|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Eesti tervitas kuninganna Elizabeth II kohapeal sündinud regilauluga
Kuninganna Elizabeth II kohtub Raekoja platsil teda tervitama tulnud inimestega. Foto: vm.ee
Esmakordselt Eesti ajaloos tervitati riigivisiidil viibivat kõrget külalist kohapeal sündinud regilauluga. 20. oktoobril, Suurbritannia kuninganna Elizabeth II visiidi teisel päeval, olid Raekoja platsile Tallinnas kogunenud kuningannat tervitama tuhanded inimesed. Nemad koos 700 lauljaga moodustasidki koori, mis eeslauljate Lauri Õunapuu ning Jaak Johansoni poolt ette lauldud sõnadele regilaulu järgi laulsid. Kokku kestis kohapeal sündinud laul ligi kuusteist minutit.
Laulu ajal kõndis kuninganna rahva seas, vestles inimestega ja võttis vastu kõik lillekimbud, mis talle ulatati.
Kui aukülalised – kuninganna koos Edinburghi hertsogi prints Philipiga ja neid saatev Eesti presidendipaar – olid poodiumil istet võtnud, tõusis Aarne Saluveeri taktikepp ja kõlas René Eespere “Ärkamise aeg”. Telekaamera vahendusel oli näha, et kuninganna kuulab tähelepanelikult.
Kuninganna Elisabeth II Raekoja platsil 20. oktoobril 2006. . Alumisel pildil imetleb kuninganna talle kingitud kunstiakadeemia tudengite ühistööna valminud salli. Fotod: vm.ee ja Postimees
Teisena kanti ette Olav Ehala lustakas “Kodulaul”, solistideks Ivo Linna ja Hanna-Liina Võsa.
Selle järel kõlas Tormise “Pikse litaania”, mille käigus tundus, et rahvusmeeskoor ületas ennast.
Bob Chilcotti laulu “Can You Hear Me?” järel tõusis kuninganna marulise aplausi saatel lavale, kätles dirigendiga ning tänas rahvast ja esinejaid.
Seejärel tegi Briti riigipea sissekande Tallinna külalisteraamatusse ja võttis vastu kunstiakadeemia tudengite poolt kingituseks valmistatud salli.
Selle järel oligi kuningannal aeg suunduda sadamasse, kus ootas ees sõjaväetseremoonia, mille käigus kohtus kuninganna Afganistanis teenivate Eesti sõduritega ja andis Eesti mereväele üle Suurbritanniast ostetud miinijahtija “Admiral Cowan” Eestis valmistatud vapi.
Kuninganna korteezhi saatis Raekoja platsilt teele Alo Matiiseni kaunis “Isamaa ilu hoieldes”.
“Meie eesmärk oli panna kogu rahvas laulma ja anda kontsert eesti muusikast servast serva,” ütles dirigent Aarne Saluveer pärast kontserti. “Usun, et kuninganna nägi, et sel väikesel maal on väga tugev kultuur vastas.” Veel mainis Saluveer: “Kuninganna ütles mulle, et kontsert talle väga meeldis. Ja ma vastasin, et selline ongi eesti muusika, nii Eesti laulab.”
Kuninganna Elizabeth II ja prints Philip viibisid 19. ja 20. oktoobril 2006 esimesel ametlikul visiidil Eestis. Nad kohtusid Eesti presidendi Toomas H. Ilvesega, valitsuse liikmete ja teiste avaliku elu tegelastega. Kuningapaar kuulas muuhulgas uues kunstimuuseumis KUMU Filharmoonia Kammerkoori esinemist ning külastas Mustpeade Maja, kus toimus riiklik õhutsöök kuninganna auks. Prints Philip avas Mõigus briti osalusel toimiva tehase.
VES/PL/Postimees
Seabrooki Eesti Selts alustas hooaega
Seabrooki Eesti Selts alustas hooaega
Istuvad: pr. Aino Tammaru ja pr. Juta Nurk. Seisavad vasakult: Anthony Mohr, Emmi Bajars, õp. Heino Nurk, Eevi Truumees, Harry Virunurm ja Helgi Viire. Foto: Eriks Bajars
Seabrooki Eesti Selts korraldas Lõikuspüha koosviibimise Eesti Majas 15. oktoobril 2006.a. algusega kell 12.30. Eesti Maja oli dekoreeritud kaunite sügisvärvides lilledega.
Esinaine Eevi Truumees tervitas nii kaugeid kui kohapealseid küalisi, kelle hulgas oli ka palju saksa koguduse liikmeid. Erilise tervituse osaliseks sai õp. Heino Nurga ema pr. Juta Nurk, kes on USA-d külastamas. Esinaine tutvustas ka noort eesti prouat Häly Laasmet koos poegadega, kes hiljuti kolisid Floridast Bridgetoni.
Koosviibimise kestel olid ka läbirääkimised Eesti Seltsi tulevase seltskondliku tegevuse plaanide kohta alates jõuluvorstide valmistamisest, määrati ka kindlaks jõulupeo ning Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise kuupäevad.
Kokkusaamine oli hoogne, vesteldi vanade ja uute sõpradega maitsva lõunasöögi kestel, söögipalve luges õp. H. Nurk.
Lõikuspüha tähistamine lõppes pildistamisega ja lubadusega jälle kohtuda jõulupeol. Osavõtt oli rohkearvuline, kokku tuli üle viiekümne külalise.
Helgi Viire
SES sekretär
DEMOKRAATIA – TEEMA VARIATSIOONIDEGA?
Ilmar Mikiver
Muusikamailmas on “teema variatsioonidega” hästituntud mõiste. Et see oleks kohaldatav ka poliitilistele loomealadele nagu demokraatia, ei ole mõte, mis tekiks just iseenesest. See turgatas aga pähe hiljuti, kui lugesin Washington Times’is artiklit pealkirjaga “Demokraatia ala-liigid” (” Varieties of Democracy”). Autorid Sarah Gildea ja Andy Messing – mõlemad juhtivalt tegevad sihtasutuse National Defense Council juures – leiavad, et sõna “demokraatia” ei peegelda piisavalt meie praeguse maailma “mitmetahulisust” ega anna eluõigust paljudele riigivormidele, mis kuigi mitte demokraatlikud – sisaldavad siiski ehtsa demokraatia elemente. Nad möönavad, et mitmed valimiste teelgi võimule tulnud rezhiimid on ebademokraatlikud, kuid et seda ei tuleks arvesse võtta nende hindamisel. Gildea ja Messing kirjutavad:
“Valimised täiuslikku demokraatiat ei garanteeri. Seda tõde tunnistavad Vladimir Putini, Robert Mugabe, Fidel Castro ja võimalikult ka Daniel Ortega valitsused”. Autorid meenutavad siin, et kommunistlikud diktatuurid on Venemaal, Zimbabwes, Kuubas ja võib-olla ka Nikaraaguas alguse saanud demokraatlike rahvahääletustega – lisamata, et sellise väärarengu kurikuulsaimaks näiteks on Adolf Hitleri võimuletõus Saksamaal ülemaaliste valimistega jaanuaris 1933. Gildea-Messing jätkavad:
“See ei tähenda, et demokraatiat nendel maadel ei eksisteeri. Pigem vihjab see demokraatia mitmetahulisele (multifaceted) olemusele: faktile, et rahvajuhid, keda ta teenib, võivad teda ümber vormida ja ära kasutada. (WT, 25. sept.) Ja see on midagi, mida Lääne poliitika kahetsetavalt eirab. Sellise demokraatia-miinimumi tunnustamine annaks Läänele ühtse mandaadi vabaduse ja demokraatia edendamiseks kogu maailmas, leiavad Gildea ja Mesing. Aga kuidas?
Autorid piirduvad vaid üldsõnalise retseptiga, et “kõigi maade kodanikel peaks olema samasugune õigus ise valida oma valitsuse formaat”. Ent mis kasu on sellest demokraatia arengule, kui Lääs diktatuurimaade “mittedemokraatlikud” elemendid “demokraatlikeks” ainult ümber ristib?
Siinkirjutaja hinnangul on “demokraatial” kui “teemal” ainult kaks variatsiooni: arengudemokraaatia ja maskeraadi- demokraatia.
Lääne meedias on esimese paraadnumbriks juba mõnda aega olnud Eesti (viimati ajakirjas Time). Arengu-demokraatia eritunnusteks tuleb lugeda võimet asendada iganenud poliitilist praktikat uute ja kasvuvõimelisemate protseduuridega nagu seda on kängujäänud riigiettevõtete erastamine, astmelise maksusüsteemi muutmine proportsionaalseks, rahvaesinduste valimise parteinimekirjade alusel ümberkorraldamine tõelisteks isikuvalimisteks jne. Eesti on need ja hulga muid samme astunud edukalt ja mõnestki puudusest hoolimata võib eeldada, et demokraatia areng Eestis ei ole veel lõppenud.
Arengudemokraatia vastand maskeraadi-demokraatia on rajatud taandarenguile kõigis eespool mainitud sektoreis. Nendest pakub üliküllaseid näiteid tänapäeva Venemaa. President Putin on tühistanud isikliku omandiõiguse ja riigistanud rea edukalt töötanud eraettevõtteid nagu pangad. Praegu on käimas välismaiste valitsusväliste abiorganisatsioonide Vene filiaade sulgemine. Putin on vene demokraatia “mitmetahulisusest” likvideerinud ühe “tahu” teise järel, nõnda et karta on on selle täielikku hävinemist.
