VES 49 – 13. detsembril, 2006

<!– .style1 {color: #0000FF} –>Eesti koorimuusika võidukäik Portlandis

Pealtvaatajad naudivad rahvatantsijate mitmekülgset esinemist. Esireas vasakult: Portlandi kauaaegne koorijuht Zoja Vaga, helilooja Veljo Tormis, dirigent Hirvo Surva, kammerkoori “Unistus” juhataja Lonnie Cline koos oma tulevase naise Micki’ga. Foto: Helmuth Kalmann

Eesti koorimuusika on nakatanud Portlandi/Oregoni ameerika laulukoore. Helilooja Veljo Tormis ja dirigent Hirvo Surva tutvustasid novembris kutsutud pedagoogidena eesti koorimuusikat sügissemestril Oregoni muusika ülikoolides. Veljo Tormise muusikale pühendatud kontserdid “Laulusilla” nime all haarasid 300 lauljat pooletosinast laulukoorist.
Võiks öelda, et eesti koorimuusika laiemal tutvustamisel roosidelinnas Portlandis möödunud kuueteistkümne aasta jooksul on suuri teeneid Portland State University muusikaosakonna juhatajal dr. Bruce Brown’il ja naaberlinna, Clackamas Community College muusikaosakonna juhatajal Lonnnie Cline’il. Viimane neist on väärinud “aueestlase” tiitli roosidelinna eesti ühiskonnas ja kutsumus eesti koorilaulu vastu on kandnud teda Eestisse koos oma laulukooriga vähemalt pooltosinat korda.
Eesti muusikale pühendatud kontsertide seeria algas pühapäeval, 12. novembril Clackamas Community College’i kammerkoori “Unistus” esinemisega Milwaukie kiriku auditooriumis. kammerkoor esitas kontserdi peaosana Cyrillus Kreegi kaheksaosalise “Eesti reekviemi” külalisdirigendi Hirvo Surva oskuslikul juhatusel, saades tänutäheks tugeva aplausi. Teine pool kontserdist haaras neli pala Veljo Tormise loomingust: “Vägisi mehele”, “Äiutus”, “Viru lugu” ja “Minu veli virvipuu” dirigentide Jolanta Szopa-Tabisz’i ja Lonnie Cline’i juhatusel.
Järgmisel nädalalõpul toimus ülikoolilinnas Eugene’is mitmeid referaate Veljo Tormiselt tema elukäigu, töö ja muusika paremaks mõistmiseks. Teda abistas seal-juures tõlgina Helle Merilo-Baker. Õhtul toimus Oregoni Ülikoolis Veljo Tormise muusikale pühendatud suursugune kontsert, kus esinesid pooltosinat laulukoori kokku 300 lauljaga. Peadirigendina tegutses Hirvo Surva.
Järgmisel päeval toimus portlandlastele tuttavate väliskülaliste ühiskondlik vastuvõtt Portlandi Eesti Seltsi korraldusel prk. Lehti Merilo avaras kodus Portlandis, kus üle poolesaja kohaliku rahvuskaaslase kohtusid taas oma sõprade Veljo Tormise ja Hirvo Survaga Kodu-Eestist.
Õhtupoolikul oli Portlandi rahvatantsurühm “Tulehoidjad” Liina Teose juhatusel korraldanud meie väliskülaliste austamiseks Gethamane kiriku auditooriumis suurepärase esitluse eesti rahvatantsudest. Kolmekümneses rühmas olid esindatud lapsed, noored ja täiskasvanud rahvatantsijad, lõpuks tõmbasid nad tantsima ka väliskülalised ja pealtvaatajad.
Esmaspäeva, 20. novembri õhtul oli mahukas SW Portlandi First United Methodist Church juba varakult täidetud muusikahuvilistega. Nelja suurema laulukoori poolt korraldatud ühine “Bridge of Song” – “Laulusild” oli pühendatud Veljo Tormise helitööde tutvustamisele. Nende viimistlemisel esitlemiseks oli mitme nädala jooksul väsitavat tööd teinud tunnustatud dirigent Hirvo Surva. “Laulusilla” kontserdil olid kaastegevad kammerkoor “Unistus” Lonnie Cline’i juhatusel, Pacific Youth Choir, Mia Hall Savage juhatusel, Oregon Repertory Singers, Gil Seeley juhatusel ja Oregoni Ülikooli Kammerkoor Sharon Pauli juhatusel. Ühendkoore dirigeeris Hirvo Surva.
Kontserdi kava haaras kokku 33 laulu, mis esitati järgmises järjekorras:
a) Kammerkoor “Unistus” esitas Lonnie Cline’i juhatusel neli rahvalaulu: “Vägisi mehele”, “Äiutus”, “Viru lugu”, “Minu veli virvipuu”.
b) Pacific Youth Choir esitas Hirvo Surva juhatusel: “Lauliku lapsepõli” Mia Hall Savage juhatusel, handi rahvalaulu ja ungari rahvalaulu Hirvo Surva juhatusel, “Meeste laul”, “Teomehe laul”, “Türgi sõja laul”, “Meil aiaäärne tänavas”, “Kosjamäng”.

Portlandi rahvatantsurühm “Tulehoidjad” andis väliskülaliste austamiseks erakordse etenduse 32 tantsija osavõtul. Pildil noored ja veidi vanemad tantsuhuvilised koos oma tunnustatud külalistega Eestist. Vasakul äärel tantsurühma juht Liina Teose. Hirvo Surva – ees keskel, Veljo Tormis – teises reas. Foto: Helmuth Kalmann

c) Oregon Repertory Singers esitasid Gil Seeley juhatusel: “Kitsas kiik”, “Meri kiige all”, “Kiik tahab kinke“, “Oh, mu hella eidekene“, “Murueide tütred“, “Kuulmata kuskil kumiseb kodu“ Hirvo Surva juhatusel, “Nägemus Eestist“, “Laine veereb“.
d) Oregoni Ülikooli Kammerkoor Sharon Pauli juhatusel: “Kihnu pulmalaulud“ – “Ei või õnneta elada“, “Peiu pilkamine“, “Ilu kaob õue pealt“, “Sööge langud!“
e) University Singers ja kammerkoor “Unistus” Hirvo Surva juhatusel esitasid; “Sügismaastikud” – “On hilissuvi“, “Üle taeva jooksvad pilved“, “Kahvatu valgus“, “Valusalt punased lehed“, “Tuul kõnnumaa kohal“, “Külm sügisöö“, “Kanarbik“.
Vahepeal kontserdi juhataja, helilooja Robert Kyr, avaldas oma ja publiku tänu koorilauljatele, nende juhtidele ja väliskülalistest osavõtjaile koos lillede ja kinkide üleandmisega.
Ühendkoorid esitasid kontserdi lõpuks Hirvo Surva juhatusel vägagi omapärase muusikapala “Pärismaalase lauluke”, mille esitamisel oli kaastegev ka autor Veljo Tormis käsitrummi rütmiliste löökidega. Lõpulauluna esitas ühendkoor laulu “Laulusild”, mille sõnad pärinevad “Kalevalast” ja eesti rahvaluulest.
Kuulajad avaldasid oma tänu esinejatele kauakestva tugeva aplausiga.
Võiks lisada, et Portlandi ajalehes “The Oregonian” muusikakriitiku David Stabler’i poolt avaldatud kirjeldavad kokkuvõtted nii Tormise muusika omapära ja tundekülluse kohta kui ka laulukooride esitusvõime hindamisel olid igati kiiduväärsed.
Helmuth Kalmann

Kas tuleviku värske vee lahendus?

