|
<!– .style1 {color: #0000FF} -Eesti noorte ooperilauljate külakost
Silver Lumi ja Annika Põder esinemas Washingtoni suursaatkonnas 12. novembril 2006.
Foto: Heino Nurk
Noored ooperisolistid Annika Põder ja Silver Lumi koos klaverisaatja Sven Kullerkupuga esinesid suure eduga mitmetes eestlaste keskustes.
Põhiüritus oli Lakewoodis, kus kaugelt tulnud lauljatega pühitseti Lakewoodi Eesti Ühingu 60. aastapäeva.
Lisaks andsid noored lauljad kontserte veel New Yorgi Eesti Majas, Baltimore’i Eesti Majas ja Washingtoni suursaatkonnas.
Kohale tulnud said osa esinejate suurepärasest laulust, tantsust ja klaveri-mängust.
VES
Tanel Padar ja The Sun rokkisid NY Eesti Majas
Tanel Padar koos oma NY kõige väiksema fänniga, Anette Kiiliga peale kontserti Eesti Maja ees. Foto: erakogu
11. novembril toimus New Yorgi Eesti majas Eesti kuulsaima rockbändi Tanel Padar & The Sun kontsert. See on peaaegu juba nagu traditsioon, sest käisid nad ju ka eelmine aasta oktoobris New Yorgis esinemas.
Kella seitsme paiku kogunes hulk noori Eesti maja baari, kust mindi üles teise korruse suurde saali. Saal oli kenasti ära kaunistatud küünaldega ja ruum oli romantiliselt hämar. Esimene pool kontserdist oli rahulik, kontserdi teisel poolel ei suutnud enam inimesed istuda ja vähehaaval tõusid aktiivsemad ja läksid ette tantsima. Viimased lood lauldi kaasa ja telliti veel kaks lisalugu. Pärast kontserti oli võimalik kõigil fännidel teha pilti koos Tanel Padariga Eesti maja ees.
“Afterparty” jätkus baaris , kus peale kontserti vahetati muljeid ja oli võimalik ka nautida erinevaid suupisteid Eesti Maja uutelt kokkadelt. Rahvast oli ligi sada inimest ja pidu kestis hommikuni.
Kontsert sai teoks tänu “Jungale”( Airit Kahro) ja Kallele, kes on juba mitmendat aastat järjest kuulsamaid muusikuid Eestist Ameerikasse kutsunud, loodame, et neil jätkub energiat ja tahtmist seda teha edaspidigi.
Tanel Padar & The Sun on Eestis kõige populaarsem rockbänd. Tanel Padar koos Dave Bentoniga on ainukesena suutnud tuua Eestile esikoha Eurovisiooni lauluvõistlusel 2001. aastal. Samuti on Tanel Padar & The Sun 2006 MTV parima Balti artisti tiitli kandidaat.
See ei olnud nende ainuke kontsert USA-s, 18. novembril esinevad nad Chicago Eesti majas.
Loodame, et nad jätkavad traditsiooni ja tulevad ka järgmisel aastal.
Eve Saar
MIDA UUT TÕI 7. NOVEMBER?
Ilmar Mikiver
Kõige intrigeerivamatest kommentaaridest tänavuste vahevalimiste kohta võib julgesti esile tõsta kaht järgnevat. Et need ei toonud demokraatidele võitu, kuid tõid vabariiklastele kaotuse. Ja teiseks – et kes neist kõige rohkem kasu said, olid – konservatiivid. Ja seda olukorras, kus konservatiivide ideed ei olnud isegi mitte kaalukausil. Hääletusele järgneval päeval võttis Washington Times’i juhtkiri hetkeseisu kokku järgnevalt:
“Nende valimiste läkitus ei olnud suunatud mitte konservatiivsetele väärtustele või põhimõtetele, vaid ühele presidendile ja Kongressile, kes konservatiivsete hääletajate hinnangul olid neid väärtusi ja põhimõtteid kuritarvitanud, lastes oma poolvastumeelsel kampaanial saada määritud süüdistustest korruptsioonis, skandaalis ja eelkõige ebapädevuses. Konservatism jääb püsima nendest hoolimata” (WT, 8. nov.) Hääletuskasti juurest lahkujate seas teostatud küsitlus näitas – üsna ebaootuspäraselt – et valijate suurimaks mureks oligi mitte Iraak, vaid korruptsioon niihästi administratsioonis kui ka Kongressis. (Iraagi sõda oli teisel kohal!)
Üks nendest konservatiivsete põhimõtete „kuritarvitustest“ oli president Bushi hoolimatus oma veto-õiguse kasutamise suhtes. Ameerika tuntumaid veteran-konservatiive, William Buckley, ütleb kõneluste kohta oma mõttekaaslastega:
„Nad rõhutasid oma opositsiooni presidendi vastu, kes ei ole ainsatki korda kasutanud oma põhiseaduslikku võimu selleks, et vastu astuda Kongressi raharaiskamisprojektidele“ (nagu mitmesaja-miljardilised subsiiidiumid teede, põllumeeste, Medicare’i või koolide heaks)… Enim vihastama panev on aga olnud Kongressi liikmete piiramatu omavoli oma soosikutele määratud „meelehea“-summade sisse toppimine eelarveseadustesse ilma korrakohaste menetlusteta (nn. earmarking).
Süüdlasteks on siin niihästi Kongress kui president. Kuid tähtsam on fakt, et süüdistajateks on paljud nendest uutest Kongressi liikmetest, kes nüüd moodustavad demokraatide häälte-enamuse nii Senatis kui Esindajatekojas, kuid valiti Kongressi konservatiivse toetusgrupi poolt. Nende suurenud osakaalu tõttu ei ole demokraatide partei radikaalne vasak tiib (Pelosi, Rangel, Conyers, Dingell) enam kõikvõimas, kirjutab Washington Times’is teine konservatiivne veteran, William Rusher:
„Kuid paljud neist demokraatidest, kes valiti tänavu esimest korda Kongressi, on väga erinevat tõugu. Nad on praktiliselt mitmes suhtes konservatiivid. Just tänu sellele õnnestus neil lüüa oma republikaanist vastaskandidaati ja pole mingit põhjust eeldada, et nad hülgaksid selle vägagi eduka hoiaku nüüd, kus nad on võimu juures. Võib kihla vedada, et nad hakkavad tõsiselt pidurdama (vanade liberaalide) vasakpoolseid ärgitamisi“, (WT, 11. nov.)
Mis juhtub, kui demokraatide ülemvõim Kongressi ülitähtsates komiteedes läheb siiski vanade liberaalide kätte ning sunnib konservatiivsemaid noorliikmeid oma toetusgrupi vaateid hülgama või salgama, selle kohta ütleb Washington Post’is lehe filosoofilisim kolumnist, George F Will:
„Kui Pelosi ei suuda kokku panna agendat, mis oleks läbiviidav ilma sundimata paljusid vabariiklikest jaoskondadest valitud demokraate oma ametit kaalule panema, siis tuleb USA ajaloo kõige vasakpoolsemal spiikeril aastal 2009 tagasi astuda (Esindajatekoja) vähemusrühma juhi kohale“ (WP, 9. nov.)
Selles stsenaariumis peitubki põhjus, miks paljud vaatlejad nimetavad toimunud valimisi „võiduks ainult konservatiividele“.
Nad on tulevaste, st. 2008.a. valimiste suhtes nii-öelda „king makeri“ positsioonis.
Suure naabri probleemidest
Vello Helk 11.11.2006
Taani filosoof, eksistentsialismi pioneer Søren Kierkegaard (1813-1855), kes tihti püüdis jõuda tõeni teravmeelse nalja kaudu, on kord öelnud, et kõige rafineeritum meetod mõjusurve avaldamiseks on võtta sisse märtriroll. Seda on eduga kasutanud Venemaa, kurtes Eesti partneritele Euroopa Liidus ja NATOs, et Eestis rikutakse inimõigusi ja diskrimineeritakse venelasi. Seevastu ei tohigi rääkida okupatsioonist ja eestlaste kannatustest N.Liidu ülemvalitsuse all, mida loetakse pahatahtlikuks laimuks – või koguni ärateenitud karistuseks, sest eestlased olevat ju ”fashistid”?
Tegelikult oli N. Liidu poliitika geneetiliselt sõltuv Tshingis-khaani pärandist. Too mongolite väepealik, kellel vastupidiselt Napoleonile ja Hitlerile õnnestus 1223 lüüa vene vägesid, jõudis üsna kaugele läände. 1243 rajati vallutatud aladel Kuldhordi riik, millest enamik Vene vürstkondi oli vasallisõltuvuses. Alles 14. sajandi lõpul õnnestus vabaneda mongoli-tatari ikkest. Tshingis-khaani taktika juurde kuulus vallutatud alade eliidi likvideerimine, mille eesmärgiks oli totaalne kuulekus – sama taktika, mida rakendasid tema geneetilised järglased Eestis.
Moskvas on näha kahe luhtunud riigi tulemusi: tsaaririik, kes ei suutnud end demokratiseerida ja seepärast langes kommunistliku terrori rüppe, ning N. Liit, kes ei tahtnud ega suutnud reforme läbi viia, kuna see omaenda definitsiooni kohaselt oli maailma parim maa. Kuidas Putini Venemaa lõpeb luhtunud riigina pole veel teada, aga ajaloo taustal on see täiesti võimalik.
Peeter I ajast saadik on ettekujutus austusväärsest, aga halastamatust heast tsaarist, kes kõva käega surub maha rahutuste külvamise katsed, olnud osa venelaste traditsioonist. Ajalooliste prillide läbi vaadates pole just üllatavat viimase 15 aasta arengupendli võnkumises ”vaba” ja ”mittevaba” vahel. Venemaa uusimat ajalugu iseloomustab reformi ja reaktsiooni kestev vastastikune mõju. Iga aastaga on Venemaa aga jälle üha rohkem piiranud demokraatlike vabadusi.
Kierkegaard ei loe ka suureks kunstiks võita rahvahulkade poolehoidu. Tema arvates on selleks ainult vaja natuke annet, väike portsjon valelikkust ja veidi inimlike kirgede tundmist.
Sellega seostub ühelt võrgukommentaatorilt laenatud hämamise õpetus:
Esiteks sümpaatiareegel: see tähendab, et propaganda peab lähtuma tavalisele inimesele omasest mõttemaailmast ka siis, kui see tundub olevat vastuolus propaganda lõpliku eesmärgiga.
Teine reegel on see, et avalikku arvamust pole võimalik muuta või suunata mõistuslike argumentidega, vaid üksnes emotsioonide kaasabil.
