|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Pisaraid valav rukkilill taas paigas
Pilt Rukkilille mälestusmärgi avamiselt selle uues asukohas Tartus, Pepleri tänavas. Foto: Pearu Kuusk
Küüditamiste mälestusmärgi asukoht Tartus Pepleri ja Riia tänava nurgal tagastati 2003.a. õigusjärgsetele omanikele, kes müüsid krundi poole miljoni krooni eest ehitusfirmale. Sama raha eest olnuks võimalik krunti osta Tartu linnavalitsusel, kes sellest võimalu-sest loobus rahapuuduse ettekäändel. Linnavalitsuse seisukoht kutsus esile Memento protesti ja asjakohase kriitika Enn Tartolt. Linnavalitsus reageeris pakkumisega paigaldada monument platsile Pepleri 27 asuva hoone ees. Enn Tarto nõudmisel paigaldati korralik vundament ja veevarustus, sest algselt oli monument kavandatud pi-saraid valava rukkilillena.
Hingedepäeval, 2. no-vembril 2006, avati taas monument, mille õnnistas Tartu Maarja koguduse õpetaja Peeter Paenurm. Valgustatud ja haljastatud platsi hallis kiviparketis on mustad triibud, raudteerööpad, mis sümboliseerivad Siberisse küüditamist. Rukkilille asukoha vahetus maksis linnale 300 000 krooni.
Rukkilille taasavamist tähistas KGB Kongide Muuseum vaba sissepääsuga. Eelnevalt, 21. oktoob-ril korraldas Linnamuu-seumi teadur ja Kongide kuraator Pearu Kuusk ettekandepäeva Ungari 1956.a. ülestõusu tähistamiseks. “Hallist majast” ja Kongide muuseumi saamisloost rääkis ta 31. oktoobril toimunud Linnamuuseumi konverentsil. Lisaks Kongide muuseumi eesti-ja ingliskeelsetele trükistele on tänaseks valminud ka soomekeelsed.
Ago Ambe
Detroidi Eesti Haridusseltsi “Kodu” 80. aastapäev
Pildil osa Detroidi Haridusseltsi “Kodu” 80. aastapäeva pidulistest. Fotod: Krista Pärdi
Piltidel ülal ja paremal Detroidi Eesti Haridusseltsi “Kodu” 80. a. juubelipidustustest osavõtjad.
Laupäeval, 14. oktoobril 2006, tähistas Detroidi Eesti Haridusselts “Kodu” oma 80. aastapäeva. Farmington Hills Manor banketisaali kogunes kuuekümne inimese ringis. Eesti muusika saatel jooksis linal Jaak Nilsoni “Virtual Tour of Estonia”.
Teadustaja Axel Peil luges ette lühiülevaate seltsi ajaloost. “Kodu” on vanuselt teine Eesti organisatsioon USA-s. Harri Kansman ütles tervituse ja tõstis klaasi, mil lauldi “Ta elagu!” Pärast pidulikku lõunasööki rääkis asutajaliikme poeg, Bill Buch, eesti meremeestest, kes Detroiti tulid ja seltsi asutasid; Marylandi-Eesti koostööst tänapäeval ning tutvustas ka peakõnelejat, Washingtoni Eesti saatkonna esimest sekretäri Eva-Maria Liimetsa. Viimane andis positiivse ülevaate Eesti Vabariigi olukorrast NATO ja EL liikmesriigina ning edastas ministri kirjaliku ja vastse presidendi, Toomas Hendrik Ilvese, suusõnalise tervituse Detroidi kogukonnale. Agnes Postma deklameeris Marie Underi luuletused “Käsk” ning “Reseeda” ja Tõnn Tepandi luges ette Karl Ristikivi “Sisaliku tee ning Heiti Talviku “Ärkamise”.
Järgnes kohv-kook, kingitus peakõnelejale ja “Kodu” vanemate liikmete autasustamine tänukirjade ja tammepuust medalitega. Pärast üldpildistamist lahkuti taas päikeseküllasesse sügisesse.
Hiljem kogunes hulk pidulisi Liivika ja Len Koreni koju Eva-Maria Liimetsa ärasaatmisõhtule.
Ool Pärdi
TÜHIKU VOORUSED
Ilmar Mikiver
Ameerika valimiskampaania keerises leidub vähe ruumi millelegi muule kui parteipropagandale. Tahaksin seetõttu esile tõsta üht huvitavat erandit, nimelt tähelepanekut, et viimase sajandi jooksul on maailma suurvaimud olnud pühendunud mitte niivõrd hiilgavate uute ideede väljahaudumisele kui iganenud omaaegsete hiilguste muldasängitamisele. Olukord meenutab Eesti taasiseseisvumisaastate populaarset hüüdlauset “Plats puhtaks!”, aga – puhtaks kelle või mille jaoks? See jääb enam-vähem peitu tuleviku uttu.
Olgu. Ameerika tuntumaid esseiste, eliidiajakirja “Ame-rican Scholar” omaaegne peatoimetaja Joseph Epstein, õigustab seda protsessi nukra mööndusega, et mõnedki hääbumisele määratud hiilgeideed nagu Sigmund Freudi psühhoanalüüs või Karl Marxi “paratamatu” ülemaailmne klassivõitlus on osutunud lihtsalt valeks ja nende “aujärje” vabanemine uute ideede jaoks on täiesti õigustatud.
Nõus. Ärgem alahinnakem tühiruumi! See Epsteini dokt-riin meenutas mulle midagi meie esimese sürrealistliku poeedi, klassivenna Ilmar Laabani debüütkogust “Ankruketi lõpp on laulu algus” (1946). Meenutas nimelt kummalist fraasi “ja tühjus ei olnud iial nii täis”. Tõsi. Mõelgem õhu-tühja ruumi sadadele praktilistele rakendustele meie tööstuses ja koduelus. Mis oleks elu ilma televisiooni-ekraanita, külmutusseadmeteta või lihtsalt – ilma tolmuimejata? Need meie argielu tähtsad instrumendid on tulvil vaakumit.
Vaakumi leiutajaks loetakse 17. saj. itaalia füüsikut Evangelista Torricellit, kes esimesena tekitas õhutühja ruumi (ta leiutas muuseas ka elavhõbeda termomeetri). Tema ajastust pärineb ka väljend horror vaacui, „tühiruumi kartus“, ehk fakt, et vaakum ei püsi tühjana, vaid püüab täituda õhu- või gaasimolekulidega.
Joseph Epsteini avastuseks jääb, et kultuurielus trügivad tühjaks jäänud kohtadele mitte mingid molekulid, vaid alaväärtuslikud ideed. Freudi õpetuse asemele, et inimese saatuse määrab tema esimeste eluaastate seksuaalne orientatsioon (oraalne, anaalne või genitaalne) on astunud terve rida efemeerseid hüpoteese, nt. et inimese iseloomu määrab ta paksus või kõhnus. Marxi suurejooneline idee ülemaailmsest proletariaadi revolutsioonist on viimase sajandi jooksul kutsunud esile kümneid tööliskonna ülestõuse marksismi vastu ja Marxi „aujärje“ pärimist taotlevaist ideedest võib mainida ainult sotsiaaldemokraatiat, mis vaevleb sügavas kriisis, eriti Saksa- ja Prantsusmaal. Sümptomaatiline on faktide puudus, mis valeks osutunud õpetust toetaksid.
Niisiis kehtib horror vaacui kultuurielus samuti kui loo-duses. Tühikut, hääbunud hiilge-ideede endist asupaika, on raske täita millegi võrdväärsega. Vägisi meenub Epsteini leiu toetuseks paar lorivärsse Hugo Raudsepa bufonaadist „Sinimandria“:
„Suured mõtted nagu kotkad tõusvad õhku./ Väiksed mõtted nagu põrsad poevad põhku“.
Jah, need „väiksed mõtted“ tükivad paljunema just aladel, kus valitseb tõsine faktide puudus, nagu nt. sotsiaaldemokraatide kroonilises dilemmas, kuidas saavutada majanduskasvu koos heaoluriigiga. Joseph Epstein arvab, et järjekorras järgmine diskvalifitseerimist vääriv idee võib olla Darwini evolutsiooni-õpetus. Kindlasti on lugeja märganud, kui rikkalik on viimaseil aastail arenguõpetuse ümber tekkinud vaidlus. Epstein sõnastab selle järgmiselt, nii et seda võiks ehk nimetadagi „Epsteini seaduseks:
“Kõige viljakam valdkond ideede sigitamiseks on selline, kus faktid puuduvad“.
Pole siis ehk üllatav, kui teeme järgmise julge üldistuse:
Tühiruumi suurimaks vooruseks kul-tuurielus on ta võime identifitseerida teisejärguliste ideede ülikülluse all kannatavaid ainevaldu.
Tähelepanekuid ja muljeid ühest online-intervjuust
Vello Helk 04.11.2006
Eestis on kombeks online-intervjuud tähtsamate tegelastega. Viimati oli võimalik Postimehe online-intervjuus küsitleda majandusminister Edgar Savisaart. Esitati ka otsekoheseid küsimusi tema päritolu ja Moskva suhete kohta. Torkas aga silma, et peaaegu keegi ei meenutanud tema väidet, et Ilvese legitiimsus presidendina on null, samuti ei puudutatud tema jätkuvat äritegevust majandusmi-nistrina. Eriti viimane on korruptsiooni kahtluse vältimiseks välistatud vanades demokraatiates.
Erandiks on küsimus: ”Kas olete suuteline president Toomas Hendrik Ilvest aktsepteerima ja temaga normaalselt suhtlema või hakkate tema jalgealust õõnestama?”, millele ta vastas ”Minu ja Ilvese suhted on okay”. Kuidas tuleb seda mõista? Ta pole ju oma sõnu tagasi võtnud, ka presidenti avalikult õnnitlenud, kuigi tema partei on valimist tunnustanud. Kas tuleb lugeda Tõnis Saartsi varem tsiteeritud hinnangut Kesknädalas (VES 26.10.) kaudseks möönduseks? Ei saa ju lähtuda arvamisest, et president lepiks sellega, et üks minister tema valimist ei tunnusta.
Üldmuljeks on ümbernurga jutt. Valdav osa vastustest on mitmeti tõlgendatavad ning täpne positsioon tihti segane. Paljudele ebamugavatele küsimustele ta ei vastanudki. Enamik vastuseid on keerutamine ja tõsise asja üle labase nalja heitmine. Selle taustal küsis üks kommentaator: ”Miks tekib iga aastaga üha rohkem ja rohkem küsimusi, millele Edgar Savisaar ei saa siiralt, ilma keerutamata ja demagoogitsemata vastata?”
