Endel Kalam
Detsembris saab sajand, kui Venemaal, Nurmekunde eesti külas, sündis Endel Kalam – hilisem kammermuusik, dirigent ja tulihingeline eesti muusika viljeleja.
Kui perekond pärast Vabadussõda Eestisse tagasi tuli, töötas isa, Jaan Kalam, koolijuhatajana, olles samal ajal entusiastlik muusikaharrastaja. Isa poolt asutatud kooliorkestrites mängis ka Endel löökpille ja sellest tagapõhjast võrsuski poja edaspidine huvi muusika vastu.
Viljandi maagümnaasiumis algasid Endel Kalamil viiulitunnid. Viiuliõpetaja harrastas eriti kammermuusikat ja nii kujunes see ka Endeli huvialaks.
Tallinna konservatooriumisse astus Endel Kalam aastal 1936. Ta esimeseks erialaks oli viiul, kuid 1942 lisandus sellele dirigeerimine. Peagi vahetas ta viiuli vioola vastu ning aastal 1938 sai temast vioolamängija Tallinna Ringhäälingu orkestris, osaledes ka ringhäälingu keelpillikvartetis.
Tee viis kiirelt ülespoole ning juba 1943 juhatas Endel Kalam esmakordselt ringhäälingu ja “Estonia” ühendorkestrit. Samal aastal sai võimalikuks õppereis Salzburgi koos Roman Toi ja Olav Rootsiga. Veel 1944 juhatas Kalam Tallinnas ringhäälingu orkestrit, kuid juba liginesid rasked ajad.
Tuli valida põgenemise või kohalejäämise vahel. Ringhäälingu grupil (üle 20 muusiku, lisaks tehnilised töötajad) õnnestus läbi suurte ohtude jõuda Saksamaale, kus Toruń’i (Varssavist loodes) raadiojaama juures avanes võimalus korraldada eestikeelseid saateid, mis kestsid kuni aprillini 1945. Siis aga lähenes rinne ja tuli uuesti põgeneda.
Grupp eesti muusikuid jõudis mais 1945 Lübeckisse, kus Briti sõjaväevalitsus oli loonud mitu laagrit eesti põgenikele. Üks selline asus Saksa politsei barakkides Schwartauer Allee’l, kuid lisaks oli rekvireeritud kõrvalseisev koolihoone koos avara võimlaga.
Siit algavad minu mälestused Endel Kalamist, sest mais 1945 jõudis ka minu pere siia. Tänu Kalami organisaatorivõimetele koondus Lübeckisse hulk eesti muusikuid, kellest Kalam moodustas trupi nimega “Eesti kunstnikud Lübeckis”.
Kes nad siis olid?
Carmen Prii-Berendsen (viiul) Magda Söödor (klaver)
Lydia Aadre (sopran) Endel ja Erika Kalam (klaver)
Irma Kalvet (sopran) Meeskvartett “Heli 4”
Lydia Vohu (sopran) Rudolf Alari (1. tenor)
Naan Põld (tenor) Paul Tammeveski (2. tenor)
Lea Lesta (klaver) Jaan Villard (bariton),
Elena Villard Bruno Padjus (bass).
(Vabandan võimalike vigade eest, sest vahepeal on palju aega möödunud!)
Nad majutati meie kõrvalbarakki. Juba 10. juunil toimus võimlahoones suurem kontsert, kus esinesid kvartett “Heli 4”, Carmen Prii-Berendsen viiulil (vist Lea Lesta saatel) jt. Tema virtuooslik Pablo de Sarasate “Zigeunerweisen” ettekanne on tänini meeles. Muidugi ei jäänud see ainsaks kontserdiks, sest trupp esines peaaegu igal nädalalõpul kas meil või teistes Briti tsooni eesti laagrites, saavutades tunnustuse ka sakslaste ning Briti esindajate juures. Selle suure organiseerimistöö eest tuleb tänada Endel Kalamit.