Eiki Martinson ülikooli laboratooriumis oma leiutise juures. Foto: erakogu

Oktoobri lõpupoole toimus Washington D. C.’s iga-aastane ülikooli õpilaste leiutiste võistlus, kus valiti finaali pääsenute hulgast üldvõitja. Mitmesaja esitatud leiutiste hulgast valiti 7 leiutist finaali, mis esitatud magistri- ja doktorikraadi taotlejate poolt ja 4, mis esitatud bakalaureuse kraadi taotlejailt. Leiutiste rõhk on tuleviku tehnoloogial ja üldkasul inimkonnale. Finaali valitud leiutiste hulgas oli ka patendiavaldus viielt isikult, kellest patendi tegeliku tehnika leiutajad Eiki Martinson ja Brandon Moore taotlevad elektri inseneri magistrikraadi Florida Atlantic ülikoolis. Patendiavalduse aluseks on lihtne ja ökonoomne viis toota destilleeritud vett mereveest ehk ka muudest ebapuhastest veekogudest. Vesi pumbatakse kõrgemale normaalsest atmosfääri rõhust, s.t. umbes üle 30 meetri, kus ta vaakumi abil keeb madala temperatuuri juures ja pihustub. Kondenseerunud pihustus on destilleeritud vesi ja ülejäänud vesi koos soola, mineraalide, gaaside ja muu ainetega tagastatakse veehoidlasse.
National Inventors Hall of Fame maksis kõigi finaali pääsenute reisi kulud ja ülal-pidamise. Kuigi Eiki ja Brandoni esitatud patendiavaldus ei võitnud pea-auhinda “Grand Prize”, said pidulikul vastuvõtu õhtul kõik finaali jõudnud leiutiste esindajad $1000.00.  Florida Atlantic ülikooli inseneneriõppe peamajas on üles seatud üle 30 meetri kõrgune torustik ja proovimasin, mis toodab destilleeritud vett, täites kõik patendi-avalduse eesmärgid. Seda projekti on Eiki Martinson koos Brandon Moore’iga juhatanud umbes kaks aastat. Projekt on äärmiselt ökonoomne, nõudes väga vähe energiat ja tootes suurel hulgal puhast vett (umbes 10 korda edukam kui seniajani teadaolevate vee destilleerimise meetodid). Vee tootmist saab näiteks kasutada kaldaäärsete tuulikute gruppides, kus tuuliku sammas oleks torustiku kandepinnaks ja pumpamine ja vaakumi tekitamine töötaks tuuliku energiaga. See oleks eriti soodus “kolmanda maailma” asukohtades. Samuti oleks vee tootmine lihtne ja odav suurte jõujaamade juures, kus sooja jahutusvett, mis praegu läheb niiöelda raisku, saaks kergemini ja hulga odavamini pihustada ja kondenseerida destilleeritud veena.
Juba on sellest huvitatud Florida Power ja Light Co. ja New Jersey energiafirma Covanta Energy.
Eiki Martinsonil  on elektri- ja mehaanikainseneri kraadid (mõlemad magna cum laude) samast ülikoolist.  Tema isa Märt omas samuti mitu patenti, töötades suurima kaupluste turvaproduktide firmas vanemmehaanika pea-insenerina üle 25 aasta. Näiteks, kui olete kunagi ostnud riietuseseme, kus küljes olev plastikklõpats on jäänud poes kõrvaldamata ja olete proovinud seda ise teha kodus suurte raskustega, siis võite teda selle eest tänada (ehk kiruda). Eiki ema Kiku on ka lõpetanud Florida Atlantic ülikooli magistrikraadiga ja töötab tegevdirektorina kohalikus maaklerite firmas, kus juhatab kuut osakonda Boca Ratonis, Deerfield Beachis, Lighthouse Pointis ja Pompano Beachis.
Värske vee tegemise projekt on suur ettevõte ja patendiavaldusel on kokku viis leiutajat.  Patendi üksikasjadega võib tutvuda internetis, näiteks aadressil www.freshpatents.com,#20060157335. low energy vacuum distillation method and apparatus. Samuti on võimalus tutvuda selle aastase leiutiste võistluse finaali valitutega www.invent.org/collegiate/fin2006.htm, kus on osalejad koos piltidega.
Aime Andra

TORM SHAMPANJAKLAASIS

Ilmar Mikiver

NATO tippkohtumised Tallinnas ja Riias on tulnud ja läinud (27.-29. nov.) ja jätnud häbiväärselt vähe ainet alliansi edasise tegevuse üle diskuteerimiseks. Märkimist on väärinud peamiselt otsused mõnevõrra tugevdada NATO rolli Afganistanis ja Iraagis. Kuid selle kasina avaliku fassaadi varjus toimus Riias vägagi märkimisväärne manööverdamine, mida üks vaatleja iseloomustas “triviaalse tormina”, st. proverbiaalse “tormina veeklaasis”. Siinkirjutaja arvates aga väärinuks see ehk õigemini tunnustust “tormina shampanjaklaasis”, kuna selle kõrgpunktiks oli (õieti: pidi olema) Prantsuse presidendi Jacques Chiraci pidulik sünnipäeva pühitsemine.
See moment oli plaanitud Chiraci enda poolt Riias ning pidi hõlmama ka Saksa liidukantslerit Angela Merkelit ja kutsutud külalisena veel Vene presidenti Vladimir Putinit, kel “juhtus” samaaegselt olevat käimas SRÜ tippkonverents Minskis. Washington Post’i kolumnisti Jackson Diehli andmeil oli Chiracil mingisugune kokkulepe Putiniga olemas, kuid Merkel vabandas end suure töökoormusega ning ütles ära. Läti president Vaira Vike-Freiberga, kes pidi toimima peo võõrustajana, ootas ameerika ajakirjaniku andmeil võimalust Putiniga kohtuda. See olnuks ju ajalooline plusspunkt Läti diplomaatiale, sest seni on kõik Vene valitsusjuhid kõigi kolme Balti riigiga kohtumisest keeldunud.
Diehl väidab, et USA delegatsioon jättis Vike-Freibergale vabad käed Chiraci sünnipäevapeost loobuda, “kui Lätil sellest mingit kasu pole”, kuid Vike-Freiberga teatas, et ta tervitab Putini Riiga tulekut, kui viimane nõustub Läti riigipeaga nelja silma all kohtuma. Seda momenti kasutas Putin sünnipäevapeost äraütlemiseks, nagu oligi oodatud. Niisiis pidi Prantsuse president leppima vaid sünnipäevatordi vastuvõtmisega Läti presidendi käest. Juhtumi diplomaatilised järelmid on huvitavad.
Putin sai teha, mida Vene valitsus on järjekindlalt praktiseerinud – nimelt taas kord Balti riike alandada. Selle kohta ütleb Jackson Diehl:
“Protokolli järgi oleks Putini visiit osutunud austusavalduseks niigi juba ohtrasti austatud Läti presidendile Vaira Vike-Freibergale. Kuid Putini tõeline kavatsus oli Vike-Freibergat solvata, jättes talle vaid kolmanda järgu tähtsusega rolli (tema enda korraldatud) NATO tippkonverentsil, otsekui oleks ta mitte riigi pea, vaid mingi provintsi kuberner” (WP, 30. nov.)
Ent Vike-Freiberga saavutas siiski kindla plusspunkti: ta sai esitada Läti tingimused Venemaaga kohtumiseks. Ka Angela Merkel teenis plussi, demonstreerides oma loobumisega, et Saksamaa ei ole huvitatud mingist troikast Vene- ja Prantsusmaaga, mis ju loomulikult oleks suunatud Ameerika vastu.
Kes tuli sellelt tippkonverentsilt koju tühjade kätega, oli Prantsuse president Jacques Chirac. Tema katsed NATO-t ümber muuta mingiks Euroopa “kiirreageeringu” jõuks ja Ameerikat sellest hoopis välistada ei ole seni tulemusi andnud ning vaevalt aitas Riia kohtumine tõsta tema poliitilist kuvandit (image’it) lähenevate uute üld- ja presidendi-valimiste eel.
Chiraci lakkamatut vaenu Ameerika vastu iseloomustas Riias ka see, et ta kutsus Vene presidendi oma sünnipäeva-shampanjat maitsma ilma USA delegatsiooniga konsulteerimata ning et ta oma pidu ajastas tolle kolmapäeva õhtuks, kui USA president Bush oli juba lennukil teel koju.
Euroopa riigid on tõepoolest kimpus oma strateegilise ja majandusliku asendiga Ameerika ja Venemaa vahel. Washington Times’is kirjutab kolumnist Richard Rahn, et suurem osa Euroopa riikidest on sõltuvad Venemaa gaasi-tarnetest – Saksamaa 44%, Poola 60 %, Soome koguni 100% – nii et Euroopa on praktiliselt Venemaa pantvang, ütleb Rahn. See seletab, miks põrmugi edasi ei saada Põhja-Atlandi kaitsealliansi ümber-organiseerimisega, nagu näitasid ka NATO äsjased kohtumised Tallinnas ja Riias. Ehk nagu nende kohta kokkuvõtlikult ütleb Jackson Diehl:
“Triviaalne torm. Kuid ta oli lääneliitlastele jäävaks õppetunniks. Neil ei ole vähimatki aimu, mida Putiniga peale hakata“.