Siin mõned ilmekad näited:
”Kui peaksite isikliku poliitilise sümpaatia alusel reastama Euroopa Liidu, USA ja Venemaa, siis millisesse järjekorda Te need seaksite?” – ”Kõigepealt tuleb Eesti.”
”Kas pooldate vene keele muutmist riigikeeleks?” – ”Oleneb, millise riigi?”
Ta kaitseb koostöölepet Vladimir Putini parteiga, väites, et ka Saksamaa konservatii-videl, Jaapani liberaaldemokraatidel ja paljudel teistel erakondadel üle maailma olevat sellised lepped. Kuid ta unustab, et see võrdlus ei pea paika, sest Putin ei tunnista Eesti okupeerimist Venemaa poolt. Miks ei vasta ta aga küsimustele, nagu ”Kas Eesti Vabariik oli aastatel 1940-1991 okupeeritud?” ja ”Kas 1991. aastal taastati 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi iseseisvus või lihtsalt eemalduti suurest sõbralikust perest nimega Nõukogude Liit?”
Kui temalt küsiti, miks aetakse Eesti poliitikat Venemaa suhtes selliselt, et alati tekib tunne justkui meie oleme nendele liiga teinud ja mitte vastupidi, kõlas vastus: ”Mõned poliitikud unustavad oma avaldusi tehes, et visata kivi Eestist Venemaale on sama lähedane kui Venemaalt Eestisse”. See tähendab, et ohvrid on sama suured süüdlased kui nende ahistajad.
Vastamata jäi ka küsimus: ”Kas Nõukogude armee vabastas Eesti?” Küsimusest ”Miks pronkssõdur peab veel siiani Tõnismäel olema?” põikles ta kõrvale: ”Mina ei sõdi sammastega ega soovita seda Teilegi. Sammastega sõdimine on Eesti poliitikutele olnud saatuslik. Mulle tundub, et Tõnismäel vedeleb maas sama reha, mille otsa komistas üks peaminister Lihulas.” Jälle tüüpiline asjast möödarääkimine, just nagu pooldanuks ta Lihula samba kohalejätmist?
Avameelsemalt vastas ta küsimusele ”Miks te kasutate vaidlustes oma seisukohtade argumenteerimisel demagoogilisi võtteid?” – ”Ju ma tahan näidata, et ka mina valdan neid.”
Selles ei paista ka olevat kahtlust. Saab kinnituse vastuses küsimusele: ”Kas te ei leia, et see on kuidagi sümptomaatiline, et valdav osa teie vastustest on mitmeti tõlgendatavad ning Teie täpne positsioon on tihti segane?” – ”Ma ei ole nii lihtne inimene nagu valgusfoor, kellel on ainult kolm võimalikku sõnumit.”
Ta armastavat ka ajakirjanikke – ja nemad teda – ei ütle ühtegi paha sõna nende taseme kohta. Siin on nähtavasti kas soov võita meedia poolehoidu või mäluprobleeme. Kuid küsimusele, keda ta näeks kõige meelsamini oma järeltulijana erakonna esimehe kohal, vastab ta: ”Ma ju veel nii noor.”
Vastused on püütud anda võimalikult lennukalt ja ülbelt vaimukad. See imponeerib ka paljusid, keda ei huvita mõtestatud vastus, vaid vastuse löövus. Sisult kergelt ülelibisev intervjuu ei anna aga mingit selget arusaama Savisaare mõtetest ja plaanidest. Pealegi pole seda tüüpi intervjuus võimalik esitada lisaküsimusi, nii et peale jääb vastaja, kellel on automaatselt viimane sõna. Miks ei toimu see ajakirjaniku kaudu, kes saaks lisaküsimustega tõkestada propagandistlikku lõõpimist?
Savisaare tegevus on vägagi ratsionaalne. Põhimõtteks on katsuda rääkida igaühele seda, mida ta kuulda tahab. Nii ongi ta ühekorraga nii eesti vabadusvõitleja kui venelaste eriõiguste kaitsja.
N.Liidu võimu- ja mõjusfääris olnud riikidel on mitmeid kurbi tähtpäevi. Praegu meenutatakse Ungari ülestõusu, mis 50 aasta eest veriselt maha suruti.
See viib ka minu mõtted tagasi minevikku. 1956. aasta oktoobris, neli aastat pärast esimest pikemat peatust Vatikani stipendiaadina, saabusin ühe Taani stipendiumiga jälle Rooma, jätkamaks uurimistööd Vatikanis ja jesuiitide ordu keskarhiivis. Seekord peatusin ühe taanlanna pansionaadis. See paiknes Vatikani lähedal, külalised olid enamikus taani pensionärid, kes parandasid oma tervist ja põge-nesid Taani rõske ning vihmase sügise eest.
Ungari sündmused vapustasid kõiki. Kas võis puhkeda uus maailmasõda? USA oli ju verbaalselt agaralt vabaduse eest võidelnud, võib-olla sekkub suurvõim ka Ungari konflikti? Sõda kartes reisisid peaaegu kõik pansionaadi külalised koju, et saatuslikul hetkel olla koos oma perekonnaga.
Ise jõudsin veendumusele, et mul polnud põhjust minna tagasi Taani. Sõja puhul oli mul hädaohtlikum seal kui siin Roomas, sest olin ju põgenik Nõukogude võimu eest. Ka olin ajaloolasena skeptiline, sõnade ja tegude vahel on suur vahe. Jätsin kõik saatuse hooleks, mis seni oli olnud minu vastu armuline – ja oli seda ka jätkuvalt.
Ei tulnud mingit sõda. Ungari ülestõusu ve-rine mahasurumine lõi sügavad haavad, mille armid on veelgi nähtavad, olid ilmekad ka selle aastapäeva tähistamisel. See paljastas lisaks selle süsteemi olemust ja sundis nii mõnegi ideelise lääne kommunisti ja sümpatiseerija järele mõtlema.
Kõik see elustus lugedes ajalookultuuri ajakirja TUNA viimast numbrit, mis keskendub Ungari ülestõusu 50. aastapäeva tähistamisele. Esikaanel on ungari, läti ja eesti rahvarõivais naised Budapesti näitusmessil 1934. aastal. On kasutatud rikkalikult fotomaterjale, mis valgustavad Ungari-Eesti suhteid. Sissejuhatuses rõhutab peatoimetaja Ott Raun, et 1956 oli suurte reetmiste aasta, sealjuures reetsid nii Ida kui Lääs. Ta lisab, et võib-olla pole kommunistlike rezhiimide puhul õige erilisest reetlikkusest rääkida, sest reetlikkus on juba nende olemuses. Hrushtshov reetis küll Stalini ja oma endised kaasvõitlejad, mitte aga stalinismi ja reetlikkust ennast. Kui Budapesti raadio kutsus maailma appi, siis tegusid Lääne poolt ei järgnenud.
Põhjalikumalt kirjutab sellest, mis toona toimus, ajaloolane Tõnu Tannberg artiklis ”1956. aasta Baltikumis Moskvast vaadatuna”. Ta leiab, et need sündmused leidsid küllalt ulatuslikku vastukaja. Baltikumis toimunut käsitleti Moskvas üsna tõsise ohuna. Kahtluseta ajendasid siinsed sündmused võime repressiivseid meetmeid rakendama. See polnud küll eriline murranguaasta, aga Ungari ülestõusu mahasurumine oli kohaliku rahva jaoks selge märk, et nõukogude võim jääb püsima.
Kodu-Eestis oli tookord võimatu ennast avalikult väljendada. Pagulaste seisukoha annab edasi Heinrich Laretei 1957. aasta selleteemaline kirjutis. Enamik Tunas avaldatud kannab mälestuste pitserit. Kõige ilmekamad on 14-aastaselt Läände põgenenud ja Saksamaal ajaloodoktoriks saanud Csaba János Kenézi meenutused. Ain Kaalepilt on kaks kommenteeritud luuletust 1956. aasta novembrist. Pole ka ainult juhus, et just sellel aastal algas Enn Tarto aastakümnetepikkune vanglasaaga, mida ta valgustab ülevaates ”Vastupanu ja represseeritute olukord 1955-1985”. Enn Nõu lisab kolm kommenteeritud luuletust ülestõusu kümnenda aastapäeva puhul. Punkti paneb Peep Pillak kirjeldades kultuurivarade restitutsiooniprobleeme Ungaris, kus oodatakse Sárospataki kolleegiumi raamatukogu Venemaalt tagasisaamist samamoodi nagu eestlased Voronezhis olevat Tartu Ülikooli kunsti-muuseumi kogu või Kremli Relvapalatis hoitavat presidendi ametitunnust.
Selles laiahaardelises ajakirjas on ka muud huvitavat lugemist, näiteks üks dokument Saksa okupatsiooni ajast 1943. aastal, milles tundmatu autor esitab ettepanekuid teha okupatsioonirezhiim eestlastele meelepärasemaks. Saksa poliitika üheks rängimaks möödalaskmiseks peab autor, et ei osatud ära kasutada teiste rahvaste võimalikku abi bolshevismivastases võitluses. Reeglina oli natsipartei (NSDAP) reserveeritud sakslastele, kuid raporti autor, kuigi tõsiusklik nats, peab suureks veaks, et eestlasi sinna ei võeta. Ja seetõttu olid nad ”sunnitud” demokraadid olema. On veelgi huvitavaid mõtteid, aga nagu ütleb peatoimetaja, jäid need uitmõteteks ja nii võime olla õnnelikud, et ühtki eestlast natsiparteisse ei värvatud. Pärast Eesti taasvallutamist tembeldati eestlased siiski ”fashistideks”, millist väljendit paljud venelased veel tänagi eestlaste iseloomustamiseks kasutavad.
Tänu Tunale valgustava panuse eest! See ajakiri väärib lugemist, tegijad tunnustust.
Eesti diplomaatia õppetunnid
Ingvar Bärenklau
Kümme aastat tagasi tundus korraks, et Eesti ja Venemaa piirikõnelustes on toimunud läbimurre ning kohe-kohe saab piirileping Venemaaga sõlmitud.
Välisministrid Siim Kallas ja Jevgeni Primakov said Karjalas Petroskois kokku 5. novembril 1996. Selleks ajaks olid Eesti ja Venemaa delegatsioonid pidanud läbirääkimisi juba neli ja pool aastat.
Piirilepingu juures põrgati aga ikka ja jälle ületamatule takistusele. Moskva ei tahtnud tunnustada iseseisvuse taastanud Eesti Vabariiki selle riigi õigusjärglasena, kes sõlmis 2. veebruaril 1920 Nõukogude Venemaaga Tartu rahulepingu.