Kolmandaks lihtsuse taotlemine: propaganda peab olema säärane, et sellest arusaamine ei nõua vaimseid pingutusi. Neljandaks reegliks on poliitiku praktiline oskus anda üldsõnalisi lubadusi, vältides üksikasjadesse laskumist.
Viiendaks on kordamisreegel ja põhimõte, et propaganda peab rääkima tõtt ja ainult tõtt, kuid mitte mingil juhul kogu tõde. Poolik tõde on kõige kardetavam ja mõjuvam propagandistlik võte, mida saab oskusliku kordamisega muuta rahvahulkade “avalikuks arvamuseks”.
Rahvusvahelised vaatlejad iseloomustavad Itaalia kommunistide hoiakut ”topeltmõtlemisena”: st mõtelda samaaegselt kahte teineteisele loogiliselt vastukäivat asja. Esiteks kuulutada, et pole soovi demokraatia väljalülitamiseks, ja samal ajal kinni hoida demokraatia kommunistlikust definitsioonist, mis pole kooskõlas vabadusega. Seda harrastatakse üha enam Venemaal. Ka Eestis on tunda selle sugemeid: vana uus eeskuju ahvatleb?
Eestlastele heidetakse ette unustamist, et ka venelased kannatasid väga raskelt kommunistliku hirmuvalitsuse all. Esiteks ei õigusta see nende kuritegevust teiste rahvaste kallal ja teiseks: kus käivad Eesti noored venelased mälestamas oma isasid-vanaisasid, kes surid stalinlikes sunnitöölaagrites? Kas need esivanemad ei väärigi austust? Miks soovitakse esmajoones tähistada igasuguseid teiste rahvaste ”vabastamisi”, mis tõid neile kaasa palju rohkem kannatusi? Või ei toeta Venemaa saatkond sedalaadi ettevõtmisi?
Venemaa eesmärgiks on kogu aeg meenutada ja rõhutada Eesti jätkuvat sõltuvust oma suurest naabrist. Moskva katsub ka sihikindlalt sekkuda Eesti seadusandlusesse. Kuna Euroopas pole kaebused saavutanud soovitud tulemusi, loodab Venemaa suuremat edu ÜRO-s. Seal pole kunagi Eesti kurvale saatusele erilist tähelepanu pööratud, ka mitte N. Liidu miljonite ohvrite kannatustele. Eesti poliitikud kurdavad tihti: ”keegi ei kuule meid”. See ei pea aga täielikult paika, on rohkem vabanduseks. Vaikimine ei paranda ju vahekorda, vaid innustab veelgi teravamatele rünnakutele.
ERKÜ ja raamat “Väliseesti teater”
“Vaba Eesti Sõna” 1. novembri numbris ilmus Aime Andra artikkel raamatu “Väliseesti Teater” väljaandmise kohta. Pr. Andra küsib Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) juhatuselt informatsiooni selle kohta, mida juhatus on teinud toetuse palvega Vanemuise Seltsilt. Teatavasti on käsikiri Eestis valminud ja Vanemuise Selts soovib 65 000 krooni toetust raamatu väljaandmiseks. ERKÜ juhatus on kahel koosolekul seda küsimust arutanud, ning pöördunud Vanemuise Seltsi aseesimehe hr. Valter Haameri poole, et rohkem informatsiooni saada.
Teatasime hr. Haamerile, et ERKÜ on põhimõtteliselt raamatu väljaandmise poolt, kuid meil ei ole võimalik toetuse palvet täies ulatuses täita. Selgus ka, et Vanemuise Seltsil on raske täpset eelarvet kokku panna, kuna tellimiste arv on teadmata ja kirjastus ei ole andnud täpset trükihinda. Et asja selgitada, hakkab Vanemuise Selts korraldama raamatu ettetellimusi, ka väliseesti ajakirjanduse kaudu. Kui on selgunud täpsem informatsioon võtab Vanemuise Selts ERKÜ-ga uuesti kontakti. Vahepeal lubas hr. Haamer ERKÜ-le saata raamatu sisust lühikese konspekti. Loodame, et kõik asjast huvitatud tellivad raamatu, kui võimalus peatselt avaneb.
Pr. Andra küsib veel, “kas pole meie katusorganisatsioonidel kohustuseks rahvale teadvustada, kuhu nende annetustest saadud rahad lähevad?” Meie nõustume, et see on vajalik, ning juhime tähelepanu sama 1. novembri “Vaba Eesti Sõna” numbrile, milles on kokkuvõte ERKÜ toetustest viimasel aastal. ERKÜ iga-aastases korjanduskirjas esineb ka kirjeldus ERKÜ tegevusest ja toetustest. See küsimus on väga oluline, ning ERKÜ juhatus püüab leida teid, kuidas saaksime tulevikus anda rohkem ja värskemat informatsiooni meie tegevusest ajalehes ning meie koduleheküljel – www.estosite.org.
ERKÜ juhatus
Info ÜEKN toetuste programmist
On varemates Vaba Eesti Sõna artiklites tehtud etteheiteid, et ÜEKN pole mõistvalt suhtunud mõningatesse toetuste taotlustesse. Esile oli toodud soov Vanemuise Seltsilt (Tartus) leida summasid välis-eesti teatri ajaloo trükkimiseks.
On õige, et Vanemuise Selts pöördus ÜEKN-i poole palvega juba 26. jaanuaril eelmisel aastal. Ja juhatuse poolt toimus küll tähelepanematus kui sooviavaldust ei kviteeritud vastusega.
Kuid ka ÜEKN töötab üldkoosoleku poolt kinnitatud eelarve raames. Pealegi ei leidunud taotluses mingit kindlat summat. Seega juhatus oli sunnitud nimetatud taotluse arutamise edasi lükkama, st jätma lahtiseks. Ja nimetatud sooviavaldus või taotlus jäi jällegi lahtiseks viimasel juhatuse koosolekul oktoobris.
ÜEKN-i juhatus kaalub kõiki toetuse taotlusi hoolikalt, pidades silmas siinse maa Föderaalmaksuameti (IRS-i) nõudeid toetuste väljamaksmisel. Üks nõuetest on – ÜEKN peab olema teadlik summade tarvitamisest, so teadma, milleks rahad kulutati. Ning kui on tegemist kommerts-ettevõtetega, siis on rahad ette nähtud näit. trükikuludeks ainult. Ja aruanne on seejuures soovitav, isegi nõutav.
Juhatus loodab, et eelpool toodud selgitus pakub rahuldava vastuse.
ÜEKN-i juhatus
New Yorgi seenioride Tänupüha NY Eesti Majas
Neljapäeval, 14. novembril kogunes 15 seeniori tähistama Ameerika populaarseimat püha ehk thanksgiving’ut New Yorgi Eesti Maja suurde saali kaetud laudade ümber.
Esinaine Laine Tigane avas kokkutuleku ning andis siis sõna praost Thomas Vagale avapalvuseks. Praost alustas huvitavalt, selgitades ameeriklaste tänu tegemise tähistamist, mis on ainulaadne ja esineb ainult Ameerikas. Alguse sellele panid 1620.a. USA idarannikule, Uue Inglismaa aladele saabunud pilgrimid. Siis elasid aladel Ameerika indiaanlased, kes olid juba varem tulnud inglastega kontakti loonud ja kes olid külaliste käest saanud haigusi, mis viis neid suurel arvul surmale. Nende külad olid jäänud tühjadeks ja ühte sellisesse asus 104 pilgrimit alustama uut elu sel võõral kontinendil. Kuna maale saabumine sattus hilissügisesse, polnud emigrantidel küllaldaselt toitu ning pooled saabunutest surid nälga, haigustesse ja C-vitamiini puudusest tulenenud haigustesse.
Suve saabudes tulid aga inglise keelt rääkivad indiaanlased pilgrimitele appi, õpetasid neid kasvatama maisi ja kõrvitsaid ja teisigi sel maal kasvavaid toidutaimi. Saak oli hea ja detsembrikuu külmade saabudes kogunesid pilgrimid koos indiaanlastega tähistama thanksgiving’ut.
Oma lühikese ettekande lõpuks laulis praost tuntud Tänupüha laulu “We gathered together…” ja kutsus kokkutulnuid palvele.
Esinaine esitas paar luuletust ja tutvustas siis andekat rootsi ooperilauljannat, sopran Ulla Westlund’i, kes entusiastlikult esitas tuntud soololaulu “Panis Angelicus” (Inglite leib) ning paar populaarset opereti-aariat talendika pianisti, Ingrid DeSisto klaverisaatel. Publik tänas esinejat südamlikult ja samuti seenioride esinaine, kes solisti leidis Manhattanil tegutsevast rootsi meremeeste kirikust.
Tänupühalõuna tuli Eesti Maja uue koka, chef Tuomase, köögist. Oli tõepoolest väga maitsev ja seda kinnitasid kõik kohalolijad.
Ilusa kokkutuleku lõppedes teatas esinaine, et järgmine kokkutulek on jõulukokkutulek ja toimub teisipäeval, 12. detsembril. Siis lauldakse koos jõululaule ja valmistutakse tähistama inimkonna suurimat sünnipäeva, Jeesuse sündimise päeva.
Airi Vaga
Tee mineviku ja tuleviku vahel
Referaat Los Angelese Eesti Majas 8. novembril 2006.a.
Armsad kuulajad!
Oma suvisel eesti reisil sõitsin palju kordi mööda vana Tartu -Võru maanteed. Valisin vana tee sellepärast, et sain nii veelkord läbi sõita vanadest armsatest küladest, ka oma sünnikodust, mis asub Raistes, Võrumaal. Hing ja süda on seal kinni, midagi pole teha, olen juba elunäinud mees, ütlen seda täie veendumusega.
Igal inimesel on oma tee, iga inimhing on alanud oma teed kunagi oma kodutalust, linnakodust. Need teed algavad sealt. Minu kui võrokese tee ja suur maailm algab Võru linnast, kulgeb mööda elu käänulisi radu mööda kaugetel maadel, meredel, mägedel, kuid hing igatseb ikka tagasi, algusse, Võrru.
Kirjanik Artur Adson kirjeldab oma raamatus ”Väikelinna moosekant”, kuidas 1905. aasta paiku vana postivedaja Koobakene algas oma igapäevast tööpäeva. Varahommikul kella 4 paiku tegi ta oma hobusega tiiru Võru linna peal ja kogus kokku inimeste saadetised, kirjad, pakid ning alustas pikka teekonda mööda vana postiteed Tartu poole. Talvel käis vana Koobakene enamus maast ree kõrval, sest ta ei soovinud koormata oma ainukest hobust, kes teda pikki aastaid oli truult teeninud. Pealegi oli tee käänuline ja tõusude-rohke, raskesti läbitav ning isegi ohtlik.
