|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>President Bush kiitis Eesti ühtlast maksusüsteemi ja e-valitsuse ideed
Ameerika Ühendriikide president George W. Bush ja Eesti president Toomas H. Ilves sammuvad koos ühisele pressikonverentsile 28. novembril 2006 Eesti Panga Iseseisvussaalis Tallinnas. Foto: EPL
Eesti ei ole enam vaene abipaluja vaid võrdne partner läbirääkimistel ja probleemidele lahenduste otsimises – sellise positiivse sõnumiga lõpetasid kahe riigi tipp-poliitikud president Georg W. Bushi 28. novembril toimunud Eesti-visiidi.
Esimese ametisoleva USA presidendina Eestit väisanud Bush veetis Eestis 16 tundi, millest suur osa oli täidetud kohtumistega.
Kui viimase 15 aasta jooksul on Eesti küsinud USA-lt korduvalt tuge nii Nõukogude armee väljaviimiseks, NATO ja Euroopa Liiduga liitumiseks või miljardeid abidollareid noore riigi ülesehitamiseks, siis nüüd seisis USA president vastamisi ise abi pakkuva partneriga.
“Kui mõni teine riik oleks selles olukorras jätkuvalt kasutanud võimalust oma isiklikke probleeme lahendada, siis meie istusime president Bushiga laua taha riigina, keda ei huvita enda kitsad, vaid globaalsed küsimused ning kellel on ka reaalsed pakkumised,” selgitas Bushiga vestelnud eks-peaminister Mart Laar. “Seda positiivset hämmingut tunnistasid isegi ameeriklased, kes president Bushi Eestis saatsid.”
Nii ei puudutanud president Ilves kohtumisel Bushiga Kadrioru lossis kordagi isegi Eesti-Vene suhteteemat, vaid võttis kolmveerand tunni jooksul kolleegiga läbi pea kogu maailma mured. Nagu NATO liikmesriigi üks liider teisega, võrdsel tasandil.
President Bush Stenbocki majas külalisteraamatusse sissekannet tegemas. Pealt vaatab peaminister Andrus Ansip. Foto: Postimees
Alustades demokraatia arendamisest Gruusias ja Ukrainas. Olukorrast Balkanil. Iraagi ja Afganistani tulevikust, jätkuvast ülesehitamisest ja liitlassuhetest. Isegi Iraani tuumaprogrammist ja selle ohtudest ning lõpuks isegi Aafrika muredest. Arutati ka Eesti-Ameerika viisavabaduse teemat, kuid selle käis esimesena välja Bush ise, lubades ühtlasi USA Kongressis tõstatada Eesti kodanike viisavabaduse teema. Viisavabaduse juurde tuldi tagasi ka Eesti Panga Iseseisvussaalis toimunud pressikonverentsil, kus ajakirjanikel lubati esitada Bushile ja Eesti presidendile Toomas Hendrik Ilvesele vaid neli küsimust.
Veerand tundi plaanitust pikemaks läinud vestlusel Toompeal Stenbocki majas käsitles peaminister Andrus Ansip president Bushiga NATO õhuturvalisuse küsimust ning sai Bushilt lubaduse, et NATO lennukid jäävad ka edaspidi Eesti taevast kaitsma, mis säästab Eesti riiki oma isiklike hävitajate soetamise vaevast.
Bush ei olnud Toompeal kitsi kiitusega Eesti aadressil. Ükshaaval ja oma informeeritust näidates võttis ta tunnustavalt läbi nii Eesti majandusreformid ja jätkuva edu kui maksusüsteemi ja e-valitsuse.
“Bush rõhutas mitu korda, kui oluline on selline läbipaistev asjaajamine, mida võimaldab eelkõige just internetipõhiste elektrooniliste lahenduste kasutamine avalikus halduses,” rääkis peaminister Andrus Ansip ja lisas, et eriti sügava mulje jättis Bushile e-maksuamet.
Bush lasi Laaril näidata endale ID-kaarti ja pidada E-Riigi Akadeemia direktoril Ivar Tallol endale Eesti tiigrihüppe teemal kiire loengu.
“Bush tunnistas, et talle on väga sümpaatne Eesti edukus ja hoiak, et saanud varem ise aastate jooksul teistelt tuge, ollakse nüüd valmis teisi abistama,” lausus Ansip, kes kinkis presidendile riigi edu sümbolina Skype’i telefoni, ning sai vastu tema tikitud nime ja kahe riigi lippudega jooksuvarustuse – dressid, tossud ja mp3-mängija.
Gruusia presidendi Mihhail Saakashvili nõunikuna esitletud ekspeaminister Laariga Gruusia teemadel vesteldes, lubas Bush ise Riias NATO tippkohtumisel tõstatada teema, et avada Venemaaga konfliktis riigile uks allianssi.
Vestlused maailmaparandamise teemadel jätkusid laiemas seltskonnas juba Bushile antud lõunasöögil Estonias, kus pakutud purustatud siiakala ja pardifileed Bush väga kiitis. Nende hõrgutiste kõrval sattus välisminister Urmas Paet USA riigisekretäri Condoleezza Rice’ga tunnisele jutusoonele, kus käidi samuti läbi pea kõik maailma valukohad.
“Näiteks arutasime läbi, kuidas Eesti ja USA saaksid kolmepoolsete projektide raames hakata vedama arengukoostööd nii Gruusias, Ukrainas kui Moldovas, millega riigisekretär väga nõus oli,” lausus Paet, kelle selgitusel suudeti Rice’iga ühele nõule jõuda kolme Balkani riigi NATO püüdluste toetamise ja nii Iraagi kui ka Afganistani ühise üles-ehitamise küsimustes.
Pressikonverentsil tunnustas president Bush, et Eesti on uuenduste läbiviimisel kindlalt esirinnas ning väga hea näide teistele riikidele. Eraldi tänas USA president Eestit tema osaluse eest Iraagis. “Ma tean, et Eesti sõdurid on saanud haavata ning kaks sõdurit on kaotanud elu. Nende perekonnad on meie südametes. Me palvetame nende eest. Ameeriklased on tänulikud, et nad teenivad nii vaprate liitlaste kõrval,” sõnas Bush. Presidendi sõnul peavad eestlased oma sõjaväe üle uhked olema. “Teie rahva pühendumus on oluline, et tagada rahu.”
Eestist sõitis president Bush 28. novembri pärastlõunal edasi Riiga, kus algas NATO tippkohtumine.
VES / Eesti ajakirjandus
MILTON FRIEDMAN JA EESTI
Ilmar Mikiver
Kui oleks ilmas olemas üks talent, kes kirjutaks ümber Einsteini relatiivsusteooria kergesti loetavas keeles, nii et rahvas aru saaks, naudiks ja ostaks raamatut üle miljoni eksemplari, siis teeks ta moodsa füüsika alal midagi, mida Chicago professor Milton Friedman on teinud majandusteaduses. Oma teosega “Valikuvabadus” (“Free to Choose”, 1980), mida nüüd on müüdud üle miljoni eksemplari, suunas Friedman ümber ühe terve sugupõlve arusaamise majanduspoliitikast. Raamatu teleseeriaks muudetud videolinte toimetati salaja raudeesriide taha, tõenäoliselt ka Eestisse, sest Friedmani tees turuvabadusest on rangelt kommunismivastane. Ja kas pole huvitav, et see menur osutus teguriks, mis andis uue suuna ka Eesti Vabariigile.
“Valikuvabadus” inspireeris nimelt peaministrit Mart Laari tema enda sõnul rajama EV majanduspoliitikat Friedmanilt õpitud turuvabaduse põhimõtetele nagu kapitali vabastamine maksukohustustest või proportsionaalne tulumaks. Ilma mingi kahtluseta sai Eesti Vabariigist üks investeeringu-lembematest ja kiiremini kasvavatest riikidest maailmas just tänu neile põhimõtetele. “Valikuvabadus” on siiski peamiselt populariseeriv kokkuvõte Friedmani õpetuse praktilistest tulemustest, nt. tema analüüs 1929. a. katastroofilise börsikrahhi põhjustest, mis juhatasid sisse 1930. aastate masenadva “Suure Depressiooni” (peapõhjuseks oli riigipanga sajaprotsendiliselt vale rahanduspoliitika).
Friedmani hiilgesaavutusteks olid samasugused analüüsid tööpuuduse, inflatsiooni ja majanduskriiside põhjustest, millega ta lükkas ümber rea iganenud majanduspoliitilisi müüte nagu Keynesi õpetus nõudlusest ja pakkumisest või nn. “Phillips Curve” (inflatsiooni ja tööpuuduse suhetest). Võib-olla kõige põhilisem Friedmani teoreetilistest tõeks-pidamistest oli ta range vahetegemine fiskaalpoliitika ja monetaristliku poliitika vahel. Tegelikult järeldub – vähemalt siinkirjutaja arvates – sellest vahetegemisest tunnetus, et maailmas ongi olemas vaid kaks majanduspoliitikat – fiskaalne või monetaristlik.