Eesti loobus
Juba 1994. aasta lõpul oli Andres Tarandi juhitud valitsus teatanud, et Eesti ei kavatse enam nõuda Venemaalt Tartu rahulepingu järgsete Eesti piiride taastamist.
See tähendas loobumist Setumaast ja Narva jõe tagustest aladest, kuid Eesti jätkas siiski nõudmisi, et Tartu rahu tuleks mainida vähemalt ajaloolise alusdokumendina piiri-lepingu preambulis.
Eesti põhiseaduse paragrahv 122 ütleb, et Eesti maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piiri-lepingutega. 1996. aastaks oli poliitiliste jõudude vahel saavutatud üksmeel, et põhiseadus ei takista Eesti piiri määratlemist teisiti, kui see oli Tartu rahu järgi ette nähtud.
Õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli soovitas piirijoone kokku leppida nii, et vähemalt üks selle koordinaatpunkt langeks kokku Tartu rahu järgse piiriga.
Eesti delegatsioonil õnnestus leppida kokku koguni kaks Tartu rahuga kattuvat piirilõiku ja kolm piiri pöördepunkti, kokku 16,8 kilomeetrit piiri Lämmijärvel.
Sellegipoolest olid piirikõnelused 1996. a sügiseks jõudnud surnud seisu, kuna Venemaa keeldus järjekindlalt igasugustest viidetest Tartu rahule. Kuna 1997. aastal lootis Eesti liitumiskutset Euroopa Liidult ja NATO-lt, soovis valitsus vähemalt näidata, et on omalt poolt teinud kõik piiriküsimuse lahendamiseks.
Seetõttu otsustati sõlmida Venemaaga tehniline, ilma poliitilise preambulita piiri-leping. Sobiv hetk selleks saabus 5. novembril, kui Karjala pealinna kogunesid Barentsi mere nõukogu istungile Venemaa ja Põhjamaade välisministrid. Selle eel nõustus Venemaa vastu võtma ka välisminister Kallase.
Jeltsini südamehäda
Toonane suursaadik Moskvas Mart Helme kirjutab oma mälestusteraamatus «Kremli tähtede all», et iseenesest oli Petroskoi kohtumise korraldus eestlastele solvav – Põhjamaade välisministreid võeti vastu glamuurselt, Eesti delegatsiooni aga nagu talupoega, keda lubatakse külguksest mõisa kööki.
Primakov esines Helme sõnul kohtumisel ründavas positsioonis, sidudes piirileppe sõlmimise Eestis elavate venelaste inimõiguste ja «humanitaarküsimuste» lahendamisega.
«/…/ peale propagandistliku väärtuse kohtumine kummalegi poolele vastastikustes suhetes midagi asjalikku ei andnud,» kirjutas Helme oma raamatus. «Samas /…/ saime hakata venelasi järjekindlalt ja põhjendatult süüdistama piirilepingu sõlmimisega venitamises, mis juhtis lääneriikide tule Tallinnalt Moskvale.»
Kuigi tehniline piirileping sai Petroskois poolte kooskõlastuse, ei soovinud Venemaa anda mingeid viiteid, millal lepingu allkirjastamine võiks aset leida.
Siim Kallase sõnul võis küsimus toona ta-kerduda ka Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ootamatu haigestumise taha, mis muutis Vene poole ebakindlaks. Et Jeltsini südameoperatsioon läks edukalt, said delegatsiooni liikmed teleuudistest teada alles pärast kohtumise lõppu.
«Ajas ja ruumis oli see lubav kohtumine ja sisaldas mitmeid elemente, mis võimaldasid edasi minna,» märkis Kallas. «Tegemist oli esimese Eesti ja Vene välisministrite ametliku otsekohtumisega.»
Kas teate?
Piirilepingu ajalugu pärast Petroskoi kohtumist
• 1999. aastal parafeeriti Peterburis lepingud uuesti.
• 2004. aasta mais tõstatas Euroopa Liidu eesistujariik Iirimaa Moskvas küsimuse Eesti ja Läti piirilepingust.
• 2004. aasta novembris andis Venemaa president Vladimir Putin korralduse kutsuda Eesti ja Läti president lepingute sõlmimiseks 9. mail Moskvasse.
• 2005. aasta 20. jaanuaril kohtus president Arnold Rüütel Putiniga ja tegi talle ettepaneku sõlmida lepingud välisministrite tasemel. Märtsis teatas Rüütel, et ta ei sõida 9. mail Moskvasse.
• 2005. aasta 18. mail allkirjastasid välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov Moskvas piirilepingud. Riigikogu ratifitseeris need 20. juunil, märkides oma otsuse preambulis, et piirilepingud ei mõjuta Tartu rahulepingu ülejäänud osade kehtivust.
• 2005. aasta 22. juunil teatas Venemaa, et riigikogu lisatud preambul muudab le-pingute ratifitseerimine riigiduumas võimatuks
• 2006. augustis tegi Venemaa ettepaneku alustada uusi läbirääkimisi.
Postimees/VMPress
Polissinski
Sõites suvel Viljandist Võrru, eksisin ma korraks ära ja peatusin Tõrvas, ühes Eesti väikelinnas, et teed küsida. Kaks minuvanust paari seisid parkimisplatsil ja arutasid midagi, kui ma nende juures oma Ladaga peatusin ja jutu katkestasin. Lasksin autoakna alla ja enne veel, kui ma sain midagi küsida, näitas üks seltskonnast minu peale näpuga ja hüüdis: “Polissinski! Sina oled see, kes rasedatele naistele oma Eesti Maja restoranis tasuta süüa andis!”
Reklaami võim on suur. Ma ei tea, kui paljud teist on kuulnud või mäletavad seda, et paar aastat tagasi pakkusin ma oma Eesti Maja restoranis rasedatele naistele võimaluse tasuta lõunastada. Ega ma ei teinud seda reklaami pärast. Minu mõte oli tõesti noorte perede heaks midagi ära teha, mitte ainult rääkida nende aitamisest.
Kuid mul polnud aimugi, kui palju rasedaid võib Tallinnas olla, kes sellise kutse peale ühel kindlal nädalapäeval kohale tulevad. Tegelikkus näitas, et neid oli mitte palju, vaid väga palju. Ma olen täiesti kindel, et mu tegevus tõi tähelepanu sündivuse probleemile Eestis. Kui American Associated Press’i reporter mulle Stockholmist helistas ja küsis, kas see, mida ta on rasedate tasuta toitlustamisest kuulnud, vastab tõele, kinnitasin ma talle seda ja palusin külastada ka meie kodulehekülge www.eestimaja.ee, kus see kõik kirjas on.
Reporter võttis mu nõu kuulda ja uuris ka menüüd väga põhjalikult. Mõni aeg hiljem saatsid eestlased paljudest maailmanurkadest mulle AP pressiteate selle sündmuse kohta. Selles oli kirjas, et Viido Polikarpus, kohalik eesti ettevõtja, tõstab Eesti langevat iivet sellega, et pakub rasedatele naistele tasuta verivorsti ja angerjat. Verivorst ja angerjas – keskmisele lääne inimesele kostab see kohutavana!
Kuigi see sündmus leidis aset mitu aastat tagasi, on see inimestel tänapäevani meeles ja paljud teavadki mind ainult selle uudise tõttu. Minult on küsitud, kas ma soovin niisu-gust kampaaniat korrata, aga mina tuleksin parema meelega lagedale mõne uue ideega, kas või rasedatele seenioridele tasuta lõuna pakkumisega. Keegi käis välja mõtte, et impotendid võiksid vajada tuge, aga ma ei näe neid julgeid mehi, kes ruttaksid tasuta lõuna nimel Eesti Majja, samas deklareerides oma võimetust… Mulle teevad muret kõik need tuhanded Viagra ja peenise suurendamise reklaamid, mis mu e-posti iga päev potsatavad, aga ma ei usu, et need on seotud sündivuse langemisega Eestis.
Margaret Meade, tuntud antropoloog, ütles kord, et naine vajavat meest sama palju kui kala jalgratast. Noored eesti naised teevad karjääri ja ei kipu abielluma. Selles küsimuses pole Eesti üksi, enamus edukaid ühiskondi maadleb sündivuse madala protsendiga. Edukad pered planeerivad aja, millal nende perre sünnib laps.
Norra, mis on kõige edukam Põhjala riik, jagab oma naftarikkused kodanike vahel ära. Ja seal iibega probleeme ei ole. Ehk vajavad noored eesti peredki suuremat kindlustunnet tuleviku suhtes, alles siis suurenevad ka perekonnad jõudsamalt.
Meie, kes me kasvasime sõjajärgses maailmas, mäletame pommivarjendeid ja seda, et sõda Venemaaga tundus olevat möödapääsmatu. Aga juba 19. sajandi keskel kirjutas Thomas Maltus oma “Iron Law of Wages”, kus ta ennustas ette, et töölisi sigineb liiga palju, kui selleks anda natukenegi võimalust. Et seda ei juhtuks, tuli neid tööga poolenisti ära tappa ja maksta nii vähe kui võimalik.
Kuid on üks asi, milles ma olen veendunud, ja nimelt selles, et kunagi tuleb keegi, kes nagu mustkunstnik lahendab kõik maailma ees seisvad probleemid. Või nagu ütles Albert Einstein, et ta ei muretse kunagi tuleviku pärast, sest see saabub niikuinii liiga kiiresti.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Enno Toomsalu 80 aastane
Juubilar Enno Toomsalu koos abikaasa Lainega.
Käesoleval aasta 20. oktoobril pidas üks silmapaistvamaid väliseestlasi, Enno Toomsalu, oma 80. sünnipäeva. Olgugi, et juubilari soovil seda tähtsat verstaposti tema elus tähistatati väga tagasihoidlikult perekonna ja väheste lähedaste sõprade ringis, väärib Enno Toomsalu tegevus eestlaskonna heaks, et me talle sel puhul tänu ja lugupidamist avaldame.
Enno sündis Helmes, Valgamaal. Ta kasvas üles Järvamaal ja õppis 1944. aastani Paide Gümnaasiumis. Kui kommunism ähvardas Eestit uuesti okupeerida, läks ta koos paljude teiste noorte meestega sõjaväkke, et kaitsta oma kodumaad. Lahingus sai ta raskelt haavata ja pidi veetma 9 kuud Saksamaa haiglas. Sealt viis saatus ta DP laagrisse. Olles otsustanud oma katkestatud õpinguid jätkata, lõpetas ta 1947. aastal Stolzenau Eesti Gümnaasiumi esimese lennu liikmena. 1949. aastal emigreerus Enno USA-sse ja astus juba aasta hiljem ülikooli. Muidugi sai ta ülikoolis käia oma igapäevase töö kõrval, peamiselt ainult õhtuti. Vaatamata kahekordsele koormusele lõpetas Enno Marquette Ülikooli 1962. aastal elektri- inseneri kraadiga. 1959. aastal abiellus Enno Laine Pärteliga, keda ta tundis juba Eestis Paide kooli ajast ja kes tema haridusteed peale abiellumist mitmeti nõu ja jõuga toetas.