Kolmandat varianti ehk tõelist demokraatiat võib nimetada ka õiguskorra-demokraatiaks. Selles on pearõhk kodanike õiguste ja kohustuste tasakaalul (nn. Checks and Balances), mille eest hoolitsevad esmajoones sõnavabadus, omandiõigus ja kohtukorraldus. Ei saa mööda tõdemusest, et tänases maailmas on kõige täielikumalt välja arendatud demokraatia variatsiooniks Ameerika Ühendriikide ühiskond.
Jah, demokraatial võivad olla oma variatsioonid, kuid nendeks ei saa olla mingi segavereline vorm ehtsa demokraatia ja maskeeritud ebademokraatia vahel. Õige demokraatia peab olema vormilt puhas nagu muusikas on Johann Sebastian Bachi “Goldberg Variation”.
Aeg läheb edasi
Vello Helk 23.10.2006
Uus president on teinud esimesed välisvisiidid, külastas Lätit ja Soome. Läks ka Ungari ülestõusu mälestama, sobib selleks paremini kui tema eelkäija. Võttis enne seda vastu esimese kõrge külalise – Inglise kuninganna, mis ajendas ajalehti kirjutama peamiselt pealiskaudsetest muljetest: kinkide vahetusest, kuninganna kübarast ja presidendiproua kleitidest. Ei unustatud ka presidendi kikilipsu.
Eesti päevapoliitikas pälvis tähelepanu raudtee tagasiost riigile, mida loetakse plussiks Savisaare kontos, on aga pikaaegseks miinuseks riigi eelarves. Võiks tulla ka kasuks, oleneb ära majandamisest tulevikus, kas politiseeritakse ka selle juhtkonda?
Juhtisin varem tähelepanu Savisaare väitele, et Estonias valitud presidendi legitiimsus olevat null (VES 5.10.) – haruldaselt otsekohene arvamus. Teistel juhtudel on ta end väljendanud piisavalt ebamääraselt, ka lasknud teisi viskuda ambrasuurile. Eesti kolumniste ja arvamus-liidreid see aga ei huvita, politoloogidel on suu vett täis. Paradoksaalsel kombel olen seni näinud ainukest selleteemalist sõnavõttu tema partei häälekandjas Kesknädal (18.10.), kus seda iseloomustab Tallinna ülikooli noor politoloog Tõnis Saarts:
”Samuti ei saa arvestamata jätta Keskerakonna ülimalt kibestunud reaktsioone pärast valimisi. Kui Rahvaliit tunnistas oma kaotust, siis Keskerakond hakkas pigem andma välja signaale, et valimised polnud legitiimsed ja Ilves sai presidendiks valskusega. Pean sellist käitumist üsna vastutustundetuks ja eba-riigimehelikuks, kui riigi ühe suurema erakonna juht hakkab oma valijatele rääkima, et valitud president on tegelikult ebalegitiimne ja teda polegi vaja usaldada või tõsiselt võtta. Usun, et seesugune kibestunud ülereageerimine ei mõjunud Keskerakonna reitingule eriti positiivselt.”
Üks minu kompetentne kontakt ei usu, et tehakse ka midagi rohkemat või öeldakse valitsuse tasemel, sest see tekitaks väga suure müra just enne valimisi ja oleks suureks probleemiks presidendile tema esimesel sajal päeval. Enne märtsivalimisi ei taheta valitsust remontida. Niisiis – suu kinni pidada ja edasi minna!
Presidendi ametivande andmise päeval lendas Savisaar Kasahstani, kus ta oli viis päeva. Seal lubas majandusministeerium Eesti Elektron-postil omandada 33 protsenti Kasahstani Posti ja Eesti Elektronposti asutatavast ühis-ettevõttest (Eesti Päevaleht 9.10.) – see on ainuke informatsioon tema pikast reisist. Tähtsam kui viisakuste vahetamine Riias ja Helsingis peaks ju olema informatsioon, mida teeb majandusminister Kasahstanis. Oleks eriti vaja kuulda midagi tegevusest Brüsselis, sest Eesti pole ju SRÜ, vaid on Euroopa Liidu liige.
Vahepeal oli Riigikogus arutusel umbusaldus Savisaarele Keila-Joa suvila ostutehingu pärast. See leiti loomulikult olevat juriidiliselt korrektne. Sellised faktid vajuvad nagunii kiirelt poliitilise unustuse hõlma ja nende meenutamist peetakse pahatahtlikuks laimuks. See kehtib kindlasti ka presidendi legitiimsuse eitamise kohta. Pealegi oli Savisaar ju kohal, kui tema poolt mitte tunnustust vääriv president Ilves võttis vastu Inglise kuninganna.
Venemaal jätkub süsteemikriitikute likvideerimine. Varem oli mõnel siiski võimalus elu säilitada, kas vangilaagris või väljasaadetuna. Uues Venemaa ”demokraatias” rakendatakse aga üha rohkem Stalini printsiipi: ”Pole inimest, pole probleemi!” Viimaseks näiteks on Anna Politkovskaja mõrv, mida mõisteti Euroopas hukka valitsuste tasemel, mitte aga Eestis. Kas seda takistab Putini-Savisaare leping? Oli ainult natuke vastukaja ajalehtedes. Kõige tõsisemalt reageeris Arvo Pärt, keda hakati kohe süüdistama russofoobias.
Euroopa Liidu tippkohtumisel Lahtis, kus osales külalisena Putin, ei pääsenud ta sellest mööda. Lubas loomulikult teha kõik mõrvaloo selgitamiseks, st ainult näiliselt, aga tema avaldus on vajalik energiajanuste Euroopa liidrite rahustamiseks. Neile piisab sõnadest. Energia vallas on sõltuvus vastastikune. Selle ostmine on hädavajalik Euroopale, Venemaale aga müügi sissetulekud.
Vene delegatsiooni väitel olevat Putin kohtunud eraldi Ansipiga, kes aga seda eitab. Ta olevat siiski saanud rõhutada, et Venemaa käitumine Gruusias ei ole etteaimatav ega arusaadav – soovitas seda teiste liikmesriikide eeskujul lahendada rahumeelsete vahenditega. Tegelikult on see nii etteaimatav kui ka arusaadav jõudemonstratsioon, lähivälismaa poliitika Politkovskaja variant.
Nagunii hoiab Vene saatkond nagu varem Moskva valvur kompartei juhtkonnas silma peal Eesti meedial. Seekord ei saa keelata, küll aga takistada ja kritiseerida, näiteks viimati Gruusia puhul. Sel kombel võib Vene saatkond mõne aja pärast Eesti ajalehtedes avaldada vajaduse kohaselt ”objektiivseid” artikleid. Kas ollakse arvamusel, et Eestis elatakse ikka veel nagu ENSV päevil?
Ärkamisaja kiriku mõju
Järgnevalt Allan Pensa artiklile “Mis kasu on eestlastel ristiusust?” VES 28 sept.2006, tahaks omalt poolt väita, et see “kasu” hakkab silma siin ja sääl kui uurida murrangulisi perioode eesti ajaloos. Üks sarnane ajastu oli eesti ärkamisaeg.
Eesti ajaloos Ärkamisaega on tavliselt piiritletud aastatega 1860 kuni 1885. Selles ajavahemikus eestlased olid jõudnud enese äratundmisele kui eesti rahvas ja olid asunud teadlikult viljelema oma rahva kultuurilisi üritusi nagu esimene eesti laulupidu Tartus 1869. a., organiseerima laulu-ja puhkpillide koore, asutama koole ja teatriseltse ja ühinema ülerahvuslikes aktsjoonides nagu seda oli rahakorjandus eestikeelse gümnaasiumi, nn Aleksandri kooli asutamiseks.
On aga oluline meeles pidada, et sarnane rahvuslik eneseavaldus oli oma eeltõuke saanud vennastekoguduse liikumiselt, mis oli haaranud küllaltki suure osa eesti maarahvast alates 1740. aastast, millal esimesed vennastekoguduse esindajad Saksamaalt eesti aladele jõudsid. Vennaste-koguduse liikumine oli sisemiselt küll puht usuline tegevus aga tal oli üks unikaalne omadus: ta oli juhitud mitte pastorite, vaid ilmikute poolt. Seega teguvõimelised liht-inimesed, talupojad ja käsitöölised linnades, võisid ise oma juhtimise- ja organiseerimise võimeid kasutada ja arendada. Sellega kaasnes ka teatav hariduslik edasiminek, kuna vennastekoguduse juhtkond rõhutas lugemise ja kirjutamise oskuse arendamist, et inimesed oleksid võimelised piiblit lugema ja uurima. Ei olegi siis imestada, et ärkamisaja juhtivate tegelaste hulgas leidus silmapaistvalt palju pastoreid ja köstreid. J.V. Jannsen (1819-1890), esimese laulupeo organiseerija, laulu- ja mänguseltsi “Vanemuine” asutaja ja eestikeelsete ajalehtede “Perno Postimees” ja hiljem “Eesti Postimees” väljaandja, oli elukutselt koolmeister ja köster.