Nende erinevus on üsna lihtne. Fiskaalpoliitika soovitab riigi sekkumist majandusellu maksude tõstmise või harvemini kärpimise näol; monetaristlik poliitika lubab riigil sekkuda ainult käibeloleva rahahulga manipuleerimise teel. Friedman asub kategooriliselt seisukohal, et õige on ainult monetaristlik poliitika ning et majanduse dirigeerimine maksustamise abil ei ole võimeline garanteerima riigivõla kustutamist ega püsivat majanduse kasvu. Ei ole ime, et postsotsialistlikud maad on Friedmani õpetusele vastuvõtlikumad kui “Vana Euroopa” suurriigid, eriti Saksa- ja Prantsusmaa, kus kaua-aegne fiskaalpoliitika (“Kuluta-kuluta! Maksusta-maksusta!) on praktiliselt hävitanud majanduse kasvupotentsiaali.
Friedmani viljaka toodangu hulka kuuluvad ta põhjapanevad uurimused nagu “Capitalism and Freedom”, “Monetary History of the United States” ja hulk teisi, mis 1976.a. tõid talle Nobeli majandus-auhinna. “Kahtlematult kahekümnenda sajandi teise poole kõige tähtsam ja mõjukam majandusteadlane – nagu teda iseloomustab Washington Times’i majandusekspert Bruce Bartlett – Milton Friedman sündis 1912.a. Brooklynis, N.Y., alustas ja lõpetas oma teadusliku töö Chicago ülikooli juures, kus ta töötas õppejõuna ja ühe tähtsama liikmena majandusteadlaste maailmakuulsas Chicago koolkonnas, teenides vahepeal presidendi nõustajana Valges Majas ja ka USA rahandusministeeriumis. Ta lahkus San Franciscos 16. novembril 2006.
“Kasvult väike, kuid intellektilt ja karakterilt hiiglaslik”, oli Milton Friedman lugupeetud ja teravmeelne õpetaja, kellelt muide on pärit üldtuntud õpetussõna “Ei ole olemas säärast asja nagu prii lantsh”. Kuulun äravalitute hulka, kel on olnud õnn kuulata prof. Friedmani loengut ning vastuseid kuulajaskonna küsimustele. See oli ühel lantshil, mille kinni maksis mu firma. Tõde jääb tõeks.
Ühe eesti mehe lugu
Vello Helk 25.11.2006
Eesti okupeerimise järel 1940. aastal oli uute võimukandjate sihiks hävitada ajaloolist mälu, saavutada kontrolli ka mineviku üle. Ei tohtinud meenutada kunagist vabadust ning võitlust selle eest. Nagu likvideeriti Eesti rahva paremikku, nii keelati ja hävitati ka raamatuid, kus võis olla midagi, mis viitas sellele minevikule, juba ilmumisaasta oli kahtlane. Pealegi oli ka nn. kommunistlik ideoloogia vahepeal muutunud. Isegi Töölisnoorsoo Raamatukogu seerias 1924. aastal ilmunud raamat Leninist kuulus keelu alla.
Rahvas hoidis aga instiktiivselt oma ajaloost kinni. Aktiivselt tegid seda süsteemikriitikud, kes pidid selle eest kannatama. Südames kandsid seda paljud lihtsad eestlased, kes samuti olid süsteemi pihtide vahel pidanud palju taluma, mis maksis osale ka elu. Seda mälestust ei õnnestunud süsteemi teenritel välja rookida. Paljud panid kirja oma mälestused, mis polnud avaldamiseks, vaid pigem testamendiks, lugemiseks lastele ja lastelastele, kes olid üles kasvanud teistes tingimustes ja kellele alati polnud julgust rääkida tõtt. Kui Muinsuskaitse Selts käivitas 1988. aastal kampaania ajaloolise pärimuse kogumiseks, saabus tuhandeid lehekülgi viimasel paarikümnel aastal kirja pandud tekste.
Üheks esimeseks selliseks olid Evald Loosaare mälestused. Ta sündis 1910. aastal Petseri lähedal talupidaja Karl Lepikovi pojana. Isa pärines Orava vallast, kuhu kolis pere pärast pereisa surma 1924. aastal. Seal sai Evaldist tubli taluperemees, kellel olid ka ajaloolised ja kirjanduslikud huvid. Aga 1939. aastast peale võttis tema saatus otsustava pöörde, mille kulgemist võib lugeda mälestuste publikatsioonis „Eesti mehe lugu. Mälestused 1939-1971“ (Varrak 2006, 502 lk).
Eestis ilmub üsna palju ENSV tegelasi ja tolleaegset olukorda analüüsivaid ja kirjeldavaid teoseid, mis aga enamikus ei pälvi ajakirjanduse tähelepanu – huviorbiidis on tihti ühe-päevasensatsioonid. See kehtib ka Loosaare mälestuste kohta, mida tutvustas pärast ilmumist ainult SLÕhtuleht (26.8.2006). Selle hinnangul on see ühest küljest ühe tavalise mehe tavaline lugu, sest Evald Loosaare taolisi mehi (ja muidugi ka naisi-emasid), kes Eestit ja eestlasi tabanud kannatusi pärast 1940. aastat on pidanud omal nahal tundma, on sadu ja tuhandeid. Teisest küljest on see vapustav lugu, mida ühel inimesel on tulnud üle elada ja kuidas üks inimene on suutnud sõja-, vangi- ja küüditamisaastad üle elada ja mitte alla anda. Loosaar näeb oma silmaga Eesti okupeerimist Nõukogude vägede poolt, 1941. aasta küüditamist, ta astub Omakaitsesse ning mobiliseeritakse Saksa sõjaväkke, kust ta põgeneb, ta mobiliseeritakse punaväkke, saab haavata, on tööpataljonis, istub kinni ja saadetakse asumisele. Vapustav elulugu, millele paneb ilusa punkti 1971. aastal valminud uus maja, mis ta suures osas oma kätega üles ehitas. „Ainult murdumatu visadus, tohutu töötahe viisid mind eesmärgile,“ kommenteerib ta maja katuse alla saamist. Kuid just seesama murdumatu visadus iseloomustab kogu tema elu, kus alates 1940. aastast järgnes üks hoop teisele.
Loosaar on osanud oma mälestused väga haaravalt kirja panna. Tema tavaliselt rõhutatud objektiivne lähenemisviis muudab need meenutused ühtaegu usaldusväärseiks ja lisab põnevust. Siin kohtab igasuguseid tegelasi: süsteemi teenreid, ausaid saatuskaaslasi ja valelikke koputajaid. Tuleb imetleda kirjutaja julgust, sest nende mälestuste ilmsikstulekul poleks teda just hellitatud. Aga talle oli see lõpuks ükstapuha. Ta suri 1979. aastal, taasiseseisvumiseni jäi veel veidi üle kümne aasta, aga need read on kirja pandud selles lootuses.
Evald Loosaare elust ja tegevusest annab hea iseloomustava ülevaate teose toimetaja Mart Laar. Teksti on kärbitud ja ka korrigeeritud, aga kahjuks on kahe silma vahele jäänud mõned eksimused. Kirjutamist on nähtavasti alustatud alles 1970-ndate aastate algul. Seega võib olla mälunihkeid, eriti faktoloogia osas. Näiteks ei trahvitud pärast okupatsiooni 1940. aastal rublades (lk. 21), need tulid alles sügisel. Kui ta mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, oli Viljandis, hiljem Põltsamaal, polnud tema väeosa teine piirikaitserügement, vaid esimese tagavararügement. Ka polnud ülemaks kolonel Riipalu, kes oli tollal Narva rindel, vaid major Vask, keda ta mainib pataljoniülemana (lk. 137). Üks tema kaasvangidest Männiste kandist Võrumaal on vist Mõnistest (lk. 371)? Kas võeti Karagandas Stalini ausammas rahva juubeldamisega maha juba 1955. aastal (lk. 420-421)? Moskvas toimus see vaikselt alles 1960. aastal.Need pisiapsud ei riku aga üldmuljet, on pigem toimetaja miinuspunktiks.
See on tõeline elutöö, pühendatud tuleviku Eestile. Kuigi Evald Loosaar ei näinud Eesti taasvabanemist, säilus vaba Eesti tema ja paljude teiste saatuskaaslaste südames. Nagu ütleb Mart Laar: jäägu see raamat mälestussambaks nii talle kui kõigile teistele vaikselt oma elu elanud Eesti meestele ja naistele, tänu kellele jäi Eesti Eestiks ka kõige raskematel aegadel.
Valitsus loob kuritegelikku uusvenestamisprogrammi
Valitsus on rahvastikuminister P.E. Rummo eestvedamisel koostanud ja heaks kiitnud “Eesti ühiskonna integratsiooniprogrammi 2008-2013 põhieesmärgid”.
Pealiskaudnegi tutvumine nende põhimõtetega näitab, et tegemist ei ole võõrrahvaste Eesti ühiskonda integreerimise, vaid kuritegeliku taganemisega Eesti riikluse põhimõtetest ning sovetliku uusvenestamisprogrammiga, millega kavatsetakse hakata integreerima eestlasi, vähendades samas nende osakaalu riigielu küsimuste otsustamisel.
Integratsiooni eesmärgiks peetakse venelastest poliitikute arvu ning aktiivsuse suurendamist, sest nende kõrvalejäämine olevat neile ja riigile kahjulik (sic!).