Varsti peale ülikooli lõpetamist sai Enno elektriinseneri koha Underwrites Labora-tories, kus ta töötas 30 aastat kuni erruminekuni 1992. aastal. Underwriters Laboratories on maailma kõige suurem ja tunnustatum erafirma, mis inspekteerib ja kontroll-testib igasuguseid tarbeid mitmesuguste ohtude vastu ja tunnistab neid ohutuks oma ülemaailmselt tuntud UL märgiga.
Tubli ja andeka eesti mehena oli Enno väga edukas oma töös, saades korduvalt ametikõrgendusi ja oli viimased 11 aastat osakonna juhatajaks, kelle all töötas 26 inseneri ning hulgaliselt laboratooriumi tehnikuid ning väiksemaid ametnikke. 1992. aastal tunnustas firma tema tegevust eri auhinnaga (Special Service Award). Juba enne seda oli Enno saanud mitmeid tunnustusi ja auhindu nii oma firmalt kui teistelt, tema eriala firmadelt ja organisatsioonidelt uute julgeoleku ideede ja uuenduste arendamise ja väljatöötlemise eest. Enno töötas ka aastaid arvukates komiteedes, mille üles-andeks oli üldise julgeoleku standardite väljatöötamine ja paljud tema ettepanekud on globaalselt aktsepteeritud.
Peaaegu igale oleks selline vastutusrikas, pingeline ning aega ja vaimset energiat nõudev töö olnud küllaldane, et oma elu ja aega täielikult täita. Enno Toomsalu aga leidis, et ta võlgneb palju oma maale ja rahvale ja otsustas oma vaba aja ja teadmised pühendada Eesti rahvale. Milwaukees elades (1954-1961) oli Enno mitu aastat Milwaukee Eesti Seltsi esimees. 1976. aastal lõpetati Chicagos uus, suur ja ilus Eesti Maja väljaehitamine ja ligi 1000 Chicago ümbruse eestlast ootasid, et keegi aitaks neil sellest välja kujundada Kesk-Lääne kultuurilise keskuse. Enno oli ainuke, kes oli nõus seda suurt ja aegavõtvat ülesannet enda peale võtma ning valiti 3-ks aastaks Chicago Eesti Maja presidendiks. Sellest kujunes 10 üksteisele järgnevat va-limist, nii et Enno pühendas 30 aastat oma elust Chicago Eesti Maja juhtimisele! Selle aja jooksul kujunes Chicago Eesti Maja üheks tähtsamaks ja edukamaks Välis-Eesti keskuseks, mitte üksnes Kesk-Läänes, vaid kogu USA-s. Siin peeti palju suuri ja elegantseid pidusid, kontserte, teatrietendusi ja kõiki võimalikke Eesti kultuurilisi üritusi. Igal nädalalõpul oli Chicago Eesti Maja Kesk-Lääne eestlastele kohtumiskohaks ja siit juhiti ka palju üritusi Eesti vabaduse eest võitlemiseks. Kõik see toimus Enno orga-niseerimisel ja juhtimisel. Tagasihoidlikult arvestades on Enno pühendanud Chicago Eesti Majale vähemalt 25000 töötundi!
Kui Ennolt küsiti “Miks sa seda tegid”?, siis vastas ta umbes järgmiselt: “Ma olin üks vähestest, kui mitte ainuke, kes seda ülesannet oli nõus enda peale võtma. Peale selle, ma uskusin eestluse tulevikku ning leidsin, et Chicago Eesti Maja juhtimine isamaalises vaimus väljendas minu patriotismi ja andis mulle võimaluse teenida oma maad ja rahvast ja ma olen uhke, et olin võimeline seda tegema”.
Enno teeneid on mitmeti hinnatud. Eesti Vabariigi president andis talle Valgeristi Ordeni. Chicago Eesti Maja nõukogu valis Enno Toomsalu esimeseks ja seni ainukeseks auliikmeeks ja lõi Enno Toomsalu nimelise fondi kultuuriliste ürituste korraldamiseks. Korp! Fraternitas Estica andis Ennole kuldmärgi teenete eest eestlusele.
Me soovime Enno Toomsalule nii Välis- kui Kodueestlaste nimel palju õnne tähtsaks sünnipäevaks ja avaldame talle tänu tema ennastsalgava töö eest. Loodame, et tal jätkub veel palju häid ja edukaid aastaid, sest oleme kindlad, et tema töö ei ole veel lõppenud ja et ta kavatseb veel mõndagi Eesti ja eestluse heaks korda saata.
Endel Sepp
Näitlejanna Eve Kivi NY Eesti Majas
Eve Kivi NY Eesti Majas.
Eve Kivi külaliste keskel NY Eesti Majas. Fotod: Tenno Andra
Reede õhtuti juhtub New Yorgi Eesti Majas harilikult ikka midagi huvitavat peale Saku õlle. Muidugi on ka teistel päevadel nii mõnelgi õhtul Maja otse kihisemas inimestest. Eriti kuna prae-gu on Kungla Kohvikus esmaklassilised kokad – soome poisid Simo ja Tuomas, kes serveerivad teile ehtsat gurmee menüüd.
Ikka ja jälle on Eesti Majas näha-kuulda huvitavaid isikuid, nagu näiteks reedel 27. oktoobril, kui näidati vana eesti filmi “Vallatud Kurvid” ja Eesti staazhikas filminäitleja Eve Kivi, kes filmis kaasa mängis, jagas isiklikult kogemusi ja mälestusi oma filmidiiva õitseajast. Väga meeldiv ja nooruslik Eve Kivi, kes praegu töötab Eestis Kanal 2 reklaami alal, on mänginud vähemalt 54. filmis. Ta alustas 16-aastaselt, kui teda Viru tänaval leiti nii sobilikuks, et peale otsimisi ja teistkordsel kogemata tänaval kohtumisel pea vägisi stuudiosse proovi tegema viidi. Siin mäletavad ehk paljud teda Ursula osas “Viimses reliikvias”. Suuremalt osalt tehti filmid tol ajal väljaspool Eestit, nii Soomes ja Lätis kui ka Venemaal “Mosfilmis”, “Lenfilmis”, Kiievi stuudios, jne. Tuli õppida osi mitmes keeles, kuna näitlejaskond oli sageli mitmerahvuseline. Kuna filmid linastusid ka väljaspool tolleaegset Nõukogude Liitu ja talle võimaldati esilinastustel osaleda ka välismaal, siis tuli rollipakkumisi ka näiteks Lõuna Ameerikast ja isegi Holliwoodyst, kuid tagasi hoidis väike poeg, sest tööpakkumiste vastuvõtmisel oleks ju pidanud ära hüppama. Praegu aga näitleja ja reklaamitöö kõrval on kõige suuremaks ametiks olla vanaema kolmele lapselapsele.
Õhtu Eesti Majas oli igati meeldiv, küsiti palju küsimusi ja tehti pilte. Kindlasti juhtub mõnelgi reedel, kas ettevalmistatult või nii poolkogemata, jälle huvitavaid külalisi läbi astuma meie Eesti Majast, tuues külakosti.
NY Eesti Maja Kohvik on avatud kolmapäevast-reedeni, kella 5 õhtul kuni umbes kella 9 ja ka nädalalõppudel, kui midagi on Majas teoksil, nagu Eesti Kool või erapidu.
Aime Andra
Helsingin Sanomat kritiseeris Eesti presidenti
Soome juhtiv ajaleht Helsingin Sanomat kritiseeris teisipäevases, 7. novembri juhtkirjas Eesti presidenti Ilvest seoses vaidlustega põhjadimensiooni üle.
Leht meenutas, et presidendiks saades ütles Ilves otsekoheselt välja mõtte, et edaspidi hakkab Eesti Venemaaga läbi rääkima Brüsseli kaudu. Väljaandele Suomen Kuvalehti antud intervjuus ta avaldas siiski kahetsust, et rahvuslikud huvid tõusevad EL-is esile, kui on tegemist sel-liste raskete partneritega nagu Venemaa, lisas juhtkiri.
President Ilves arvab, et Soomegi on EL-i ja Venemaa suhetes mänginud oma kasuks ning Soome poolt hellitatud põhjadimensioon on ahenenud liialt idasuhete vahendiks. Juhtkiri refereerib Ilvese mõtet selle kohta, et põhjadimensioonile antud raha on läinud ainult Venemaale, mis tähendab, et Eestile ei anta midagi.
Helsingin Sanomat viitas Ilvese sõnadele intervjuus selle kohta, et kui küsimus on tõepoolset EL-i põhjadimensioonist, tuleb keskenduda Läänemere piirkonna probleemidele, mitte naab-russuhetele.
Soome juhtiva päevalehe arvamust mööda peaks Ilves europarlamendi endise liikmena väga hästi teadma, et põhjadimensioon liitub just EL-i välispoliitikaga, eelkõige Loode-Venemaa suhtes. Eesti ei saa olla põhjadimensiooni sihtmaa pä-rast seda, kui temast sai 2004. aastal EL-i liige. Ajaleht lisas, et Eesti saab EL-i raha erinevatest fondidest samamoodi kui teisedki EL-i riigid, eriti uusliikmed. Võrreldes selle rahaga on põhjadimensioonis liikuvad summad vaid raasukesed. Ajaleht lisas, et põhjadimensiooni rahastajad on ka EL-i mitte kuuluvad Norra ja Island.
Juhtkiri nentis, et EL vajab kindlasti Läänemere piirkonna strateegiat, eriti nüüd, kui see meri on pärast Balti riikide ja Poola liitumist ühendusega muutunud omamoodi EL-i sisemereks. Samas on Läänemere strateegia ja põhjadimensiooni vastandamine lehe hinnangul täiesti põhjendamatu. Juhtkiri väljendas soovi, et president Ilves ei tembeldaks põhjadimensiooni vaid EL-i ühe liikmesmaa instrumendiks kahepoolsetes suhetes Venemaa suunal. VES/BNS
Keskpank: euroga liitumine 2009. aastast on ebatõenäoline
Eesti Panga uue majandusprognoosi järgi on jätkuvalt kõrge inflatsiooni tõttu Eesti liitumine euroalaga 2008. aastast võimatu ning liitumine alates 2009. aastast on ebatõenäoline.