Ajalootõlgenduse keeristuuled

Vello Helk 02.12.2006

NATO tippkohtumine Riias andis Moskva propagandaorganitele lisatööd. Sellele eelnes Vene välisluureteenistuse (SVR) avaldus, nagu andnuks lääs oma õnnistuse Baltimaade okupeerimiseks Nõukogude Liidu poolt. Nagu märgib oma juhtkirjas Postimees (25.11.), ei sisalda see iseenesest midagi uut, küll aga sunnib küsima, miks tuli Moskva sellise sõnumiga just nüüd välja? Samuti tekib küsimus ajaloo-allikate kättesaadavusest. Neid saab ju valida suvaliselt, mis oli omal ajal ka N. Liidu tugev külg. Sama harrastati ENSV-s. Kui pagulased andsid välja koguteose ”Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” (1-10, Stockholm 1954-1962), avaldasid kodumaised kommunistliku süsteemi truud teenrid 1964-1972 sama tiitliga viis lisaköidet.
Pole põhjust kahelda selles, et lääs mõtles Teise maailmasõja ajal reaalpoliitiliselt, sõlmides Natsi-Saksamaa purustamiseks liidu N. Liiduga ja pigistades silma kinni Baltimaade suhtes.
Põhimõtteliselt ei tunnustatud aga Eesti okupeerimist, mis pikemas perspektiivis mõjus kaasa Eesti taasvabanemisele. Lääneriigid ei andnud igal juhul õnnistust küüditamistele, Eesti poliitilise ja sõjalise juhtkonna likvideerimisele ega sundkollektiviseerimisele. Isegi kui lähtuda Moskva seisukohast, et Baltimaade okupeerimist oli vaja Natsi-Saksamaa võitmiseks, tekib küsimus, mida tegi Punaarmee Eestis pärast sõda, kui natsikurjategijad olid juba Nürnbergis süüdi mõistetud? Oleks ka õigustatud küsida, miks piirab Moskva jätkuvalt Eesti ja ka teistele välismaa ajaloolastele juurdepääsu oma arhiividele?
Enne kui hakata teisi süüdistama reaalpoliitikas, tuleks endal peeglisse vaadata. Pärast taasvabanemist pole Eesti ametlik poliitika seni avalikult toetanud teiste rahvaste taolisi püüdlusi. Toetus on olnud eraviisiline. Dalai Laamat ignoreeriti, sest kõige tähtsam on hea vahekord Hiinaga. Sama kehtib Tshetsheenia kohta, sest suurt naabrit ei tohi ärritada.
On vist päris hästi, et George W. Bush kaotas USA vahevalimised? Selle tagajärjel on loota, et meedia ja vasakpoolse hingega tegelased peavad vahet väitmisel, et USA valimistulemused on võltsitud. Et kõike määrab ja otsustab juutide, Iisraeli pooldajate ja uuskonservatiivide lobi, samuti vabamüürlased. Igatahes kuni järgmiste valimisteni, kui kaotavad jälle demokraadid.
Bushi lühivisiidi eel ja ajal kommenteerisid võrgus väsimatult USA hukkamõistjad. Unustatakse, et kõik Euroopa väikeriigid saavad eksisteerida tänu sellele, et aus suurriik kõrval ei sekku nende siseasjadesse. Eesti kõrval aga on suurriik, kelle vallutuskirg lõpeb vist alles selle maavaradega, mis annavad praegu rikkust ja võimu. Eesti vabadus sõltubki ainult tugevast sõbrast, kellele võib loota. Kas 50-aastane okupatsioon, Siberi vangilaagrid ja küüditamine juba meelest läinud? Nüüd kisendati USA presidendi kallal, taheti USA-d teha peasüüdlaseks Eesti okupeerimise eest 1940. aastal. Kas on unustatud, kes likvideeris eesti rahva paremiku ja orjastas ülejäänud, nii et mentaalne okupatsioon mitte ainult ei kesta, vaid paistab koguni olevat laienenud järeltulevatele põlvedele? Tuleb ka meenutada, et kogu habras iseseisvus on rajatud ja kaitstud USA toetusega. Ilma USA ja liitlasteta oleks terve Euroopa langenud punaimpeeriumi saagiks. See ju oli ja on ka praegu Venemaa põhieesmärk. Algust on tehtud euroriikide riputamisega nafta- ja gaasijuhtme otsa, et selle kaudu poliitikat teha ja neid nõrgestada. USA toetab, kuid ei ujuta maad üle ameeriklastega, nagu vene ”vabastajad” tegid. Kommenteerijate hulgas paistab olevat üha enam Moskva mõjuagente, kes peidavad end eestimeelsete varjunimede taha, aga tegelikult soovivad ajaloolise ”balti erikorra” asendamist ”vene erikorraga”, mis ei arvesta põlisrahvaga. Selle esindajad saadavad delegatsioone putinlaste parteikongressile, kus ei tohigi rääkida Eesti okupeerimisest. Sellest küsimusest hiilis oma varem kommenteeritud online-intervjuus (vt. VES 9.11.) mööda ka eestipoolse lepingupartei liider Edgar Savisaar ja seda eitavad mitmed tema parteikaaslased.
Keskerakonna infojuht Toomas Raag teatas, et umbes minuti kestnud vestluse jooksul olevat Bush kiitnud Savisaare tegevust majandusministrina (Postimees Online 28.11.). Vaatlejate hinnangul võttis Eesti tutvusringi (28 inimest) kätlemine aga alla kahe minuti, nii et siin võib rääkida ainult sekunditest ja viisakusväljenditest. On nähtavasti tegemist ka teistele öeldud viisakuslause ”You ’ve done a good job” ületõlgendamisega (Postimees 1.12.), mida teised pole teinud. Milleks selline ilmne liialdus, kas Savisaar pole aru saanud või tahab ta olla ka Bushi sõber?
Vene kirjanik Viktor Jerofejev on Alexander Litvinenko mürgitamist kommenteerides Venemaa kohta öelnud, et riigis, mille elanikkond kestvalt on kinni poliitilises ebaküpsuses, võidab lõpuks demagoogia. Mõne partei propagandat vaadeldes paistab, et arvatakse sama ka Eesti kohta.

Hollandi õppetund ja psühhoanalüüs

Kui ameeriklased pühitsesid oma pikka tänupüha, läks Hollandi rahvas valimisjaoskondadesse ja valis tagasi oma kesk-parempoolse valitsuse, mida selle vastased nimetavad “sõõriksaiakese” (doughnut) konstellatsiooniks. See tähendab keskelt tühja kuju, mille substants on sõõrikujuliselt koondunud äärtesse – antud juhul hollandi kristlik-demokraatliku valitsuskoalitsiooni valimisvõitu ning liberaalide ja keskvasakpoolsete lüüasaamist, eriti moslemi immigrantide kohtlemise küsimuses. (Hollandis on u. 1 miljon muhameedlast.)
Hollandlaste suhtumist islami äärmuslastesse on viimasel paaril aastal oluliselt mõjutanud kahe silmapaistva hollandi parempoolse (poliitiku Pim Fortuyni ja kineasti Theo van Goghi) mõrvamine moslemi terroristide poolt. Tänavustel valimistel võis olla otsustavaks peaminister Balkenende lubadus taas võimule tulles keelustada islami naiste näoloori (burka) kandmine avalikes kohtades. Teadaolevalt oleks see keeld üks ametivõimude esimestest julgetest vastulöökidest islami rahutuste õhutajaile Euroopas. Inglismaal otsustaski parlamendiliige Jack Straw järgida hollandlaste eeskuju ning teatas, et tema oma ametiruumides burka kandmist ei luba. Kuid reageering Balkenende lubadusele nii euroopa kui ameerika meedia poolt on võõrastavalt vastupidine.
Washington Post’i äsjane juhtkiri teeb selgeks, mis meediaeliiti häirib, nimelt et näoloori keelustamine kujutab endast „kallaletungi“ ühele teisele kultuurile. Post seletab:
“Nagu teistelgi eurooplastel on ka hollandlastel põhjust terrorismi karta; neid on viimasel paaril aastal traumeerinud ühe silmapaistva parempoolse poliitiku ja ühe parempoolse filmitegija mõrvamine. Kuid kallaletung moslemi kultuurile – vastandina neile, kes propageerivad ja praktiseerivad vägivaldseid aktsioone – ei ole kaugeltki see viis, kuidas ohtu vähendada. Ei oleks üllatav, kui nüüd veel enam hollandlannasid reageeriks oma valitsusele sellega, et hakkaks näoloore kandma või vastaks sallimatusele sallimatusega” (WP, 25. nov.)
Inglismaal leiutab pahempoolne leht Independent veel ühe põhjuse Hollandi valitsuse hukkamõistmiseks selle resoluutse sammu eest. Kui ameerika juhtkirjanik nimetab seda ‘kallaletungiks” teisele kultuurile, siis ta briti kolleeg paneb pahaks, et Hollandi immigratsiooniminister Rita Verdonk põhjendab burka-keeldu “julgelolekuliste kaalutlustega”. Independent leiab, et Verdonk võrdsustab sel viisil lubamatult burka ja terrorismi.
Seega surub briti leht hoopis fookusesse süüdistuse Lääne üldsuse vastu – nimelt, et mõned inimesed Läänes võivad hakata seda rõivatükki pidama terrorismi tunnusmärgiks – ja väldib kenasti burka seostamist islami kogukondades aset leidnud massimäratsustega. Siin on tegu keelelise manipulatsiooniga, mida George Orwell oma futuroloogilises romaanis „1984“ nimetas newspeak’iks ja doublethink’iks. Ja samas võib olla mängus ka see „argielu patoloogia“, millest psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud kirjutas terve raamatu, „The Psychopathologies of Everyday Life“, 1904 (saksa keeles 1901).
Freud näib olevat olnud üks esimesi, kes hakkas arvamuste erinevust käsitama patoloogilise nähtusena. See vaateviis eeldab teadvuse ja alateadvuse eri ülesandeid. Nende vahel toimib nn. tõrjemehhanism, mis surub inimese „tõelised“ seksuaalsed ja agressiivsed tungid teadvusest alateadvusse, kus neist kujunevad patoloogilised struktuurid ehk nn. „kompleksid“ nagu nt. laialt tuntud Oidipuse kompleks (mehe iha tappa oma isa ja minna emaga voodisse).
Freud „avastas“ komplekse eriti unenägudest ja tuli arvamusele, et erimeelsusel on nendega suur sarnasus, nii et järelikult võib ka teisitimõtlemine olla patoloogiline. See hüpotees andis talle muide haruldase võimaluse oma kuulsatest kaastöölistest lahku lüüa ja kuulutada iseennast psühhoanalüüsi ainsaks tõeliseks loojaks. Ta hülgas nimelt Carl Gustav Jungi kui „ketseri“ ja Havelock Ellise kui „uskmatu“, kuigi mõlemad psühholoogid olid oluliselt kaasa aidanud psühhoanalüüsi sünnile. Kuid Freudi järgi erinesid nende vaated tema omist ning olid seega „patoloogilised“!
Kokkuvõttes võib hea lugeja nüüd küsida:mis on Hollandi peaministri burka-keelamisel ühist Freudi argielu-patoloogiaga?
Vastus on lääne massimeedia reageeringus. See teeb moslemi daamide näokattest probleemi, mis varjab ära islami ekspansionismi tõelise ohu, nii nagu burka katab kinni nende näo tõelise ilme.
Ilmar Mikiver