Dokumendis kavandatakse “senisest efektiivsemat naturalisatsiooni nii riigipoolse suurema toetuse kui ka mittekodanike endi aktiivsuse kasvu alusel… On välja töötatud ja rakendatud efektiivsed naturaliseerimismeetodid; selle tulemusena mittekodanike arv väheneb kiiresti.”… “Eduka integratsiooni peamisteks tulemusteks on Eesti kodakondsuse omandamine …”
Integratsiooniprogrammi varjus tahetakse võtta kiirendatud korras kodanikeks isikuid, kes ei ole olnud huvitatud, ei taha täita seniseid tingimusi või kelle lojaalsus Eestile on kaheldav. Näha edukas integratsioonis kodakondsuse andmist kõigile võõramaalastele, on vastuolus terve mõistusega. Kui “efektiivse naturaliseerimismeetodi tulemusena mittekodanike arv väheneb kiiresti”, siis täpselt sama kiiresti väheneb ka eestlastest kodanike osakaal ja nende otsustamisõigus omaenda kodumaal. Kas see ongi eesmärk? Alles lugesime lehest, et võrreldes möödunud valimistega on lisandunud ca. 50 000 venelasest kodanikku – see teeb aga ligi 5% valijate üldarvust. Sarnasus Venemaa poolt nõutud ja Savisaare propageeritud kodakondsuse nullvariandiga on hämmastav. Eriti hirmuäratav on selline perspektiiv 100 000 võõrtöölise sissetoomise propageerimise taustal, millega va-litsusringkonnad on korduvalt välja tulnud.
Rahvusvahelise õiguse järgi on kõik nn. “kodakondsuseta isikud” Venemaa, kui NSV Liidu õigusjärglase, kodanikud. Seda on olnud sunnitud tunnistama ka Rahvastikuministri kantselei. Ometi tahetakse neist Eesti kodanikke teha. Miks? Selle asemel, et neile Eesti kodakondsust pakkuda, peab valitsus nõudma Venemaalt nende kodakondsuse vormistamist. See vabastaks meid paljudest probleemidest. Kasvõi sellest, mida teha enamuse karistust kandvate kurjategijatega. Eesti peab karmistama kodakondsuse saamise tingimusi ning seadma kodakondsuse andmise juba siinelavaile immigrantidele kvoodi alla.
Programmis kinnitatakse, et integratsioon on “tõsiseks väljakutseks ka eestlastele, sest võrdsete võimaluste põhimõtte elluviimine eeldab senisest suuremat rahvuslikku avatust ning Eesti kui rahvusriigi olemuse määratlemist mitte etnilisel, vaid poliitilisel alusel.”
Kuidas on Eesti kui rahvusriigi määratlemisel võimalik eirata selle etnilist olemust? Et Eesti puhul on tegemist etnilise, mitte mingi hüpoteetilise “poliitilise” rahvusriigiga, kinnitab meie Põhiseadus. Selle eiramine ja igasuguste väljakutsete esitamine eestlastele ja Eesti kui rahvusriigi olemusele, on aastakümneid kestnud okupatsiooni- ja genotsiidipoliitika jätkamine.
Dokumendist loeme: “Riik toetab olemas-olevaid ja loob uusi institutsionaalseid vorme rahvusliku dialoogi arendamiseks ühiskonna põhiväärtuste ja Eesti riikluse eesmärkide osas… Nii eestlaste kui ka mitte-eestlaste aktiivne osalemine dialoogis hakkab kujundama ühtset kodanikutunnet.”
Eesti riikluse eesmärgid on sätestatud Eesti Põhiseaduses, kus kinnitatakse, et Eesti riik on loodud “Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel” selleks, et tagada “eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Eesti riikluse eesmärkide ümbersõnastamine on otseselt Põhisea-dusevastane tegu, milleks ei oma volitusi ei valitsus ega riigikogu. Ometi loeme, et nüüd asuvad ka võõrrahvad aktiivselt osalema dialoogis küsimuses, milles igasugune dialoog peab olema välistatud.
Eestlasi ähvardab vähemusrahvuseks jäämine oma kodumaal ning seniste tendentside jätkumisel ka väljasuremine. Midagi sellist ei ähvarda siia koloniseeritud muulasi. Eesti-venelastel on nende etniline kodumaa, kust toetatakse nende rahvuslikku identiteeti ja kultuuri igati – ka rahaliselt. Eesti peab keskenduma enda rahvuse säilimise ja arengu küsimustele, mitte muretsema võõrrahva pärast. Eestlasi ähvardavast ohust ja sellest, kuidas tugevndada eestlaste kindlusetunnet, ei leia integratsiooniprogrammist sõnagi. Küll aga muretsetakse muulaste kindlusetunde pärast.
Sellise “integreerimise” tulemusel näeme varsti kakskeelsuse kehtestamist, Eesti astumist SRÜ liikmeks ja Eesti julgeoleku “tagamist” Vene sõjaväebaaside loomise näol. Eesti rahvale tähendab see hävingut. Nimetatud dokument, Eesti riikluse eesmärkidest taganemine ja Eesti rahva otsustusõiguse vähendamise katse valitsuse poolt on otseselt Põhiseaduse, Eesti iseseisvuse ja rahva vastu suunatud kuritegelik akt, millega peab hakkama tegelema KAPO.
Täies mahus on artikliga võimalik tutvuda Terve Mõistuse Sündikaadis:
http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=670&lang=est
Henn Põlluaas
AVALIK kiri Eesti Vabariigi presidendile Toomas H. Ilvesele
Teema: Estonia katastroofis hukkunute omaste seisukohad ja palve seoses USA president George W. Bushi visiidiga Eestisse
24. novembril 2006
Lp. Härra president Ilves
Seoses Teie uue auväärse ametipostiga kui Eesti Vabariigi president, hiljutise Rootsi välisministri Carl Bildti visiidiga Tallinnasse ja eelseisva USA presidendi George W. Bushi ajaloolise külaskäiguga, tahaksin ma Teie tähelepanu alla tuua Estonia katastroofis hukkunute omaste seisukohad.
Avalikes esinemistes olete Te korduvalt rõhutanud, et Eestile on tähtis iga inimene. Kas Te peate siinkohal oluliseks ka nende inimeste saatust ja mälestust, keda kasutati Estonial “inimkilbina” Venemaa militaartehnoloogia salakaubaveos?
Kas Teid huvitab, mida tunnevad sajad hukkunute omaksed, kui asjasse segatud riigid jätkuvalt kasutavad oma poliitilist võimu, et takistada rohkeid inimohvreid kaasatoonud Estonia huku uurimist? On selge, et tollased võimulolijad on uurimise suhtes enam kui tõrjuvalt meelestatud. Me oleme sügavalt veendunud, et meie eest varjatakse põhjust, miks Estonia tegelikult uppus.
Me tahame Teile südame peale panna, et presidendina on Teile antud suurepärane võimalus meid aidata, kui Te seda soovite ja vajalikuks peate.
Teatavasti on USA Julgeoleku-agentuuril NSA-l kolm Estonia hukku puudutavat dokumenti, mis on salastatud.(1) Nende avalikustamine kahjustaks USA rahvuslikku julgeolekut.(2). Meie palve on, et Te kasutaksite ära võimalust ja arutaksite USA presidendiga kohtumisel nende ülisalajaste dokumentide üleandmist Eesti Vabariigi valdusesse.
Ka Rootsi arhiivides on mitmeks inimpõlveks salastatud materjale. Seadusi tehakse, muudetakse ja tühistatakse kogu aeg. Estonia huku ees vastutajate leidmiseks oleks vaja need dokumendid avalikustada ja lõpetada laevahuku põhjuste varjamine.
Riigikogu uurimiskomisjoni esimees Margus Leivo on öelnud:
“Tegelikult selgub üha uusi asjaolusid, mida algul eitati või isegi naeruvääristati. Kõik see loob arvamuse, et uurijad ei olnud teadlikud kõigist kogutud faktidest ning sellest tulenevalt ei saadud teha pädevaid järeldusi. On alust arvata, et meie eest on paljut varjatud ja varjatakse siiani.” (3)
Kummalisel kombel pole eestlasi lastud algusest peale oma riigi lipu all seilanud reisipraami müstilise hukkumise uurimisele ligi. Arvestades Teie rahvusvahelisi sidemeid ja kogemusi, saaksite Te hea tahtmise juures palju ära teha, et selline tõrjuv suhtumine lõpeks. Siinkohal annab lootust Teie poolt väljendatud soov, millest rääkisite oma ametisseastumise tseremoonia kõnes 9. oktoobril 2006:
“Meie tahame, et Eestit, väike nagu ta on, koheldaks võrdselt. Et meie suhtes kehtiksid kõikjal needsamad reeglid, millest me ise teistega suheldes lähtume .”
Estonial hukkunute omaksed ei ole omaette vaikselt kannatajad. Nelja aktiivselt tegutseva grupi (AgnEf, SEA, FAE ja ELA) initsiatiivil anti 14. augustil k.a. Strasbourg’is asuvasse Euroopa Inimõiguste kohtusse sisse Estonia hukku käsitlev kaebus, mis on võetud menetlusse. Tänaseks on kohtuasjaga ühinenud juba 80 perekonda.
Kaebus süüdistab Rootsit ja Prantsusmaad Euroopa Inimõiguste Konventsiooni 3. ja 6. artikli rikkumises. Viimane seadus väidab, et “igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus insitutsioonis.”
Teatavasti pole Prantsusmaal toimuv kohtuprotsess andnud meile 10 aasta jooksul vähimaidki postiivseid tulemusi.(4) Rootsit süüdistatakse veel põhjusel, et ta on algusest peale domineerinud ja takistanud Estonia hukupõhjuste uurimist. Uusi asitõendeid sellest ilmneb pidevalt nagu viimati avalikustatud sukeldusvideote kadumise lugu. Möödunud suvel kinnitati Rootsi Meresõiduameti poolt, et 19 mastervideot on Rockwateri firma poolt ära põletatud.