Aastatel 2006-2008 püsib Eesti inflatsioon üle nelja protsendi, teatas Eesti Pank 8.novembril. Võrreldes kevadise prognoosiga tõstis Eesti Pank uues prognoosis 2006.-2008. aastate inflatsioonitaset 0,9-1,4 protsendipunkti võrra.
Samas aeglustub Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt euroala majanduskasv kahel järgneval aastal 2,1 ja 2,2 protsendini ning tõusvad intressimäärad alandab euroala tarbijahindade kasvu tuleval aastal.
Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki sõnul ei ole neil aastatel euroga liitumine reaalne. Inflat-siooni alanemist on oodata alles pärast 2008. aastat, lisas ta.
Samas on keskpanga hinnangul Eesti kõrgem inflatsioonitase kiiresti arenevale majandusele loomulik ning ei kujuta ohtu.
VES/BNS
Eesti üksused Afganistanis suurenevad 120 meheni
Pühapäeval, 12. novembril, suundub Afganistani missioonile 101 kaitseväelast, sellega tõuseb seal teeniva Eesti kontingendi suurus 120 kaitseväelaseni.
NATO juhitaval operatsioonil Lõuna-Afganistanis hakkab teenima 81-meheline motoriseeritud jalaväekompanii Estcoy-3, kes vahetab välja seal seni teeninud 37-liikmelise jalaväerühma Estcoy-2, teatas kaitsejõudude peastaap. Teenistuse lõpetanud üksused jõuavad Eestisse tagasi esmaspäeval.
Jalaväekompanii Estcoy-3 ülem on kapten Leo Käige, kellele president Toomas Hendrik Ilves andis missiooni ajaks majori ajutise sõjaväelise auastme.
Lisaks suunduvad Afganistani 15-meheline demineerimismeeskond EODT-10, mille ülem on kapten Üllar Luhaste, kümnest kaitseväelasest koosnev logistiline toetusüksus ning staapides teenivad ohvitserid ja allohvitserid.
Seni Afganistanis teeninud kuueliikmelise vaatlus- ja julgestusmeeskonna MOT asemel lähetati Afganistani diplomaadi kaitsemeeskond, kes on juba teenistuspiirkonnas ülesandeid täitmas.
Leitnant Andres Sang kaitsejõudude peastaabi teavitus-osakonnast ütles, et MOT-i asendamine viieliikmelise diplomaadi kaitsemeeskonna ehk sõjaväepolitsei lähikaitsemeeskonnaga oli tingitud piirkonna eripärast ning muutunud ülesannetest. Lisaks on kaitsevägi juba Lõuna-Afganistani operatsioonipiirkonna poole teele saatnud veel kolm Pasi soomukit.
Afganistan on Eesti kaitseväe suurim välismissioon, kus praegu teenib 79 kaitseväelast. Pärast uute üksuste suundumist Afganistani tõuseb Eesti kontingendi suurus ligi 120 kaitseväelaseni. Leitnant Sang täpsustas, et seoses eeskätt staabiohvitseride teenistuse erineva alguse ja lõpuga hakkab kontingendi suurus edaspidi kõikuma, olles üle 120 ning jäädes alla 130 kaitseväelase.
Eesti üksused hakkavad teenima Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis Hollandi juhitava rahvusvahelise brigaadi koosseisu kuuluva Suurbritannia lahingugrupi alluvuses, mis tegutseb kuues Afganistani lõunaprovintsis.
Riigikogu pikendas mullu detsembris Eesti kaitseväelaste osalemist välismissioonil Afganistanis kahe aasta võrra kokku kuni 150 kaitseväelasega.
VES/BNS
Eesti protestib Saddam Husseini hukkamise vastu
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Urmas Reinsalu kinnitusel on Eesti Iraagi eksdiktaatori Saddam Husseini surmanuhtluse taunimisel Euroopa Liidu riikidega ühel nõul, kirjutab Eesti Päevaleht.
Euroopa Liidu eesistujamaa Soome teatas, et EL ei poolda Iraagi ekspresidendile Saddam Husseinile määratud surmanuhtluse täideviimist. EL-i hinnangul ei tuleks surmanuhtlust täide viia isegi nii tõsiste kuritegude puhul.
Reinsalu sõnul ei saa õigusemõistmises üksikjuhtumitel taanduda üldpõhimõtetest ja seega on Euroopa Liidu riigid rahuaja surmanuhtluse, sealhulgas ka Saddam Husseini surmamõistmise vastu.
Vastuseis ei tähenda samas, et Eesti loodaks Husseini karistuse muutmist ja mehe hukkamata jätmist.
Reinsalu selgitas, et Vatikani ja Euroopa Liidu nördinud avaldused ongi ainult arvamusavaldused ega pretendeeri õiguslike muudatuste saavutamisele.
Kohus mõistis Saddam Husseini pühapäeval süüdi 1982. aastal Dujaili linnas 148 tsiviilisiku hukkamises ning määras talle surmanuhtluse poomise läbi.
BNS
New Yorgi konsul Signe Matteus Brasiiliasse
Välisministeerium saadab novembri lõpus New Yorgi peakonsulaadi konsuli Signe Matteuse ajutiselt Eesti Brasiilia aupeakonsulaati Sao Paulos, kus ta osutab konsulaarteenuseid ja annab vajadusel konsulaarabi.
Matteus tegutseb Sao Paulo aukonsulaadis 30. novembrist 8. detsembrini, teatas välisministeeriumi pressiesindaja.
Eestil puudub Brasiilias diplomaatiline esindus. Eestit esindavad aupeakonsul Jüri Saukas, kelle konsulaarpiirkonnaks on Sao Paulo ja Parana, ning aukonsul Flemming Rickfors, kelle konsulaarpiirkond on Santose linn.
Vastavalt konsulaarseadusele võib konsulaarametnik asukohariigi välisministeeriumi nõusolekul osutada konsulaarteenust ja konsulaarabi välisriigis, kus Eestil puudub välisesindus. Lühiajaline konsulaarmissioon tugineb rahvusvahelises praktikas konsulaarsuhete Viini konventsioonile.
Konsulaarmissioone lähetatakse riikidesse, kus puuduvad Eesti välisesindused, kuid esineb põhjendatud vajadus konsulaartoimingute järele, näiteks riikidesse, kus on suur Eesti kodanike kogukond. Lisaks arvestatakse konsulaarametniku ajutisel lähetamisel asjaoluga, et aukonsulite pädevus ei võimalda paljusid konsulaartoiminguid sooritada.
Mullu toimusid konsulaarmissioonid Brasiiliasse Eesti aupeakonsulaati Sao Paulos (12.-19. märts), Austraaliasse Eesti aupeakonsulaati Sydneys (31. mai – 9. juuli) ning Venezuelasse Eesti aukonsulaati Valencias (15. oktoober – 22. oktoober).
Tänavu on toimunud konsulaarmissioonid Argentinasse Eesti aukonsulaati Buenos Aireses (26. mai – 4. juuni) ja Austraaliasse ning Uus-Meremaale (11. august – 9. september).
BNS
|
|
Eesti muusikud maailmas – Euroopas, Ameerikas ja Austraalias
Ikka on mul meeles, kus meiegi mandri muusika uus ja harukordne sündmus, esmakordne Euroopa orkestrite paraad „Europamusicale“ 1993. aastal Münchenis tõi publiku ette kolme eri maa rahvus-orkestri peadirigentidena koguni kolm Eesti maestrot: Neeme Järvi Göteborgi Sümfoonikute, Paul Mägi Läti Rahvus-orkestri ning Arvo Volmer Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees(!). See oli tõeliselt uhke tunne, ka endal seal Eesti orkestriga kaasas olles, ja seda tunnistab ka festivali tookordne nägus ja mahukas raamat. Ent Eesti muusikute, nii interpreetide kui heliloojate vallutusreisid muusikamaailmas jätkuvad, need on aina nähtavamad ja tõepoolest muljetavaldavamad kogu Eesti praeguses kultuuripildis. Mõned uudised selle kohta ka käesolevast sügisest.
8. ja 9. novembril toimuvad „Europa-musicale“ (nüüd juba neljandat korda) järjekordse tsükli avakontserdid Müncheni Herkulessaalis ja Berliini Filharmoonia suures saalis. Mängib Orkester Norden, mis 1993.a. asutatuna koondas endas algul Põhjamaade viie riigi parimaid õppurmängijaid, nüüd aga on siin veel ka kolme Balti vabariigi muusikud. Tehti proove Münchenis ja uus koosseis astub üles Eesti dirigendi Eri Klasi käe all. Noorteorkestri kavas on rootslanna Marie Samuelssoni humanistliku alltekstiga pala „Fear and Hope“, J. Sibeliuse Viiulikontsert, kus solistiks 15-aastane Alexander Gilman Saksamaalt, ja G. Holsti „Planeedid“. “Europamusicale“ põhitsükkel sünnib samades linnades uuel aastal.
Kui maestro Neeme Järvi oli avanud uue hooaja oma Euroopa orkestri, Haagi Residentie Orkesti ees, kus juhatas nii Beethoveni, Sibeliuse kui Shostakovitchi sümfooniaid, tuli ta muusikadirektorina New Jersey Symphony ette koguni kolme eri kavaga 20. – 28. oktoobril ja kuulsaimate solistidega – viiuldaja Sarah Chang ning tshellist Yo-Yo Ma. Kui viimane oma menuka esinemise Järvi käe all Newarki Prudential Hallis lõpetas, kõlas lisapalana Artur Kapi 1918. a Astrahanis, vägivalla ja veretööde aegu kirjutatud lüüriline pala „Prelüüd“ tshellole orkestriga (armastuspühendus Maria Ikonitskajale), mis väga meeldinud nii maailmatshellistile endale kui ka orkestrile ja publikule. Yo-Yo Ma’l on nüüd selle noot, ja võimalikud ka uued esitused… Järvi juhatas emeriitmuusikadirektorina taas ka Detroitis, käib paari kontserdiga veelkord Haagis, ning alates 24. novembrist kuni 3. detsembrini on tal kontserdid New Jersey SO-ga, kus solistiks Erich Korngoldi väga põneva Viiulikontserdi ettekandel ka Pärnus Oistrahhi festivalil esinenud Vadim Gluzman.