Kesk Florida Eesti Seltsi tegevusest

Pildil vasakult Monika Craig Orumaa, Priit Vesilind, Jüri Linask ja Maare Kuuskvere. Foto: Monika Craig Orumaa

Novembri algul saatsime Eesti sõduritele (35) ja ohvitseridele (5) Iraagis kolm jõulukingituste pakki, kokku umbes 75 naela, mis sisaldasid piparkooke, maiustusi, muusikat, filme, raamatuid ja ajakirju. Pakid ongi juba kohal ja nende eest on ka tänatud. Pakkide saatja oli Ingrid Shipotofsky ja tema nõuandja oli kolonelleitnant Viktor Lääts, kes on Eesti sõjaväe esindaja USCENCOM-i juures McDill Airforce baasis Tampas, Floridas. Lahked seltsi liikmed annetasid nii raha kui suupisteid, raamatuid ja CD-sid selle projekti heaks kordaminekuks.
4. novembril oli Sarasotas raamatute näitus, kuhu oli ka kutsutud hr. Priit Vesilind, kelle saatja oli meie seltsi juhatuse liige Monika Craig Orumaa. Teatavasti on härra Vesilind ajakirja “National Geographic” juures töötanud 30 aastat ja saanud Eesti Valge Risti ordeni. Ta esitles oma kõige uuemat raamatut “Lost Gold of the republic”. Raamat on põnev ja käsitleb vana, 1865. a. uppunud aurulaeva avastamist Atlandi ookeani põhjast ja sellel olevate kuldrahade leidmist.
5. novembril oli KFES-i korraline kokkutulek ja seal osales ka hr. Vesilind. Ta näitas koosolijatele oma Baltimaid tutvustavat programmi, mida ta demonstreerib National Geoghraphic Explorer kruiisi laevades. Programm oli põhjalik “ajalootund” 1918. aastast kuni tänaseni, kaasa arvatud küüditamise dokumentatsioon ja 1991.a. sündmused kõikides Balti riikides.
Maare Kuuskvere,
seltsi sekretär

Ungari Muuseumis New Brunswickis avati Ungari ülestõusule pühendatud näitus

Praost Thomas Vaga ungarlaste muuseumis Ungari ülestõusu kannatusi väljendavate kunstitööde juures. Vasakul Csaba A. Kár’i söejoonis “Fallen Student”. VES-i foto.

Tänavu täitus viiskümmend aastat meie hõimurahva ja kahekümnenda sajandi kaaskannatajate – ungarlaste – sangarlikust ülestõusust kommunistliku Venemaa Punaarmee tankide vastu. New Brunswickis New Jersey’s asuvas Ameerika Ungari Fondi Muuseumis on kuni 25. veebruarini 2007 fotode ja kunstitööde näitus, mis toob elavalt meelde selle sangarlikkuse, mida ungari rahvas, vanad ja noored, mehed, naised ja lapsed näitasid nii võidus kui ka kaotuses. Näituse juhtlauseks on “Lootus, meeleheide ja võit” (Hope, Despair and Triumph)”. Näitus paneb mälestused ja tunded leegitsema. Ungari ülestõus toimus stalinistlike ungari kommunistide ja poliitilise julgeoleku politsei AVO ülemvõimu kukutamiseks. Teiseks ülestõusu ajendiks oli vene Punaarmee kohalolek Ungaris. Rahvas nõudis, et venelased väljuksid Ungarist: “ruszkik haza!”
Tänavune näitus Ungari Fondi Muuseumis New Brunswickis langeb kokku muuseumi traditsiooniks saanud rahvuslike jõulupuude väljapanekuga. Kõndides rahvuslike ilustustega kaunistatud jõulupuude ja seintel olevate suurt lootust ja meeleheidet kujutavate fotode ja kunstiteoste vahel täituvad silmad pisaratega. Ungari ülestõus sai siin kirjutajale kustumatuks vabadusvõitluse kehastuseks kommunistliku reziimi vastu. Oktoobri lõpus 1956.a. olin esimese aasta üliõpilane Rutgersi ülikoolis New Brunswick’i linnas, mille elanikest paljud olid ungari päritoluga. Läksin sõpradega koos ungarlaste ja teiste Nõukogude Venemaa okupatsiooni alt pakku pääsenutega ühiselt New Yorki massdemonstratsioonile Viiendale avenüüle ja Vene ÜRO delegatsiooni saatkonna juurde. Kandsime plakateid, mis nõudsid abi ja vabadust Ungarile. Vene ÜRO saatkonna ees lainetasime vastu New Yorgi hobusepolitseide rivile. Lõpuks hakkas ratsapolitsei meeleavaldajaid hobustega eemale lükkama. See ei sündinud vägivaldselt, hobused olid õpetatud rinnaga lükkama. Taganesime karjudes hobuste eest ära. Kohtusime ka mõne newyorklasest eesti sõbraga, kes olid aktiivselt kaasas demonstratsioonidel ÜRO juures ja Madison Square Garden’is.
Ungari ülestõusu demonstratsioon oli mitmele meist väljaõppeks tulevateks demonstratsioonideks kommunistide ja venelaste poolt ikestatud rahvaste vabaduse ja õiguste poolest. Mitmele siin kirjutaja vanuse-kaaslasele oli ungarlaste ülestõus ja võitlus esimeseks isiklikuks kogemuseks ja õppetunniks võitlemisel selle kommunistliku vägivalla vastu, mille ohvriks oli saanud ka meie kodumaa, Eesti.
Mõne kuu pärast saabus Rutgersi ülikooli juurde grupp ungari haritlasi, kes olid põgenenud läände, kui Punaarmee tankid olid Ungari ülestõusu maha surunud ja vabaduse matnud vähemalt kolmekümneks aastaks kommunistliku valitsuse meelevalla alla. Ungari ülestõusu mahasurumine sundis 200 000 ungarlast põgenema läände, nende hulgas Ungari intelligentsi tippisikuid, teadlasi, kirjanikke, kunstnikke. Üks üliõpilane, kes peale põgenemist õppis Rutgersi ülikoolis, jutustas, kuidas kommunistlikus filmikoolis peeti poliitilist “rahvakohtu protsessi”. Kooli poliitilised valvajad valisid ja määrasid süüdlase, kelle vastu õpilaskonna kohus pidi süü leidma, süüdi mõistma ja koolist välja viskama. Üks õpilane, kes oli “originaal” kommunistina protesteerinud olukorra vastu, et Ungaris ei valitse rahvas, vaid partei, toodi õpilaste rahvakohtu ette ja mõisteti süüdi kui “rahvavaenlane” ja visati koolist välja.
Ungari ülestõus nõudis Ungari rahvale vaba omavalitsust. Ülestõus kestis kolmteist päeva, 23. oktoobrist 4. novembrini. Ungari sõjaväeüksusi ja ohvitsere tuli üle oma rahva vabadusvõitlejate poolele. Ungari rahva vabaduse eest andsid oma elu ümmarguselt 2500 vabadusvõitlejat. Ülestõusu ajal hukati 100 komministlikku poliitilist politseinikku. Punaarmee kaotas ümmarguselt 200 tanki ja mitusada sõdurit. Vabadusvõitluse juhtidest, nagu peaminister Imre Nagy, hukati 300 ungarlast Punaarmee ja KGB vägede poolt ametisse seatud Janos Kadari reziimi poolt.
Kommunistlik julgeolekupolitsei pani 22 000 inimest vangi. Osa saadeti Venemaa Gulagi.
Üks noore üliõpilasena ülestõusu keerises olnu märgib: “Vaatamata sellele, et Ungari pole saavutanud ühtegi võitu sõja või revolutsiooni läbi 500 aasta jooksul, on ungarlased siiski saavutanud oma eesmärgi, taastada oma eneseväärikustunne. Nõnda nagu üksikisikul peab olema eneseväärikustunne, et ta saab vaadata oma palgele peeglis, nii rahvad peavad korduvalt taastama oma enese lugupidamise. Keegi ei saa olla ori igavesti.”
Näituse voldikus on üks söepliiatsiga joonis nimega “Vabadusvõitleja surm”. See kujutab ristil maas väänleva mehe ihu. Üks inglise haritlane kirjutas ülestõusu viiekümnenda aastapäeva puhul: “1956 aasta revolutisoon hoidis alal rahva enesetunde arusaaamise ja pidas vabadusmeelsust elus kõikjal. Võit oli postuumne, ehk pärast autori surma, kindlasti, kuid inimese nägu jäi terveks isegi tanksaapa all.” Ungarlaste 1956. aasta ületõusust mälestusi ja mitme rahva jõulupuude väljapanekuid vaadeldes leiab arusaamise lootuse, meeleheite ja võidu vahelisest seosest. Näitusel on pilt 1956. aasta Budapesti turul müügilolevast raagus jõulukuusest lume ja udu vines. See sai aga ilusaks ühes kannatavas Ungari kodus, nagu sõim sai täidetud Jumala Poja ja Lunastaja auhiilgusega.
Thomas Vaga