Igasuguste asitõendite varjamine ja hävitamine on kuritegu, kuid Rootsi käitub nagu süüdimatu, kellele rahvusvahelised seadused korda ei lähe. Eesti peab sellist ebaseaduslikku tegevust taunima, mitte sellele alandlikult kaasa noogutama. Olles vassimistest ja varjamistest teadlik, leiab välisminister Urmas Paet, et olukord Estonia huku uurimisel on olnud suurepärane. Kelle huvisid tema kaitseb?
Carl Bildt leiab, et Rootsi- ja Eestivahelises Estonia-alases informatsioonivahetuses on valitsenud “complete openness”(5), täielik avatus, kuigi Eesti valitsuse poolt määratud uurijatel Andi Meistril ja Margus Kurmil on selles osas teistsugune kogemus.
Carl Bildt lubas kohe pärast laevahukku teha omalt poolt kõik, et vrakk üles tõsta, nüüd aga leiab, et see vaid pikendaks omaste agooniat.(5) Huvitav, kuna tema omastega viimati rääkis?
Estonia hukuteema pidev tõstatamine rebivat Bildti arust omastel vanu haavu lahti, nagu seda on väitnud teisedki uurimise südikad vastased. Ilmselgelt on see olnud pigem strateegia kui siiras kaastunne, mida on kasutatud nende poolt, kes püüavad enda või oma korrumpeerunud ülemuste jaoks ebameeldivat sündmust selja taha suruda. Kahjuks ei kao Estonia-teema päevakorrast enne, kui täielik tõde on selgunud.
Kas Te olete teadlik, et viis Estonia-omaste gruppi nii Eestis kui Rootsis on selle poolt, et Hauarahu seadus kehtetuks kuulutada? 8. mail k.a. saadeti kõikidele hauarahu kokkuleppele allakirjutanud riikidele, s.h. Eestile, üleskutse uurimist takistava seaduse tühistamiseks.(6) Kahjuks pole sellele olulisele kirjale siiamaani ükski riik vastanud.
Me tervitame ausaid ja äraproovitud võtteid laevahuku uurimiseks, milleks on näiteks sukeldumised laeva vrakile ja selle ülestõstmine. Oleme selle poolt, et hukkunutele antakse lõpuks vääriline puhkepaik oma kodumaa mullas nagu see on tsiviliseeritud maailmas kombeks. Hukkunute mahajätmisega on Rootsi näidanud ennast kui äärmiselt kalki ja oma kodanikest mittehoolivat riiki. Vähe sellest, et rootslastele suruti selline ebainimlik olukord peale; tollasele Eesti peaministrile Andres Tarandile dikteeriti Rootsi saatkonnast sealse saadiku Grundbergi poolt ette samasugused tingimused. (7)
Me näeme Estonia vrakki kui surmalõksu, kust meie lähedastel polnud võimalik eluga pääseda. Kuidas saab selline koht, kus nad ängistuses oma surma ootasid, ealeski olla neile viimaseks puhkepaigaks? (8)
Te sõidate NATO riikide kõrgetasemelisele kohtumisele Riiga vabaduse ja julgeolekuga seotud teemasid arutama. Miks ei ole siiamaani räägitud Estonia katatroofi kokkulangemisest Balti meres piirkonnas toimunud NATO mereväeõppustega “Cooperative Venture”, mille eesmärgiks oli harjutada humanitaarset otsimis- ja päästetööd? (9) Miks ei saabunud mitte ükski NATO lennuk, helikopter või alus sellisteks päästetöödeks appi, kui jäises vees ootas päästmist või uppus paari tunni jooksul tuhatkond inimest? Rootsi juhtiva prokuröri T. Lindstrandi kaustadest selgub, et lisaks piletiga reisijatele hukkus sel ööl kinnisesse veo-autotreilerisse smuugeldatuna 148-174 Iraagi kurdi.(10)
Meil ei ole usku rootslaste poolt korraldavasse VINNOVA uurimisse, kus püütakse kompuutrite abil tõestada, kuidas olematute õhuventilastioonitorude kaudu tulvas laeva tonnide kaupa vett. Selline aega- ja miljoneid kroone nõudev tsirkus on välja mõeldud vaid avalikkuse manipuleerimiseks. Meile on teada, et ausaid merelaevanduse eksperte on püütud suurte summade eest ära osta ja VINNOVA uurimisse kaasata tingimusel, et nad tõestaksid Estonia uppumist visiiri vigastuse tõttu.
Me soovime, et Te kasutaksite oma võimeid, oskusi ja südametunnistust, et omalt poolt teha kõik Estonia uppumise uurimisele kaasa aitamiseks ja tõe selgitamiseks. Pole kahtlustki, et Te teete sellega inimkonnale suure teene. See peaks olema iga poliitiku südameasi.
Teie peale lootma jäädes ja Teile edu soovides
Lugupidamisega,
Helje Kaskel
Esimees, Estonia Litigation Association
www.elaestonia.org
Ülo Veide, esimees
Esimees, EHVM
ML “Estonia” Hukupõhjuste Väljaselgitamise Mittetulundusühing
Lakewoodi Eesti Ühingu 60. juubeli Gala-õhtul esinesid solistid Eestist
Ülal: Bariton Silver Lumi ja sopran Annika Põder – Lakewoodi Eesti Ühingu gala-õhtu peaesinejad. Fotod: VES
All: Lillede saajate hulgas olid juubeliaasta heaks kordaminekuks oma panuse andnud. Vasakult: Imbi Sepp, Airi Vaga, Maie Currie, Anita Pallop, Viiu Vanderer ja Lya Parming. Taga “Skandinavian Delight” ehk Erik Vagen oma “bändiga”.
Lakewoodi Eesti Ühingu juubeliaasta üritused jätkuvad menuga. Juubeliaasta raamat on peaaegu välja müüdud. Rohkem kui sajal perekonnal on oma lehekülg suurt poolehoidu väärinud raamatus. Et aga juubeliaastat väärikalt tähistada, korraldati 11. novembril Lakewoodi Eesti Majas pidulik gala-õhtu.
Viiu Vanderer oli järjekordselt “kamminud” Eestis muusikute maailmas ning leidnud suurepärase opereti-duo Annika Põder ja Silver Lumi, kes on koos esinenud kaks aastat. Üht ühist esinemist jälgides leidiski Viiu need eriliselt andekad ja meeldivad noored, kelle südamlik esinemine mõjus publikusse sügavalt.
Sopran Annika Põder (s. 1981) on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia Anu Kaalu lauluklassis ja jätkab hetkel oma lauluõpinguid Soomes Sibeliuse Akadeemia ooperiklassis. Ta on H. Krummi 2005.a. lauluvõistluse laureaat.
Bariton Silver Lumi (s. 1977) on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia ooperilaulu erialal Rostislav Gurjevi lauluklassis ning täiendanud ennast Soomes Sibeliuse Akadeemias. Ta kuulub Eesti Rahvusooper “Estonia” esinejate koosseisu. Laulusolistidega esines galaõhtul ka vabakutseline pianist ja stuudiomuusik Sven Kullerkupp, kes esines õhtul kahe teosega oma loomingust – “Vormsi vaated” ja huvitavalt vaid viiest noodist koosneva varieeruva teemaga mängitud “Rongisõit” (Ernesaks).
Piltidel gala-õhtu külalisi.
Õhtu avas LEÜ esimees Tõnu Vanderer, kes ka tutvustas õhtu soliste. Palvuse pidas praost Thomas Vaga.
Sopran Annika Põder alustas Mülhauseni lauluga “Minu isa majakene”, milles kohe kostis Annikale omane saali täitev, meeliköitev, ilusa tämbriga ja hästi koolitatud lauluhääl. Sama meeldiv oli bariton Silver Lumi ilusalt kõlav mahe lauluhääl, kui ta alustas kontserti Tambergi lauluga “Tuul viib õilmelt”. Vinteri “Kodu laulu” laulsid solistid kahekesi.
Kalmani duett “Pääsulinnud” kõlas oivaliselt ja lavaline esinemine, “näitlemine”, oli mõlemal esma-klassiline. Valgre duett “Läbi saju” oli imeilus, samuti Kalmani duetid “Olla truu” ja “On elul värvi” köitsid kuulajate tähelepanu oma suurepäraste esitusega. Soologa esines Annika Põder ilusa “Eliza lauluga” (Loewe) ja Silver Lumi Leigh “Sõjalauluga”. Ilus esinemine, kuigi vahest kippus klaverikunstnik oma saatega lauljatest üle mängima. Lisapalana esitasid solistid Ülo Vinteri “Põhjamaa”, milles tõotatakse igavest truudust karmile, tuulte ja tormide sünnimaale. Tänupisarad silmas tänati soliste tormiliste aplausidega.
Tantsuks ja vahepaladeks mängis Erik Vagen’i “bänd” toredaid palasid soovide kohaselt, kusjuures kõlasid “Viljandi paadimees”, “Saaremaa valss” jpt.