Kohanimed, mis Koobakene teel kohtas, olid põnevad. Võrust tulles-Puskaru-Tilleorg-Ihamaru- Karilatsi.
Andnud Tartus oma kandamid ja saadetised sinna, kuhu vaja – muideks, Koobakene ei viinud neid mitte postkontorisse, vaid adressaatidele otse ukse taha – asus ta tagasiteele Võrru. Koobakene nimelt oli eraettevõtja, mitte Vene kroonu postimees. Koobakese viidud pakid, kirjad jõudsid samal päeval kohale, riigipost aga mitte.
Koos Koobakesega, kallis sõber, tuleme nüüd aastal 2006 Tartust sama teed tagasi ja kohtame kõikjal hästi nähtavaid teesilte, mis ütlevad, et me sõidame mööda ajaloolist postiteed. Tilleoru läheduses, endises Varbuse hobupostijaamas asub Eesti Maantemuuseum, mis avati külastajaile 6. juunil 2005.a.
Muuseumi ekspositsioon viib meid isegi tagasi ürgaega, mil esimesed eesti teerajad sisse tallati meie kaugete esivanemate poolt.
Tilleorg on olnud läbi aegade kardetud paik. Oma lapsepõlves, kui isaga koos veoautoga Tartusse kaubakoormaid viisime, jutustas isa, et sõja aegadel tegutsesid Tilleorus maanteröövlid. Vanad veoautod koormaga ei saanud kiiresti üles mäkke sõita. Enne mäetippu, kui autode hoog oli kõige väiksem, peaaegu jalakäija kiirus, siis langetasid röövlid suure puu autole ette. Autojuhil oli tarvis ellujäämiseks kiiresti autost lahkuda ja põgeneda. See lugu hirmutab ja on mul tänapäevani meeles, iga kord, kui mööda seda teed sõidan.
Maantemuuseum on külastajaile tasuta, avatud teisipäevast laupäevani talveperioodil ning pühapäevani suveperioodil. Muuseumis saab vaadata vanu eestiaegseid dokumentaalfilme teede ja sildade ehitusest. Mulle isiklikult, (olen samuti nooruses töötanud teeehitusel kallurauto juhina Võru ringteel 1982. aastal), jättis sügava mulje film Tartumaale, Emajõele rajatud Kärevere silla ehitusest. 1938. aastal oli Eestis kasutusel ameerika päritolu Caterpillar rasketehnika. Selliseid võimsaid masinaid mina isiklikult nõukogude ajal Eestis mitte kusagil ei näinud. Tõenäoliselt kommunistid röövisid okupeeritud Eestist kõik tolle aja moodsamad lääne päritolu masinad ja viisid Venemaale, kus need siis mutriteni lahti harutati ja “leiutati” uuesti vene tehastes, vene inseneride poolt. Nii juhtus ju ka allveelaev “Lembituga”, mis aastaid hiljem vene “uurimisinstituudist” tagasi saadi, pooled osad kadunud…
Muuseumis on ka tasuta internet kõigile soovijaile. Moodsa aja teed kulgevadki virtuaalselt, seal liiguvad tänapäeva kirjad, pakid, kaubad, riigisaladused, spioonid, maanteeröövlid, hulgused, teadlased, kunstnikud, luuletajad ja kirjanikud, isegi noored (kõik,kes tunnevad end noorena), armastajad.
Lõpetuseks. Eesti Maanteemuuseumis ristuvad meie mineviku, oleviku ja tuleviku teed.
teekäija Jüri Pallo
Los Angeleses, 8.novembril 2006.a.
In memoriam – Priit Aruvald
9. mai 1956 – 13. november 2006
 Lahkus kauaaegne Eestlaste Kesknõukogu Kanadas peasekretär, Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjoni esimees, Eesti Sihtkapital Kanadas juhatuse liige, Raudhabemete juhatuse liige ja mitmete eesti organisatsioonide nõustaja Kanadas ja USA-s.
Priit oli taasalustanud õpinguid Toronto ülikoolis, et saavutada magistrikraadi ajaloos. Akadeemiliselt oli Priit Aruvald Korporatsioon Fraternitas Estica vilistlane.
Lahkumisjumalateenistus toimub laupäeval, 18. novembril kell 1.30 peale lõunat Toronto Peetri kirikus (817 Mt Pleasant Rd).
Lillede asemel palutakse teha annetus Eesti Õppetoolile (Chair of Estonian Studies). Tshekk kirjutada Eesti Sihtkapital Kanadas nimele märkusega: annetus Priit Aruvalla mälestuseks.
Eesti Elu
Mitme näoga mees Markus Wolf
Artikli autor Markus Wolfi küsitlemas. Foto: Werner Siebert
Berliinis suri 83-aastasena Ida-Saksamaa diktatuuri tippspioon.
Päeval, mil Münchenis avati pidulikult liidupresident Horst Köhleri juuresolekul uus sünagoog ja Berliinis peeti müüri langemise 17. aastapäeva, võeti teade Saksa DV endise luureülema Markus Wolfi surmast leigelt teadmiseks. Meediates ilmunud nekroloogid olid lühikesed ega ka televisioon pidanud vajalikuks kajastada külma sõja ühe peategelase elu. Stasi-arhiivi endine peremees Joachim Gauck ütles välja selle, mida suurem osa inimestest mõtlesid – DDR-i Julgeolekuministeeriumi teine mees oli traagiline figuur, kes õiglase Saksamaa ülesehitamise nimel kasutas ebainimlikke struktuure ja meetodeid: „Ka kommunistina ei olnud sugugi tema kohustus stabiliseerida kuritegelikku rezhiimi“.
Represseerija aitas ehitada üles gigantilist kodanike totaalset jälgimisriiki, lasi oma meestel röövida Läänes mitmeid punarezhiimi vastaseid ning hoolitses selle eest, et “reeturid” mõisteti surma. Kuid ka Läänes said mitmed tunda julgeolekukindrali halastamatut dirigendikätt. Üks tuntumatest Markus Wolfi ohvritest oli Willy Brandt. Liidukantsler oli sunnitud astuma tagasi peale seda, kui selgus, et tema büroos istub spionaazhipealiku sokutatud agent Günter Guillaume. Mõned tema käsualustest istusid Bundestagis, mitmed lääne-sakslannad said alles kohtupingis teada, et soojendasid oma voodites Misha spioone. Oli muidugi ka neid, kes müüsid nähtamatu rinde peaohvitserile salateavet dollarite eest – Lääne-Saksa vastuluures töötav Klaus Kuron jagas heldelt Wolfi agentidele Gehlen ametkonna saladusi finantseerimaks poegade koolitamist.
Läänes peeti Markus Wolfi aastakümneid „näota meheks“. Alles 1978. aastal õnnestus Stockholmis fotoaparaadiga jäädvustada külma sõja võtmefiguuri, Der Spiegel avaldas selle ajakirja esilehel. Peale Saksamaade ühinemist seisis Wolfi nimi tagaotsitavate nimekirjades kõige kõrgemal. Manipulaator ise oli juba jõudnud põgeneda Venemaale, kust tuli aga peale putschi vabatahtlikult tagasi. Ta võeti kohe vahi alla, kuid lasti nädal aega hiljem 125 tuhande euro kautsjoni vastu vabaks. Kust see raha tuli? Luureülem lootis kergele karistusele, sest nagu ta ise ütles, oli ta kõik süütõendid ettenägelikult hävitanud. Kuid 1993. aastal mõistis Düsseldorfi Ülemkohus julgeolekumehe kuueks aastaks riigi reetmise tõttu vangi. See võis spionaazhimaailma hallile Eminentsile olla suurem shokk. Kuigi otsust hiljem muudetigi, pidi Wolf justiitsmaratoni lõppedes leppima kaheaastase tingimisi karistusega. Prokurör suutis nimelt tõestada tema osaluse nelja inimese röövis. Thekistide liider ise nägi ennast aga alati poliitilise justiitsi ohvrina.
Kuni surmani keeldus Komiterni kasvandik nimetamast oma agentide nimesid. Ta ei võtnud vastu ka ameeriklaste pakkumist, kes tol ajal otsisid oma ridades olevat topeltagenti. Hiljem selgus, et kogu CIA ajaloo suurim reetur oli KGB-le töötav Aldrich Ames.
Julgeolekukindral vabandas küll üldsuse ees, kuid oma tegusid ei kahetsenud ta kunagi. Isikliku nägemuse oma tööst tõi ta esile 1997. aastal avaldatud raamatus „Luureülem salajases sõjas”. Viis aastat hiljem tuli tema sulest raamatuturule uus kirjatükk „Sõbrad ei sure“. Selle teose tutvustamise ühenduses kohtusin ma ise tippspiooniga neli aastat tagasi Karlsruhes. Minu küsimuse peale, kas ka eestlased teenisid Stasit, vastas legendaarne luurepealik eitavalt. Mitmed indiitsid räägivad teist keelt.
Markus Wolf töötas Ida-Saksa spionaazhiliidrina üle 30 aasta. Ta sündis 1923 aastal Hechingenis (Württemberg) juudi arsti ja kirjaniku Friedrich Wolfi vanima pojana, tema noorem vend Konrad oli DDR-is tuntud filmi-rezhissöör. Saatuse irooniana sündis Wolfi „vastasmängija“, SLV endine Föderaalluureameti (Bundesnachrichtendienst) peadirektor, hilisem välisminister Klaus Kinkel samas linnas. Peale Hitleri võimuletulekut põgenesid Wolfid Sveitsi kaudu Nõukogude Liitu, kus Markus õppis Komiterni koolis koos kuulsa saksa politoloogi Wolfgang Leonhardiga. Samal ajal kui Leonhard taipas kiiresti stalinismi absurdust ja ebainimlikkust ning põgenes Jugoslaavia kaudu Lääne-Saksamaale, jäi Misha kuni lõpuni truuks kommunismi ideedele. Peale seda kui venelased saatsid ta peale Teist Maailmasõda Walter Ulbricht-grupiga Ida-Saksamaale, töötas tippkommunist DDR-ringhääliku korrespondendina, mh kommenteerides Nürnbergi protsesse. Kommunistlik aadlik oskas ka ruttu teha karjääri. Reporterist sai diplomaat Moskvas ning ta oli ainult 28-aastane kui Ulbricht usaldas tema kätesse riigi välisluurevõrgu ülesehitamise. 1958. aastal usaldati Wolfi kätesse omaloodud osakonna esimehe ülesanded. Pealuuraja alluvuses töötas 1200 agenti, sellele lisaks dirigeeris ta umbes nelja tuhandet välisspiooni. Ametisse jäi ta kuni 1986. aastani saades intellektuaalse analüütikuna aru, et punasüsteem on kokku varisemas ning et Mielke ei kavatsegi oma ülemusetooli vabastada. Auahnel kindrali polnud aga mingit soovi igavesti igavesti mängida teist viiulit.