Surnutepüha jumalateenistus Rochesteris

Ülal: abipraost Hannes Aasa esineb oma kitarri saatel kohvilauas. All: Tamara Norheim-Lehela koos organist Ron D’Amico’ga esinevad kohvilaua juures. Fotod: Abel Pintson

Perenaised (vasakult): Laine Arras, Ingrid Davis, Elva Mikk, Lembi Pintson.
Laupäeval, 11. novembril toimus järjekordne surnutepüha jumalateenistus Rochesteri eestlaskonnale ja sõpradele. Nagu alati, teenis abipraost Hannes Aasa. Teenistust kaunistas meile armsaks saanud solist Tamara Norheim-Lehela Torontost. Õpetaja Aasa oma sisuka ja meeldiva jutlusega jättis kuulajatele ülimalt hea mulje. Unustamatuks jääb õpetaja Aasa selgitus väikestele lastele, kes osalesid teenistusel oma vana-vanemate Irmeli ja Heldur Ratniku süles. Kohe pärast avapalvust kuulsime Tamaralt “Kingi mulle mõistev süda” A.Rubinstein – eestikeelsed sõnad Ivar Rammo. Pärast jutlust lisas Tamara jutluse kaunistamiseks veel kaks laulu: ‘Trööstige mu rahvast” A.Rubinstein-Ivar Rammo ja “Vaat’ ülesse” A. Jansen-Ivar Rammo. Teenistus lõppes armulauaga. Kogu teenistust ja ka solisti saatis orelil ja klaveril Ron D’Amico, kes on meie teenistusi kaunistanud aastakümneid.
Kohe pärast teenistust toimus koosviibimine õhtusöögiga Rochesteri tublide perenaiste korraldusel. Pärast söögipalvet istuti laudadesse ja nauditi eestipäraseid hõrgutisi. Kohvitassi juures võttis sõna Abel Pintson, tänades õpetaja Aasat, Tamara Norheim-Lehelat ja Ron D’Amico’t ilusa teenistuse ja koosviibimise eest. Esinesid veel õpetaja Aasa oma kitarriga ja Tamara esitas Ron D’Amico klaveri saatel “Kodu” (Arved Haug-Kalju Kass) ja “Täna on ilm õrnu helinaid täis” (W.Schmith-Centner). Loodame, et selline ilus koosviibimine ei jää viimaseks.
Teadmiseks: Jõulu-jumalateenistus Rochesteris toimub 23.detsembrl kell 6.00 õhtul 1000 North Winton Road asuvas Lutheran Church of The Good Shepherd kirikus nagu alati. Teenib abipraost Hannes Aasa. Prl. Elva Mikk on lubanud esineda harfil.
Häid jõule ja tere tulemast!
Abel Pintson

Uue kaitseväe juhataja Laaneotsa sõnad üllatasid Venemaa kaitseministrit
Venemaa kaitseminister Sergei Ivanov reageeris üllatusega riigikogus kaitseväe juhatajaks nimetatud kindralmajor Ants Laaneotsa hinnangule, et Eesti suurimaks julgeolekuohuks on endiselt Venemaa.
Ateenas viibiv Ivanov ütles Interfaxi teatel 6.detsembril ajakirjanikele, et on üllatunud ja mures Laaneotsa avalduse pärast.
Ministri hinnangul sünnivad sellised avaldused psühholoogia vallas. Ivanov ütles, et mõned näevad Venemaad jätkuvalt Nõukogude Liiduna, milles raevutsevad ainult hämarad ja salakavalad jõud, mis magavad ja näevad unes, kuidas anastada võõrast territooriumi.
“Ma soovitaksin oma Eesti kolleegil, kellega ma ei ole tuttav, pöörata tähelepanu fashismi heroiseerimisele, mis toimub Lätis ja Eestis, ning sadadele tuhandetele mittekodanikele neis riikides, niinimetatud muulastele, mis kuidagi ei mahu ei NATO ega Euroopa Liidu demokraatlikesse standarditesse,” lisas minister.
“Tagasihoidlikult öeldes on meie naabriks ebasõbralik riik. Ja vahekord Venemaaga on tõesti suurim julgeolekuprobleem,” ütles Laaneots 6. detsembril Eesti Päevalehes ilmunud usutluses.
VES/BNS

Jaapani keiser külastab kevadel Balti riike
Jaapani keiser Akihito ja keisrinna Michiko kavatsevad kevadel Balti riike külastada, tegemist oleks esimese korraga, kui Jaapani keiser külastab endisesse Nõukogude Liitu kuulunud riike.
Välisministeeriumi pressiesindaja ütles, et selle visiidi kavandamine on alles algusjärgus.
72-aastasele monarhile saab see olema 14. välisvisiit pärast seda, kui ta 1989. aastal päris maailma vanima keisridünastia trooni.
Lisaks Balti riikidele kavatseb keisripaar külastada Rootsit ja Suurbritanniat. Turnee peaks kestma umbes 10 päeva ning Rootsis ja Suurbritannias osaleb keiser Karl Linne 300. sünniaastapäeva puhul korraldatavatel üritustel. Akihito on ise suur bioloogiahuviline ja Londoni Linne Seltsi auliige.
VES/BNS

USA uueks suurssaadikuks Eestis saab Stanley Davis Phillips

President George W. Bush kavatseb nimetada Ameerika Ühendriikide uueks suursaadikuks Eestis ärimees Stanley Davis (Dave) Phillipsi, teatas USA saatkond.
Uus saadik on praegu firma Phillips Industries juht, investeerimisfirma omab osalust tekstiili- ja mööblitööstuses. Varem on Phillips olnud Põhja-Carolina osariigi kaubandusminister ning töötanud pikemat aega Smithsoni instituudi juhtkonnas Washingtonis. Ta on osalenud Bushi valimiskampaania rahastamises.
Diplomaatilisel tööl on olnud ka uue saadiku vend Earl Phillips, kelle president Bush nimetas 2002. aastal saadikuks Ida-Kariibidel. Mees lahkus ametist 15 kuud hiljem.
USA senine suursaadik Eestis Aldona Wos teatas oma lahkumisest esmaspäeval, 4. detsembril.
Ameerika Ühendriikide saatkonna pressiesindaja Eric A. Johnson ütles, et suursaadiku nimetamiseks ei ole olemas kindlat ajakava ning saatkond ei saa kommenteerida, millal uus suursaadik võib ametisse astuda.
USA seaduste järgi nimetab suursaadiku kõigepealt president, seejärel peab ta saama senati enamuse toetuse. Suursaadikute nimetamist juhib senati välissuhete komitee, mis viib läbi kuulamised ja annab soovituse suursaadiku nimetamiseks enne lõpphääletust senati täiskogu ees.
Pärast ametissenimetamist töötab suursaadik oma ametikohal seni, kuni president otsustab ta tagasi kutsuda või kui suursaadik otsustab ise tagasi astuda.
“Suursaadik Wos otsustas ametist tagasi astuda ja praeguste plaanide järgi lahkub ta Eestist enne aasta lõppu,” lausus Johnson.
Wosi sõnul oli ta USA suursaadikuna saavutanud kõik, mida kavatses. “Ennekõike olen töötanud selle nimel, et veelgi parandada USA ja Eesti silmapaistvalt häid suhteid, mis kulmineerusid president Bushi hiljutise eduka visiidiga Tallinnasse,” seisab suursaadiku avalduses.
“Siiski on mul tulnud aeg naasta koju oma perekonna juurde,” teatas Wos.
VES/BNS

Eesti ja Põhjamaade vahelise energiakaabli Estlink avamine

Eestis ja Soomes avati 4. detsembril pidulikult esimene Balti riikide ja Põhjamaade vahele rajatud elektrisüsteeme ühendav kaabel. Pildil Estlingi Eesti-poolne muunduralajaam Harkus.
Fotod: Postimees

Merekaabli vettelaskmine.