Hästi õnnestus õhtu ka külaliste osavõtu poolest. Kui siinkirjutaja külalisraamatut vaatas, oli sinna selleks ajaks kogunenud juba üle 70 nime. Peo üldkorraldaja oli Lakewoodi Eesti Ühing, kus peakorralduse eest vastutasid õde ja vend Viiu ja Tõnu Vanderer. Kassas olid Anita Pallop ja Endel Pool. Kutsete ja reklaami eest hoolitsesid Viiu Vanderer ja Maie Currie, dekoratsioonide eest Imbi Sepp ja Viiu Vanderer. Baaris oli Heino Maasikas abilistega ja suurepärase toitlustamise eest kandis hoolt Priit Parming abilistega. Ilusad kavad oli teinud Tõnu Vanderer.
Õhtu oli tõeline nauding. Oli võimalus saunas käia, oli rikkalik eestipärane eeskava, eestipärased toidud ja Saku õlu ning mõned, kes polnud veel juubeliraamatud või juubeliaasta mälestusesemeid ostnud, said neid koha peal. Müügilaua eest hoolitsesid Ülle ja Peep Saluri.
Jääb vaid soovida palju edu ja õnne oma juubeliaastat tähistavale Lakewoodi Eesti Ühingule.
Airi Vaga
New Yorgi seenioride klubi
Vasakult Juhan Simonson, Virve Vaher, Noore Keskküla, Mia Tarikas, Aime Kiibits, Laine Tigane, õp. Thomas Vaga. Foto: erakogu.
17. oktoobri koosviibimise avas praost Thomas Vaga palvusega, mis sisendas südamerahu, vaimset kindlust usus ja saatis meid tänuliku lootusega tulevikku.
Meie külaliskõneleja, endine Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esimees Juhan Simonson käsitles oma kõnes rahvusliku koostöö tähtsust ja põlvkondadevaheliste sidemete loomist, mis kindlustaks ühtekuuluvustunnet ja järjepidevust. Näitena tõi ta Lakewoodi eestlaste tegevuse, kus saavutati koostöö nii varasemate Lakewoodi asunud väliseestlaste kui hilisemate tulijate vahel. Jäädvustatud ajalugu on nüüd säilitatud Lakewoodis Eesti Arhiiv Ühendriikides, pakkudes ülatuslikku materjali kõigile noortele, kes sini-must-valget oma südametes kannavad.
Juhan Simonson sai oma magistrikraadi Philadelphia, PA , Ülikoolist 1958.a. Samas haridustemplis saavutas magistrikraadi psühholoogias ka president Toomas Hendrik Ilves 1978.a.
Õnnitleme Eesti presidenti Toomas Hendrik Ilvest “südamest kõikide õnnesoovidega”.
Jumala õnnistus ja kaitse olgu teiega alati.
Laine Tigane
NY Seenioride Klubi esinaine
Lakewoodi Eesti Seenioride Ringis tähistati Tänupüha
Lakewoodi Seenioride Ringile suurepärase “Thanksgiving” lõuna kokad. “Tervist” ütleb Ellen Tehve (vasakul), Karin Lichter kallistamas oma kälimeest Toomas Tehvet. Paremal Maie Palango.
Novembrikuu kolmapäev tõotas Lakewoodi eesti seenioridele ilusat õhtupoolikut. Tänupüha lõunasöögi valmistasid Karin Lichter, Maie Palango ja Ellen Tehve ehk paljudele tuntud kui “Lüdigu tütred”. Kui ringi esinaine saabusin juba varakult, kuid juba siis olid vastas ilusasti kaetud söögilauad maheda valgustusega, ilus muusika ja rõõmsad kokad Eesti Maja köögis. Seenioride poolt olid abiks tulnud Mercia David ja Imbi Sepp.
Olid oodatud ka samal ajal Ühendriikides viibinud eestlastest ooperisolistid Annika Põder ja Silver Lumi, kes olid juba mõni päev enne esmakordselt esinenud Lakewoodi Eesti Ühingu pidulikul gala-õhtul. Lauljaid abistas Ameerika-turneel Viiu Vanderer, kes oli ka lauljad Eestis leidnud ja siia kutsunud. Annika Põder õpib hetkel Soome Sibeliuse Akadeemias Helsingis. Soomes on Annikal ka juba ees mitmeid esinemislepinguid. Eriliselt tähelepanuväärne on, et Annika Põder valiti ligi saja võistleja hulgas esinema Tampere Toomkiriku 100. aasta juubelil tuleval aastal. Palju õnne! Silver Lumi laulab kaasa kuulsatel Savonlinna ooperifestivalidel Soomes.
Kui seeniorid hakkasid saabuma, paluti neid koguneda kenasti kaetud laudade ümber. Peatselt olidki kõik lauad täidetud osavõtjatega. Seeniore oli kokku ligi 40. Irene Verder oli kassas ja pidas “päevikut”.
Esinaisena avasin kokkutuleku ning tänasin sellekordseid “kokkasid” ja teisi kokkutuleku heaks kordaminekuks oma aega annetanuid. Seenioride Ringis on kombeks soovida õnne ja laulda “Elagu”-laulu käesoleva kuu “hällilastele”, kuid kohal polnud ühtegi sünnipäeva tähistajat. Söögipalve ütles praost Thomas Vaga, kes andis lühidalt ülevaate Thanksgiving-traditsiooni tekkimisest Ühendriikides.
Asuti sööma ja kokkade poolt pakutud veini maitsema.
Lõunastatud, nauditi Eestist saabunud solistide suurepärast etendust. Ilusatesse lavarõivastesse riietunud solistid laulsid Silva ja Edwini duetti J. Kalmani operetist “Silva” . Järgnes “Mõtisklus” Eesti filmist “Vallatud kurvid”. Kolmanda lauluna esitasid sopran Annika Põder ja bariton Silver Lumi Ilona ja Rene duetti Franz Lehari operettist “Luxemburgi krahv”. Suurepäraselt esitatud olid ka Zerline ja Don Giovanni duett Mozarti ooperist “Don Giovanni” ning Hanna ja Danilo duett F. Lehari operettist “Lõbus lesk”. Lauljaid saatis lindile mängitud klaverisaade. Pisarateni liigutas kuulajad lisapala Ülo Vinteri “Põhjamaa”, klaveril saatis Silver Lumi.
Seenioride südamlikud tänud edastas esinaine, andes esinejatele kaasa ilusad roosiõied. Roosikesed said ka sellekordse kulinaarelamuse pakkunud kokad. Kontserdile järgnes magustoit, mis viis “keele alla”.
Ilusale ja südamlikule kokkutulekule järgnes kohvitund, mille ajal teatati, et seenioride jõulukokkutulek toimub 20. detsembril. Siis on kavas tähistada jõulude tulekut ja laulda jõululaule. Tulge jälle kõik rõõmu tundma ühisest koosviibimisest.
Airi Vaga
Ilves nimetas Alar Streimanni Eesti suursaadikuks Rootsis
President Toomas Hendrik Ilves nimetas Alar Streimanni Eesti suursaadikuks Rootsis.
Ilves allkirjastas vastava otsuse esmaspäeval, kutsudes ühtlasi tagasi senise suursaadiku Jüri Kahni.
Kuni oktoobrini oli Streimann Eesti alaline esindaja Euroopa Nõukogu juures. Enne seda töötas ta välisministeeriumi asekantslerina, samuti on ta olnud Euroopa Liiduga peetavate liitumisläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juht.
Suursaadik resideerub Stockholmis. BNS
NATO on valmis uusi liitumiskutseid esitama 2008. aastal
NATO kiitis Riias toimuval tippkohtumisel heaks partnerlusplaanid Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Montenegroga ning lubas liitumiskutsed teistele Balkani riikidele esitada 2008. aastal.
“Võttes arvesse pikaajalist stabiilsust Lääne-Balkanil ja tunnustades seni Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja Serbia tehtud edusamme, kutsusime me need riigid täna ühinema programmiga Partnerlus Rahu Nimel,” vahendas Reuters NATO liidrite avaldust.
Partnerlusplaanide heakskiitmisele avas tee Hollandi loobumine küsimustest seni vabaduses olevate sõjakurjategijate kohta.
Partnerlusplaanide heakskiitmine tähendab muudatust senises NATO poliitikas, sest siiani on USA, Suurbritannia ja Holland nõudnud, et Serbia ja Bosnia peavad enne sidemete loomist hakkama Haagi sõjakuritegude tribunaliga tegema täielikku koostööd.
ÜRO sõjakuritegude tribunali peasüüdistaja Carla del Ponte avaldas oma pressiesindaja vahendusel kahetsust NATO otsuse üle sõlmida tihedamad suhted Balkani riikidega, öeldes, et samm jätab mulje, nagu riike premeeritaks Haagi tribunaliga mitte koostöö tegemise eest.
NATO liidrid tervitasid ka Albaania, Horvaatia ja Makedoonia reformipüüdlusi ning ütlesid, et riigid, kes vastavad alliansi kriteeriumidele, võivad oodata ühinemiskutset 2008. aastal. ETV24
Eesti esitas Venemaale kalaveo piirangute tõttu noodi
Eesti esitas Venemaale noodi, milles soovis selgitust kala sisseveole 24. novembril ootamatult kehtestatud piirangute kohta.
Välisministeeriumi pressiesindaja ütles, et Venemaa suursaadik kutsuti ministeeriumisse, kus talle anti üle noot.
“Noodis päritakse kiiret ja faktidele tuginevat selgitust tekitatud olukorra suhtes, mis puudutab kala ja kalatoodete sisseveo tõkestamist Vene föderatsiooni territooriumile läbi Eesti-Vene piiril asuvate piiri-ületuspunktide,” lisas pressi-esindaja.