29. oktoobril leidis Seattle’i Benaroya Hallis nüüdismuusika ettekannetega kuulsaks saanud kammeransambli Seattle Chamber Players hooaja avakontsert, mis kuulus sarja „Northern Stars“, pealkirja all „Baltic Voices II“. Kõlas esiettekandel seitse teost kuue riigi heliloojailt Taanist kuni Venemaani, kõik ansambli ja siinse uue muusika keskuse „Icebreaker“ tellimused. Eestist sai tellimuse nüüd rahvusvaheliselt aina menukam 34-aastane Helena Tulve (suvel sai ta Stuttgartist tippfestivali ’World Music Days’ ainsa noorele heliloojale mõeldud “ISCM-CASH Young Composers Award’i” orkestriteose „Sula“ eest, mis kõlas festivali avapalana. Teos on võitnud ju ka Pariisi Rostrumi). Seattle’ile kirjutatud lugu kannab Helenal pealkirja „Stream“ (flöödile, klarnetile, viiulile, tshellole) ning tema uusoopust peeti leedulanna Onute Narbutaite oma kõrval parimaks kogu uudisõhtult (vt Seattle Times 31. okt.).
4. novembril tõi Ohio Northern University Symphony Orchestra keskuses Freed Center for the Performing Arts publiku ette oma uue kava “Sounds of Silence”, pühendades selle ‘laastatud Eesti mälestusele ja tema taasülesehitamisele’. Dirigeeris Lloyd Butler, külalissolistiks saksofonist Virgo Veldi Tallinnast. Veldi mängis Glazunovi Saksofonikontserdi, samas aga ka Tõnu Kõrvitsa talle pühendatud poeetilise pala “Neis aedades”. Õhtu meeleolu aitas toonitada iisraeli helilooja Yehezkel Brauni “The Book of Lamentations”, kus solistiks oli sopran Orna Arania.
Kui dirigent Paavo Järvi alustas Frankurti Raadio SO-ga oktoobris oma esimest hooaega peadirigendina, kutsus ta avaõhtutele Alte Oper’isse (12. – 13. X) J. Sibeliuse „Kullervo“ sümfooniat laulma Eesti Rahvusmeeskoori. Paavo juba paljud viimased hooajad on väga sisukad ja orkestrite-saalide poolest eriliselt kõnekad – tal läheb tõesti üllatavalt hästi! Pealegi, kuude kaupa võib ta tegutseda iga nädal uue kavaga, puhkamata, sageli eri paigus, eri orkestritega. Juba suvest peale juhatas ta järjest kuulsatel festivalidel – Pariisi Saint-Denis’, Peterburi „Valged ööd“, Oistrahhi festival Pärnus (oli siin ka Neeme Järvi Suveakadeemia professor), käis Verbier’, Salzburgi (Mozarti kavaga), Stresa ja lõpuks Bonni Beethoveni festivalil koos Deutsche Kammerphilharmonie’ga (ta on ka selle kunstiline juht), seejärel Eesti Riikliku SO-ga Läänemere festivalil Stockholmis, esitades siin Lepo Sumera Sümfoonia nr 6 ja Erkki-Sven Tüüri Sümfoonia nr 4 („Magma“). Juba kahel korral on ta sel sügisel, kokku kuue kontserdiga ameeriklaste Big Five’i hulka kuuluva Chicago Sümfooniaorkestri ees (viimati 16. – 18. nov.), ja ka Cincinnatis novembris kahe eri kavaga, kus kõlamas lausa haruldused: L. Bernsteini poliitiline avamäng „Slava“ (pühendus M. Rostropovitshile) ning O. Messiaeni „L’Ascension“ („Taevaminek“), viimane 10. – 12. novembrini ja paaris G. Mahleri vapustava IX sümfooniaga. Septembris dirigeeris Paavo seal ka Eduard Tubina XI sümfooniat. Pärast Chicagot läheb Paavol (ja meil kõigil) väga põnevaks taas Frankfurtis, kus sealse tellimusena tuleb Alte Oper’is maailmaesiettekandele (kolmel korral, 22. – 24. XI) Erkki-Sven Tüüri Klaverikontsert, solistiks Thomas Larcher Austriast. Kuna tegu raadioorkestriga, tehakse sellest ka raadioülekanne. Ning siis viib Paavo novembri lõpul Viini Filharmoonikud ehtsa Viini kavaga (Mozart, Haydn, Schubert) külaliskontsertidele Pariisi Champs Elysées’ teatrisse ning Kölni Filharmooniasse!
Kristjan Järvi on tõeliselt kuulus juba ka Euroopas oma New Yorgis asutatud Absolute Ensemble’iga. Mitmendat korda oldi Bremeni mainekal festivalil, mängides avakontserdil ning esitades sh ka kava „Absolute Zawinul“ (Joe Zawinul ise klahvpillidel), see-kord korraldasid nad Bremenis ka ansambli akadeemia, kus ka noored nendega uut muusikat juhatamas, vahepeal põikasid Itaaliasse Spoletosse. Kristjan üksi on tegev eeskätt oma Alam-Austria Tonkünstler-orkestri ees Viinis ja St. Pöltenis, ja Viinis on ta selle orkestriga maineikamas Musikvereini Kuldses saalis sagedane esineja (New Yorgi kõrval on ju Viin ta teine kodu). Aina kuulsamad on orkestrid, keda ta ka külalisena juhatab – äsja Baseli Kammerorkester, ja nüüd Põhja-Saksa Filharmoo-niaorkester Hannoverist, kellega kodulinna järel kokku kuut kontserti ka Shveitsi kuulsamates saalides (St. Galleni ja Zürichi Tonhalle, Berni ja Genfi Grand Casino) 2. – 8. novembrini juhatas. Tal on alati väga põnevad kavad, ja koos Hannoveri orkestriga kõlab ka New Yorgis asuva ja seal hästi tuntud Shveitsi päritolu muusiku Daniel Schnyderi „Songbook“ saksofonile orkestriga, autor ise soleerimas. Ja Kristjan ka plaadistab oma Tonkünstleritega, nii Haydnit(!) kui Steve Reichi. Viini Musikvereinis on Kristjan hiljuti kahel korral ka Arvo Pärdi „Cantust“ dirigeerinud.
Niisiis, Järvidel üksi on kokku neli orkestrit Euroopas (Haag, Bremen, Frankfurt, Viin) ning kolm orkestrit-ansamblit USA-s (New Jersey, Cincinnati, New York) – niisugust asja, arvan, pole vastu panna isegi kuulsal dirigentidemaal Soomel. Aga mitte ainult Järvid…
Meie noor dirigent Olari Elts on pärast võitu Sibeliuse konkursil Helsingis saanud juba mitmeid kutseid tulla tööle välismaale. 2001-2005 oli ta Läti Rahvusorkestri pea-dirigent ja on sügisest ka Orchestre de Bretagne’i kunstiline nõustaja Prantsusmaal. Oktoobris valis Eltsi oma peakülalisdirigendiks järgmisest hooajast aga kuulus Shoti Kammerorkester Glasgow’s, kus ta siiski juba ka selle hooaja lõpukontserti dirigeerib. Omaasutatud NYYD Ensemble’iga on ta aga tuntud mitme maineka festivali kaudu. Aasta esipoole tähtsate orkestrite hulgas on Amsterdami ’de Filharmonie’, Uus-Meremaa SO ja Adelaide’i SO.
Adelaide’i Sümfooniaorkestri peadirigendil (kes praegu ühtlasi ka Rahvusooper Estonia peadirigent) Arvo Volmeril on kontserdid Austraalias nüüd nii oktoobris kui novembris. Oktoobri lõpunädalal dirigeeris ta Adelaide’i Town Hallis kolmel korral Arvo Pärdi III sümfooniat, novembris (23. – 25. XI) juhatab aga siinse tuntud helilooja Graeme Koehne uusoopust „On the Beach“. Eesti muusikat on ta sellel mandrilgi suutnud tutvustada päris sageli. ASO uus hooaeg algab veebruaris, ja siis varsti on Volmeril ees suure ettevõtmisena Sibeliuse festival helilooja kõigi sümfooniatega.
Üks väheseid välismaalasi Saksamaa 60 ooperiteatri hulgas on Heidelbergi Teatri ooperikoori direktor Tarmo Vaask, keda saatis hiljuti suur edu Hans Zenderi ameerika-ainelise ooperi „Chief Joseph“ esietenduse järel. Nimekas helilooja ise hindas Heidelbergi teatri oma „uskumatult heaks kooriks“ ja Vaaski „geniaalseks koorijuhiks“, mida ka sealsed ajalehed kinnitasid. Tarmol on ka oma orkester Schwäbisch-Gmünd’is, ja ta juhatab sealsete filharmoonikute ees 18. novembril kava, kus Mozart, Ives ja Beethoven.
Euroopas on juba päris populaarne ka nooruke Eesti naisdirigent Anu Tali. Kui meenutada, et ainuüksi tänavu on ta juhatanud Lausanne’i Kammerorkestrit, Müncheni Bach Collegiumi, Mozarteumi orkestrit Salzburgi festivalil(!), Savonlinna ooperifestivalil „Carmenit“, oktoobris kolmel õhtul (19. – 21. X) aga ka Nashville Symphony Orchestra’t Schermerhorn Symphony Center’s ja jõulukuul esineb taas Münchenis, nüüd aga kuulsa Müncheni Kammerorkestri ees (sh E.-S. Tüüri kahe teosega)…
Aga Beethoveni festivali Bonnis lõpetas tänavu Rahvusvahelisel Muusikapäeval ei keegi muu kui sarmikas eestlanna Anu Tali, seistes Berliini Deutsches Sinfonie-Orchesteri ees, solistiks viiuldaja Maxim Vengerov, kellega enne veel Lichtensteinis ja pärast Berliini Filharmoonia suures saalis esineti.
Dirigent Vello Pähn, keda Eestis näeb väga harva, on Euroopas eelkõige tunnustatud balletidirigendina. Aga aina juhatab ta oopereid ka Daniel Barenboimi juhitavas Berliini Riigiooperis, ballette samuti seal, aga ka Hamburgi Riigiooperi ning Milano La Scala ja Pariisi Rahvusooperi balleti etendusi, ka paljudel külalisreisidel kuni Kreeka, Jaapani ja Austraaliani. Kevade lõpul tegi ta debüüdi ka Viini Riigiooperis, juhatades Berliinist sinna toodud John Cranko balletti „Onegin“ Tshaikovski muusikaga. Uhke töö oli seejärel taas Pariisis, kus ta tõi Opéra Bastille’s esiettekandele Maurice Béjart’i uue kolmeosalise balletiõhtu kokku kümme etendust. Läinud aastavahetusel juhatas ta Pariisis 23 rahvusballeti “Luikede järve” etendust (Rudolf Nurejevi lavastus) järjest(!)”