Eestis ja Soomes avati 4. detsembril pidulikult esimene Balti riikide ja Põhjamaade vahele rajatud elektrisüsteeme ühendav kaabel.
Estlinki merekaabel ühendab Tallinna lähedal asuvat Harku 330 kV alajaama ja Helsingi külje all olevat Espoo 440 kV alajaama, ühendades esimest korda ajaloos Balti riikide elektriturud Põhjamaade omadega, teatas Eesti Energia.
Estlinki kaabel on üks tähtsamaid projekte Euroopa Liidu kavas tagada elektrienergiavarustuse jätkusuutlikkus, parandada piiriülest elektrienergia infrastruktuuri ning aidata luua tõhusamad energiaturud Euroopas.
See on esimene ühisprojekt Balti ja Soome energia-ettevõtete vahel ning maksis kokku 110 miljonit eurot. Kaabel ehitati peamiselt selleks, et pakkuda Põhjamaadele Balti riikides toodetud energiat.
Kaabliühenduse pidulikul avamisel osalesid Eesti, Läti, Leedu ja Soome riigiesindajad, Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Andris Piebalgs, kõigi osanikettevõtete juhid Eesti Energiast, Latvenergost, Lietuvos Energijast, Pohjolan Voimast ja Helsingin Energiast ning kaabli ehitanud ABB president ja tegevdirektor Fred Kindle.
Merekaabli avamisel osalenud president Toomas Hendrik Ilves nimetas kaabliprojekti energiaaknaks Euroopasse.
“See on energiaaken Euroopasse ja meie jaoks oluline päev, kuna nüüdsest ei ole me enam tugevalt seotud oma minevikuga sellises kaasaegses julgeoleku valdkonnas, nagu seda on energiajulgeolek,” ütles Eesti riigipea. Meie energiajulgeoleku tagamine selle sammuga veel ei lõpe, pigem alles algab, aga me oleme astunud ühe väga suure sammu edasi.” President Ilvese sõnul on Estlink väga tulemuslik koostööprojekt Soome, Läti, Leedu ja Eesti vahel.
President Ilves ütles, et energiajulgeolek on ja jääb lähiaastate üheks olulisemaks diskuteeritavaks julgeolekuteemaks maailmas, eriti aga Euroopas.
“Täna on ajalooline päev. Oleme esimest korda ajaloos ühendanud Balti riikide ja Soome elektrivõrgud,” ütles Indrek Aarna, Nordic Energy Link juhataja.
Ta lisas, et kaubanduslikku tegevust alustatakse niipea, kui ABB on teostanud kaabli lõppviimistluse.
Projekti olulisus seisneb peamiselt elektrienergia paremas varustuskindluses Balti riikides. Estlink annab võimaluse energiakaubanduseks ning pakub vajadusel ka alternatiivset elektrienergia ostukanalit võimalike puudujääkide katmiseks tootmisvõimsuses.
ABB kavandas, ehitas ja paigaldas Estlinki maa- ja merekaabli kahe 105 kilomeetri pikkuse paralleelina. Alalisvoolu merekaabli võimsus on 350 MW ja +/- 150 kV ning seda hakatakse juhtima juhtimiskeskustest Eestis ja Soomes.
VES/BNS/ Postimees

KLENK – 2006.

Ain Haas (vasakul) ja Tiit Kao esinemas KLENK 2006 kontserdil. Foto: Hans Ruus
KLENK – Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondis.

Tänavuaastane KLENK peeti jällegi tänupüha nädalalõpul 24., 25. ja 26. novembril Detroidi lähedases eeslinnas Livonias, kuhu oli kogunenud üle 40 osavõtja. Majutus ja ettekanded toimusid Marriott Detroit Livonia hotellis, mille asukoht ja juurdepääs oli väga sobiv ja kergesti leitav, sest ta oli peaaegu kohe I – 275 suurtee ja 6 – Mile Rd. nurgal. Hotell on ühendatud sealse suure ostukeskusega. Hotellist võis kohe minna ostukeskusesse, ilma et oleks pidanud hotellist väljuma. Seda võimalust ka paljud kasutasid.
Tänupüha õhtuks, 23. nov. oli kogunenud hotelli juba päris arvukas grupp KLENK’ist osavõtjaid. KLENK’i kamber oli avatud registreerimiseks ja koosviibimiseks, kus kohalik KLENK’i toimkond võõrustas saabujaid minimaalse tasu eest veini ja muude jookidega. Jutuvada kostis juba hotelli koridori teise otsa.
Hiljem siirduti hotelli alumisel korrusel asuvasse restorani, ühisele õhtusöögile, kus muude toitude kõrval võis soovikorral tellida ka traditsioonilist kalkunilõunat, nagu tänupühadel ikka kombeks.
Reedel, 24. nov. hommikul alustati ametliku kavaga.
Ettekandega, mis käsitles Euro – Ameerika kunsti ja maale ameerika indiaanlastest, esines Ool Pärdi. Ta esitles rea maale Georg Catlini ja Bodmeri kogudest ja kirjeldas Saksa prints Maximilian II reisi 1832. a. mööda Ohio, Mississippi ja Missouri jõgesid läbi indiaanlaste territooriumi nende kunsti ja kultuuri otsingul. Maalidest võib järeldada, et indiaani sõjapealiku ehtimine võis võtta kauem aega kui Prantsuse kuningakoja õuedaami riietumine ja paraadirõivastus oli uhkem kui Rooma gladiaatoril.
1840.a. viis Georg Catlin oma maalide kogu Euroopasse. Nüüd on suurem osa nendest töödest U.S.A.’s Washingtoni Rahvusmuuseumis Catlini Galleris.
Bodmeri maalid on püsinäitusel Nebraskas, Joslini kunstimuuseumis. Aastatel, kui need maaliti, ei olnud neil suurt menu, aga nüüd on need väärt miljoneid.
Järgnes Taavo Virkhausi poolt esitatud “Lühike eesti muusika ajalugu”. Taavo esitas ettekande temale omase huumori ja sujuvusega. Tundub, et tema dirigendi omadused kanduvad edasi ka tema ettekannetesse.
Rääkides eesti dirigentidest, märkis ta, et üks Huntsville kohalik kriitik, kes kiitis eesti dirigendi Tõnu Kalami juhitud kontserti, mainis, et eestlastel on vist dirigente “jalaga segada”, sest Taavo leidis omale kiiresti eestlasest asendaja kui selleks tekkis vajadus.
Sealjuures tõi lektor esile, et eestlaste osakaal sellel tööpõllul on kaunis suur: Neeme Järvi on New Jerseys ja Haagis; Paavo on Cincinnatis ja Frankfurtis; Eri Klas Tamperes; Arvo Volmer Estonia Ooperis ja Adelaidis, Austraalias; Tõnu Kalam Chapel Hilli ülikoolis ja Tõnu Kaljuste tihti reisib üle maailma külalis- koorijuhina. Kristjan Järvi on Viini Tonkunstleri orkestri juhataja. Taavo, kutsudes ennast konduktor emeritus, on juhatanud Huntsville, Duluthi ja Rochesteri orkestreid – nii, et meid eestlasi jätkub igale poole.
Vaadates tagasi ärkamisaega ja meie esimesele laulupeole 1869. a., nägime, et Virkhauside panus Eesti muusikalisele arengule on olnud suur. Taavo vanaisa David Otto Virkhaus oli tegev Väägvere puhkpilliorkestri juhatajana, ja võitis seal esimese auhinna. Tema oli siis 32. aastane.
Vanaisa David Otto Virkhaus reisis igal suvel mööda Eestimaad ja asutas külades ja linnades puhkpilliorkestreid. Oma eluajal alustas ta üle saja sellise orkestri.
Taavo isa Adelbert Virkhaus õppis Leipzigis dirigeerimist ja oli esimene elukutseliselt treenitud dirigent Eestis. Koos Nieländeriga asutasid nad esimese Tartu muusikakooli. Hiljem töötas ta Tallinnas, Estonia teatri muusikadirektorina ning hiljem Säde teatris Valgas ja Treffneri Gümnaasiumis Tartus. Ta suri Ameerikas 1961.a.
Taavo tutvustas ka veel tähtsamaid eesti heliloojaid, alates Rudolf Tobiasest (sünd. 1873.a.), kes õppis Peterburis Rimski – Korsakovi käe all komponeerimist ja oli esimene Eesti elukutseline helilooja. Tema tuntum helitöö on “Eks Teie Tea”, kuid tema suurim töö on oratoorium “Joonase Lähetamine”. Taavo lemmiktöö on tema “Sest Ilmaneitsist Ilusast”, sopranile ja orkestrile, mille ettekannet on Taavo ise juhatanud Tallinnas, Tartus ja Vancouveris. Selle esi-ettekanne oli 1913. aastal Eestis, kui Tobias külastas oma sünnimaad.
Koorilaule kirjutasid Miina Härma, Aleksander Läte, Mart Saar, Tuudur Vetik, Enn Võrk, Juhan Aavik ja Eduard Tubin, kes oli meie tähtsaim sümfooniate kirjutaja.
Meie kõige tähtsam praeguse aja helilooja on muidugi Arvo Pärt, kelle tööd on populaarsed igal pool maailmas. Pärti mängitakse igal aastal keskmiselt kahesajal kontserdil, seega rohkem kui igal teisel päeval aastas.
Peale loengut esitas Taavo video oma Kolmanda Sümfoonia ettekandest Tallinna Sümfooniaorkestriga, mida ta ise juhatas 1988.a. Tallinnas. Praegu kirjutab Taavo oma Kuuendat Sümfooniat, mis tuleb esitamisele 2008.a. Huntsvilles.
Peale lõunavaheaega esitas Tiit Kao Kanadast – ettekande – “Kondid ja Luud” (ehk mõtteid ja muljeid rahvapärimusmuusika kohta).
Ta esitas rea eesti rahvalaule, saates ennast erinevatel kanneldel ja tõmbas kuulajaskonna kaasa refräänide laulmisel ja leelotamisel. Märkis, et mõningad regilaulud lähevad kuni 2000 aastat tagasi meie ajalukku ja mõnedes nendest on isegi nimetatud kandle kasutamist.
“Ei ma nuta Saaremaad – nutan Harjumaad, armsaid harju neidusid…” “Nägin Saaremaa põlema…” Suurem osa esitatud lauludest on sisult kurvad.
Järgnes lühike sõnavõtt Endel Reinpõllult, milles ta informeeris koosviibijaid Põltsamaa õp. praost em. Herbert Kurme nimelise mälestusfondi asutamisest stipendiumide võimaldamiseks usuteaduskonna üliõpilastele või lõpetajatele, kes on ennast pühendanud vaimulikuna kohalike koguduste tegevusele vähemalt 2 – 3 aastat. Fondi alustamise mõtte ja ettepaneku tegi Põltsamaalt pärinev ja nüüd Clevelandis omale kodu rajanud Heino Puhk.
Esimene taotluse esitamise tähtaeg on 10. jaan. 2007.a. ja mälestusfondi seis 20. okt. 2006.a. oli 93 075.50 krooni.
Peale ettekandeid näidati KLENK’i kambris veel videofilmi “Gulag 113” mille vaatamisele kogunes päris arvukas pere. Peale õhtusööki kell 8:00 p.l. toimis samas ruumis veel Tiit Kao ja Ain Haasi poolt esitatud kandle ja torupilli kontsert. Mängiti muusikat ja lauldi ühislaule kuni hilisõhtuni.
Laupäeval, 25. nov. hommikul algas tegevus KLENK’i üldkoosolekuga. Arutati järgmise kokkutuleku kohta ja võimalusi. Otsustati, et Chicago on ainukene tõenäoline koht, kus KLENK võiks toimuda. Urve ja Gunnar Auksi püüavad värvata veel kohapealset toetust, nagu Mehis Vahtra, Vello Suigusaar ja Astrid Jaanson. Loodeti, et saavad asjad joonde. Ülejärgmiseks KLENK’iks 2008.a. on juba nõus-olek olemas Indianapolisest.
Esimese ettekandega laupäeva hommikul esines Madis Org – Eestist, reisikirjeldusega “Mida nägid paar eestlast maakera kuklapoolel”.
Läinud tööviisaga Uus-Meremaale, töötasid nad 8 kuud, et koguda raha ja siis reisisid 4 kuud läbi Uus-Meremaa ja Austraalia, Indoneesiasse, Ida-Timori ja lõpuks läbi Tai tagasi Eestisse.
Nad nägid palju ilusat ja mitmekesist loodust, õppisid tundma sealseid kombeid ja rahvaid, kohtasid sealseid eestlasi ja kogesid isegi rahutusi, sattudes kodusõja keerisesse Ida-Timoris, kust nad evakueeriti Austraalia sõjaväe poolt tagasi Austraaliasse. Kui nad lõpuks Taisse jõudsid jäi Madis haigeks. Mingisugune mürgitus, punnid tekkisid kehale ja näkku ja läksid mädanema. Abi sai antibiootikumidega ravides, aga tervis paranes visalt, õieti alles peale tagasijõudmist Eestisse.
Axel Peil, Detroidist, pidas ettekande, kus võrdles presidendivalimisi Eestis ja U.S.A.-s. Ta arutas presidendi otsevalimise küsimust Eestis ja kaalus häid ja halbu külgi hääletamistel, mis toimuvad valijameeste kogus. Otsevalimine annaks suurema osakaalu linna elanikkondadele, kuna valijameeste kogus oleks maarahvas nagu paremini esindatud. Näib, et selle üle saab veel palju jageleda.
Viimase ettekandega laupäeva õhtupoolikul käsitles Jüri Tults KLENK’i 50. aastapäeva ja selle tähistamise albumi väljaandmise küsimust.
Jüri andmetel oli esimene KLENK 1958.a. ja 1960.a. oli kaks KLENK’i, seega oleks siis järgmisel aastal 50. KLENK ja KLENK’i 50. aastapäev oleks siis 2008.a. Ta mainis, et raamatu koostamiseks puudub veel palju materjali ja palus kõigi osavõtjate abi materjali kogumiseks.
Lõppsõnas kandis Linda Einpaul ette Ungari kalvinistliku kiriku piiskopi Laszlo Ravasz’i “UNGARI”, mis on väga südamlik ood oma keelele, mille on tõlkinud eesti keelde Leidi Veskis ja mis kehtib nii ungari kui eesti keele kohta.
Õhtu lõppes “SÕPRUSPEOGA” ja piduliku õhtusöögiga, kus oli veel võimalus suhtlemiseks ja jumalagajätuks kuni järgmise kohtumiseni 2007.a. Chicagos.
Hans Ruus