Samuti soovib Eesti välisministeerium informatsiooni olukorra kiireks normaliseerimiseks rakendatavate võimalike lahenduste ja meetmete kohta.
Venemaa sulges reedel, 24. novembril ootamatult oma piiripunktid Eestist Venemaale veetavale kalale ja kalatoodetele, põhjendades otsust võltsdokumentide ja illegaalse kaubanduse probleemidega.
Piirangud puudutavad kogu Euroopa Liitu ja ka Ukrainat, kalaveoks on avatuks jäänud vaid need piiripunktid, mis pole seni selles olulised olnud.
Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel lubas tõsta Venemaa piirangute teema sel nädalal Brüsselis Euroopa peaveterinaararstide töögrupi regulaarsel kohtumisel.
Ka saatis amet Venemaa veterinaar- ja fütosanitaaria teenistusele ametliku järelepärimise kala sisseveo piirangute kohta.
Venemaal põllumajandustoodete üle järelevalvet teostava ametkonna Rosselhoznadzori juht Sergei Dankvert teatas 26. novembri õhtul Interfaxile, et tema ametkond pole keelanud kala sissevedu Eestist. Samas möönis ta, et Venemaa on piiranud nende punktide arvu, kustkaudu kala sisse veetakse.
Dankvert kinnitas, et tema ametkond viib läbi plaanipärast tööd, mille eesmärk on likvideerida kala sisseveo “hallid” skeemid ning sisseveopunktide arvu vähendamise kõrval kuulub sellesse ka kontroll veterinaarsertifikaatide üle.
“Me peame vajalikuks atesteerida Eesti ettevõtted ning koostada nimekiri neist, kellele antakse õigus kala ja kalatooteid Venemaale tarnida,” lisas Dankvert.
VES/BNS
“Merelood” Baltimore Eesti majas
Vasakult: Karin Kärner, Mariliina Vilimaa ja Urmas Kärner. Foto: Anne Sarapik
Baltimoorlased kui sadamalinna elanikud hindavad kõike, mida meri toob. Meri eraldab, aga samas ka ühendab. Meri on aastaid eraldanud siinseid eestlasi oma kaugest isade maast; merelaulud aga ühendavad eestlasi mitmel mandril eesti laulutraditsioonidega. New Yorgi Eesti Meeskoori ja New Yorgi Eesti Teatri “Merelood” tõid killukese seda laulutraditsiooni USA ühest sadamalinnast (New Yorgist) teise sadamalinna (Baltimore). Laulupõimikuga esinesid newyorklased 21. oktoobril Baltimore Eesti Majas.
Baltimore-Washingtoni Segakoori nimel tervitas külalisi Ado Valge. Segakoor alustas kahe lauluga: “Tulge meiega” ja “Kungla rahvas”. Koori juhatas meie kandi väsimatu “laulukapten” Mati Tammaru, klaveril saatis Silvi Valge. Siis pööras publik pilgu laval asuvasse sadamakõrtsi, mille laudade ümber istusid uljad madrused. Erruminevat kaptenit Sinivee (Urmas Kärner) üritas usutleda kena ja jutukas ajakirjanik preili Mulin (Karin Kärner). Kõrtsis heitis meremees Jaan (Mart Kuhn) pilku kenale kõrtsipreilile Mariale (Mariliina Vilimaa), kes hoolitses selle eest, et meremeeste õlleklaasid tühjaks ei jääks. Laule saatsid Katrin Veski klaveril ja Allan Liik akordionil. Koori juhatas leitnant Erik Veski. Mehed laulsid mereteemalisi rahvalaule ning eesti ja teistest rahvustest heliloojate laule. Kui väsiti õllelaulas istumisest ja laulmisest, kutsus kapten ajakirjanikupreili, noor madrus kõrtsipreili ning teised madrused publiku hulgast preilid ja prouad valssi tantsima. Eriti kaunilt kõlas Mariliina Vilimaa sopranihääl soololauludes “Ma olen kalurineiu” (P. Ardna), “Üksinda armastan Jaanike, sind” (G. Ernesaks) ja “Heledam kui päev” (M. Ravel); tema oli nagu mereheinte vahelt tärkav vesiroos. Bariton Allan Liik andis kogu õhtule õige tooni algus- ja lõpulauluga “Hei vallerii”. Bariton kapten Urmas Kärner avaldas südame mõtteid oma meremehefelust lauludega, mis liigutasid ja ka ülendasid. Kõik madruste ja teiste esinejate esitatud laulud andsid tõesti kokkuvõtliku pildi meremehe elust, selle rõõmudest, raskustest ja igatusest.
Kuna nüüd olid laval esinevad madrused ja nende kapten igas mõttes “randa jõudnud,” võttis Baltimore Eesti Meeskoor laulutöö üle. Mati Tammaru juhatusel laulsid “Laul sai otsa” ja “Rehepeks”. Külalistele jagati lilli ja tänusõnu. See oli tõepoolest üks meeldivaim ja lõbusaim õhtu, mis Baltimores kaua aega olnud!
Pärast etendust läksid nii meremehed kui publik ühest kõrtsist teise – Baltimore Eesti Maja “Kuld Lõvisse”, kus neid ootas maitsev einelaud ja lõbus tuju. Sünnipäevalaulu lauldi Baltimore Bülletääni toimetaja Vilve Ladonile ja endisele koorideliikmele Leo Meigole. Laulumehed lisasid õnnitluslaulule veel “Mu armas isamaa”.
New Yorgi Eesti Meeskoori “madruseid” ootas juba järgmisel päeval järgmine laulusadam, nädal hiljem veel teisedki. Ega meremehe elu kerge ole, aga lauluga saab igasugustest raskustest üle.
Tiina Ets
Neeme Järvi kontsert
Novembri lõpus said muusikasõbrad nautida järjekordset NJ Sümfooniaorkestri (NJSO) kontserti Neeme Järvi juhatusel. Üldnime “Fire and Serenity” all esitati kolm helitööd:
Edward Grieg: “Peer Gynt’i süit nr. 1”, op.46.
Max Bruch: “Scottish Fantasy” viiulile ja orkestrile, op. 46.
L. v. Beethoven: Sümfoonia nr. 4, op. 60.
Henrik Ibseni näidendile “Peer Gynt” kirjutas Grieg saatemuusika aastal 1867. See tegi Griegi üleöö kuulsaks. Kui esialgses versioonis oli vaid 12 numbrit, siis Grieg lisas neile aastatega juurde, kuni arv peagu kahekordistus. Sellest materjalist koostas helilooja kaks süiti orkestrile, nr. 1 ja 2. Süit nr. 1 koosneb neljast palast: “Hommik”, “Ase surm”, “Anitra tants” ja “Mäejumala lossis (Trollide tants)”.
Nendest neljast osast kõige paremini kõlasid “Ase surm” ja “Anitra tants”, eriti esimene. Siin valis Järvi tavalisest kiirema tempo, mis aga oli ootamatult mõjuv. Otsisin mõnda aega põhjust, kuni taipasin, et muusika sammus täpselt inimese rahuliku hingamise taktis. See andis tabavalt edasi helipildi meeleolu, rõhutades surmaeelset rahu, surma traagika asemel. Alles päris lõpus, viimaste hingetõmmete ajal, aeglustus tempo veidi, aga mitte palju. Suurepärane tõlgitsus!
Sama meeldiv oli “Anitra tants”, mis hõljus kergelt-sujuvalt. “Hommik” oma päikesetõusuga oleks võinud olla pehmem, lüürilisem. “Trollide tants” teatavasti algab aeglaselt ja müstiliselt ning kiireneb siis tormiliseks keeriseks. See aspekt tuli hästi esile, kuid alguses jäid kahvatuks kontrabassid ning lõpus, haripunktil, kõlasid vaskpillid liiga karedalt.
M. Bruchi (1838-1920) neljaosaline teos sisaldab rea shoti rahvamuusika elemente ja seetõttu on harfil kohati sama kandev osa kui viiulil. Mitmes kohas mängivad nad duetti. Bruch kirjutas “Fantaasia” omaaegse hispaania viiulivirtuoosi Pablo de Sarasate jaoks ja virtuoositükk ta tõesti on. Eriti sädeleb tehniliste tulevärkidega teose neljas osa – Allegro guerriero. Viiulisoolot mängis lootustandev 16-aastane Betty Zhou. Habras neiu valitses oma instrumenti tehniliselt laitmatult. Kohati oli viiuli toon veidi nõrk ja siin-seal puudus tõlgenduslik sügavus, kuid need tulevad aastatega. Eeldused edukaks kontsertkarjääriks on noorel viiuldajal aga täielikult olemas.
Kava teises pooles esitas Järvi Beethoveni 4. sümfoonia (1806). Beethoveni juures on huvitav, et kõik ta paarituarvulised sümfooniad (esimest välja jättes), seega 3. (“Eroica”), 5. (“Saatus”), 7. ja 9. (“Koorisümfoonia”), on kas traagilise või vähemalt tõsise kallakuga. Neis peegeldub sügavam mõtisklus elu ja olemise üle. Seevastu paarisarvulised – 2., 4., 6. (“Pastoraal”) ja 8. – on loomult nagu päikeselised, muretud puhkehetked tõsiste eluperioodide vahel. On teada, et Beethoven kirjutas 4. sümfoonia ajal kui ta juba töötas 5. sümfoonia kallal. Võib arvata, et helitöö oli emotsionaalseks vastukaaluks 5. sümfoonia heitlustele. Teost iseloomustab värskus, lihtsus ning traagiliste motiivide puudumine. Lühike, mazhoori ja minoori vaheldumisega sissejuhatus annab peagi maad esimese osa, Allegro vivace, sädelevale helikeelele. Ettekandelt eriti nauditavad olid kolmas (Menuetto – Allegro vivace) ja neljas (Allegro, ma non troppo) osa, mis hiilgasid tehniliselt puhta ettekande ning kaasakiskuva tõlgitsusega.