Thekisti suurimaid saavutusi olid kindlasti tema Romeod. Ehk insipeeris Markus Wolfi armastus naiste vastu, oli ta ju kolm korda abielus – kasutama oma meesprostituute Lääne-Saksamaa valitsusametite üksikute, love story’sid igatsevate daamide võrgutamiseks? Kindrali spetsiaalselt koolitatud agendid teesklesid Wolfi käsul üksikutele sekretäri-preilidele armunuid kavalere, selleks et kindlustada Stasile juurdepääs salastatud dokumentidele. Selle põhjal kui mitu korda see intiimne näitemäng õnnestus, võib kinnitada, et luureohvitser tundis hästi soolo-naiste igatsusi. Lotte Zimmermann töötas Baieri Siseministeeriumis. Naine elas üksinda ning oli oma nõrga eneseteadvusega Stasi-lõbumeestele kerge saak. Seda, et tema armastatud Hermann oligi tegelikult Ida-Saksamaa julgeolekuohvitser Karl, sai ta teada alles peale vahistamist. Roosadelt pilvedelt allakukkumine tegi haiget, vanglas kodumaa reetmise eest istutud aastad ei võinudki aidata kaasa haavade paranemisele.
Saksamaa üldsus unustab kindlasti kiiresti Markus Wolfi nime. Teisiti on lugu tema ohvritega – nemad on sunnitud võitlema kuni elu lõpuni mineviku varjudega. Kuid ehk on neilegi nüüd kergendus teada, et nende piinaja on lõpuks, tundmata mingit kahetsust oma tegude eest, siit ilmast läinud.
Aino Siebert
Pronkssõduri kaitsjad kavandavad Bushi visiidiks piketti
Tallinnas Pronkssõduri kaitseks loodud liikumine Öine Vahtkond kavatseb USA presidendi George W. Bushi visiidi ajal Tallinnas piketi korraldada.
Taotluse piketi korraldamiseks esitas liikumine Tallinna linnavalitsusele kolmapäeval, 15. novembril.
“Kavatseme selle aktsiooniga juhtida Euroopa ja maailma avalikkuse tähelepanu Eestis rahvussuhetes paisuvatele pingetele,” ütles üks Öise Vahtkonna liidreid Dmitri Linter.
Tema väitel ei peeta kolmandiku elanikkonna arvamust Eestis miskiks. Oma sõnade kinnituseks tõi ta näiteks vene gümnaasiumide ühendamise Tartus ja vene gümnaasiumi-klasside kavandatava sulgemise Võrus õpilaste vähesuse tõttu.
Linter viitas ka Isamaaliidu ja Res Publica Liidu rahvuslaste ühenduse soovitusele venekeelsele elanikkonnale võtta vastu Venemaa presidendi Vladimir Putini üleskutse ümberasumiseks Venemaale.
“Kui me ei saa riigisiseselt dialoogi pidada, siis peame otsima jõudusid, mis suudavad meie probleeme kuulda ja meie võimusid mõjutada,” teatas Linter.
Linteri sõnul peaks pikett toimuma 28. novembril presidendikantselei juures kella 11-14 ehk ajal, mil toimub oletatavasti Eesti ja USA presidendi kohtumine.
Bushi visiidi ajal kavatseb miitingu korraldada ka end Eesti anarhistlikuks liikumiseks nimetav grupp Punamust. USA välispoliitika vastu suunatud üritus toimub linnahalli juures. VES/BNS
Riigikogu valimistel saab hääletada neljas aukonsulaadis
Valitsus määras neljapäeval, 16. nov. neli aukonsulaati, kus Eesti kodanikud saavad järgmise aasta 4. märtsil toimuvatel riigikogu valimistel hääletada.
Need aukonsulaadid asuvad Argentinas Olivoses, Austraalias Sydneys, Brasiilias Sao Paulos ning Kanadas Torontos, ütles neljapäeval pressikonverentsil peaminister Andrus Ansip.
Hääletamise võimaldamine aukonsulaatides lihtsustab Eesti kodanike valimistel osalemist piirkondades, kus Eestil puudub välisesindus.
Riigikogu valimise seadus võimaldab valitsusel oma korraldusega määrata hääletamiseks aukonsuli juhitava konsulaarasutuse.
Riigikogu valimiste ajal saavad välismaal viibivad Eesti kodanikud hääletada ka saatkondades. BNS
Kolkakülad ohustavad Eesti majandusedu
Eestit väisanud Euroopa Komisjoni delegatsioon üllatas Eesti valitsusametnikke, kui teatas, et vaesunud ääremaad ja elatustaseme erinevus riigi eri piirkonnis ohustavad Eesti edu.
Euroopa Komisjoni regionaalarengu direktoraadi Eesti, Soome ja Iirimaa üksuse juht Alain Roggeri soovitab Eestil sisserände poliitikat leevendada.
“Äritegevust ja töökohti ei saa koondada ainult Tallinna. Eestis on mitu piirkonda, kus inimesed on endiselt töötud,” ütles Alain Roggeri Postimehele.
Teine suur probleem Eesti majandusarengus on Roggeri meelest karm sisserändepoliitika, mis takistab uute töökäte saabumist riiki.
“Kokkuvõttes on kolm riski, mida komisjon peab Eesti puhul kõige tõsisemaks – need on süvenev tööjõupuudus, jäik immigratsioonipoliitika ja liiga suured regionaalsed erinevused,” rääkis Roggeri.
Ühiskondlik arutelu
Roggeri hinnangul võib juhtuda, et osal Eesti ettevõtetest tuleb tööjõupuuduse pärast tegevus üldse lõpetada.
“Eesti küll väldib immigratsioonipoliitika muutmist ja see on tundlik teema, aga sellest ei saa lõpmatult mööda hiilida,” toonitas Roggeri.
Roggeri juhitud delegatsioon kontrollis kogu eelmise nädala Eesti valmisolekut võtta kasutusele euroraha. Aastail 2007–2013 ootab Eestit seninägematu suurusega eurorahalaev – kokku 53,2 miljardit krooni.
Euroopa Komisjoni delegatsioon ei kaalunud erinevaid projekte, kuhu Eesti tahab raha panustada, vaid uuris ennekõike, kas Eesti suudab tõukefondidest pakutavate kümnete miljardite kroonide kasutamisega sihipäraselt hakkama saada.
Nii leidiski Roggeri piltlikult öeldes, et kui me hakkame euromiljardite abil näiteks ehitama Saaremaa silda, võib juhtuda, et ehitus jääb töötajate puuduse tõttu pooleli ja euroraha läheb tühja.
Roggeri toonitas ka, et seda, millele euroraha kulutada ja kui palju, tuleb arutada erinevate ühiskondlike huvigruppidega.
Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna peaspetsialisti Siim Sikkuti sõnul on oluline panna rõhku mitteaktiivsete inimeste tööturule toomisele ning praeguste töötajate tootlikkuse kasvule.
Suur palgavahe
Tema sõnul tegeleb valitsus aktiivselt ka immigratsioonipoliitikaga ja jaanuaris peaks arutlusele tulema kvalifitseeritud välistööjõu kaasamise strateegia.
Roggeri pole esimene, kes viitab liiga suureks kärisenud regionaalsetele erinevustele ja sellele, et vaesus Viru- või Põlvamaal võib kujuneda Eesti arengule tõsiseks ohuks.
Nii kirjutas Soome majandusekspert Esko Passila juba tänavu juunis, et Eesti regionaalsed palgaerinevused võivad takistada euro kasutuselevõttu. Passila kriitikat Eesti valitsusringkonnad ignoreerisid. Näiteks ei pidanud Eesti Pank vajalikuks tema seisu-kohti kommenteerida.
Statistikaameti andmeil oli eelmisel aastal keskmine brutopalk Tallinnas 9462 krooni, aga Valgamaal 6081 ja Ida-Virumaal 6057 krooni.
Eesti valitsuse senine poliitika on võõrtööjõu sissetoomise teinud võimalikult keerukaks, kuigi näiteks Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on soovitanud teistsugust lähenemist. IMF soovitas tänavu augustis oma raportis lihtsustada võõrtööjõu sissetoomist.
Euroraha kasutus
Eesti saab Euroopast 2007.–2013. aastal 53,2 miljardit Eesti krooni. Muu hulgas saavad raha järgmised valdkonnad:
• keskkond – 12,46 miljardit krooni
• transport – 9,8 miljardit krooni
• teadus- ja arendustegevus – 6,5 miljardit krooni
• ettevõtlus ja innovatsioon – 5,8 miljardit krooni
• regionaalareng – 5,1 miljardit krooni
• haridus – 4,2 miljardit krooni
Allikas: rahandusministeerium
Postimees/vm
Vene riigiduuma võttis vastu Eestit hurjutava avalduse
Vene riigiduuma võttis 15. novembril vastu avalduse, milles süüdistab Eesti parlamenti fashismi heroiseerimises, edastas agentuur Interfax.
“Riigiduuma kutsub Euroopa, eeskätt Hitleri-vastasesse koalitsiooni kuulunud riikide parlamente nõudma oma esindajate kaudu Parlamentidevahelises Liidus, Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel, OSCE parlamentaarsel assambleel, Põhja-Atlandi lepingu organisatsiooni parlamentaarsel assambleel ja Euroopa Parlamendis ühest printsipiaalset hinnangut Eestis käiva fashismi heroiseerimise mahitamisele,” seisab avalduses.
Dokumendi koostasid riigiduuma väliskomitee ja Vene-Eesti parlamentidevahelise saadikurühma liikmed.
Avalduses juhitakse tähelepanu riigikogu menetluses olevatele seaduseelnõudele, mille eesmärk olevat Euroopat fashismist vabastanud Nõukogude sõduritele püstitatud mälestusmärkide mahavõtmine.