Ja veel kõige lühemalt. Kevadel lõpetas magistrikraadiga oma kolm aastat kestnud õpingud Yale’i ülikoolis noor pianist Hando Nahkur (24), õppides sügisest edasi Bostonis New England Conservatorys, kus ta professoriks on Gabriel Chodos. Äsjasel rahvusvahelisel festivalil „Klaver 2006“ Tallinnas oli Hando noorim pianist, kellele usaldati festivalil sooloõhtu.
Pidevalt on New Yorgi ja kaugemalgi muusikaelus silmapiiril oma solistiesinemistega ning koos Absolute Ensemble’iga noor fagotist Martin Kuuskmann, kellele on juba rea uusteoseid kirjutanud ameerika ja eesti heliloojad. Ta oli solistina kaasas ka Bremenis, aga väga austusväärse kutse sai ta äsja just New Yorgist: Manhattan Music School, kus ta isegi on õppinud, kutsus teda peatselt avatava kaasaegse muusika interpretatsiooni eriala õppejõuks puhkpillide kategoorias. Martin võttis pakkumise vastu.
Ameerikas on väga suure populaarsuse võitnud „Estonia“ klaverid. Pianist Indrek Laul Tallinna klaverivabriku ühe omanikuna on selle nimel oma esinemistega kõvasti reklaami teinud, kuni tänavuse suurlaadani Los Angeleses, mängides suurte orkestritega või esitades soolonumbreid riikliku tasemega vastuvõttudel, kuni suurärimeeste salongideni, kus „Estonia“ klaverist huvitatuid.
Priit Kuusk,
Klassikaraadio kommentaator Tallinnas
50 aastat soomepoiste ajakirja “Põhjala Tähistel”
Hoian käes soomepoiste ajakirja “Põhjala Tähistel” käesoleval aastal ilmunud 31. numbrit, väljaandjaks Soomepoiste Klubi Torontos, toimetajateks Hannes Oja, Paavo Loosberg, Ylo Mark Saar ja Peeter Kaups. Ilmumine on jõudnud otsaga tagasi Torontosse, sinna kus see 1956. aastal pihta hakkas. Mõni number on ilmunud Rootsis, eelnevad nubrid 21-30 toimetati ja anti välja Eestis. Kokku tähendab see 50 aasta jooksul 1200 lehekülge ajaloolise väärtusega kirjasõna.
”Põhjala Tähistel” ainevald on läbi aastate jäänud samaks. Esmajoones on avaldatud asjalikke ülevaateid ja isiklikke mälestusi sõjateekonnast. Teiseks on toodud soomepoiste liikumise jooksvat kroonikat ning tagasihaaravat dokumentatsiooni ja statistikat. Ning kolmandaks luulet ja meeleolulisi palasid soomepoiste ridadesse kuuluvailt kirjanikelt. Nii ka viimati ilmunud 88-leheküljelises numbris, mille tuumikuks on Taavi Kaupsi päevikuvormis kirjeldus viimastest päevadest Tallinnas, Kloogal ja Paldiskis, 17. – 22. IX 1944. Eriti huvipakkuvalt on Kaups pannud kirja mitte ai-nult seda, mis juhtus ja mis ta tegi, vaid ka mida tema ja teised noored ohvitserid neil päevil mõtlesid.
Vello Salo esitab kokkuvõtliku statistika, kui palju soomepoisse oli ja mis neist sõjas ja hiljem sai. Seda arvestust olen käesolevas artiklis kasutanud. Soomepoistest rääkides või isegi kirjutades esitatakse avalikkusele mõnigi kord ebatäpseid või isegi ekslikke andmeid. Kes nad siis õieti on?
Aastail 1940-1944 kuulus Soome sõjaväkke nimepidi teadolevalt 3337 eestlast, õigemini Eesti Vabariigi kodanikku. Pidagem silmas, et kõik astusid sinna vabatahtlikult, kedagi ei mobiliseeritud ega sunnitud. Seda näitab ka tõik, et mitusada saksa okupatsiooni ajal Soome pagenud eesti noormeest elas Soomes legaalselt, ilma et nad oleks sõdurimundrit selga tõmmanud. Nene ainsaks ja õiglaseks karistuseks on, et nemad ei saanud osaks ajalukku jäävast legendist.
Miks on soomepoisid kujunenud legendaarseks ja milles seisneb nende sõjasõidu tähtsus? Kuigi nende taplused Karjala kannasel olid päris ägedad ning vasturünnakul Kärevere sillapea purustamisel ja tõrjelahingus põhja pool Tartut otse surmapõlgavad, ja neist langes kõikidel rinnetel kokku 337 meest, ei ole see niivõrd sõjaline kuulsus. Suuremad lahingumehed sõdisid idapataljonides Leningradi all, Ilmeni ääres ja Volhovi soodes. “Narva” pataljoniga Ukrainas või 20. Eesti Diviisi leegionäridena Narva jõel, Auveres ja Sinimägedes. Mainigem ka teisel poolel sõdinud Eesti Laskurkorpuse ränki lahinguid Velikije Lukis, Sõrves ja Kuramaal.
Legendaarsuse rajasid kaks vabatahtlikku sammu — astumine Soome armeesse ja eelekõige tagastitulek. Narva ja Võru olid juba suure massiga pealesuruva Punaarmee käes, Tartu langemas, aga 2000 noort meest otsustasid tulla rahu sõlmivast Soomest, heaolumaa Rootsi käe-jala ulatuses, tagasi Eestisse, kus surm oli silmaga näha. Paljud selle leidsidki, kes rindel (Eestis langes 131), kes metsavennana (teada on langenuid 57), kes Vene vangilaagris (teada vähemalt 103 hukkunut). Aga tuldi ikka, kantuna rahvuslikust idealismist ja kohusetundest, nooruslikust ja mehelikust uljusest.
“Soomepoisid” ei ole ainult need, kes kuulusid Soomes 1944. a. algul eestlastest moodustatud 200. Jalaväerügementi. Mõiste on laiem ja hõlmab ka neid, kes läksid juba Talvesõtta, kes kuulusid ”Erna” salka ja saadeti suvel 1941 Eestisse, kes tegutsesid 1942-44 kaugluures Vene tagalas, kes sõdisid 1943 Rajajõel 47. jalaväerügemendi Vallila pataljonis ja neid, kes teenisid mereväes.
Soome Mereväes Teeninud Eestlaste Gild on andnud välja mahuka mälestusteose “Mereväe soomepoisid” (Tallinn, 2003). Selle järgi oli Soome mereväes 411 eesti vabatahtlikku. Neist 16 langes kaitstes Soome vabadust ja 87 tuli tagasi Eestit kaitsma. Tagasitulijaid oli jalaväelastega võrreldes suhteliselt vähem, sest mereväelastel ei toimunud see organiseeritult, vaid tuldi omapead, sageli ilma loata.
Soomest tagasitulnute arvu kohta on esitatud puudulikke andmeid, piirududes 19.VIII 1944 laeval “Wartheland” Paldiski saabunud JR 200 ridadesse kuulunud 1752 mehega. Neile aga tuleb lisada “Haukka” luurerühm, mitmed Peastaabis teeninud, hiljem järgi tulnud rügemendimehed, mitmed mereväelased. Kõik kokku tuli Soomest tagasi Eestit kaitsma ligi 2000 meest.
Tagasitulnud mehed pandi vastu tahtmist saksa mundrisse ja lahutati kolmeks: rindekogenum I pataljon lülitati eestlastest koosneva 20. Relva-SS Diviisi 46. rügementi ja saadeti Tartu alla lahingusse. II pataljon allutati samale di-viisile ja paigutati algul Kehrasse ja siis Tallinna-eelsele varupositsioonile. Sadakond hiljuti ohvitserikursuse lõpetanud lipnikku jäeti esialgu Kloogale. Väiksem osa neist lähetati täienduseks Sinimägedes ja mujal rinnet hoidvatesse saksa väeüksustesse. Näiteks Aho Talvi, legendaarsemaid soomepoisse, kes lasi 1948. aastal maha teda arreteerima tulnud Järvamaa julgeolekuülema brigaadi “Nederland”. Hiljuti Ühendriikides surnud arhitekt Hugo Roomann lähetati Wermachti üksusse, mille ridades sai Eestist taandudes raskelt haavata. Kloogale jäänud lipnikke hakati rakendama Eesti Diviisi tagavaraosades Paldiskis ja mujal.
Saksa sõjaväkke võtmise eest üle lahe läinud soomepoisid sattusid lõppeks ikkagi saksa väkke. Ja seda mitte ainult Eesti pinnal. Üle 300 soomepoisi olid pärast Saksamaale taanudmist koos 20. Relva-SS Diviisiga Sileesia rindel ja sattusid sõja lõpul Tshehhi põrgusse (neid langes või hukkus 21). Sellest saab lugeda Heino Susi raamtus “Sarviku sulased”. Range vahetegemine, kes oli soomepoiss ja kes saksa väes, ei ole võimalik. Seda enam, et hulk soomepoisse olid saksa sõjaväes, kas Leegionis või idapatljonides, juba enne kui nad Soome läksid. Tsiteerin soomepoiss Ivar Grünthali:
“Vanad sõbrad ahelikku
paisaks meidki lõpuks Saksa.
Ellujäänud vahelikku
elu võluda ei jaksa.”
Lisaksin mõned isiklikumad märkmed. Oma elus ja tegemistes olen igal pool kokku puutunud soomepoistega. Nad on minust kolm või rohkem aastat vanemad ja olen nende käest palju õppinud. Geislingeni Eesti Gümnaasiumis olid minust paar klassi ees soomepoistest koolivennad Taimo Pallandi ja Ylo Mark Saar. Ühendriikides ühinesin korp! Rotaliaga, kaasvendadeks soomepoisid Ragnar Mägi, Hugo Rooman, Hans Horn, Ylo Mark Saar, Felix Laansoo, Juhan Kivestu, Ilo Käbin, Gunnar Hiis — mainides neid, kellega ma ka isiklikult tuttavaks sain. Laansool käisin kord külas Vancouveri saarel Vaikse ookeani rannikul, Käbinit külastasin Läänemere rannal Karlskronas. Mõlema kodud oli tulvil raamatuid ja meeste mõte Eesti küljes kinni.
Aitasin toimetada ja välja anda ajakirja “Vaba Eesti”, kirjastajaks oli soomepoiss Imant Rebane, kaastoimetajaiks ja ajakirja lähemaiks kaastöölisiks Soome sinihalli mundrit kandnud Rein Marandi, Heino Susi, Max Lasberg, Hans Lebert, Georg Seim, Ilmar ja Olev Mikiver — 1948 – 1964 Rootsis ilmunud “Vaba Eesti” oli suuremas osas soomepoiste tehtud ajakiri ja ka Karl Talpak kuulus selle sõpruskonda ja kaatööliste hulka. (Vt. koguteos “Vaba Eesti tähistel”, Tallinn, 2000.)