Teine väljapaistev ärka-misaja juht oli pastor Jakob Hurt (1839-1906), kes oli omal ajal akadeemiliselt üks harituim eestlane, omades teoloogilise hariduse Tartu Ülikoolist ja doktorikraadi Helsingi Ülikoolist. Eestist kutusti teda teenima suurt Jaani eesti luteri kogudust Peterburis, mille liikmes-kond oli üle 15 000 eestlase. Peale Dr. Hurda, pastorid Laaland, Mohrfeld, R.G.Kallas, Kurrikoff, j.t. osalesid aktiivselt ärkamis-aja tegevuses. Samuti Hugo Treffner, kes oli teo-loogilise haridusega mees. Kuna teatavad balti-saksa ringkonnad ei võimaldanud talle Eestis luteri pastor kohta, suundus ta pedagoogilisele alale ja asutas Treffneri poeglaste gümnaasiumi Tartus. Kool alustas tegevust 1884. aasta jaa-nuaris.
Kahtlemata üks laiema mõjuvõimuga ärkamisaja juht oli Carl Robert Jakob-son (1841-1882). Tema võrsus koolmeistri-köstri pere-konnast Tormas ja Carl Robert ise sai ettevalmistuse köstriametiks. Kaua ta oma köstri ametit ei saanud pidada, sest ta sattus vastuollu kohaliku luteri pastori ja mõisnikuga. Ta siirdus Pe-terburi, kus töötas saksa keele õpetajana ja hiljem koduõpetajana keiser Alek-sander II perekonnas. Pea-linnas elades tutvus ta eesti soost maalikunstniku Jo-hann Köleriga (1826-1899), kes oli slavofiil. Kuna Jakobsonil olid tugevad anti-baltisaksa vaated, siis võttis ta ka ise omaks sla-vofiilide poliitilise suuna, mille alusel ta nägi, et eesti rahvas võis oma rahvuslikke eesmärke saavutada toetudes tsaarivõimule ja võideldes balti parunite ja luteri pastorkonna vastu, mis tol ajal koosnes ena-masti sakslastest. Jakobson oma vaadetes, mida ta tagasijõudnult avaldas Eestimaale oma väga populaarse ajalehe “Sakala” veergudel, sattus vastuollu Hurdaga, kes propageeris koostööd balti-saksa ring-kondadega ja luteri kirikuga. Hurt rõhutas samuti vajadust arendada eesti rahvuskultuuri ja usulist elu. Jakobsoni rõhk oli polii-tiliste vahendite ja praktiliste-majanduslike võimete arendamisel toetudes tsaari -võimule. On võimalik, et Jakobson oleks oma vaateid muutnud, oleks ta elanud siis kui Aleksander III pani maksma tugeva venestamise programmi 1885. aastal, aga ta suri ootama-tult kolm aastat varem. Jakobson mõjutas kahtlematult suurelt eestlaste rahvustunde arenemist, kahjuks tema kompromissitu hoiak Hurda ja tema pooldajaskonna vastu lõhestas ärkamisaja eestlaskonna juhtkonda ja pidurdas rahvusliku töö sujuvat arengut.
Michael G. Viise,
peakaplan, emeeritus
Ellen Karm magistriks
Vastne magister Ellen Karm Seattle’ist. Foto: erakogu
Seattle’i eestlaskonnas sai hiljuti teatavaks, et üks meie kauane kaasmaalane Ellen Karm saavutas möödunud suvel magistrikraadi University of Washingtonis: Master of Arts International Studies – Russian, East European and Central Asian (MAIS). Kohe seejärel osales värske magister AABS-i (Association for the Advancement of Baltic Studies) poolt korraldatud 20. rahvusvahelisel Balti Uurimuse konverentsil 15.-17. juunil Washington, DC-s, kus ta esines ettekandega “Saksa-Venemaa veealuse maagaasi trassi mõju keskkonnale”. Ettekanne käsitles Venemaa ja Saksamaa ühiselt plaanitsetud 1200 kilomeetri pikkust maagaasi trassi Balti meres ja selle mõjust ümbruse keskkonnale, poliitikale ja sotsiaalökonoomiale. Mitmed teadlased tundsid huvi teema vastu ja küsitlesid hiljem esinejat.
Ellen Karm on Meinhard (Hiiumaalt, surnud) ja Aino (Narvast) Karmi tütar. Ta lõpetas University of Washington politoloogia B.A. kraadiga 1994. a. Ta töötas vahepeal mitmed aastad Palo Altos, Kalifornias “high tech” business law alal, kust tuli tagasi Seattle’i, alustades kaheaastast magistrandi õpingut. Ellen on alati võimaluse korral osa võtnud ka eestlaste üritustest.
Soovime uuele magistrile õnne ja edu.
Seattle’i eestlaste nimel
Enid Vercamer
Ülo Koger 80
Fotol laua taga: Sylvia ja Ülo Koger. Taga muusikud Maia Vahtramäe ja Vincent Sammel. Foto: Viktor Burkivski
Hiljuti Eestisse elama kolinud abielupaar Sylvia ja Ülo Koger kohtasid Tallinna Eesti Majas oma sugulasi ja tuttavaid. Oli Ülo Kogeri 80-nda sünnipäeva tähistamine.
Ülo Kogeri tervis on taastunud ja ilus kodu on rajatud Sakala tänaval asuvasse kortermajasse. Rõõmsas meeleolus tähistati juubilari 80-ndale verstapostile saabumist. Laua ümber istusid juubilari vend abikaasaga ja vennapojad peredega. Airi Vaga luges juubilarile ette koguduse õpetaja, praost Thomas Vaga läkituse. Oli liigutav moment. Pidutsejaid rõõmustasid abikaasa Sylvia poolt tellitud muusikud, kitarrist Vincent Sammel ja lauljanna Maia Vahtramäe, kes esitasid südantsoojendavaid eesti laule Valgrelt, Kikerpuult jt. Lauldi õnnesoovid juubilarile, kokku kõlasid shampanja ja veiniklaasid, vend Robi rääkis juubilari elukäigust, sooviti õnne ja nauditi Tallinna Eesti Maja suurepäraste kokkade valmistatud roogasid.
Oli rõõmus ja tore koosviibimine. Juubilari ja abikaasat pildistas oskustega fotograaf Viktor Burkivski. Palju õnne nii juubilarile kui ka ta abikaasale.
Kogerite aadress on: Sakala 18-11, Tallinn 10114, Estonia.
Airi Vaga
ERKÜ toetused suuremad kui mitmel eelmisel aastal
Sügishooaeg on alanud seltsides, organisatsioonides ja ka Rahvuskomitee tegevuses. Uues valitud Esinduskogus ja uues juhatuses, eesotsas uue esimehega, on uut entusiasmi ja tegevustahet. ERKÜ peamiseks sihiks on esindada Ameerika eestlasi ja toetada eestlaste tegevust võimaluste piirides, nii välismaal kui ka Eestis.
Kuigi paljud lahkelt annavad oma aega, et seda tööd edasi viia, on oluline saada ka rahalist abi paljude väärikate projektide toetamiseks, nagu eesti koolid, suvelaagrid, projektid lähiajaloo jäädvustamiseks, mitmesugused eesti seltside ettevõtted, organisatsioonide kongressid, jt.
Aastal 2006 olid abipalved Rahvuskomiteele eriti suured ja tähtsad. Kommunismi ohvrite memoriaalile Washington, D.C.-s, mille nurgakivi asetamise tseremoonia leidis aset juba septembris, annetas Rahvuskomitee eelmistele toetustele lisaks veel $5000. See monument on jääv meeldetuletus kommunistliku okupatsiooni terrorismist üle maailma. Teine suur annetus oli dokumentaalfilmile “The Singing Revolution”, mis käsitleb eesti ajalugu ja taasvabanemist. See on oluline ingliskeelne dokument tulevastele põlvkondadele. Filmi näidatakse Tallinnas detsembris 2006 ja hiljem Ameerikas. Rahvuskomitee juhatus leidis, et see on väärikas töö ja erakordne võimalus tutvustada Eestit maailmale. Raha oli vaja selle projekti lõpuleviimiseks ja ERKÜ toetas seda $20 000 võrra. Tallinna Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli endistele stipendiumifondidele lisasime $10 000. Mõlemad kõrgkoolid on edukad ja pakuvad palju oma suurenevale üliõpilaskonnale.
Samuti on ka meie regulaarsed annetused küllaltki suured. Peaaegu kolmandik Ühendatud Balti Ameerika Komitee sissetulekust tuleb Rahvuskomiteelt. See organisatsioon on Washingtonis hästi tuntud, esindades seal balti huvisid. Meie toetame ka Eesti Arhiivi igal aastal ja nüüdsest peale, lootes sellega toetada USA eestlaste uudiste häälekandja jätkuvat püsimist, ka Nordic Pressi, kes saadab VES ajalehti tasuta tähtsamatele organisatsioonidele Ameerikas, Eestis ja ka mujal.
Selle aasta jooksul oleme toetanud eestlust edutavaid prog-ramme $90 000 ulatuses. Et seda võimaldada, oli vajalik rahasid võtta ERKÜ “Rahvusfondist.” Püüame seda fondi hoida ja kasvatada tuleviku kulude katteks. Seepärast on väga oluline, et annetused oleksid küllaldased Rahvus-komitee töö edukaks jätkamiseks.
Eelnimetatu on ainult osaline ülevaade Rahvuskomitee tegevusest. ERKÜ järgmine korjandusaktsioon algab peatselt ja Rahvuskomitee ootab kõikide kaasmaalaste lahket toetust. See on vajalik meie töö jätkumiseks!
Varsti leiate korjanduskirja informatsiooniga postkastis. Võtke ette ja vastake kohe – lahke annetusega!
Tsekid palume kirjutada “EANC” nimele ja tagastada: EANC, Office of the Treasurer, 9814 Hill St. Kensington, MD 20895.