Riigiduuma meelest on eriti küüniline see, et riigikogu alustas selle küsimuse arutamist 9. novembril, Kristallöö aastapäeval, mil maailma üldsus tähistas fashismi-, rassismi- ja antisemitismivastase võitluse päeva.
Avalduse kohaselt mõnitatakse Eestis SS-võitlejate kokkutulekute toimumist ergutades ning lubades püstitada kogu tsiviliseeritud inimkonna poolt vihatud fashismisümbolitega mälestusmärke enam kui 275 000 sõduri põrmu, kes andsid oma elu, vabastades Eestit fashistlikust okupatsioonist.
“Hoolimata kõigist erimeelsustest Eesti ajaloo nõukogude perioodi hindamisel on taoline tegevus amoraalne ja väärib igakülgset hukkamõistu,” teatasid duumasaadikud.
Riigiduuma kavatseb kutsuda Venemaa presidenti ja valitsust võtma tarvitusele kõiki vajalikke meetmeid, hoidmaks ära lahingutes fashistide vastu langenud sõjameeste püha mälestuse küünilist solvamist.
Väliskomisjoni ja Reformierakonna fraktsiooni liige Sergei Ivanov ütles ETV uudistesaatele, et Vene duuma positsioon on üle pingutatud.
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni ja Res Publica liikme Urmas Reinsalu sõnul on avalduse taga Moskva soov anda valimiste eel märku oma poliitilistest eelistustest. Reinsalu arvas, et duuma avaldus ei leia Euroopas enam nii palju kõlapinda kui varasemad.
Riigikogu väliskomisjoni esimees, keskerakondlane Enn Eesmaa on aga teist meelt.
“Ma arvan, et Euroopas see kindlasti mingisuguse reaktsiooni tekitab, sest Euroopa Liit suhtub väga tõsiselt sellistesse avaldustesse. Kuid samas teatakse ka seda, et Eestis reaalselt neid asju ei ole,” märkis Eesmaa. VES/BNS
Kaitsejõudude aastapäev
Vasakult president Ilves, Heli Polikarpus ja artikli autor . Fotod: erakogu
Viitseadmiral Tarmo Kõuts ja Heli Polikarpus tantsuhoos.
9. novembril tähistati Tallinnas Mustpeade Majas Eesti kaitsejõudude aasta-päeva. Minu naine Heli on Kaitsejõudude Peastaabis töötanud ligi 10 aastat, mille eest anti talle üle autasu. Olin sellele õhtule kutsutud tema saatjana. Tundsin end isegi pisut puudutatuna, sest 1995. aasta veebruaris töötasin minagi peastaabis. See oli ärev aeg. Nüüd oli tore näha koos paljusid oma vanu sõpru ja töökaaslasi.
Kümme aastat tagasi Kaitsejõudude Peastaabis töötades tundsin ma ka kõiki tolleaegseid Ameerika saatkonna töötajaid ning USA armeeteenistuses olevaid inimesi. Samuti kuulusin ma Ameerika-Eesti Kaubanduskoja juhatusse. Täna aga olen ma kunstnik, kes elab ja maalib Kurenurmes Võrumaal.
Sel õhtul tutvustasin ma end Ameerika kolonelile, kes võttis üle Military Liason Team´i juhtimise. Täna nimetatakse seda küll teisiti, aga asja mõte on jäänud samaks. See kolonel tundus mulle väga noore ja poisikeselikuna, kuid ta oli kogenud mees. Olin temaga jutuajamisse nii süvenenud, et ei pannud tähelegi, kui Kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts palus minu kõrval seisnud Heli avavalssi tantsima. Heli oli muidugi väga meelitatud. Kui ma poleks nii suur viitseadmiral Kõutsi austaja, siis oleksin ma ta kindlasti duellile kutsunud. Muidugi tantsisid nad väga hästi ja mulle tundub, et mina poleks nii kenasti sellega hakkama saanudki.
Ka ajasin ma sel õhtul juttu kolonel Harri Rendiga, kes oli Kaitsejõudude Peastaabis pressiohvitser, kui mina seal töötasin. See oli tore õhtu, mida vanad ja noored sõbralikult koos veetsid.
Õhtu muusikalises osas esinesid Kaitseväe koor ja orkester, mida juhatas Peeter Saan. Operetitäht Tõnu Kilgas laulis oma tuntud headuses. Just siis, kui pidu oli täies hoos, kõlasid fanfaarihelid, mis andsid teada, et tulemas on Vabariigi President. Kõigile oli üllatuseks, kui viitseadmiral Tarmo Kõuts ja brigaadikindral Alar Laneman juhatasid saali president Toomas Hendrik Ilvese.
President Ilves oli õhtustanud eelmisel päeval minu restoranis, kuhu ta oli kutsutud peakaplan Tõnis Nõmmiku ärasaatmistseremooniale. Peremehena olin ma sel õhtul ka ise kohal, kuid hoidsin end tagaplaanile, et mitte üritust segada.
Presidendi kõne oli lühike, kuid sisukas. Ta tänas kõiki, kes olid nii palju teinud Eesti iseseisvuse taastamise heaks. Oma kõne järel liitus president rahvaga ja vestles külalistega. Kindral Laneman tutvustas samal ajal presidendile kõiki, keda tol õhtul autasustati, ka minu naist Helit. President Ilves surus Helil kätt ja õnnitles teda ning seejärel pöördus minu poole, öeldes: “Ma olin eile sinu restoranis, kus sina sel ajal olid?”
Vastasin, et olin küll majas, aga ei tahtnud teda segada. Selle peale teatas president Ilves, et see oli minust küll naeruväärne, muidugi oleks ma pidanud tulema talle vähemasti tere ütlema.
See väike vestlus kinnitas mulle, et president Ilves on ikka seesama Toomas Hendrik. Soovin talle jõudu ametis, mis pole sugugi kergete killast.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Ilves kutsus patriarh Aleksius II Eestisse
President Toomas Hendrik Ilves kutsus Vene õigeusu kirikupea Aleksius II Eestisse, viimati käis patriarh ametlikul visiidil sünnimaal 2003. aastal.
Ilves ütles intervjuus Venemaa ajalehele Izvestija, et Aleksius oli üks tema esimesi õnnitlejaid septembris toimunud presidendivalimiste järel.
“Saatsin talle küllakutse ning olen kindel, et me suudame suhelda ja NSV Liidu passi puudumine pole mul takistuseks,” lisas Ilves vastuseks ajakirjaniku oletusele, mille kohaselt võib Balti riikide ja Venemaa suhete probleemi üks põhjusi olla selles, et ei Eesti, Läti ega Leedu riigipeal pole kunagi olnud Nõukogude Liidu passi.
1929. aastal Tallinnas sündinud Aleksius II ehk Aleksei Rüdiger käis viimati Eestis ametlikul visiidil 2003. aasta septembris ja on hiljem väljendanud soovi taas sünnimaad külastada.
Rääkides võimalikust kohtumisest president Vladimir Putiniga, ütles Ilves, et viisaka inimesena läheb ta külla, kui teda kutsutakse.
Ta meenutas ka, et jätkuvalt on jõus Eesti eelmise riigipea Arnold Rüütli kutse Putinile külastada Tallinna.
“Kui meie kohtumine kunagi toimub, aga küll see toimub, siis Eestil ja Venemaal on alati rääkida rohkemast kui ilmast,” ütles Ilves. “Vaadake kas või Euroopa Liidu uusi naabreid ja nende probleeme, vaadake maailma laiemalt, vaadake energeetikaga seotud küsimusi, vaadake arenguid Venemaal või vaadake kitsamalt Eesti-Vene suhteid – alates piirilepingutest kuni Narva uue maanteesilla projekteerimise ja ehitamiseni.”
Ilves andis taas mõista, et sel kohtumisel ei oleks minevik põhiteema. “Olevikust ja tulevikust võib alati pikalt rääkida. Minevikust… Iseseisva riigi presidendil pole väärikas muudkui paluda, et vabandage ülekohtu eest ja andke tagasi meie sõjaeelse riigipea ametiraha, mida te Moskva muuseumis hoiate,” ütles ta.
President lisas, et Venemaa peaks ise nii kaugele jõudma.
Tõnismäel asuvast pronkssõdurist rääkides kordas Ilves oma varasemaid sõnu, et tema hinnangul oleks hea selle kuju tähendust muuta.
“Eesti kui riigi jaoks sümboliseerib see mälestusmärk 1944. aastat, kui üks okupatsioon asendus teisega,” tõdes ta. “Eestlaste jaoks tähendab see vastuolulist aega, kus meie vanaisad ja isad sõdisid mõlemal pool Teise maailmasõja rindejoont.”
Riigipea sõnul meeldib talle kujundlik ütlemine, et sõda ei ole mundrite kaubamaja ning lahingute edasi-tagasi rullumise alla jäänud väikerahva mehed ei saa igakord valida, millises mundris ja kelle poolt või kelle vastu sõtta minna.
Ilves meenutas Nõukogude poolel laskurkorpuses sõdinud Juhan Peegli soovitust, et Tallinna kesklinnas asuv pronkssõdur tuleks kujundada mälestusmärgiks, mis kannaks nimetust “Eesti kadunud pojad”.
“Aga kui laiemalt mõtiskleda, saaks mälestusmärgi tähendust muuta ka sel teel, et paigutada see rohkem sobivale kohale, näiteks kalmistule,” lisas president. “Küll aga on esmatähtis see, et mälestusmärke langenutele ei kasutataks ära päevapoliitilistel eesmärkidel.”
Izvestija ajakirjanik tundis huvi selle vastu, et Ilves oleks Rüütli asemel mullu 9. mail Moskvasse sõitnud.
“Olen ka varem öelnud, et minu arvates oleks Eesti vabariigi president võinud osaleda sellel üritusel,” vastas Ilves, “meenutamaks võitu ühe totalitaarse rezhiimi üle ja mälestamaks kõigi totalitaarsete rezhiimide ohvreid.”
Ta lisas, et oleks käinud mitte ainult Punasel väljakul, vaid ka näiteks Vladimiris, vangla kõrval asuvas surnuaias, kuhu on poolakast ja jaapanlasest vangi vahele maetud Eesti sõjaeelne armeejuht Johan Laidoner.
Vastates küsimusele selle kohta, millal saavad kõik Eesti elanikud Eesti kodakondsuse, nentis Ilves, et ka Venemaal ei ela ainult selle riigi kodanikud.
“Kindlasti elab siin aastakümnetegi pärast teiste maade – nii Euroopa Liidu kui ka sellesse ühendusse mittekuuluvate riikide – kodanikke,” tõdes ta.