RAAMATUARVUSTUS

Elu Tallinnas tagasivaates

Erika Aulik. Viru tänav ja teised.
Koostanud ja toimetanud Anne Velliste
Tallinn, Kirjastus Varrak 2004, 542(1) lk.

Nii nagu Fifth Avenue ja Broadway nimetamine toob silmade ette New Yorgi südalinna sära ja Pennsylvania avenüü Washingtonis Valge Maja ja Kapitooliumi, kutsub Viru tänav ellu nii mälestusi kui vaateid Tallinna kesklinnast. Koos Harju tänavaga ja nendevahelise Raekoja platsiga andis Viru tänav Tallinnale aastakümneid erilist omapära ja mainet. Meenutades Tallinnat iseloomustab “Väliseestlase kalender 1973″ seda näiteks järgnevalt:
“Viru tänavat kutsuti Tallinna peatänavaks, kuigi ka Harju tänaval ei olnud liiklust ehk palju vähem. Siin olid ärid, kinod, restoranid, asutuste bürood. Kinod “Helios”, “Bi-Ba-Bo”, “Scandia” või kuidas nende nimed kõik olid, andsid õhtuti oma tuledega tänavale nagu suurlinna sära, kuigi meil kinoreklaamituled ei olnud küll nii kriiskavad nagu Ameerikas.” Väliseestlase kalender 1973, lk. 156
Neid mälestusi elustab lapsepõlves Esimese Maailmasõja alguses Tallinna asunud ja seal sel ajal parimaks peetud tütarlaste koolis, Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis hariduse omandanud Erika Aulik nõukogude ajal aastakümnete kestel kirjapandud mälestustes. Need on hoolikalt organiseeritult esitanud toimetaja Anne Velliste, mis teeb raamatu lugemise ja seal kirjeldatud isikute ja sündmuste jälgimise kergeks ja isegi põnevaks.
Olles alustanud teenistust esiteks juudisoost ärimeeste karusnahaäris Viru tänaval, omas ta hiljem oma äri Harju tänaval ja okupatsiooniaastatel töötas Kirjastuskeskuses. Kõigist neist asutustest ja nendega seotud inimestest on antud elavad ja üksikasjalikud kirjeldused. Kuid samuti ka peaaegu fotograafilise täpsusega kirjeldused majadest, ehitustest ja elavad looduspildid. Viimased kirjeldavad lapsepõlve kodu Läänemaal, vanematekodu Liivalaia/-Kaasani tänavate rajoonis ja hilisema elukoha ümbrust Männiku-Valdeku piirkonnas Nõmmel.
Abiellunud Tallinnas tuntud kultuuri ja avaliku elu tegelase Adolf Aulikuga sattus Erika seltskonda, milles tal olid lähedased kokkupuuted kirjanduse ja kultuuritegelastega. Nende hulgas lähemate sõpradena Marie Under ja Artur Adson, keelemees Johannes Aavik abikaasa Allyga, Friedebert ja Elo Tuglas ja Hermann Evert. Kokkupuuteid oli samuti teiste kirjanduse ja kultuuritegelastega nagu August Mälk, August Gailit, Ants Laikmaa, Juhan Raudsepp, dr. Paul Pedusaar ja rida teisi. Tööalal sattus ta kokku Juhan Sütiste, Paul Amburi, Rudolf Sirge, Mihkel Jürna ja rea teiste kirjastusalal tegelevate inimestega. Tema iseloomustused nendest on üldiselt erapooletud ja ilma erilise poliitilise maiguta.
Teiste sündmuste hulgas leiab kirjeldamist Tallinna pommitamine ja põlemine 9. märtsil 1944.a. Üksikasjalikult on edasi antud tekitatud kahjud erinevates elamisrajoonides ja perekondadele
Aulikutel oli kavatsus põgeneda Rootsi 1944.a. septembris. See ebaõnnestus ja nad pöördusid Läänemaa rannalt tagasi koju. Sama saatus tabas ka Tuglaseid. Kirjeldus sellest teekonnast on sarnane Jaan Krossi omale tema mälestustes. Välja pääsesid aga Adolf Auliku kaks venda perekondadega, kellest on jäänud järeltulijaid. Adolfil ja Erikal endil lapsi ei olnud.
Erika Auliku mälestused on “raamat Tallinnast. Ja see on raamat tallinlastest”, kirjutab eessõnas Trivimi Velliste. Kuid ta on huvipakkuv ka kõigile teistele, kes on huvitatud Teise Maailmasõja eelse Tallinna mitmekülgsusest ja okupatsiooni esimestel aastakümnetel kehtinud oludest. Tabavate ja asjalike isiku- ja suhetekirjelduste tõttu on need väärtuslikuks varaallikaks kultuuriajaloolastele ja sotsioloogidele.