ERKÜ juhatus
Eesti on ülemaailmses pressivabaduse tabelis kuuendal kohal
Ajakirjanike õiguste eest seisev organisatsioon Piirideta Reporterid (Reporters Sans Frontieres – RSF) paigutas Eesti 24. okt. avalikustatud ülemaailmses pressi-vabaduse tabelis koos Norraga 6.-7. kohale.
Eelmise aastaga võrreldes on Eesti tabelis tõusnud, mullu oktoobris avalikustatud eelmises RSF-i tabelis oli Eesti 11. kohal.
RSF-i ajakirjandusvabaduse aruanne hõlmab 168 maailma riiki. RSF-i pressivabaduse indeks hindab eri riikides ajakirjandusele kehtestatud piiranguid. Mida vähem neid on, seda vabama ajakirjandusega on riik.
1.-4. kohta jagavad tabelis Soome, Island, Iirimaa ja Holland, kes kõik said RSF-ilt 0,5 punkti. Viiendal kohal on Tshehhi 0,75 punktiga. 6.-7. kohta jagavale Eestile ja Norrale andis organisatsioon kummalegi kaks punkti.
8.-9. kohta jagavad 2,5 punktiga Slovakkia ja Shveits. 10.-13. kohal on Ungari, Läti, Portugal ja Sloveenia. Belgia ja Rootsi jagavad 14.-15. kohta, Leedu ja Suurbritannia 27.-28. kohta.
Ameerika Ühendriigid on tabelis kukkunud üheksa koha võrra 53. kohale. Koos USA-ga jagavad 53.-56. kohta Botswana, Horvaatia ja Tonga, kellele RSF andis 13 punkti. Organisatsioon märkis Ameerika Ühendriikide tabelis langemist kommenteerides, et president George W. Bushi ja ajakirjanduse suhted halvenesid järsult pärast “terrorismivastase sõja” väljakuulutamist. RSF nentis, et 33 USA osariigi kohtud keelduvad tunnistamast meedia õigust hoida avalikustamast oma allikaid.
Venemaa asub 52,5 punktiga tabeli lõpuosas 147. kohal, viimasel kohal on Põhja-Korea.
Tabeli koostanud RSF loodi 1985. aastal, selle peakorter asub Prantsusmaal Pariisis.
Lisaks RSF-ile koostab igal aastal maailma pressivabaduse tabelit ka New Yorgis asuv Freedom House. Kevadel avaldatud FH pressivabaduse tabeli järgi jagas Eesti koos Bahama, Saksamaa, Monaco, Saint Vincenti ja Grenadiinide ning Ameerika Ühendriikidega kohti 17-22. VES/BNS
Eesti vajab kahte kuud gaasitrassi mõjude hindamiseks
Eesti tahab mööda Läänemere põhja kulgema hakkava Saksa-Vene gaasitrassi keskkonna-mõjude hindamiseks kahte kuud, mitte ainult kuut nädalat, nagu pakkusid gaasijuhet rajavad riigid.
“Eesti ja Soome valitsused sõlmisid 2002. aastal piiriülese keskkonnamõju hindamise kokkuleppe, mille kohaselt mõjustatavale riikidele tuleb anda kaks kuud ettepanekute esitamiseks. Sellest ettepanekust tuleb ka lähtuda,” lausus keskkonnaministeeriumi ase-kantsler Harry Liiv.
Pikema aja vajalikkus tuleneb Eesti kohustusest anda avalikkusele võimalus esitada kavandatava tegevuse ja piiri-ülese keskkonnamõju hindamise programmi kohta arvamusi.
“Eesti peab korraldama programmi nii avaliku väljapaneku kui ka arutelu. Seejuures on oluline, et avalikustamisest võtab osa ka arendaja esindaja. Avalik väljapanek peab kestma vähemalt kaks nädalat,” ütles Liiv.
Liiv rõhutas, et keskkonnamõju hindamise programmis tuleb esitada kavandatava tegevuse võimalikud alternatiivsed lahendused, mis seisneksid tehnoloogias, oluliste sõlmede tehnilises lahenduses ja muus sellises.
Eestil tuleb Põhja-Euroopa gaasijuhtme projekti piiriülese keskkonnamõju hindamise teemal konsulteerida Soomega, selgitamaks kas ja kuidas oleks võimalik Eesti-Soome ühiskomisjoni kaudu keskkonnamõju hindamise menetlust mõjutada.
Selle aasta 7. novembril toimub Kopenhaagenis Põhja-Euroopa gaasijuhtme projekti, uue nimega Nord Stream, piiriülese keskkonnamõju hindamise alane kohtumine.
Sellel annavad Venemaa, Saksamaa, Soome, Taani ja Rootsi ülevaate projekti hetkeseisust, arendajaga kohtumiste tulemustest, ametliku teavitamise protseduurist ning Espoo konventsiooni nõuete edasisest täitmisest.
Venemaa-Saksamaa gaasitrassi esimene osa peaks tööd alustama juba 2008. aastal. Praeguseks on gaasitrassist valmis selle Venemaa-poolne maismaa-osa.
VES/BNS
Suurbritannia kuninganna Elizabeth II tervituskõne
19. oktoobril 2006 Tallinnas
Teie Ekstsellents, ma olen teile (president Toomas Hendrik Ilvesele – toim) väga tänulik nende lahkete sõnade eest, samuti olen tänulik selle sooja vastuvõtu eest, mis mulle koos prints Philipiga Eestis osaks on saanud.
See on meie esimene visiit Eestisse, kuid me tunneme, et oleme juba sõprade seas.
Te kõnelesite ajaloolistest sidemetest Eesti ja Suurbritannia vahel. Meie jagatud ajalugu, eriti Eesti Vabadussõja ajal, on miski, mida me kunagi ei unusta – ja homme mälestame neid 112 Briti sõdurit ja mereväelast, kes andsid oma elu, võideldes Eesti eest. On väga sümboolne, et meie riikide vaheline mereväekoostöö taastub teie otsuses osta Briti mereväelt kolm miinijahtijat, millest esimese olete alati kestvas lahkuses otsustanud nimetada admiral Cowani järgi, kes juhatas Eesti kaitseväega kõrvuti võidelnud Briti ristlejate eskaadrit. Mul on hea meel homme (reedel – toim) üle anda selle laeva vapp.
Samuti ootan ma homset (reedest – toim) kohtumist teie kaitseväelastega, kes ühinevad varsti Lõuna-Afganistanis Briti vägedega. Ma tean, et see on teie jaoks üks suuremaid ettevõtmisi ja teie suurim piiritagune missioon, mille eest me oleme väga tänulikud. Eesti rahukaitsjad on teeninud väljapaistvalt Bosnias, Kosovos, Iraagis, Afganistanis ja mujal, tihti arvestatavas ohus, ja siiski, vaatamata traagilistele kaotustele ning vigastustele, pole teie kindlameelsus kunagi vankunud.
Teie Ekstsellents, iga Eesti külaline on igal juhul haaratud teie ajaloost ja modernsusest. Me oleme siin kaunis saalis, ümbritsetuna muinasjutulisest Tallinna vanalinnast, mis väärib igati oma staatust maailma kultuuripärandi osana. Samas sõitsin ma kõigest mõne hetke eest läbi teie kiiresti arenevast ärikvartalist, et jõuda teie pilkupüüdvasse ja moodsasse kunstimuuseumisse. Eesti rahva loovus, dünaamilisus ja optimism on nähtav kõikjal, seda on kinnitanud meie vestlused ning kuuldud lood. Selles näen ma tugevat sarnasust meie maade vahel: olles mõlemad õigustatult uhked oma kultuuripärandile, teame, et me ei saa jääda kinni minevikku, vaid peame ammutama sellest jõudu vastamaks tuleviku väljakutsetele.
Eesti areng on pärast iseseisvuse taastamist olnud muljetavaldav. Teie ettevõtlik meel, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia innovatiivne kasutamine ja avatud ning läbipaistev majandus-kliima on kaasa toonud tohutu kasvu, mida hoogustavad rahvusvaheline kaubandus ja investeeringud. Ma olen rõõmus, et kaubandussidemed Ühendkuningriigiga on sellele kaasa aidanud. Prints Philip sai osa selle säravast näitest, avades täna pärastlõunal Briti kapitalil põhineva tehase, kus tal oli võimalus arutada tulevikuarenguid sel aastal oma kümnendat sünnipäeva tähistava Briti-Eesti Kaubanduskoja liikmetega.
Teie Ekstsellents, ma olen paratamatult mõelnud sellele nädalale, mille jooksul külastasin ka Lätit ja Leedut, maid, mis on teiega jaganud mitmeid 20. sajandi ajaloo musti lehekülgi. Ma olen näinud kolme väga erinevat maad, kuid ka üht ühist omadust. See on murdmatu vaim, mis aitas hoida üleval iseseisvuse leeki, vaatamata ka kõige halvemate aegade katsetele seda kustutada. Just see vaim on juhtinud kiireid poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi teie maades. Muutusi, mida ei saa mõõta lihtsa statistikaga, vaid vabaduse, rahu ja õitsenguga, mis on nüüd teie rahvaste päralt.
Teie Ekstsellents, ajalugu dikteeris, et suhted meie riikide vahel kannatasid pika ja sunnitud eraldatuse all. Kuid nüüd, partneritena Euroopa Liidus ja liitlastena NATO-s, oleme lähedasemad kui kunagi varem ning valmis üheskoos vastama 21. sajandi väljakutsetele. Ma soovin teile ja teie rahvale õnne ja edu, ning kutsun teie külalisi ühinema minuga toostiks:
Eesti Vabariigi presidendile ja Eesti rahvale!
