia’s restoration of independence in 1991.
The Estonian nation was one of the first victims of World War II. Estonia’s fate – the violent annihilation of its independence – was decided by the same deal (the Molotov-Ribbentrop Pact) from which Nazi Germany drew its confidence and courage to trigger World War II by attacking Poland. Having lost their independence, the citizens of Estonia also became the victims of aggression by foreign powers. Among the many other degradations, Estonian citizens were forced to fight in the armies of the occupying countries. Estonian soldiers were not able to fight in their own country’s uniform, for the independence of their own country, for the freedom of their own people.

As a democratic country, Estonia does not consider those who were forcefully enlisted to fight for the occupying regimes to be criminals, and therefore sees no need for them to be punished. A very similar position was held by the Western democracies following World War II, when Estonians who had fought on the German side were not prevented from obtaining residence permits or even citizenship in these countries. Exceptions were made in the case of those who had committed crimes against humanity by participating in the repressions carried out by the occupying powers. With regret, it must be noted, that some people, for various reasons, accepted the ideologies of the totalitarian regimes and participated in the violence willingly. But the majority of the Estonian people have always condemned this kind of despicable behaviour and have remained true to their nation, with its humanitarian and democratic ideals.

* British Prime Minister Winston Churchill and American President Franklin Delano Roosevelt signed the Atlantic Charter on 14 August 1941, in which they declared that they wished to see sovereign rights and self-government restored to those who had been forcibly deprived of them.