San Francisco eestlastel oli septembrikuus kaks imelist võimalust nautida Eestist kohaletulnud muusikute esinemist.
11. septembril nautisime lastele mõeldud Vanemuise teatri kontsertetendust “Appi, ooper!”, mis täiskasvanutelegi hulgaliselt infot jagas, ning kuulasime kontsertkava solistide Merle Jalaka ja Jaan-Willem Sibula esituses, seda kõike otse Arvo Pärdi juubelipäeval.
26. septembril tähistasime helilooja Veljo Tormise juubelit koos noortekooriga Vox Populi.
Need kontserdielamused said teoks tänu Eesti Kultuuriministeeriumi toetusele.
Mõlemad kontserdid toimusid San Francisco Läti Majas, mida siinsed eestlased juba pooleldi omaks peavad, kuna koguneme siia lätlaste lahkel loal ikka ja jälle, olgu see siis jõululaat, jõulupidu või kontserdid.
Enne meieni jõudmist esines koor kahes linnas Marylandis, aga ka New Yorgis ja Seattle’is.
Kui nad selle kava Veljo Tormisele esitasid ja talle “Ta elagu!” laulsid, ütles helilooja, et elab niikaua kui lauldakse tema laule.
Kas olete olnud kontserdil, kus teid alustuseks hoiatatakse, et see on nagu lennusõit – alguses ja lõpus tuleb ohutuse mõttes paigal istuda, vahepeal võib lapsed lahti lasta ja ise ka liikuda, kui vaja.
Jõudsin veel mõelda, et kas tõesti tuleb nüüd piin nagu Euroopast Californiasse lennates, kui tundub, et kell on seisma jäänud ja see lend (loe: kannatus) ei lõpe iialgi.
Samal ajal täitus saal loitsude, sahinate, vurinate, kraaksatuste ja lauluga – lauluga, mis kandis koju Eesti vihmamärga metsa ja tuulisele rannale, lauluga, mis viis vanaema tagakambrisse, lauluga, mis meenutas lapsepõlve laulutunde.
Olime ennegi kuulnud mainitavat, et Läti Maja saalil on hea akustika, sel õhtul tundus see lausa ebamaine olevat, muusika tundus nagu igast ilmakaarest kokku tulvavat.
Paljud pered olid kontserdile tulnud koos lastega, nii et San Francisco Läti Maja oli enne kontserdi algust täis laste kilkeid ja jooksumüdinat, aga kogu see jooksev laste seltskond oli vakatanud ning jälgis huviga nende ees, taga ja ümber toimuvat ning kuulas nende vanematele tuttavaid lauluviise nagu “Juba linnukesed” ja “Sõit-sõit sõtsele”.
Ja nii voogasid loitsud ja muusika tund aega järjest meie ümber ja üle ning jäid ka peale kontserdi lõppu meisse kõlama.
Lavastaja Anne Türnpu räägib, et kuna koori oli juba korduvalt Ameerika Ühendriikidesse kutsutud, asusid nad paar aastat tagasi koos dirigent Janne Fridolini ja lavastaja Eva Klemetsiga kava kokku panema ja jõudsidki selleni, mida nüüd näha-kuulda saime: mitmetele põlvkondadele tuntud lastelaulud, regilaulud, mida lauldud mitu tuhat aastat ning nn onomatopeetilised laulud ehk loodushääli kirjeldavad-jäljendavad laulud.
Selle seletab Anne pikemalt lahti: “Kirjanik Ain Kaalep on öelnud, et eesti keele omapära seisneb onomatopoeetiliste ehk loodushääli jäljendavate sõnade rohkuses (tilisema, krääksahtama, vidin, vulin, prõmmima jne).
Neid sõnu tuleb kogu aeg juurde ja tagatipuks võib iga eesti keele kõneleja avastada end kasutamast uut enda väljamõeldud onomatopoeetilist sõna.
Nii valisimegi kooriteosed, mis nii muusikaliselt kui ka häälikuliselt väljendavad/kirjeldavad/joonistavad loodusjõude: vihma, tuult, külma jne.”
Nõnda siis käidi kontserdiga läbi neli aastaaega, mida pikemat aega Californias elanud inimene kahjuks enam hästi ei adu, ning mitme inimpõlve elu.
Taustal libises aeglaselt mööda Eesti mets – loodusfotograaf Rein Arjukese mõtlikest panoraamfotodest kokku monteeritud pannoo.
Olen Annega vägagi nõus, et meie jaoks ei ole mets monotoonne.
“Oleme ju üks Euroopa vanimaid paikseid rahvaid ja aina vaadates üht ja sama maastikku, oleme ehk õppinud nägema vähimaidki muutusi selles,” räägib Anne.
Eestimaised looduspildid, liikumine – on hetki, mil koor laulab istudes ja isegi lamades – valguse ja pimeduse vaheldumine, sahinad ja vurinad on kokku põimitud Tiibeti mantratega, mida lausub mantrate tundja ja loitsude lausuja Liina Jaska.
“Tunneme, et nende lõpututes kordustes, häälikute kokkukõlksumises, usus sõna ja hääliku mõjusse ja jõusse on palju sarnast eesti regilaulude, lastelaulude ja ka Veljo Tormise heliteostega.
Nii kaua, kui elavad need mantrad, elab see rahvas, usume ka, et niikaua kui elavad eesti rahvalaulud, elab meie rahvas,” ütleb Anne.
Lugesin hiljuti Jaan Kaplinski “Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse”, kus autor väidab, et kõik eestlaste tehtu ei ole Eesti kultuur ning jätkab:
“Sedavastu aga Veljo Tormise muusika, millel on oma koht maailmakultuuris, on midagi, mida ei oleks saand kirjutada keegi teine kuskil mujal.”
See üdini eesti hõng on selles laulus tõesti olemas ja mina isiklikult jään koorile alatiseks tänu võlgu selle eest, et nad minu ei-tea-isegi-kust pärit väikese Tormise-hirmu peletasid.
Kohalik eestlaskond on Vox Populi koorile südamest tänulik, et nad meile kõigile imelise kontserdielamuse pakkusid.
Leelo Kask
Mai-Liis Bartlingi fotod