Euroopa Parlament nõuab Venemalt ajakirjandusvabadust
Euroopa Parlament võttis 25. oktoobril Strasbourgis toimunud täiskogu istungil vastu resolutsiooni Euroopa Liidu ja Venemaa suhete kohta. Resolutsiooni algatamise tingis vene sõltumatu ajakirjaniku Anna Politkovskaja tapmine 7. oktoobril 2006.
Resolutsiooni ühe algataja, Euroopa Rahvapartei ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni (ERP-ED) liikme Tunne Kelami sõnul on poliitiliste oponentide mõrvad muutunud Venemaal peaaegu rutiiniks. “Resolutsiooni üks järeldusi on arusaam, et Venemaast on saanud ajakirjanike jaoks surmatoovamaid riike maailmas Iraagi ja Afganistani järel,” lausus Kelam. “Erakordset muret põhjustab see, et tapjaid, kes näivad enamasti tegutsevat lepingulist ülesannet täites, pole praktiliselt kunagi tabatud. Taoline olukord on tekitanud karistamatuse õhkkonna”. Sellise sündmuste jätkumine, nagu seda osutab Itar-Tassi kommertsdirektori Voronini tapmine 16. oktoobril, avaldab Tunne Kelami arvates Venemaa mainele laastavat mõju, eriti olukorras, kus Venemaa on esmakordselt asunud Euroopa Nõukogu eesistuja kohale.
Euroopa Parlament soovitab asetada inim-õiguste ja sõnavabaduse probleemid kesksele kohale igas edasises Venemaaga sõlmitavas leppes ning luua selge süsteem nende lepingupunktide täitmise jälgimiseks.
Tunne Kelami sõnul on resolutsiooni üks põhiees-märke saata Komisjonile ja liikmesriikidele sõnum, et nad asuksid Venemaaga ettevalmistatava uue partnerlus- ja koostööleppe käigus põhimõttelisele seisukohale, käsitades inimõigusi ja sõna-vabadust olulise eeltingimusena tulevase koostööleppe sõlmimisel. “Kahjuks muutus see seisukoht eri rühmade kompromisside käigus mõnevõrra ähmasemaks, kuid parlament nõuab siiski uues lepingus Euroopa standarditele vastava ajakirjandusvabaduse tagamist”, tõdes Tunne Kelam.
Strasbourgis vastuvõetud resolutsiooni toetasid koos Euroopa Rahvaparteiga sotsiaaldemokraadid, liberaalid, rohelised, Isamaade Euroopa fraktsioon ja vasakpoolsed.
VES/europarlament
Erinevad põlvkonnad
Karl Polikarpus, minu pojapoeg, kes sündis Eestis, saab novembris kaheaastaseks. Minu poeg Eerik aga on tagasi USA-s, tema lapse ema Triin alles lõpetab keskkooli ja töötab selle kõrvalt. Eerik ja Triin olid kõigi lähedaste meelest liiga noored, et saada lapsevanemaiks.
Eelmisel suvel jaanipäeva paiku kukkus Eerik puu otsast alla ja vigastas selgroogu, õnneks jäid närvid terveks ja ta ei jäänud halvatuna voodisse lebama. Haigus oli üks põhjusist, miks ta läks tagasi USA-sse oma ema juurde elama.
Tavaliselt on ikka vanaema see, kes hoolitseb lapselapse eest, kui vajalik. Karli vanaema aga töötab Soomes. Nii kasvatavad Karli tema emapoolsed vanavanaema ja vanavanaisa, saades sellega suurepäraselt hakkama. Nad on pensionärid, elavad moodsas kahepereelamus ja neil on nii aega, tahtmist kui ka tervist lapsega tegelda.
Paljud visionäärid on avaldanud arvamust, et põlvkondadevaheline lõhe laste kasvatamisel suureneb. Tulevikus kasvatavadki lapsi vanavanemad. Miks? Sest neil on aega seda teha. Tänapäeval aga on üha selgem, et isegi vanavanemad on tööga liiga hõivatud, et lapselastega tegelda.
Seoses inimkonna vananemisega ja elukalliduse järsu tõusuga vajab ka laste kasvatamine üha rohkem vahendeid. Pole ju mingi saladus, et mida rikkam on ühiskond, seda vähem sünnib lapsi. Kuid raha kõrval on olulisel kohal ka aeg.
15 aasta jooksul, mil Eesti on jälle vaba olnud, on nii noortel kui vanadel jälle avanenud võimalus reisida, näha maailma. Euroliiduga ühinemine andis võimaluse töötada väljaspool Eestit. Pole siis imestada, et paljud Eesti pered on lükanud laste saamise kaugemasse tulevikku. Sündivus on alanenud kõikjal Euroopas, ka Venemaal. Võib-olla peaks Eesti olema esimene riik, mis toetab vanavanemaid, kes aitavad kasvatada oma lapselapsi või lapselapselapsi. Seda enam, et praegu on kogu Eestis puudu lasteaiakohtadest ja lasteaiakasvatajatest. Nii võivad noored saada lapsi ja ikkagi käia tööl, õppida või reisida ka laste kõrvalt. Pealegi on enamikus Eesti peredes sunnitud töötama mõlemad vanemad, et perekonna eelarvega välja tulla.
Esmapilgul võib minu idee tunduda radikaalsena, kuid järele mõeldes peab tunnistama, et nii on asjad olnud ennegi. Näiteks siis, kui agraarühiskond kadus, asemele tulid suured linnad ja eeslinnad. See oli aeg, mil vanavanemad saadeti vanadekodudesse lihtsalt selleks, et nad jalust ära saada. See juhtub praegu Eestis. Taluperedes aga olid oma tavad, seal olid kõigil oma kindlad kohustused. Ka lapsel polnud võimalik tunda igavust ja tal ei lastud niisama ringi lipata. Kõigil olid oma kohustused, millest polnud pääsu. Ka siis oli laste järele vaatamine vanavanemate hooleks, sest neil polnud jaksu teha raskemaid töid.
Iga kord, kui ma külastan oma pojapoega, näen ma, kui hoolsad on Karli vanavanavanemad ja kui palju armastust nad suudavad väikesele poisile anda. Karli pärast pole mul mingit muret, minu ainuke mure on see, et ta vanavanavanemad elaksid tervete ja muretutena võimalikult kaua.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Kuidas Eesti püsima jääb
Marek Strandberg Põlva ökomessil.. Foto: Postimees
Roheline visionäär Marek Strandberg pakkus Põlva ökomessil nägemuse sellest, kuidas inimesed saaksid ökokodudes elades kaasa aidata rohelise Eesti püsimisele ning samaaegselt lahendada Eesti iibeprobleemi. Villu Päärti artikkel ilmus Postimehes 23.10. 2006.
See plaan keeraks Eesti elus uue lehekülje. Roheline mõtleja Marek Strandberg ei klõpsi ettekandeslaide tuimalt edasi nagu tavaline powerpoint-mees.
Ta sirgeldab ekraanile pliiatsiga pidevalt märksõnu, numbreid ja tegelasi juurde. Või tõmbab maha. Vilunud karikaturistikäega.
Kuid idee, mida ta jagab mitu korda päevas ja tuhandetele inimestele, pole kaugeltki karikatuur. Pigem utoopia. Või võta siis nüüd täpselt kinni.
Strandberg sirgeldab Põlva kultuurikesku-ses esimesel ökofestivalil “Rohelisem elu” pilti sootuks uuest Eestist.
Kütame õhku
“Praegu jõuab põlev-kivist saadud energiast elektripirni 14 protsenti ja teist samapalju kaob liinides,” räägib ta. “Üheksa miljardi krooni eest kütame me Narva veehoidla vett ja õhku. Meil on ühine rahvuslik huviala – õhu kütmine.”
Et sellest suurejooneli-sest raiskamisest loobuda, eesti rahvas jälle kasvama panna ning looduse kurnamisest loobuda, peaks käima lükkama hiiglasliku kodukava.
“Ahvatleme inimesi ehitama kodusid, mis on suutelised vastu võtma maksimaalselt päikeseenergiat ja kasutama seda hoonete kütteks,” räägib ta.
Kodusid, mis sisaldavad mikrojõujaamu – jaama kütus on puit, gaas, veel parem kui Eestis toodetud sünteetiline gaas. Seda maagaasiga sarnase kütteväärtusega gaasi saab toota biomassist, puidu- või põllumajandusjäätmetest. Jõujaam toodaks nii elektrit kui soojust.
Esmalt ei pääse siiski ka põlevkivist. Kuid… “Eesti majanduskasvust moodustab praegu ainult 3,4 protsenti põlevkivienergiasektor,” osutab Strandberg. “Eesti keskkonnamõjust on põlevkivitööstuse osa 95 protsenti. Majanduslikult väike sektor tekitab tohutult terviseprobleeme, sotsiaalseid probleeme.”
Strandbergi ökomajad peaksid kulutama umbes 50 kilovatt-tundi energiat ruutmeetri kohta aastas. Maja olgu ehitatud loodussäästlikest materjalidest. Kui maja on valmis, peavad elanikud tõestama, et suudavad maja viis aastat loodussäästlike reeglite järgi hallata.