Ilves kordas viimastel päevadel mitmel korral esitatud mõtet, et talle kui Eesti presidendile on lähedane iga Eesti elanik.
Ta pidas oluliseks ka seda, et tagasi tuleksid viimase 15 aastaga Eestist parema elu ja eneseteostuse järele võõrsile läinud inimesed.
“Selles näengi üht oma ülesannet: aidata pakkuda põhjuseid, mis hoiaks Eesti noori Eestis ja tooks tagasi need kümned tuhanded, kes on siit viimase paari aastakümnega lahkunud,” ütles Ilves.
BNS
|
|
Projekt „Euroopa eestlaste segakoor“
EÜSLi projektkoori juhatus saatis septembri keskel k.a. väljaspool Eestit Euroopas elavatele eestlastele üleskutse koonduda ühiseks nn. Euroopa eestlaste segakooriks. Eesmärgiks on ühise projektkoorina osa võtta nii 2008. aastal Londonis toimuvast ESTOst kui ka 2009. aasta XXV Üldlaulupeost Tallinnas.
Kogemus taolise koori toimimiseks on meil olemas.
2004. aasta jaanuaris tuli esmakordselt kokku üle-saksamaaline eestlaste segakoor, et ühiselt 2004. aasta laulupeost osa võtta. Koori nimeks sai EÜSLi projektkoor (EÜSL – Eesti Ühiskond Saksamaa Liitvabariigis). Tegutseme käesoleva ajani.
Koos käime laululaagrites: traditsiooniliselt jaanuarikuu viimasel nädalavahetusel, oktoobris (üldjuhul Bonnis/Annabergi lossis) ning suvises koorilaagris Eestis (juuli viimane täisnädal).
Tihedad sidemed on EÜSLi projektkooril Belgia eestlaste segakooriga BEENE. Osaleme ka nende laululaagrites.
Esinenud oleme Saksamaal, Belgias ja suvel Eestis, s.h. osavõtt 2004.a. üldlaulupeost.
Et koor sellisel moel toimiks, peab olema väga konkreetne eesmärk, mille nimel nii kauge maa tagant kokku tulla; väga hea dirigent/dirigendid; jõukohane ja atraktiivne repertuaar; tasemel organisatoorne töö; pikaajaliselt paikapandud laululaagrite ajad ja kindlasti lauljate valmisolek iseseisvaks tööks (lauljad saavad ka CD repertuaariga).
Kuu jooksul oleme positiivseid vastuseid saanud nii Belgiast, Shveitsist, Inglismaalt, Soomest, Taanist, Tshehhist, Itaaliast kui ka Ukrainast.
Osaliselt soovivad huvilised kaasa lüüa juba EÜSLi projektkoori jaanuarikuu laululaagris Bonnis.
Uue koori esimene tõsine kokkusaamine on planeeritud 2007. a juulis ja Eestis.
Koori kokkukutsumise eesmärgiks on:
– pakkuda võimalust eestlastele ühise koorina osa võtta ESTOst Londonis (2008. a) ja XXV Üldlaulupeost Tallinnas (2009. a) (Allakirjutanu andmeil tegutsevad momendil eesti koorid vaid Rootsis, Saksamaal, Belgias, Ukrainas ja Lätis)
– ühendada väljaspool Eestit elavaid eestlasi ühiste huvide ja ühise tegevuse kaudu
– tutvustada eesti laulukultuuri asukohamaades
Tegevusplaan:
2007. aasta alguseks peaks juba täpsemalt selge olema, kui palju sellisest koorist osavõtjaid on. Suveks peaks paika saama koori toimkond ning ka ESTO repertuaar, mis sõltub (siis) sellest, kas toimub laulupidu või on kavas vaid kooride esinemised erinevatel üritustel (avatseremoonial, jumalateenistusel jm).
Kuidas koor toimib?
Sarnaselt EÜSLi projektkoorile osalevad kooriliikmed laululaagrites: 2007. a juulis, oktoobris; 2008. a jaanuaris, kevadel ja/või juulis.
Londoni ESTO toimub 5. – 9. augustini 2008. a.
Laulupeo repertuaari ettevalmistused toimuvad paraleelselt ja jätkuvad 2008. a laululaagritega oktoobris ja 2009. a jaanuaris ning kevadel. XXV Üldlaulupidu toimub 3. – 5. juuli 2009.
Lauljad saavad CDd sisselauldud repertuaariga (s.h. ka häälerühmade kaupa)
Siinkohal tahaks kõigile huvilistele veelkord teada anda, et novembrikuu jooksul allakirjutanuga ühendust võtaksite – et Eestis laululaagri kohta broneerida, on vaja teada tulijate arvu.
Samas pakume välja võimaluse osaleda 26. – 28. jaan 2007 Saksamaal Bonnis Annabergi lossis toimuval EÜSLi projekt-koori laululaagris.
Huvilistel palume endast märku anda 10. jaanuarini alloleval mailiaadressil.
Alustame reedel, 26. jaanuaril kella 18-st ja lõpetame pühapäeva pärastlõunal.
Maksma läheb laululaager ca 100 € p.P., mille sees on 2 ööbimist, kõik söögikorrad, dirigendi/dirigentide tasud.
Annabergis on võimalik ööbida ka enne ja pärast laululaagrit.
Kohtade arv piiratud (ca 50).
Sõidu/lennuvõimalused Bonni on suhteliselt soodsad, kui varakult piletid broneerida. Vt näiteks
Germanwings: http://www19.germanwings.com/
HLX: http://www.hlx.com/de/index.html
Esimese *Euroopa eestlaste projektkoori suurema üritusena on plaanis laululaager Eestis 2007. aasta juuli viimasel täisnädalal.
Tervitades ja teiepoolset rohket vastukaja ootama jäädes,
Mare Rahkema
/EÜSLi projektkoori juhatuse esinaine/
[email protected]
www.eestikoor.de
www.eestikoor.eu Wermelskirchen/Saksamaa, 19.10.2006
RAAMATUARVUSTUS
“Eesti jõudmine”
Toomas Hendrik Ilves
Kõned ja kirjutised 1986-2006
Koostaja: Olari Koppel
Kirjastus Varrak www.varrak…ee; 264 lehekülge
 See kirjutis ei ole raamatu kirjanduslik arvustus, võibolla ei olegi tarvilik nii poliitilisele teavele ilukirjanduslikku arvustust. Selle kirjutise eesmärk on: teada anda selle raamatu ilmumisest ja nimetada mõnda ta sisust – ja seda püüangi lähtudes poliitilisest aspektist.
Nii nagu raamatud ikka, algab seegi eessõnaga ja see on Toomas Hendrik Ilveselt (edaspidi Ilves). Ma tsiteerin raamatust: “Te hoiate käes raamatut valit tekstidest, mida olen viimase kahekümne aasta vältel kirjutanud avaldamiseks või kõnedeks-ettekanneteks. Võib ju küsida, miks ma need artiklid ja kõned olen kirjutanud. Vaimuelu ja poliitika pole Eestis just ülemäära palju ühendamist leidnud, pigem kipub ikka olema nii, et kui tahad intellektuaalses maailmas midagi ära teha, siis tuleb poliitikast eemale ja seega end “puhtana” hoida. See pole kindlasti viljakas tee. Vastupidi, poliitika ja vaimse tegevuse sünteesile Lääne demokraatia rajanebki.”
Raamatu tagaküljel on mõnerealised laused raamatu ja Ilvese kohta järgnevalt: The Economist, 28. oktoober 1998; Strobe Talbott, Jüri Luik, Carl Bildt, Zbignew Brzcezinski. Minu arvates kõige õigemini iseloomustab Ilvest Jüri Luik: “Toomas Hendrik Ilves on välispoliitikas kõrgetasemeline teoreetik ja tugev praktik. Eesti Asi on Ilvese jaoks tark, euroopalik ja tulevikku suunatud, mitte nutune ja alaväärsusest vaevatud.”
Hiljutises EV presidendi valimiskampaanias olid raamatu koostajad ja oletatavalt ka Ilves, minu arvates päris praktilised. Raamat ilmus juunis 2006, seega paar kuud enne presidendi valimist. Nii julgen arvata, et mõni Valimiskogu liige muutis oma esialgset seisukohta peale teose lugemist. Eestlased on üldiselt intelligentsed (see on Eesti põhivara), nii võideti valimine vaimuga, mitte sõimuga.
Raamatus on kolm osa alapealkirjadega: “Eesti”, 13 esseed; “Välispoliitika”, 14 esseed; ”Raamatud”, 6 esseed. Loomulikult ei luba ajalehe ruum käsitada vaimsusest ja poliitikast põimitud kolmekümmend kolme kirjutist. Nii toon ära vaid mõned.
Euroopa Liit (EL)
Pikem artikkel “Uut Euroopat ehitades”, Ilvese loeng Berliinis Humboldti ülikoolis 5. veebruaril 2001 ja avaldatud ajakirjas “Akadeemia” nr. 4, 2001. Ilves esitab oma isiklikud tõekspidamised ja välisministrina EV seisukohad teemadel, millised tsiteerin raamatust. “Kui vaatame ajas ettepoole järgmisesse kümnendisse, siis näen kolme põhilist teemat, millega me Euroopa Liidus kõik silmitsi seisame. Et neid konkretiseerida, siis esitaksin need teemad vastandustena, mis küsivad mingisugust vastust. Need oleksid:
1. Uued liikmed versus vanad liikmed.
2. Väikesed liikmed versus suured liikmed.
3. Demokraatlik õiguspärasus versus tõhus otsuste tegemine.”
Ilves selgitab, et ei ole õige Lääne seisukoht arvata, et Prantsusmaa ja Saksamaa ongi EL alussambad; Liitu tuleb lisada ka Ida-Euroopa riike, kaasa arvatud Eesti. Eestlaste juured ulatuvad sügavale läänelikku ajalukku (luterlus, Hansalinn: Reval-Tallinn). Isegi umbes 50-aastane Nõukogude okupatsioon ei suutnud kaotada meie Läände kuuluvust, taasiseseivuse järgi oleme jällegi põhjamaises Euroopa kultuuris ja Eesti riigikord on demokraatlik.
Ilves väidab, et Lääne-Euroopa on pidanud Ida-Euroopat ebavõrdseks ajalooliselt pikemat aega, mitte ainult Nõukogude-aegset. Tsiteerin raamatust: “Vastab tõele, et Läänes peeti Ida-Euroopat võõraks ja tagurlikuks ammu enne seda, kui raudne eesriie tõi paljude teadvusse kujutluspildi igav-hallidest inimestest, kes elasid igav-halli elu igav-hallides paneelmajades.”