Raul Pettai
Eesti Kultuurfond teatab
Kultuurfondi sügisene kirjandus-kultuuriline õhtupoolik, mis tavaliselt leiab aset novembri keskpaiku on mitmesuguste erinevate põhjuste kokkusattumise tõttu edasi lükatud 17. märtsile 2007a.
Siis on Kultuurfondil au tähistada eesti luuletaja, näitekirjaniku, kriitiku ja tõlkija Ain Kaalepi elu ja loomingut tema 80. eluaasta juubeli puhul, mis leidis aset käesoleva aasta 4. juunil. Kodumaa Lääne Maakonna Keskraamatukogu tutvustab juubilari laiahaardelist loomingutööd järgnevalt: “ Maailma humanitaarkultuuri hea tundjana on Kaalep oluliselt laiendanud oma loominguga eesti luule ajalist ja geograafilist haaret, kasutades motiive ja vorme antiigist idamaadeni.”
Kultuurfondi esimees Kaare Kolbre tervitas juubilari suvel kodumaad külastades ja andis edasi Kultuurfondi kutse Ain Kaalepile koos abikaasaga külastada meid New Yorgi Eesti Majas eelseisval üritusel. Auvääärne kirjanik-luuletaja oli kutsest liigutatud, kuid tervislikel põhjustel peab ta loobuma nii pikast reisist. Oleme otsustanud pühendada selle õhtu lähemaks tutvumiseks Kaalepi tegevuse ja loominguga ning sellest kõneleb meile kirjandusteadlane, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur dr. Sirje Olesk Tartust. Tema uurimisvaldkonda kuuluvad eesti kirjandusajalugu, Eesti ja Soome kontaktid, Soome kirjanduse ajalugu. Õhtu korraldus jääb juhatuse liikme Kadri Metsa hooleks.
Aeg on kätte jõudnud ja Eesti Kultuurfondi kunstikogu alustab oma reisi kodumaale EV Peakonsulaadi abiga 2007.a. juulis. Peakonsulaadi eestkoste all on toimunud mitmeid eesti nimekate muusikute külaliskontserte.
Kultuurfond on leidnud kunstikogule väärika hool-duse Eesti Teaduste Akadeemia (TA) Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses, mille direktor on dr. Jaan Undusk.
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus on Eesti Teaduste Akadeemia teadus- ja arendusasutus, kes ka hooldab Friedebert Tuglase, Marie Underi ja Artur Adsonile kuulunud kultuurivara. Esimees Kaare Kolbre ja Kultuurfondi liige kunstnik Epp Ojamaa Kuhn külastasid möödunud suvel seda kaunist majamuuseumi, kus Eha Raud, muuseumi näituste osakonna juhataja ja dr. Jaan Unduski abikaasa pr. Maarja Undusk koos väikese poja Joosepiga meid vastu võtsid.
Kaare Kolbre
Kultuurfondi esimees
* The Front Page reports on the visit of President George W. Bush to Estonia and the Baltic states. Mr. Bush thanked the Estonian people for their assistance, as well as praising the country for their forward-thinking e-voting system.
* Ilmar Mikiver discusses the impact of Milton Friedman, the economist who was a great influence on former Prime Minister Mart Laar. Mr. Friedman recently passed away. The editorial discusses how the economic theories of Mr. Friedman were so easily accepted in the former Soviet-bloc countries, but remains unpopular in “old Europe.” There, “spend, spend, and tax, tax!” is the order of the day. Estonia and many Eastern European countries have avoided the economic problems of their European neighbors precisely because they have applied the theories Mr. Friedman wrote and spoke about.
* Vello Helk discusses the oral histories of people living under Soviet rule. As the Communists destroyed so many books, and made sure that nothing subversive was being published or written, many people simply kept their memoirs to themselves, sharing them with family members. When the winds of re-independence began blowing, people started compiling these histories. Among them is the story of Evald Loosaar, whom Mr. Helk discusses. Mr. Loosaar’s life, notes Mr. Helk, was not that different from so many other Estonians. But it is a powerful story, none the less.
* The op-ed on page 3 warns against a law that may come into effect in Estonia which would ease requirements for people to become Estonian citizens. The writer warns against the political and cultural ramifications if it comes to pass.
* The Art and Culture page reports on the performance of the New York Estonian theater group Mereloo in Baltimore, MD. The New York Estonian Men’s Chorus was also on hand to perform, as they were on a short tour. The performance centered around a nautical theme, with sailors and captains, which was fitting as both New York and Baltimore are port cities.
* The second item on the Art and Culture page reviews a recent concert directed by Neeme Järvi.
US President George W. Bush visits Estonia
President George W. Bush smiles as he joins President Toomas Hendrik Ilves of Estonia, at the National Bank of Estonia in Tallinn Tuesday, Nov. 28, 2006, for a joint press availability. President Bush told his counterpart, “I’m proud to be the first sitting American President to visit Estonia.” White House photo by Paul Morse
President Bush and President Ilves
Joint Press Conference at the National Bank of Estonia
PRESIDENT ILVES: (As translated.) Again, I’m very happy to greet the President of the United States, George W. Bush, in our fall weather here in Tallinn. Unfortunately, the weather isn’t better than it is, but that’s how it happens. This visit and these very open meetings that we have had, President Bush has had with me, as well as with the Prime Minister, Andrus Ansip, truly prove that Estonia and the United States are close allies.
One of the main messages today was the message of freedom to those states who, like us, have chosen the way to democracy and freedom and will not bow to pressure from any of their neighbors, and by these countries we mean Georgia, Ukraine, the Balkan States.
We should not hesitate to support these states. And we should not falter when any of our allies are losing hope or faith, and we will help them in every way we can.
We will also not falter in making Afghanistan more secure, where Estonia soldiers are helping to protect the welfare of Afghan citizens, again, together, hand in hand with the United States. NATO’s greatest foreign operation in the post-Cold War period, it is the greatest challenge of the postwar period. It is a challenge not only for the neighbors of these countries, but also for the whole world, as was proved by September the 11th.
We are hoping to strengthen the ties between European countries and the United States. Conflicts between us are minor or nonexistent, and any issues will be easy to resolve. President Bush’s visit to Tallinn is taking place at a time immediately before the summit of NATO in Riga. This summit shows how far the Baltic States have developed and how strong the support of our allies is for us. We want to give a strong message at the summit, and that is that the doors to NATO are not closed and this is becoming a very mature, good organization.
And I want to tell Mr. Bush, welcome to Estonia.
PRESIDENT BUSH: I’m proud to be the first sitting American President to visit Estonia. I’m really glad I came. Yours is a beautiful country and a strong friend and ally of the United States. I appreciate the warm welcome I’ve received. My only regret is that Laura is not with me. She’s holding the Christmas tree lighting ceremony at the White House. She sends her very best, Mr. President.
We had a lot — we had a really good discussion. The President and I spent a lot of time talking about the issue of freedom and liberty and peace. I appreciate very much the leadership Estonia is providing inside NATO.
We talked about how our nations can cooperate to achieve common objectives and promote common values, values such as human dignity and human rights and the freedom to speak and worship the way one sees fit.
Estonia is a strong ally in this war on terror. I appreciate so very much the President’s understanding of the need to resist tyranny. Of all the people in the world who understand what tyranny can do it’s the Estonian people. I appreciate very much the fact that Estonia is helping others resist tyranny and realize their dreams of living in a free society. In Afghanistan, Estonians are serving as a part of NATO’s International Security Assistance Force in a dangerous province that the extremists, the Taliban, seeks to control. I appreciate the fact that your forces are serving bravely, Mr. President. The people of Estonia need to be proud of their military. It’s a fine military. And the commitment of your people is important to helping secure the peace.
I appreciate the troops that you have sent to Iraq. I also understand Estonian soldiers have been wounded and two soldiers have given their lives. We hold their families in our hearts. We lift them up in prayer. And Americans are grateful to be serving alongside such brave allies.
Estonia is sharing its democratic experience with other nations. You have made a very successful transition to democracy, and you’re helping other nations do the same, and that is a vital contribution to world peace. I appreciate the fact that you’re training leaders from Georgia to Moldova to the Ukraine. I appreciate the assistance programs you’re providing to the Afghan people. I also appreciate the fact that you work with your neighbors and through the European Union to promote freedom in this region and around the globe.
This morning the Prime Minister and I had a chance to meet, as well, and he introduced me to some of your citizens who are helping to build democracies, and I thanked them for their work.
We also discussed how Estonia has built a strong economy and raised the standard of living for the people. I appreciate the fact that you got a flat tax, you got a tax system that’s transparent and simple. I also am amazed by the e-governance you have here in your country. You really are on the leading edge of change, and you’re setting a really strong example.