Väino J. Riismandel

* The Front Page reports from Portland, where a long history of Estonian choral music continued with the visit of composer Veljo Tormis and conductor Hirvo Surva. A concert was held featuring Mr. Tormis’ songs. Portland, Oregon’s Estonian choral history is not only limited to local Estonians. Much has been done by Portland State University music chair Dr. Bruce Brown, and nearby Clackamas Community College music chair Lonnie Cline. Mr. Cline has even travelled to Estonian a half-dozen times to lead his choir.
* The second item on the Front Page asks whether the future of fresh water has been solved. The National Inventors Hall of Fame sponsors an annual competition for University students who present their ideas. This years finals featured the work of Eiki Martinson and Brandon Moore, both Masters candidates in electrical engineering at Florida Atlantic University. Their project, which is patent pending, converts otherwise unpotable or sea water into fresh drinking water.
* Ilmar Mikiver writes about a storm in a champagne glass. At the recent NATO summit in Riga, French President Jacques Chirac attempted to trump the event by celebrating his own birthday. But this was done after President Bush returned to the United States. Likewise, Latvian President Vaira Vike-Freiberga could not attend due to a conflict. In the end, President Chirac had to be content with less than an impactful presence at the summit. The biggest lesson taken away by attendees, though, is that no one has the faintest idea what to do with Vladimir Putin.
* Vello Helk takes on a number of recent issues revolving around the interpretation of history. While Estonians in the West published a series on the people of Estonia during WWII, the Estonian Soviets countered with the same named publication, albeit from their perspective. Such views of history have not changed much. Editorials during President Bush’s visit to Estonia practically blamed him and the US for the occupation of Estonia in 1940!
* The Art and Culture page reports on the recently held KLENK, the traditional gathering of art and culture for mid-west Estonians. The event, held near Detroit, MI, began on the Friday following Thanksgiving. But attendees began arriving as early as Wednesday night. The event featured concerts and lectures, including one by Taavo Virkhaus, who gave a short history of Estonian music.
* Page 5 has an article on the recent exhibition by the Hungarian community in New Jersey, who prepared an exhibit at the Hungarian Museum in New Brunswick, NJ. The exhibition touches on the pivotal uprising which occurred in the country 50 years ago. The article gives an account of the tragedy and its aftermath.

Bush Thanks Estonia for Spreading Peace, Democracy

ER/ves – Meeting with Estonian Prime Minister Andrus Ansip, US President George W. Bush thanked Estonia as a courageous and reliable partner in the spreading of peace, stability and democracy.
Mr. Bush said Estonia’s success was impressive. Estonia is a convincing example of a country where thanks to the right decisions there has been fast development and the welfare of the people has improved, he said. Mr. Bush also recognized Estonia’s open world view and praised Estonia’s simple and transparent taxation system.
Both Messrs. Bush and Ansip said that Estonian-US relations were very good. In particular, Mr. Bush underlined Estonia’s active contribution in missions in Iraq and Afghanistan.
Mr. Ansip noted that the Estonian mission in Afghanistan had grown from a onetime five soldiers to 130 men. Considering the size of the country, the US president said he highly valued that contribution.
Support to Georgia and Ukraine, where it is necessary to deal with the promotion of democracy in order to achieve sustainable development, is also important for both countries. In this cooperation, Mr. Bush said, Estonia can share its experience of development of the state and reform experience while the US can provide economic support.
The prime minister thanked President Bush in the restoration of Estonian independence and accession to NATO membership.
Raising the visa waiver issue during the meeting, the prime minister said Estonia understood that the visa requirement was an important issue in terms of guaranteeing security for the United States.
“Estonia does not want a discount in the granting of visa waiver,” Mr. Ansip said. “We are sure we will be able to meet all the requirements.”
The prime minister also underlined that Estonia does not pose a threat either in terms of the war against terror or illegal immigration.
The future of NATO and the main issues of the Riga summit were also touched upon during the meeting.

Government wants to support Estonian culture abroad in 2006

On Tuesday, 5 December, [Foreign Minister] Urmas Paet and representatives of the Division of Culture of the Ministry of Foreign Affairs met heads of Estonia’s cultural organizations in the latest in a series of meetings.
In this, the third meeting, the participants recapped developments in 2006 in how Estonian cultural life was spotlighted abroad and discussed various opportunities of making the process of organizing events even more effective.
According to Paet, 2006 was quite a successful year when it came to promoting Estonian culture abroad. “With the help of the Foreign Ministry’s Division of Culture, over one hundred individual events or major projects became a reality in different places around the world,” said Paet. “We supported our culture abroad with 1.7 million kroons (108,000 euros).” Paet thanked all partners in cooperation who have been of assistance in providing advice and hard work. For their part, cultural organizations expressed hope that the very good cooperation will become even better and that 2007 will hold in store many new and interesting joint projects.
In 2006, the most popular cultural events supported by Estonian representations abroad were related to music, with over 40 different events. A greater focus on jazz was certainly a special feature this year. In addition, representations integrated music for winds and pop music with other events in order to add colour. Performances by various choirs and ensembles have been made possible through the Division of Culture. Support also went to events marking the 100th anniversary of Estonian violin music.
Around 30 exhibitions reached far-flung places this year with the help of the Foreign Ministry. All of the exhibitions in some manner helped introduce Estonian culture, history or nature. Exhibits have been devoted to painting, photography, ceramics, artisan handicrafts and graphics, among other areas. A large part of bringing Estonian culture to the masses, as it were, is certainly the participation of Estonian films at diverse film events and festivals. So, too, are literary evenings spotlighting Estonian writers and poets, and theatrical projects.
The function of the Division of Culture, which is part of the Foreign Ministry’s Press and Information Department, is to disseminate information about Estonian culture through representations abroad. It also maintains a cultural calendar on the Ministry website (http://www.vm.ee/eng/culturecalendar) about Estonian cultural events abroad.
Estonia’s representations abroad organize events in their country of location through and with the support of the Division of Culture, which supports liaison between Estonia and foreign cultural, scientific and educational organizations and individuals.
MFA Press Spokesman’s Office

PM Gives Skype Phone to Bush as Present

ER – In a gesture underscoring Estonia’s importance as a hub for high technology and software development, Prime Minister Andrus Ansip gave visiting US President George W. Bush a gift of a Skype telephone.
Ansip said Skype marked Estonia’s success story in various ways because its software was developed by Estonians and in Estonia and has today spread throughout the world, with nearly 140 million users.
Ansip said this was an example of how Estonia, although being small, could achieve success throughout the world through the skilful execution of a good idea.
Estonian President Toomas Hendrik Ilves presented the US leader with an abstract glass sculpture by an Estonian artist. The glass sculpture by Ivo Lill is titled “Nordic Lights”.
The US president presented his Estonian counterpart with a silver bowl with an engraving, saying it is a present on the occasion of the inauguration of the Estonian president.

Tennis whiz, 8, wins championship

Eight-year-old Ingrid Neel practices her backhand at the Rochester Athletic Club. Photos: Christina Paolucci/Post-Bulletin

VES – Eight-year-old Ingrid Neel, the daughter of Bryan and Hildy Neel, and granddaughter of Dr. Ingrid Vaga Neel, recently won the prestigious “Little Mo” Nationals tennis tournament in Austin, Texas for her age group.
The young tennis whiz, who has been playing since she was four, is currently in training in the same category as high school players, even though her tennis racquet is half as tall as she is.
“She’s very composed. … It’s her personality,” said mother Hildy Neel, who grew up in a sports-loving family in New York City. And, she added, “There’s nothing to fear. If you’re not having fun, what’s the point of doing it?”
Hildy, along with Ingrid’s father Bryan Neel, introduced their daughter to sports at an early age. She quickly showed an interest in tennis.
Ingrid’s grandmother and namesake Dr. Ingrid Vaga Neel, who is Bryan’s mother and the sister of the Rev. Thomas Vaga, is taking the young tennis protege to the upcoming Little Mo International in Dallas, after which they plan to travel to France for the European Internationals. And if winning nationals and travelling to matches around the world isn’t thrilling enough for the young champion, her grandmother has plans for them to spend New Year’s eve in Paris before the tournament.