Ühenduses EL laienemisega toon ära tsitaadid Ilvese artiklist soome päevalehes “Helsingin Sanomat” 1. mail 2005. “Kreeka suur 20. sajandi luuletaja Konstantinos Kavafis on kirjutanud luuletuse “Barbareid oodates”, milles räägib keisririigi kodanikest, kes ootavad, millal nende linna jõuavad peljatud barbarid. See luuletus räägib sama hästi Euroopast laienemise eel. Barbarid on tulekul ja keisririigi konsulid ehivad ennast silmipimestavate kalliskividega, sest barbaritele pidada olema meeltmööda sätendavad lelud. Kuid keiserlikud oraatorid on vaiki, sest barbareid pidavat tüütama retoorika ja ilukõne. Kavafis lõpetab nii:
Kust korraga see ärevus, rahutu kära ja äng?
(Kui tõsiseks on kõigil jäänud näod.)
Miks tänavad ja platsid nii kähku tühjaks jäävad
ja mõttesse vajunult koju kõik ruttavad?
Sest on juba öö ja barbareid ei tulnud
ning piirilt saabus sõnum,
et barbareid pole enam olemas.
Ja mida me nüüd barbariteta peale hakkame?
“Nad olid ju vähemalt mingigi lahendus.”
Ka meie, eestlased, oleme olnud mingi lahendus. Aga nüüd on probleemid uued ja uued peavad olema ka meie lahendused.”
Integreerumine
Eessõna Samuel Huntingtoni raamatule “Tsivilisatsioonide kokku-põrge “Tallinn, 1999.
Kokkuvõte tsitaatides:
“Huntingtoni raamatu sõnum kujunevale maailmale. Läänel ei tule mitte ainult üle saada oma upsakast universalistlikust hoiakust, et Lääne tsivilisatsioon ongi Tsivilisatsioon suure algustähega. Tuleb ka mõista, et tsivilisatsioonilised erinevused on põhilised ja nendega mittearvestamine viib parimal juhul frustratsioonini, halvimal aga sõtta.”
Tsivilisatsioonide kokkupõrked on globaalsed. Kus asetseb sellel kaardil Eesti? “Islami piir on Eestist üsna kaugel, küll aga on meie kõrval slaavi ortodoksi tsivilisatsioon. Paiknedes tsivilisatsioonide kokkupõrgete tandril, võime kas või oma arhitektuuris näha väljendumas seda võitlust, mis on meie maast üle käinud. Kuni 19. sajandi lõpuni olime siiski isegi tsaari võimu all ikka Lääne tsivilisatsiooni osa, tänu saksalikule Balti erikorrale. Nevski katedraali kohatu ehitamine Toompeale ainsa 20. sajandi ehitisena näitab, kuivõrd raske relv on usk tsivilisatsioonide konfliktis. Teatavasti üritasid baltisakslased ennetavalt, kuid ebaõnnestunult püstitada sellele kohale uut luteri kirikut.
Integratsioon, mida kergevõitu intellektuaalse pagasiga jutlustajad Eestilt nõuavad, on Huntingtoni taustal tegelikult tunduvalt sügavam mõiste kui keeleeksami sooritamine või kodakondsuse omandamine. Oma algupärases Foreign Affairs’i artiklis kirjutas Huntington: “Endises Nõukogude Liidus võib kommunistist saada demokraat, rikkad võivad saada vaesteks ja vaesed rikkaks, kuid venelased ei saa hakata eestlasteks… Klassi- ja ideoloogilises võitluses oli peaküsimus, millisel poolel sa asud. Tsivilisatsioonilistes konfliktides on küsimus, kes sa oled.”
Essees väidetakse, et tsivilisatsiooni ei saa vahetada mõne põlvkonnaga. Muutused oma kultuuri ehk tsivilisatsiooni põhieeldustes on sajandite mitte aastate küsimus.
Lisaloetelu artiklitest:
Põlvkondadest, eriti nende sarnasustest ja erinevustest Eestis ja välismaal.
Välismaal või pärast sõda sündinute põlvkond, k.a. alamanahhi põlvkond. (Mõlemad ilmunud Almanahh Põrp! 1988).
Kujutledes Eestit (Ilmunud Regio Atlas 1999).
Eesti “tiigrihüpe” infoühiskonda (Ettekanne konverentsil: Eesti tee meedia ühiskonda, 9. märts, 1996).
Washington 1993-1996 (Kogumik “Teine tulemine”).
Eesti välispoliitika, minevik, olevik ja tulevik (Aulaloeng Tartu Ülikoolis, 30. aprill 1998).
Jõulumaa ehk vaimse geograafia enesemääramine. (Eesti Ekspress 24. detsember 1998).
NATO julgeolekuparadigma muutmise ajal (Eesti Päevalehe lisa “Riigikaitse” 9. detsember 2003).
Lipu semiootika (Esmatrükk, artikkel põhineb Eesti lipu 120 juubelile pühendatud konverentsil peetud ettekandele Eesti Üliõpilaste Seltsi majas, 5. juunil 2004).
Külm rahu. Cold Peace: Russia’s New Imperialism. Janusz Bugajski, Center for Strategie and International Studies Praeger, 2004 – (Kirjutis ilmunud ajakirjas Diplomaatia nr. 20 2005).
Käsk number üks – saavutada täiskontroll – on täidetud. Kremlin Rising: Vladimir Putin’s Russia and the End of Revolution. Peter Baker and Susan Glasser – Scribner, New York 2005 (ilmunud Diplomaatia nr. 25 2005)
Lennart Meri Eesti välispoliitikas (ajakiri Diplomatia nr. 31 märts 2006).
Raamatu lõpulehekülgedel on fotod: Vaarvanemad Ärma talust. Koos emaga. Peagi kooli. Eesti-USA skaut. Oma Alma Mater. Vaba eurooplane. Suursaadikud. Ministrid. President ja mulk. Isa. Abikaasa. Kokk. Taluperemees. Edasi on artikkel Toomas Kiho’lt “Ilves Eesti vaimsel maastikul”. Eelviimasel leheküljel on artikkel kogumiku koostajalt Olari Koppel’ilt; viimasel leheküljel Ilvese eluloolisi andmeid.
Kokkuvõttes: raamat sisaldab kõrgeklassilist, tihti puhtfilosoofilist informatsiooni Välis-Eesti, Eesti, Euroopa Liidu, Venemaa ja praguse Eesti Vabariigi presidendi kohta.
Olev Olesk.
Louis Kahni Päevad
Kuressaares 6.-7.oktoobril, 2006.a.
Nathaniel Kahn Kuressaares Louis Kahni päevadel.
Foto: Arhitektide Liit
6.-7. oktoobril toimusid Kuressaares, Saaremaal Louis Kahni Päevad. Kahepäevane ürituste sari oli pühendatud maailmakuulsale Eestis sündinud arhitekti Louis Kahni 105. sünniaastapäevale; samas tähistati sellega ka Kahni ühe olulisima koostööpartneri, eesti insener August Komendanti 100. sünniaastapäeva.
Saaremaale saabusid Louis Kahni tütar Alexandra ja poeg Nathaniel, pealektoritena Anne Tyng, Kahni koostööpartner nii era- kui tööelus; Florida ülikooli arhitektuuriprofessor ja hetkel uusima Kahni biograafia autor Robert McCarter, Iowa ülikooli arhitektuuri abiprofessor Thomas Leslie, eesti üks tuntumaid arhitekte Vilen Künnapu ja osavõtjatena umbes 200 arhitekti ja nii Eestist, Ameerikast, Leedust kui Soomest. Külalistena olid kohal ka Patricia C. Loud, Kimbelli Kunstimuuseumi arhitektuurikuraator ja William Whitaker, Pennsylvania Ülikooli Arhitektuuriarhiivi näituste juht.
Üritus algas reedel, 6. oktoobril Louis Kahni portree avamisega Kuressaare Raekojas, millele järgnes Kuressaare linnapea Urve Tiiduse vastuvõtt. Oma isa portree maalis ja kinkis Kuressaare linnale Kahni tütar Alexandra Tyng. Sellel on kujutatud Kahni oma suurejoonelisima ehitise, Dhaka Assambleehoone ees ja nüüdsest märgib see alatiseks Louis Kahni ja Kuressaare väga olulist seost – Kuressaares oli Kahni kodulinn tema esimesed 5 eluaastat kuni pere Ameerikasse emigreerumiseni.
Samal õhtul avati Kuressaare lossis näitus Louis Kahni loomingust. Näituse kujundas Eesti üks tuntumaid selle ala professionaale Peeter Laurits. Näituse materjalid pärinevad Pennsylvania Ülikooli Arhitektuuriarhiivist, Läti Riiklikust Ajalooarhiivist ja Ameerika fotograafilt Raymond Meier´ilt. Nagu ütles Olavi Pesti, üks korraldustoimkonna liikmetest ja ühtlasi Saaremaa Muuseumi teadusdirektor, ei olevat nende majas veel nii suurt näituse avamist olnud. Asi oli ka seda väärt – esmakordselt maailmas esitleti Louis Kahni sünnidokumente ja perekonnalugu – sel teemal oli kokku pandud üks näituse paneelidest.
Louis Kahni loomingu ja põlvnemislooga saab Kuressaares tutvuda kuni 30nda novembrini, kevadtalvel on kavatsus seda esitleda Tallinnas.
Reede õhtu lõpetuseks toimus Kuressaare Linnateatris filmiõhtu, kus Louis Kahni poeg Nathaniel esitles esmakordselt Eestis ja eesti keeles! oma palju tunnustust võitnud dokumentaalfilmi „My architect”. Film pakkus tõelise elamuse! Teater oli rahvast täis ja filmile järgnevalt vastas Nathaniel publiku küsimustele. Keskustelu jätkus ülisümpaatses itaaliapärases Kuressaare restoranis hiliste öötundideni.
Laupäev, 7.oktoober, algas varakult – kell 9.30 ütles Eesti Arhitektide Liidu esimees Ülar Mark rahvusvahelise arhitektuurikonverentsi avasõnad Kuressaare Linnateatris ja edasi järgnesid tihedad ja huvitavad loengud Kahni loomingust ja selle mõtestamisest Robert McCarterilt ja Anne Tyng´ilt, kes lisaks autentse kogemuse kandmisele andis ka vapustavalt särava ja inspireeriva loengu. Vilen Künnapu tekitas elevust oma erakordselt müstilise Kahni-käsitlusega. Thomas Leslie rääkis Kahni ja Komendandi vastastikusest koostööst- ja mõjust. Konverentsi lõpetas vestluspaneel, mida juhtis kogu konverentsi modereerinud Hollandis elav Uus-Meremaa päritolu arhitekt Christopher Möller.