Kui pere on viis aastat niimoodi loodust säästes elanud, maksab riik neile iga elaniku kohta kinni sellest kodust 20 ruutmeetrit.
Nii käiks elu Strandbergi plaani järgi. Viie aasta pärast 20 ruudu eest 300 000 krooni peo peale.
Siit tuleb idee suurim iva. “Loomulikult ei taha kaks noort oma sajaruutmeetrisest majast vaid osa eest riigilt raha saada. Et rohkem raha saada, tuleb lapsi teha. Kui teha viie aastaga kolm last, saaks raha juba saja ruudu eest.”
Teine variant on ka – noor pere võtab enda juurde elama vanemad või vanavanemad. Ka see säästab loodust, kui elada üheskoos ökomajas.
Strandbergi visiooni järgi võiks järgneva 20 aastaga selliseid ökokodusid Eestisse ehitada 150 000.
See maksaks tema arvutuste järgi 300–450 miljardit krooni. “Tühine summa, kui arvestada, et see kava muudab terve põlvkonna käitumist ning selle perioodi Eesti riigieelarvete summa võib olla 5–7 triljonit krooni.”
Loodab majandusbuumile
Raha tuleks majandusbuumist, sest ökokodude ehitamine, ökomaterjalide tootmine tooks riigile nii palju eelarve ülejääki, et ei jäägi muud üle kui need ökoelanikele laiali jagada.
Strandberg lisab, et idee pole mõeldud vaid eramajadele ning mitte ainult uute majade ehitamiseks.
Ka vanu maju saab loodussäästlikuks remontida. Vana Lasnamäe paneelmaja saab soojustada, panna katusele päikesepatarei ja keldrisse iseseisva jõujaama. “Kuigi paljud Lasnamäe majad on tehniliselt sellises seisus, et neist pole enam asja.”
Inimesed saavad vana kortermaja ökomajaks ümber ehitades end aastakümneteks võetud laenu orjusest vabaks osta, sest riigilt saadud rahaga võib laenu tagasi maksta.
Kui Strandberg Põlva ökomessil oma sõnumi ette kandis, tõstsid kohalikud lärmi – mis meie metsikust loodusest siis saab, kui kõik linnadest välja ökomajadesse kolivad?!
“Ega nad siia põldu pidama ei tule,” rahustas Strandberg.
Marek Strandbergi idee:
• Ehitada 20 aasta jooksul Eestis 150 000 ökokodu.
• Riik maksaks majas iga elaniku pealt, kus on säästlikku elustiili järgitud viis aastat, 20 ruutmeetri ehitushinna tagasi.
• Ökokodud kasutaksid maksimaalselt kohalikku maasoojust, päikeseenergiat, biomassi.
Toomas Kuter – Eesti multitalent vallutab maailma
Vasakult Juta Kurman, Toomas Kuter ja klaverisaatja Katrin Peitre pärast edukat kontserti NY Eesti Majas. Foto: Jaan Kuum
21. oktoobril esines NY Eesti Majas väga eduka kontserdiga bariton Toomas Kuter Pärnust. Avaldame siinjuures temaga pikema intervjuu, mille autor on Aino Siebert Saksamaalt.
Tutvusin Toomasega juhuslikult mõni aasta tagasi. Ta on inimene, kes jääb kohe oma avatuse ja soojust õhkuva auraga meelde. Hiljem lugesin tema raamatuid ja avaldatuid artikleid. Külastades Pärnut märkasin, et kodulinnas tunneb kirjanikku literaati ja lauljat igaüks, temast on pea et võimatu mööda minna. Toomas Kuter on isiksus, kes filosofeerib elu ja inimeste üle ning kes oma kunstiga teeb teisi õnnelikuks.
Literaat Toomas Kuter on mitmete kirjanduskonkursside võitja ja laureaat. Põhiliselt kuuluvad tema loomingulisse ampluaasse muinasjutud, novellid ja lüürika.
Seni on tema sulest eraldi raamatutena ilmunud muinasjutukogu ”Poiss ja Unenägu” (1994), muinasjutt ”Jaheda hinguse lugu” (1995), muinasjutt ”Täis-kuutüdruk” (1996), ”Pärnu kirjarahva antoloogia” (üks koostajatest, 1998), lüürika kogumik ”Armastusse minek” (2002), “Stihi i skazki” (vene keeles, Sankt-Peterburg, 2003), muinasjutukogu “Südame latern” (2004).
Koostöös helilooja Andranik Kechekiga on valminud muusikaline muinasjutt “Ununenud muinaslugu” (2002), koostöös helilooja Jüri Dmitrieviga vokaaltsükkel “Armastusse minek” (2004).
Ta kirjutab ka kontserdiarvustusi, raamatututvustusi ja artikleid erinevatele Eesti väljaannetele.
Sa oled mitmekülgne mees – kirjutad, laulad ja organiseerid. Kust tuleb see energia?
Elu on mind tõesti pannud mitme erineva muusa teenistusse. Mis puutub kirjutamisse ning musitseerimisse, siis ega see tegevus iseenesest just väga palju energiat ei võta, pigem annab. Loomingu paradoksaalsus peitubki andmise-võtmise vahekorra saladuslikus kooskõlas ning ilmselt on just see üks oluline faktor, mille läbi loome-inimesed ja nende kuulajad-vaatajad vastastikust rõõmu tunnetavad.
Kõige rohkem närvikulu ning aega võtab organiseerimine ja töö iseendaga, mis on aga äärmiselt oluline, kuna läbi selle on võimalik iseend vormis hoida. Ja sugugi mitte ainult vokaalses mõttes.
Mulle meeldivad siirad ja naeratavad inimesed, need, kes julgevad teineteisele silma vaadata ning kes vesteldes pilku kõrvale ei pööra. Siiras, otsekohene ja aus pilk on indikaator, mille läbi tunned ära ja saad aru, kellega tegu. Üldiselt olen sensitiivne natuur ja taban inimese olemuse ruttu ära.
Seega jõudu saan toredatest inimestest, kellega on õdus koos olla, keda võib vahel õelikult-vennalikult kallistada ning kellega on mõnus istuda ning aeg-ajalt elu suurte saladuste üle polemiseerides punast veini nautida.
Põlise pärnakana oled südamega igal teisel aastal seotud Klaudia Taevi nimelise noorte ooperilauljate konkursiga. Miks just Klaudia Taevi nimeline? Ehk millist rolli mängis see daam Sinu elus?
Klaudia Taev oli minu esimene lauluõpetaja, kelle juures 15. aastasena alustasin. Tema tööd iseloomustas kvantiteedi ja kvaliteedi orgaaniline suhe. Taev tähendas Pärnu muusikaelus ja Eesti muusikakultuuris täiesti omaette ajajärku. Tema õpilaste loetelu läheks pikaks, kuid temalt võtsid tunde Urve Tauts, Viktor Gurjev, Silvia Vestmann, ning isegi legendaarne Georg Ots. Klaudia Taevi kodu oli tollases Pärnus omaette muusikaline oaas, kus käisid koos paljud kultuuriinimesed.
Mina alustasin 1981 ja olin üks Klaudia Taevi viimaseid õpilasi. Hiljem jätkasin Tallinnas, Estonia teatri omaaegse solisti ning hiljem tippkontsertmeistri Therese Raide juures.
Klaudia Taev oli soe ja emalik inimene. Samas otsekohene ja aus. Nooruses kaotas Taev hääle, mistõttu asuski pedagoogiametit pidama.
Konkursile sai alus pandud 1996. aastal, mil Klaudia Taevi meie hulgas enam ei olnud. Ning tõepoolest mõtlesime seda üritust ellu kutsudes teha kummarduse õpetajale ning tänaseks on elu näidanud, et idee õigustas end. 2001. aasta konkursi patrooniks oli kuulsa Miliza Korjuse tütar, tollane Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis Tema Ekstsellents Melissa Wells.
Ent konkursi kohta saab rohkem infot meie koduleheküljelt, milleks on http://www.xxiso.ee/competition
Kuid ka Kuressaare ooperipäevade organiseerimisel oli Sinu sõrm mängus…
Päris nõnda öelda ei saa. Olen Kuressaare ooperipäevadel publikupoole peal olnud nende algusaegadest. Sel aastal juhtisin seal aga kahte ooperigalat. Veel juhtisin möödunud suvel Pärnu David Oistrahhi festivali ooperigalat “Venemaa kuldsed hääled” mida dirigeerisid Neeme Järvi suveakadeemia dirigendid ja ka Neeme Järvi ise. Need olid meeleolukad kontserdid.
Sa laulad ja esined palju Venemaal. Neeme Järvile on tehtud etteheiteid, et ta tegeleb liiga palju Vene muusikutega. Kuidas suhtuvad Vene muusikud Eesti iseseisvusesse? Millised isiklikud kogemused on Sul Putini riigist?
Alates 1998. aastast olen tõesti Vene kultuuriga päris tihedalt seotud. Mul on vene intelligentsi hulgas palju sõpru. Kokkupuuted ja koostööd on alati olnud südantsoojendavad. Vene intelligents on Eestimaast alati lugu pidanud ja nad on Eesti iseseisvust toetanud.
Kultuurirahvas on omavahel alati suhelnud. Loomeinimeste jaoks on esikohal looming ja kunst, sestap ei teki tühiseid nääklemisi. Mulle meeldib Moskva, ma armastan seda linna, ent samavõrd armastan ma ka New Yorki, sest just New York on üks meie planeedi säravamaid pärleid. Ka Pariisi armastan, kuid siiski vähem ning muidugi oma kallist, kaunist Pärnut. Selles linnas ma sündisin ja selles linnas ma kord ka suren.
