Casey Driessen. Foto: Õhtuleht
23.–26. juulini toimus Viljandis järjekorras juba 23. Viljandi pärimusmuusika festival ehk Viljandi folk, mille teema oli seekord vabadus. Nelja päeva jooksul andsid 200 muusikut 100 kontserti ja neid kuulas umbes 20 000 inimest.
Folgi üheks peaesinejaks ja kahtlemata ühe võimsaima muusikaelamuse pakkujaks oli ameerika viiuldaja Casey Driessen, kes üksinda viiulil improviseerides täitis folgil terve Kaevumäe vabaõhulava.
Enne folki küsitles teda ajakirjanik Tarmo Rajamets, allpool katkend Eesti Ekspressis ilmunud intervjuust.
Palun räägi oma stiili kujunemisest – kes olid peamised mõjutajad?
Juurtelt olen ma bluegrass’i-viiuldaja. Seda traditsioonilist Ameerika muusikastiili õpetas mulle isa, kes ise mängis traditsioonilist bluegrass’i pilli bandžot ja pedaalstiilkitarri.
Kaheteistkümneselt hakkasin omavanuste sõpradega bändi tegema. Bluegrass’i keskne instrument on mandoliin oma raiuva “chop”-heliga, mis täidab soolotrummi rolli.
Meie bändis mandoliini polnud, nii et ma hakkasin selle rolli täitmiseks viiuliga löökpillisarnast tehnikat arendama.
Umbes samal ajal ühinesin ma ka kohaliku džässansambliga ja hakkasin selle muusikaga tutvust tegema.
Käisin Bostonis Berklee muusikakolledžis, kus tegin tutvust funk’i, r&b ja maailmamuusikaga.
Mul on palju eeskujusid, esimese hooga meenuvad Stuff Smith, Vassar Clements, Tony Rice, Charlie Parker, Sonny Rollins, Stevie Wonder, Oumou Sangare…
Su uusima albumi nimi on “Singularity”. Mis selle nime taga peitub?
Ma olen alati püüdnud soolokava välja arendada – osalt enese proovilepanekuks, aga ka liikumis- ja reisimisvabaduse huvides. “Singularity” ongi olemuselt ühemehelugu.
Kogu muusika on minu seatud või kirjutatud ja ma esitan seda ühel viiulil koos efektipedaalidega eelnevaid salvestisi kasutamata. Üksiklase teemat jätkates – album on ka minu produtseeritud, salvestatud, kujundatud ja ma ka levitan seda ise. Lisaks puutub siia tehnoloogilise singulaarsuse mõiste, mis tähistab inimese ja masina ühtesulamist tulevikus. Ühendades kontserdil tavalise viiuli digiefektidega, tunduvad võimalused mulle piiramatud.
Ma kasutan kontserdil ühtainsat viiulit, aga see on viiekeelne – tavalised neli pluss madal C-keel, mis muudab ta viiuli ja vioola sulamiks. Selle asemel, et kasutada eri pille helimustrite loomiseks, on mu eesmärk selles projektis otsida ühest pillist efektide abil võimalikult palju helisid.
Su mängustiil on väga intensiivne ja sisaldab ebatavalisi tehnikaid. Kuidas pill sellele vastu peab – viiul olevat ju õrn ja tundlik instrument?
Viiul ja poogen pole nii haprad, kui arvata võiks, kui sa tead, kus nende tugevus peidus on. Ei usu, et see pill oleks püsinud muutumatuna 400 aastat, kui ta poleks tugev ja mitmekülgne.
‘
Eesti bändidest oli Viljandi folgil menukaim Curly Strings, kelle kahele vabaõhukontserdile ei mahtunud rahvas lihtsalt ära. Foto: Anni Õnneleid / Õhtuleht