Üritus lõppes vabas vormis positiivseid emotsioone kandes Kuressaare lossis Villu Veski ja Tiit Kalluste suurepärase musitseerimise saatel.
Kahni Päevade peakorraldajana tänan nii Eesti Abistamise Komiteed kui Eesti Rahvuskomiteed Ühendriikides, kes panid ürituse toimumisele õla alla ja katsid kahe pealektori sõidukulud. Ja väga suur tänu Juhan Simonsonile, kes aitas korraldada kontakte eelnevalt mainitud komiteedega ja kellelt sain ürituse korraldamise käigus palju tuge ja inspiratsiooni lugedes tema artikled Kahnist väliseesti lehtedes.
Louis Kahni Päevad korraldas Eesti Arhitektide Liit. Toetasid Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Kuressaare Linnavalitsus, Saaremaa Muuseum, Ameerika Saatkond Eestis, Eesti Abistamise Komitee, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Jewish Joint Distribution Fund, Maxit Eesti AS, Tikkurila-Vivacolor AS, Prefa Eesti OÜ, Hals Interiors OÜ, Fenestra AS, Radisson SAS Hotel, Saaremaa Spa Hotels, Perioodika Repro OÜ, Pilkington Lahden Lasitehdas Oy.
Usun, et üritus õnnestus – igatahes olen saanud osalejatelt vaid positiivset tagasisidet – inimesed said näha ja kuulda palju uut ja inspireerivat, ka korralduse poolelt ei vedanud miski alt. Ürituse meediakajastus oli samuti hea – ilmusid artiklid Eesti Ekspressis, kultuurilehes Sirp, televisiooniülevaated jõudsid nii ETV õhtustesse uudistesse kui kultuurisaatesse OP!
Kes sel korral Kuressaarde ei jõudnud, ei pea kurvastama – kavas on muuta üritus korduvaks. Sel aastal, olles esimene, oli peateemaks Louis Kahni isik ja kõik sellega seonduv. Rääkimata jäid aga tema õpetuse ja loomingu laiemad mõjud maailmas – tahame selleni jõuda järgmistel kordadel, loodetavasti 2008.a. esimesel oktoobrikuu nädalavahetusel. Taas Kuressaares!
Ingrid Mald-Villand
Louis Kahni Päevade peakorraldaja
Eesti Arhitektide Liidu direktor
* The Front Page reports on the recent performance of two young Estonian singers, who performed favorite arias and duets. The second item reports on another style of performance, with the appearance of Tanel Padar and the Sun at the Estonian House in New York. About 100 people gathered to hear the band perform in what could well be a tradition. They visited the House last year in October. Following the show, fans had their picture taken with Mr. Padar, then moved to the bar for an energetic party that lasted well into the night.
* Ilmar Mikiver writes about the recent congressional elections, noting that some commentators have called the Democratic gain of both Houses a win for the conservatives. He explains this seeming contradiction in terms of the people who won. They were, by and large, not voted in because of who they were, but as a result of people voting against the administration and the status quo. Likewise, it seems that the majority of the freshman congressmen are moderates, rather than on the liberal end of the Democratic party. Mr. Mikiver points out that it is quite possible that the new speaker Nancy Pelosi will be stepping down to minority speaker status in 2009.
* Vello Helk discusses the troublesome neighbor. He begins that Kiergegard once noted that the best way to garner sympathy was to take on the role of the martyr. Estonia’s large neighbor Russia certainly does that well, notes Mr. Helk. Whenever there are any issues, Russia is quick to point out that Estonia apparently discriminates against Russians. So for Estonia to bring up the past when there are current problems is wrong. And then, for emphasis, Russia points out that her people, too, suffered under the Soviet system. Mr. Helk points out that if they feel this way as well, where are the memorials to those who suffered and died under Stalin and the Soviet system? And why would Russia object to other countries doing this when tthemselves seem to be adamant that they should respect the memorials to their “liberation.”
* The Art and Culture page has a report on the recently published collection of writings and speeches by Estonia’s new President Toomas Hendrik Ilves.
The President of the Republic met with Secretary General of NATO
President Toomas Hendrik Ilves at Kadriorg met with NATO Secretary General Jaap de Hoop Scheffer who is visiting the capitals of all NATO allies prior to the upcoming Riga Summit.
The meeting focused on Afghanistan that is the most important NATO operation, situation in Georgia who is aspiring to allience membership, cooperation between NATO and the European Union, but also expectations in connection with the Riga Summit.
”Success of the Afghanistan mission is very important both for NATO and Estonia, as it is the biggest operation in the history of the Alliance and the biggest all time foreign mission for the Estonian Defence Forces as there will be 120 Estonian servicemen participating in the mission by the end of the year,” President Ilves said. ”Stable Afghanistan means a securer Europe and a securer world where the threat of terrorism is smaller and the spread of narcotics more obstructed.”
Secretary General de Hoop Scheffer gave recognition to Estonia’s considerable contribution in Afghanistan.
At the meeting President Ilves and NATO Secretary General expressed their concern at tense relations between Georgia and Russia.
”Georgia has to feel that they have friends and allies who support them also in difficult times,” President Ilves said.
Secretary General de Hoop Scheffer indicated that this year NATO started the Intensified Dialogue with Georgia that is a precursor to enter the alliance Membership Action Plan (MAP).
Public Relations Department of the Office of the President
Estonian Lawmakers in Moscow Demand Return of President’s Badge of Office
ER – Estonian parliament delegation to Moscow raised the issue of the return of prewar President Konstantin Päts’ badge of office at the Russian Culture Ministry where officials expressed support for returning the badge. Russia has no reason to delay the restitution of the presidential badge of office because it is not Russian but Estonian property, the chairman of the parliamentary group for ties with Russia, Sergei Ivanov from the ruling Reform Party, said.
Ivanov said the question was raised both at the meetings at the Russian State Duma – the lower house of parliament – and at the Culture Ministry where the lawmakers asked that everything possible be done to speed up the return of the badge.
Russian Culture Ministry officials told the group that the restitution of the badge is being held up in the Foreign Ministry. Ivanov said this was a case of shifting responsibility.
“It’s not nice to play such games of hide-and-seek in relations between countries, especially when there are no substantive obstacles to returning the badge of office. It’s a political decision,” Ivanov said.
In the meeting at the Culture Ministry also the situation of Finno-Ugric peoples in Russia and Old Believers whom Estonian lawmakers believe Russia should support were under discussion.
“The Estonian state is supporting Old Believers with bigger sums both this year and the next to help preserve their culture and way of life.
In our opinion the question of the Old Believers should be included in the treaty between the ministries,” Ivanov said.
Communications and the construction of a new bridge across the Narva River on the Estonian- Russian border were discussed with the deputy transport minister.
“This concerns a highway between the European Union and north-western Russia,” Ivanov noted. “We found out the Russian position on developing arteries to the EU. This enables Estonia, too, to find a place in it.”
The visit of the parliamentary group continued in St. Petersburg.
Foreign Minister Paet: Aiding Afghanistan should be an EU priority
On Monday, 13 November, Foreign Minister Urmas Paet took part in the meeting of the European Union Council of Ministers in Brussels, which discussed the latest developments in the Western Balkans, Middle East and Iran. Also under discussion were the European Commission’s enlargement report released last week, the upcoming summit with Russia, preparations for the European Council convened in December and developing civil capabilities. The situation in Afghanistan and Congo was addressed in a joint session with the defence minister held in the framework of the council’s meeting.
In briefing the ministers on the enlargement report, European Commission enlargement official Olli Rehn stressed that all states desiring to join have made great progress in their development. Rehn also drew attention to the capacity of the European Union to accept new members.
Enlargement and the EU’s capacity to take on new members also came up in discussions of the December European Council session. The ministers stressed how important it was for the European Council to deal in depth with questions of enlargement and capacity. Foreign Minister Paet drew attention to the need to add to the agenda questions related to European Neighbourhood Policy and Schengen enlargement.
According to the minister, enlargement has to this point been one of the EU\s most successful policies. “Naturally, capacity to accept new members must be ensured too, but this means that we will have to deal with internal reforms simultaneously with the enlargement process,” said Paet.
In discussing the latest developments in the Western Balkans, the foreign ministers approved final conclusions on visa simplification and readmission agreements and regional cooperation including a free trade agreement for south-eastern Europe.
Paet stressed that, “looking at the accession outlook given to the Western Balkans, it is clearly understandable that talks on visa simplification and readmission treaties should start as soon as possible”.
“It is only to be welcomed that a free trade agreement will be signed in the near term, as this will promote closer cooperation between the states of the region, contribute to the development of the whole region’s economy and stimulating competitiveness, thus also benefiting the region’s integration in the Euro-Atlantic direction,” he added.
The foreign policy leaders discussed matters related to the question of Kosovo’s status with Martti Ahtisaari and reaffirmed their readiness to continue preparations for the EU mission planned to Kosovo. According to the Estonian Foreign Minister, the European Union supports the activity of the UN special representative “in every way”. Paet confirmed that the future civilian mission in Kosovo is important and Estonia considers it necessary to contribute to it.
The situation in the Middle East and Iran was again discussed in discussions between the foreign ministers, and discussion was also devoted to proposals on future support for Palestinian institutions.
The foreign ministers also prepared for the 24 November summit with Russia, where the parties will address the signing of a new cooperation agreement as well as the implementation of the Four Common Spaces (economic space; freedom, security and justice space; external security space; and education, research and culture space) as well as international and regional topics.
The joint session also addressed how to improve the effectiveness of the European Union’s activity in Afghanistan. Paet said that the European Union could achieve much that is beneficial for that country, with the legal system and police requiring our attention first and foremost. “It is especially important that this aid be directed at the provinces, where the situation is the most complicated. I hope that we will achieve solidarity to send police there to advise the ESDP mission. Resources are of course limited, but this should be one of our priorities,” stressed Paet.
The foreign minister said Estonia supports a greater role for the EU in Afghanistan.
“We will have to work closer with NATO, as this is important for achieving a more effective result,” said Paet.
A meeting of ministers for European affairs also took place in the framework of the council of ministers meeting. The former discussed European Commission communications policy and the events to be held marking the 50th anniversary of the Treaty of Rome next spring.
PRESS SPOKESMAN’S OFFICE
|