Viimane kord käisin Moskvas selle aasta septembris, Suure Teatri hooaja avamisel, vaatasin Tshaikovski “Jevgeni Oneginit” ning sain sellest tohutult positiivse muusikalise elamuse. Kirjutasin tollest esietendusest ka Eesti kultuurilehes “Sirp”.
Ees ootavad kontserdid Sankt-Peterburis, ka minu muinasjuturaamatu “Südame latern” tõlke “Svetilnik serdtsa” väljaandmine.
Sa ei kirjuta mitte ainult muusikakriitikat, vaid ka raamatuid. Tänaseks on eesti keeles ilmunud kuus erinevat teost. Sinu raamat “Poiss ja Unenägu” ilmub peatselt ka soome ja prantsuse keeles. Millest Sulle meeldib kirjutada, millist sõnumit soovid maailmale saata?
Olen kirjutanud põhiliselt muinasjutte ja luuletusi ning tegelikult peangi end ja ka mind peetakse muinasjutuvestjaks. Ja nagu muinasjuttudes ikka, on tegu vaekausi vaagimisega valge ja musta, hea ja kurja, ilusa ja inetu vahel, kuid mitte ainult.
Minu muinasjutud on mõeldud täiskasvanutele, sest nemad vajavad muinasjutte ja romantikat ning ma loen oma missiooni täidetuks, kui mõni minu muinasjutt aitab mõnel täiskasvanud inimesel iseenese tegeliku mina taas üles leida. Carpe diem! Ela igale imelisele päevale selles imelises ning muinasjutulises eksistentsis.
Minu looming on kiidulaul armastusele, romantikale, iseolemisjulgusele ja aadellikele aadetele. Kuigi hingelt demokraat, olen loomult monarhismi pooldaja. Globaalses tegelikkuses ei välista üks teist.
Vahel vajan ka ise muinasjutte, siis loen kas Saint-Exupery “Väikest printsi” või Hesset või Oscar Wilde’i või… Hesse on geniaalne – kui palju sügavust, milline mõtete kaskaad ning millised allhoovused. Ja loomulikult Tove Janssoni “Muumitrollid”. See raamat on palju targem, kui keeruline filosoofia ja psühholoogiaõpikud. Ainult seda peab oskama tunda ning seda peab aduma. Nii nagu Rebane Väiksele Printsile ütles, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu.
Samuti leian ning jäädvustan seda ka oma loomingusse, et kõigil inimestel siin, selle maailma päikese all on õigus oma isikupärale ning mitte kellelgi, mitte ühelgi jõul pole õigust seda isikupära muuta, halvustada, ümber teha või õõnestada. Ühel hetkel pöördub taoline tegu teo sooritaja enese vastu. Jumal on nõnda tahtnud ja nii see toimibki!
Oma kirjutistes pöörad Sa palju tähelepanu sõprusele. Tihti on räägitud, et Eesti sotsiaalne kliima on külmenemas. Seega, kas Eestis väärtustatakse üldse enam sõprust selle sõna klassikalises tähenduses või on sõprusest saanud ainult ärakasutamise sümbol ametiredelil üleskiibitsemiseks?
Mina usun inimesse ja olen seda meelt, et inimesed on tegelikult paremad, kui me arvame. Üleüldse olen loomuselt positivist ning adun meelsamini elu päikeselisemat poolt. Minule on inimeste ärakasutamine vastik. Leian, et mees peab ikka ise mees olema. Aga ega minu arvamus pea maailmas tähtsaim olema. Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi, kusjuures kõigil neil on tegelikult õigus.
Tean, et Sa esined varsti New Yorgis. Millal täpselt? Sa ei ole USA metropolis sugugi esimest korda. Milliste muljetega tulid tagasi 2006.aasta aprillis?
Ma armusin New Yorki ja arvan, et see on minu linn. Sõnadesse on seda tunnet raske panna, kuid New Yorgis ja Ameerikas võib inimene vabalt hingata. See on mingi eriline psüühiline seisund, mis seal tekib ja ma naudin seda. Mulle meeldib Ameerika ja ka kultuuri on seal piisavalt palju, kuigi mõned püüavad vastupidist väita.
See on eriline linn, kus keeb ja pulbitseb igas mõttes täisväärtuslik elu. Kuigi suurlinn võib vahel väsitav olla ning siis igatsed südames koduse ning mõnusa Pärnu järele. Samas Pärnus olles ei jäta Manhattan sind maha. Osa minu südamest on alatiseks New Yorgis.
21. oktoobril annan New Yorgi Eesti Majas soolokontserdi. Klaveril saadab mind Katrin Peitre, kes on õla alla pannud ka Taevi konkursside korraldamisel. Programmis kõlavad Eesti heliloojate kammerlaulud, saksa liedi’d, romantikute looming, aga ka Ameerika heliloojate soolopalad. Loodan muidugi soojale vastuvõtule, seda vajab iga artist. Kontserdi korraldab Eesti Helikunsti Keskus USA-s ja proua Juta Kurman, kes on ise eriline ja erilise saatusega karismaatiline persoon. Sellised inimesed on maa soolaks!
Küsis Aino Siebert
Lahendust nõudvaid olukordi
Vanemuis Eesti Selts soovib välja anda raamatut “Väliseesti Teater” ja minu kätte on sattunud üks kirjadest, mida aseesimees ja seltsi kirjastuse juhataja Valter Haamer on kirjutanud käesoleva aasta märtsis ERKÜ-le (Eesti Rahvuskomitee Ühendriiges). Toon alljärgnevalt sellest väljavõtte:
“Tartu Ülikooli teatriloo dotsent Ants Järv hakkas 1950. aastatest alates jälgima Ameerika Hääle eestikeelseid saateid, kus vahel räägiti teatritestki. Nii hakkas tal kujunema, esialgu küll väga ähmane, pilt väliseestlaste teatrist. Ajapikku kogunes tal ka mitmesuguseid kirjalikke kilde, viiteid, koopiaid jm. Ainega tegelemise tulemusena valmis tal õppevahend “Väliseestlaste teater ja draama” (Tartus 1991). Kiiruga kokkupandud raamat pälvis nii asjalikku kriitikat kui ka heatahtlikku tunnustust. Sooviti ka uut ja täiendatud trükki. Autoril tekkis uusi kirjakontakte üle maailma, talle saadeti allikmaterjale ja juba taasiseseisvunud Eestis kohtus ta mitmete teatritegijatega. Aastatuhandete vahetusel asuski autor kogu materjali vormistama raamatuks. See töö oli raske, sest kirjutamise käigus tekkis vajadus hankida täiendavaid materjale, kuid need olid üle maailma laiali. Tänu aastate jooksul kogutud materjalile ja paljude väliseestlaste saadetud materjalidele on valminud 540-leheküljeline käsikiri, mis ootab raamatuks saamist ja raamatuna maailma jõudmist. “Väliseesti teater” on üles ehitatud järgmiselt: Sissejuhatus. Lähinaabrite juures. Saksamaa. Rootsi. Inglismaa. Ameerika Ühendriigid. Lõuna-Ameerika. Kanada. Austraalia. Kokkuvõte. Lühendid. Isikunimede register.
Raamatu kirjastamise võttis enda peale missioonitundest kantuna Vanemuise Selts. Väljaandmise eelarve on 160 000 krooni. Pool on vajalik trükiks ettevalmistamiseks, teine pool trükkimiseks ja realiseerimiseks s.h. reklaamiks. Viimase kahe aasta jooksul on Eesti Kultuurkapitalilt saadud selleks 33 000 EEK ja Hasartmängude Nõukogult 10 000 EEK. Trükikuludeks kahjuks puudub 80 000 krooni, kuid sellest 15 000 loodame saada raamatu müügist. Seega on puudujääk 65 000 krooni. Arvestades, et ühe eksemplari hind tuleb üle 500 krooni, ei ole siinsete pensionieas ostjate hulgas kuigi palju ostjaid ja rikaste raamatuhuvi on väga tagasihoidlik. Ei ole ka ettekujutust kui palju väliseestlasi on valmis seda ostma. Ettetellimist ei saa välja kuulutada, kuna puudub tagatis trükikulude katmiseks. Aastatel 2004 ja 2005 pöördusime toetuse saamiseks ka Ülemaailmse Eestlaste Kesknõugogu (ÜEKN) poole, kuid vastust pole tänaseni saanud.”
Kuna sellest midagi ei ole avaldatud meie väliseestlaste meedias, tahaksin siinjuures pöörduda nii ÜEKN-i kui ERKÜ juhatuste poole küsimusega:
Kas on arutatud seda küsimust? Mis on selleks ette võetud? Kas on uuritud lähemalt raamatu sisu? Kas on abiraha saadetud? Peaasi, kas on kirjadele ka vastatud? Meie organisatsioonide juhatustest käivad isikud sageli Eestis, kas on nad kontakti võtnud ja lähemalt käsikirjaga tutvunud? Eriti kuna tänavu oli Estonia Teatri juubel ja aasta algul leidis aset suurem ÜEKN-i koosolek Saksamaal, kus oldi kõigist maailmajagudest kokku tuldud – kas seal oli ka päevakorda võetud sellise raamatu ilmumise abistamine, sest see hõlmab ju kõiki väliseesti teatreid?