We talked about the fact that Estonians want to be able to travel to America visa-free. Both the President and the Prime Minister made this a important part of our discussions. They made it clear to me that if we’re an ally in NATO, people ought to be able to come to our country in a much easier fashion. It is clear to me that this is an important issue for the Estonian people, as well. I appreciate their leaders being straightforward and very frank. There’s no question where they stand.
I am pleased to announce that I’m going to work with our Congress and our international partners to modify our visa waiver program. It’s a way to make sure that nations like Estonia qualify more quickly for the program and, at the same time, strengthen the program’s security components.
The new security component of the visa waiver program would use modern technology to improve the security regime for international travelers to and from the United States. In other words, we need to know who is coming, and when they’re leaving. And the more we share — can share information, the easier it will be for me to get Congress to make it easier for Estonians to travel to the United States.
We want people to come to our country. We understand a lot of Estonians have relatives in America. It’s in our nation’s interest that people be able to come and visit, and it’s important, at the same time, to make sure that those who want to continue to kill Americans aren’t able to exploit the system.
I’m going to go to Riga right after our lunch. We have an ambitious agenda there. More than 50,000 NATO soldiers are providing security in six missions on three continents. These deployments have shown that our alliance remains as relevant today as it was during the height of the Cold War. Our alliance defends freedom, and so doing helps make us all more secure. We will discuss NATO’s largest deployment, and that is Afghanistan. We’re partnering with Afghan security forces to defeat the Taliban and strengthen that young democracy. To succeed in Afghanistan, NATO allies must provide the forces NATO military commanders require. I appreciate Estonia’s commitment. Like Estonia, member nations must accept difficult assignments if we expect to be successful.
In Riga, we’ll discuss how our alliance must build on what we have learned in Afghanistan. We will continue to transform NATO forces and improve NATO capabilities so that our alliance can complete 21st century missions successfully. The threat has changed. Our capabilities must change with the threats if NATO is to remain relevant. The President understands that, and I appreciate our discussion along those lines today.
We’re also going to discuss NATO’s further enlargement. By inviting qualifying democracies to join our alliance at the next NATO summit in 2008, we’ll continue to build a Europe that is whole, free, and at peace.
I want to thank you for your hospitality again. I know the people of this country are proud of their accomplishments. The American people would be amazed at what your country has done, and I’m proud for you. And I’m proud to call you friend. Thank you, Mr. President.
PRESIDENT ILVES: Thank you, Mr. President.
PRESIDENT BUSH: Any questions?
Q I have a question for both Presidents. Mr. Bush, you said that you really appreciate everything that Estonia has done, and that the U.S. is very interested in seeing Estonians visit your country. But you, as President, when will you be proposing to Congress this change in the visa laws to give us visa-free travel? And the second part of the question is, what should Estonia do in order to help you resolve this issue more quickly?
PRESIDENT BUSH: — to work on our 3 percent requirement, and, at the same time, assure members of Congress that in loosening the visa waiver issue, or changing the visa waiver issue, that we’ll still be able to protect our country form people who would exploit the visa waiver program to come to our country to do harm. And that process is beginning shortly.
PRESIDENT ILVES: And I may add that Estonia is constantly — has been raising this question. I had a very long discussion, even back when I was a delegate in the European parliament. I would say that we have come quite a long way from the time we started these discussions two years ago with Nick Burns, and we are prepared when the security requirements have been clarified, have been explained, then we will be able to implement them in our passports. And that is simply a technical problem, but it is resolvable.
PRESIDENT BUSH: Are you going to call on anybody?
Q First, my respect to both of you, Mr. Bush, Mr. Ilves. A question for Mr. Bush. You said that you discussed with Mr. Ilves the situation in Georgia. Estonia and the United States have helped in the development of this country of Georgia, and we are hoping to see some progress in this country. But the conflict between Russia and Georgia is putting a stop to this. What do you think we should do to help resolve this conflict between Russia and Georgia?
PRESIDENT BUSH: Precisely what we ought to do is help resolve the conflict and use our diplomats to convince people there is a better way forward than through violence. We haven’t seen violence yet. The idea is to head it off in the first place. I spoke to Vladimir Putin about this very subject when I saw him in the Far East last week. I know that the President has spoken with President Saakashvili, as well. The tenor of the conversation appears to be improving to me, that people understand that the best way to resolve their differences is to sit down at the table and solve them diplomatically. And so we’ll continue to work along those lines.
I don’t know if you want to add anything to that.
PRESIDENT ILVES: Briefly, just that we sincerely hope that Russia will understand that a democratic state on its borders is not a danger to Russian security. And we hope Russia will understand that authoritarian states at its borders will not guarantee its own stability.
PRESIDENT BUSH: Deb, AP. Yes, Deb.
Q Mr. President, thank you, sir. What is the difference between what we’re seeing now in Iraq and civil war? And do you worry that calling it a civil war would make it difficult to argue that we’re fighting the central front of the war on terror there?
PRESIDENT BUSH: You know, the plans of Mr. Zarqawi was to foment sectarian violence. That’s what he said he wanted to do. The Samarra bombing that took place last winter was intended to create sectarian violence, and it has. The recent bombings were to perpetuate the sectarian violence. In other words, we’ve been in this phase for a while. And the fundamental objective is to work with the Iraqis to create conditions so that the vast majority of the people will be able to see that there’s a peaceful way forward.
The bombings that took place recently was a part of a pattern that has been going on for about nine months. I’m going to bring this subject up, of course, with Prime Minister Maliki when I visit with him in Jordan on Thursday. My questions to him will be: What do we need to do to succeed? What is your strategy in dealing with the sectarian violence? I will assure him that we will continue to pursue al Qaeda to make sure that they do not establish a safe haven in Iraq.
I will ask him: What is required and what is your strategy to be a country which can govern itself and sustain itself? And it’s going to be an important meeting, and I’m looking forward to it.
Q — are saying that we’re moving forward to full —
PRESIDENT BUSH: Deb, there’s all kinds of speculation about what may be or not happening. What you’re seeing on TV has started last February. It was an attempt by people to foment sectarian violence, and no — no question it’s dangerous there, and violent. And the Maliki government is going to have to deal with that violence, and we want to help them do so. It’s in our interest that we succeed. A democracy in the heart of the Middle East is an important part of defeating the radicals and totalitarians that can’t stand the emergence of a democracy.
One of the interesting things that’s taking place — and people have got to understand what’s happening — is when you see a young democracy beginning to emerge in the Middle East, the extremists try to defeat its emergence.
That’s why you see violence in Lebanon. There’s a young democracy in Lebanon, run by Prime Minister Siniora. And that government is being undermined, in my opinion, by extremist forces encouraged out of Syria and Iran. Why? Because a democracy will be a major defeat for those who articulate extremist points of view.
We’re trying to help get a democracy started in the Palestinian Territory. Prime Minister Olmert has reached out at one point to Prime Minister Abbas — President Abbas. And you know what happens as soon as he does that? Extremists attack, because they can’t stand the thought of a democracy. And the same thing is happening in Iraq. And it’s in our mutual interest that we help this government succeed.
And no question it’s tough, Deb. No question about it. There’s a lot of sectarian violence taking place, fomented, in my opinion, because of these attacks by al Qaeda, causing people to seek reprisal. And we will work with the Maliki government to defeat these elements.
By far, the vast majority of the people want to live in peace. Twelve million people voted. They said, we want to live under a constitution which we approved. And our objective must be to help them realize their dreams. This is the — this is an important part of an ideological struggle that is taking place here in the beginning of the 21st century. And the interesting contribution that a country like Estonia is making is that, people shouldn’t have to live under tyranny. We just did that; we don’t like it. They understand that democracies yield peace. This President is a strong advocate for democracies, because he understands. He understands what it means to live under subjugation, and he understands the hope that democracy brings to regions of the world. And I appreciate your steadfast leadership.
Toby. Last question? I’ll follow your instructions.
Q Mr. President, would direct talks between the United States and Iran and Syria help stem the violence in Iraq? And would you agree to such a step?
PRESIDENT BUSH: I think that, first of all, Iraq is a sovereign nation which is conducting its own foreign policy. They’re having talks with their neighbors. And if that’s what they think they ought to do, that’s fine. I hope their talks yield results. One result that Iraq would like to see is for the Iranians to leave them alone. If Iran is going to be involved in their country, they ought to be involved in a constructive way, encouraging peace. That is the message that the Iranians — that the Iraqis have delivered to the Iranians. That’s the message that Prime Minister Maliki has made clear, that he expects the neighbors to encourage peaceful development of the country.
As far as the United States goes, Iran knows how to get to the table with us, and that is to do that which they said they would do, which is verifiably suspend their enrichment programs. One of the concerns that I have about the Iranian regime is their desire to develop a nuclear weapon, and you ought to be concerned about it, too. The idea of this regime having a nuclear weapon by which they could blackmail the world is unacceptable to free nations. And that’s why we’re working through the United Nations to send a clear message that the EU3 and the United States, Russia and China do not accept their desires to have a nuclear weapon.
There is a better way forward for the Iranian people, and if they would like to be at the table discussing this issue with the United States, I have made it abundantly clear how they can do so, and that is verifiably suspend the enrichment program. And then we’ll be happy to have a dialogue with them.
But as far as Iraq goes, the Iraqi government is a sovereign government that is capable of handling its own foreign policies, and is in the process of doing so. And they have made it abundantly clear, and I agree with them, that the Iranians and the Syrians should help, not destabilize this young democracy.
Thank you.
PRESIDENT ILVES: Thank you very much.
|