Võtsin soomepiss Ivar Grünthalilt üle ajakirja “Mana” toimetamise ja väljaandmise. Trükkimise viisin Torontosse, kus aastate kestel osutasid suurt vastutulelikkust järjestikku kaks eesti trükikoda, Ergontype ja Oma Press. Esimese omanik oli soomepoiss Endel Peek, teise soomepoiss Alfred Tamm. Ilma nendeta oleks “Mana” küll vist seisma jäänud. “Mana” kaastööliste seas oli rohkelt soomepoisse, nende nimed esinevad siin nagunii, ei hakka kordama.
“Managa” seoses käisin Torontos, headeks tuttavateks said soomepoisid Hannes Oja, Johannes Vihma, Arved Viirlaid, Ilmar Heinsoo,Vello Salo jt. Kui olin “Vabadusraadio” ja ”Raadio Vaba Euroopa” kaastööline, oli Münchenis eestikeelsete saadete juhatajaks soomepoiss Aleksander Terras, keda oli hea meel külastada ka Stockholmis. Euroopas rännates tutvusin soomepoistest kirjameeste Ilmar Jaks, Raimond Kolgi, Evald Uustalu, Ilmar Talve, Vello Pekomäe ja Robert (Rain) Rebasega, Eestis käikudel said sõpradeks soomepoisid Ain Kaalep, Sven Ise ja Ants Vaadre,
Soomepoisid on olnud vaba- ja vabadusmeelse vaimu kandjad. Neist oli palju abi pagulaskonna tihti kritsarinnaliseks kärbunud mõtete ja tegelastega heitlemisel. Ühiskondlike küsimuste ja eesti kultuuri vastu on soomepoiste keskel huvi olnud kõrge, nii nagu ka eespool mainitud nimed seda näitavad.
Hellar Grabbi
* The Front Page reports from Tartu, where a memorial to Estonians deported by the Communists and invading Soviet army has been re-consecrated. The monument, in the shape of a “weeping cornflower,” was dedicated on November 2 of this year. The original memorial sat nearby until 2003, when the properties’ owner sold the land. The city of Tartu had, at the time, the opportunity to purchase the land, but declined on financial grounds. Protests from groups such as Memento were brought up at the time.
* The second item on the Front Page is a photo from Detroit, where the local Estonian society celebrates its 50th anniversary. The full article appears on page 5.
* Ilmar Mikiver discusses the theories of Joseph Epstein who pointed out that as facts accumulate, ideas diminish. Freudianism and Marxism have fallen victim to this. Marxism has declined even to the point that in France and Germany, Social Democrats are struggling. Mr. Mikiver notes that according to Epstein’s theories, perhaps the next idea to fall victim to the accumulation of facts is Darwinism.
* Vello Helk discusses a recent online interview, conducted by the Estonian daily Postimees with Edgar Savisaar. Mr. Helk quotes some of the questions, as well as Mr. Savisaar’s answers. These include short statements such as: Q: Do you support making Russian an official language of the State?
A: Depends on which State. Mr. Helk points out that it seems Mr. Savisaar is trying to be everything to everybody — an Estonian freedom fighter, as well as a protector of Russian interests.
* The Estonian consul to the United States, Signe Matteus, is being sent to Brazil to act as a consul for a brief time this year. The article appears on page 3. It seems that Estonia has no diplomatic representation in Brazil. Jüri Saukas is the honorary consul. As a result, Ms. Matteus will help to fulfill some diplomatic duties while she is there.
* The Art and Culture page reports on Estonian musicians around the world. Many upcoming musical events are discussed, as well as recordings made around the world by famous Estonian conductors and musicians.
Foreign Minister Paet: Estonia continues to be ready to assist Iraq
ER – On Monday, 6 November, Foreign Minister Urmas Paet met Iraqi Prime Minister Nuri al-Maliki and the Ambassador of the United States to Iraq, Zalmay Khalilzad.
At both meetings, the state of security in Iraq, future prospects and potential development scenarios were discussed.
Prime Minister Al-Maliki said that Estonia’s military contribution to improving the state of Iraqi security was important and he expressed hope that it was the first step on the road to developing political and economic relations.
Minister of Foreign Affairs Paet noted that Estonia wants closer relations with Iraq and extended an invitation to the Prime Minister and foreign minister of Iraq to visit Estonia.
Paet said that Estonia would like Iraq to become a politically and economically stable, democratic and successful country. “We understand that the Iraqi government is facing a task of great complexity,” said Paet. “We support the efforts of the Iraqi government to resolve the conflicts between the various ethnic and religious groups and to involve them in a common national development process.”
The Foreign Minister said it was important that trade and economic cooperation agreement negotiations between the European Union and Iraq begin soon. “International trade and economic relations will make it possible to stabilize the situation in Iraq by improving the quality of life for the Iraqi people,” said Paet. “That would in turn increase popular support for democratic developments.”
They also discussed the transfer of control of security to Iraqi security forces and the extension by the UN Security Council of the mandate of the international coalition forces.
US Ambassador to Iraq Zalmay Khalilzad also thanked Estonia for its efforts. The officials discussed the future prospects of Iraq and were unanimous in that a strong, sustainable Iraqi government – one capable of taking increasing responsibility for security and life in the country – was in the interests of both Iraq and the international community.
In related news, Foreign Minister Urmas Paet met the commander of the 1st brigade of the 4th infantry division, Colonel James Pasquarette, and the Estonian troops serving in Iraq.
Colonel Pasquarette, under whose command the Estonian infantry platoon is serving, says cooperation with the Estonians is excellent and the platoon is an invaluable ally for the US combat force. “The Estonians are professional soldiers who have a respect for the local populace,” said Pasquarette. “As a result they are accepted by the local populace.”
According to Paet, Estonia thinks highly of the work done by the soldiers on the Iraq mission and values the experience they have acquired there. “We have seriously improved our battle tactics, defence forces training and capacity for logistical support,” said Paet.
Paet met the Estonian infantry platoon at Tadji base 40 kilometres north of Baghdad. The FM thanked Estonian military for their dutiful service. “It was gratifying to hear that the Estonian unit is highly respected,” said Paet. “The brigade C.O. says that any task can be entrusted to you and you will do a fine job carrying it out,” he said in acknowledgement of the Estonian troops.
President Ilves gives interview to Russian Interfax news service
Estonian President Toomas Hendrik Ilves: “I greatly hope that people of all ethnic backgrounds regard Estonia as their home”
Toomas Hendrik Ilves who was sworn in as the president of Estonia on October 9 has described his understanding of Russian-Estonian relations and the position of the Russian-speaking population of Estonia in an interview with Interfax.
Ilves believes that there has been no cooling in Estonian-Russian relations and spoke in favor of their improvement.
“I would like relations between our countries to develop and improve. Such is my course, and I don’t see anything radical in this desire,” Ilves said.
Commenting on a remark by an Estonian official calling his country’s relations with Russia “ice-cold,” Ilves said, “If you look at an ice cube, you will see that everything inside it appears to be stiff and lifeless. But if you look at Estonian-Russian relations, you can’t see stiffness and lifelessness in them.”
“Thus, I would not over-dramatize these relations, although they could certainly be better, especially if you talk about political relations,” he said.
The Estonian president favored the enlargement of the treaty base in Russian-Estonian relations.
Ilves said he still believes the references to the 1920 Tartu Peace Treaty, which the Estonian parliament added to a law on the ratification of land and marine borders with Russia and which Russia considers null and void, were not essential. Russia annulled the border treaties after the Estonian parliamentarians added the references.
“I still believe that appending the law on the ratification of border treaties with a reference to the valid 1920 Tartu Peace Treaty was not essential,” Ilves said.
“At the same time, I am convinced – and numerous international law analysts made a very similar conclusion – that the Estonian parliament did not do anything wrong, and since the Estonian lawmakers have already made this reference, I also do not see any reason to remove it,” he said.
“The reference to the Tartu Peace Treaty only points to one of the pillars of Estonian-Russian relations and does not impose any new or additional obligations on any side. The validity of the Tartu Peace Treaty is confirmed by international law,” he said.
“The preamble to the law on the ratification of border treaties does not change the treaties signed by the Estonian parliament and does not provide any preconditions for territorial claims,” he said.
He refuted Russia’s claims that his country is revising the results of World War II.
“Estonia as any other country has an objective view of all the results of World War II such as the routing of Nazi Germany and the subsequent occupation of Central and East European states,” he said.
As for suggestions made in Estonia to demolish or move the monument to Soviet liberators in Tallinn Ilves said: “Let me ask a question in return – is it a monument to the victorious Red Army, a monument to the fallen victors or a gravestone for the dead?”
“I respect the commemoration of those who died in the war. However, glorifying foreign conquerors is alien to any people or culture, including the Russian people, of course,” he said.
Ilves suggested giving a broader symbolic meaning to the monument.
“I support changing the meaning of the Bronze Soldier [as the monument is unofficially called in Estonia] that it would cover everything related to the Red Army – both the ouster of the Nazis and the sufferings that later befell the Estonian people,” he said.
“Unfortunately, it happened so that for the Estonian people in 1944 one criminal regime was replaced by another,” Ilves said.
The future of the monument has caused a split in Estonian society. While the Russian-speaking part wants it preserved, Estonian nationalists want it demolished or moved.
Three opposition parties and the ruling party have drafted two bills letting the authorities remove the monument on a legal basis.
Ilves voiced hope that people of all ethnic backgrounds in his country regard Estonia as their home.
“Therefore I cannot agree with Russia calling not only Russians but Ukrainians, Belarussians, Kazakhs and members of other ethnic groups living in Estonia its countrymen. They are our countrymen, of course,” he said.
“Estonia is a homeland for everyone who lives here. It cannot be otherwise or people would leave Estonia. It would be bad for Estonia,” he said.
Ilves said he is determined “to work during the next five years for all people in Estonia to feel at home, for everyone to have work, health and love.”
“The Estonian state has been making strong efforts to give everyone a chance to study Estonian, to get Estonian citizenship and be a full-fledged member of society. There is virtually no unemployment in Estonia and there are chances for fulfilling oneself,” Ilves said.
He said that in Estonia the size of pensions or wages, the chances of receiving medical assistance don’t depend on nationality. “Not a single nation is being oppressed or discriminated,” he said.
Ilves added that he cannot imagine that the Estonian authorities would expel people from the country on ethnic grounds or visit schools to find out whether children of some specific ethnic minorities study there.
President’s Office
|