Sellise suure kulutustega koosoleku ja muu abistamise suhtes ei ole ÜEKN avaldanud ka tegevus-majandusaruannet, mida näiteks teeb Estonian American Fund. Ka ERKÜ annab igal aastal teada, milliseid organisatsioone ja projekte on abistatud.
Kas pole meie katusorganisatsioonidel kohustuseks rahvale teadvustada, kuhu nende annetustest saadud rahad lähevad? Kuigi ma pole tuttav raamatu sisuga, tundub, et ajal mil väliseestlaste tegevuse talletamine ja USA eestlaste ajaloo raamatu ilmumine venib, oleks hea näha, mida väljaspool meie ühiskonda on suudetud teha selle heaks, et jäädvustada meie nii olulist ala pagulusaja ühistegevuses nagu olid seda teatrid.
Aime Andra
Annetusi võib ka otse üle kanda Vanemuise Seltsi pangaarvele Hansapangas # 1120072645
* The Front Page reports on the hisoric visit of HRH Queen Elizabeth II to Estonia. A huge crowd of about 10,000 people and a large choir of 600 gathered to greet the Queen, sending up a cheer as she took the podium. The scene was worthy of a rock-concert, as people crowded the ramparts to greet the UK monarch. The article describes the concert and songs performed by the choir.
* The second item on the front page shows members of the Seabrook Estonian community gathering as they kick off another season of events.
* Ilmar Mikiver discusses a theme with variations. Although the musical form is common, such a notion is not common with politics. Mr. Mikiver cites an analysis, though, that claims that democracy is precisely that. Even nations thought to be authoritarian (Cuba, Zimbabwe, etc) can be thought of as democratic, although their democracy is veiled by a leader who uses it to his advantage. Mr. Mikiver disagrees, and makes an argument for only two democracies: developing democracies and masquerade democracies. Developing democracies adapt to ensure freedoms and rights are upheld in all situations. Masquerade democracies use the guise of democracy to further the aims of one person. Russia and Putin are used as an example.
* The speech of HRH Queen Elizabeth II is given, translated into Estonian, on page 2. In her speech, the queen praises Estonia for its “entrepreneurial spirit.”
* Vello Helk discusses the aftermath of the presidential elections. As the left has thrown doubt on the legitimacy of the elections and the media concentrates on the activities of the new President, Mr. Helk asks whether the activities of Mr. Savisaar deserve some coverage, too. His visit to Kazakhstan is an example. Only the cooperation agreement between the countries’ postal systems was ever discussed.
* The Art and Culture page has an interview with Estonian baritone Toomas Kuter. Mr. Kuter recently performed at the Estonian House in New York. But Mr. Kuter is also a writer, whose works have garnered him many commendations and awards. This multi-faceted man is posed questions by Aino Siebert, who conducts the interview in Germany.
Estonian President Attends Events Marking Hungarian Revolution Anniversary
ER/ves – Estonian President Toomas Hendrik Ilves flew to Hungary to attend events marking the anniversary of the 1956 revolution and uprising against communism and the Soviet Union.
Mr. Ilves attended a gala night at the national opera and a banquet President Laszlo Solyom and Prime Minister Ferenc Gyurcsany gave for visiting heads of state at the Museum of Fine Arts.
The Estonian President, together with Hungarian leaders and other visiting dignitaries attended a flag-raising ceremony in Kossuth Square in Budapest and laid flowers at the memorial to victims of the 1956 revolution.
The Estonian head of state was scheduled to view the exhibition “A Tribute to the Heroes of 1956” and attend a ceremony dedicated to the 1956 Declaration of Freedom in the parliament building.
The 50th anniversary of the Hungarian revolution and fight for freedom is expected to bring to Budapest numerous heads of state and government, public figures and historians from across the world, among them presidents of Estonia, Latvia and Lithuania, the secretary-general of NATO and president of the European Commission.
The popular uprising against the Communist government was crushed when the Soviet Union sent in tanks to ensure that Hungary remained in its sphere of influence.
Russian Democracy Is Weakening – Estonian PM
ER – Russian democracy is weakening, the Estonian prime minister said ahead of a meeting of European Union heads of state and government in Lahti, Finland.
The current situation in Russia is not good for democracy, Andrus Ansip said.
The premier acknowledged that good trade and energy relations with Russia are essential for the bloc, but added that a balance between EU values and economic interests needs to be struck in cooperation. The relationship has to be predictable, he said.
“The way Russia is treating Georgia is not predictable at this point. We want the EU to help solve those problems,” Ansip said.
President Ilves’ address to HM Queen Elizabeth II
The Queen and President toast.HRH Prince Philip is standing on the left and Mrs. Ilves on the right.
Photo:Ministry of Foreign affairs
Your Majesty,
Your Royal Highness,
Excellencies,
Ladies and Gentlemen!
I have the great pleasure of welcoming You, Your Majesty and Your Royal Highness on your State Visit to Estonia. This remarkable event will become a milestone in the history of relations between our two countries. The Estonian people have welcomed Your visit with great warmth.
I would like to recall another happy day in the history of our nation – 12 December 1918 when thousands of Tallinners welcomed the arrival of the British fleet. The assistance and support that Great Britain provided to Estonia in the difficult years of our war of independence in 1918-1920 was invaluable. We honour the memory of the British servicemen who gave their lives in the fight for Estonia’s independence, and memorial plaques in Tallinn and Portsmouth commemorate them. As a mark of respect, one of the warships that will arrive from Britain to supplement our navy will be named after Admiral Cowan.
Details of the activities of the merchant guild that built this house were first recorded exactly 600 years ago in 1406. By then, Tallinn had already been a member of the Hanseatic League for more than a century and played an important role in international trade, in particular sea-borne trade. Among other Hanseatic partners, I would like to point to London, which is also confirmed by the ashlar stone on the façade of this house displaying the coat of arms of the local Hanseatic office from London. Ships brought not only goods to us, but also people from all over Europe, who came here to live bringing new ideas and innovations. Among others, Oxford University became one of the recognised places of learning. We have seen how entrepreneurial spirit and openness to new technology have flourished in the United Kingdom throughout centuries, and this is something that we also promote in Estonia today. In addition, your country was a source of inspiration for important social ideas affecting the development of the ideals and values of the Estonian nation.
During the difficult period of foreign occupation after 1940, we drew strength from a dedication to democratic values and ideals. They helped us to withstand alien ideology and violence and to maintain the desire for freedom for half a century. The policy of non-recognition of Soviet occupation by the United Kingdom and other democratic countries supported the perseverance of our people. We are deeply grateful to the United Kingdom for receiving thousands of our refugees who went on to become good citizens. One of their descendants has even been elected to the House of Commons.
After regaining independence we know what a normal society, based on civil values, rights and liberties is like. If we add to this the nation’s creative energy that was released after our people regained their freedom, you will understand how our comprehensive reforms that laid the basis for the rapid development of today were born.
The development of relations between our two countries has also been dynamic in the past 15 years. Trade has grown considerably and, on the whole, is balanced. UK companies have invested in Estonia directly, as well as through the Nordic countries. I would like to use the opportunity to thank you for the extensive assistance that the United Kingdom has provided to Estonia in a number of areas, such as the rebuilding of the defence forces, education and research, and the development of the police force, to give just a few examples. In various professional fields British experts have worked in Estonia and shared their experience. I would like to express particular gratitude to the British Council for their systematic and enthusiastic work in Estonia.
This State Visit is definitely a very serious confirmation of the extensiveness and closeness of relations between Estonia and the United Kingdom. But it also marks the beginning of a new phase in which our two countries cooperate as good partners, and where the word “assistance” has largely been replaced by the word “cooperation” in its true sense. As a beautiful symbol of this, a few hours ago we listened to the concert by the Estonian Philharmonic Chamber Choir under the direction of its principal conductor Paul Hillier from the United Kingdom. Or another example from a completely different field is the purchase of three warships from the United Kingdom. In pursuing their purchase Estonia competed on an equal footing with other countries. The time has passed when our defence forces had to rely heavily on foreign assistance. In the economy, we can see that we have to compete with many other countries to attract British investment. I hope that our current, internationally highly appreciated business climate will attract more British companies here.
For two and a half years now Estonia has been a member of NATO and the European Union. This has also significantly stimulated the development of bilateral relations with the United Kingdom.
Estonia is interested in the capacity of NATO and the European Union to face the challenges of today’s world. It is extremely important for us that both organisations are able to make effective contributions to peace, paying particular attention to crisis spots and neighbouring regions. Estonian soldiers stand side by side with British troops to maintain the peace in several regions of the world. I would particularly like to point out Afghanistan, where the cooperation between our two countries has reached a new level. I believe that Your forthcoming meeting with the Estonian soldiers who will soon be dispatched there and with their families, will be an inspiring confirmation of the friendship in arms between the two countries. The people of Afghanistan need peace and stability to enable them to continue the reconstruction that its inhabitants so much expect.
Estonia and the United Kingdom are interested in the success of the European Union and its influence in the world. We consider it important to continue one of the most successful undertakings of the EU enlargement. The EU is facing a serious challenge in ensuring its competitiveness in a globalising world.
Your Majesty,
Many of my compatriots have already welcomed You to Estonia. For us, this state visit was indeed a much anticipated event. Tomorrow there will be a meeting in the Town Hall Square, where our people have traditionally received their special guests and have listened to songs and sung songs themselves. By welcoming You they also forward their best wishes to the British people.
Let me propose a toast to Your Majesty and Your Royal Highness and to our very good friends, the people of the United Kingdom.
|