1946. a. sügisel kolis trupp Lübeckist Detmoldi lähedale Blombergi laagrisse, kus elamistingimused märksa paremad. Kalam oli siingi trupijuht ja trupi nimeks sai nüüd “Eesti kunstnikud Blombergis”. Aasta varem oli meie pere asunud Hiddeseni laagrisse, Blombergist vaid 15 km eemal. Kui ma siis 1946 hakkasin käima Blombergi eesti gümnaasiumis, sain ma taas nende kontserte nautida.
Blombergi laagris olid ka teised Balti rahvused ja siin loodi Balti Kunstnike Keskus, millesse kuulusid 70 nimekat eesti, läti ja leedu muusikategelast. Eestlaste osa juht oli endiselt Endel Kalam. Algas uus kontserditegevus üle terve Briti tsooni, mille aktiivsem ajastu oli 1947-48. Muu hulgas esineti Hamburgi ja Kölni raadiokavades ning Kalam juhatas isegi sümfooniakontserte. Nii rajas ta ühenduse Detmoldis tegutseva Loode-Saksa filharmooniaorkestriga ning EV aastapäeval 1947 esitas see Eduard Tubina 5. sümfoonia. Viibisin kontserdil ja ettekanne on mul hästi meeles.
Kui algas väljaränd Saksamaalt, lahkus ka Kalami perekond. Tänu kontrabassikunstnik Ludvig Juht’ile, kes neile andis USA-sse tulekuks vajaliku garantii, sai 1950 Kalamite uueks kodulinnaks Boston. Algus siin polnud kerge, sest tuli olla küll aednik, küll majateener, küll vabriku laoruumi tööline. Aastal 1953 avanes aga tee tagasi muusika juurde. Kalam sai end täiendada nii dirigeerimises kui vioolamängus. Peagi osales ta mitme orkestri ja kammeransambli töös, korraldas ja juhatas kontserte USA-s ning Kanadas. Teatavasti toimuvad Marlboros, Vermonti osariigis, igasuvised muusikapidustused. Kalam alustas siin 1957 vioolamängijana, kuid 1962 määrati ta programmidirektoriks – üsna vastutusrohke amet. Muide, Marlboros hakkas aktiivselt tegutsema ka Kalami poeg Tõnu (sünd. 1948), nii dirigendi kui pianistina.
Endel Kalami suur huvi oli kontsertide korraldamine, nende juhatamine ja neis kaasamängimine. Pikast loetelust olgu mainitud Bostoni Ooperiorkester, Balti keelpillikvartett, Bostoni Ballett, esplanaadiorkester Boston Pops jt. Lisaks töötas Kalam Bostoni ülikoolis vioola- ja kammermuusikaklassi õppejõuna. Muu hulgas organiseeris ta Bostonis (Balti-Ameerika ühingu esimehena) Balti kontsertide seeria kus esines rida balti kunstnikke ja kõlas rohkelt balti muusikat. Neidki oli mul õnn kuulamas käia, kui 1970 ise Bostoni kanti siirdusin. 1968. asutas Endel Kalam 12-liikmelise New England Chamber Orchestra (NECO), olles palju aastaid selle dirigendiks.
Ei tule unustada Kalami teeneid eesti muusika edendamise alal. Juba 1956 aitas ta New Yorgis asutada Eesti Helikunsti Keskust. Kui 1957 Bostonis loodi Ludvig Juhti nimeline Muusikafond, valiti Kalam selle esimeheks. Siin avanes talle suur tööpõld eesti muusika originaalloomingu kogumisel ja talletamisel. Aastal 1983 andis Eesti Kultuurfond Endel Kalamile kultuurauhinna tema teeneterohke tegevuse eest.
On vahest sümboolne, et kui 11. detsembril 1985 Endel Kalam igavikku lahkus, toimus seegi muusika saatel. Juhatades Longy Muusikakooli orkestri kontserti, varises ta keset Haydn’i sümfooniat kokku…
Mälestame Endel Kalamit kui üht eesti muusika suurkuju.
Raul Pettai
Viited: Alo Põldmäe: “Elukäik koos muusikaga – nii kodus kui võõrsil, Endel Kalam 90”, ajakiri “Teater, Muusika, Kino”, Tallinn, 2005.
