Juba tosin aastaid olen iga nädal kirjutanud Taanist üle Suure Lombi mitmesuguseid juhtkirju, mille kaudu olen püüdnud edastada oma muljeid, tähelepanekuid ja katseid eriti Eesti arengu analüüsiks. Osa neist umbes 600 artiklist on ühepäevaliblikad, lähtudes mõnest aktuaalsest sündmusest. Teised sisaldavad katseid vaadelda Eesti ajalugu laiemas kontekstis, leida mineviku kogemustest selgitust olevikule. Ka mitte unustada Eesti sõltuvust, mille tulemused on vahel risti vastu heale tahtele. Olen Teise maailmasõja produkt, kes meelsamini oleks teeninud seda vaba Eestit, kus ma sündisin ja sain hea põhihariduse. Sellele võõrsil karjääri rajades sain siiski kaudselt teenida Eesti Vabariiki. Mulle on antud palju elupäevi, mis võimaldas mul jälgida taasvabanenud sünnimaa arengut, tunda rõõmu edusammude üle ja kurbust tagasilöökide puhul, seejuures säilitades optimismi.
Nüüd on saabumas aeg, mil tuleb panna punkt. Teatepulga võtavad üle uue põlvkonna esindajad, kelle jaoks on kõige tähtsam olevik, mille kaudu nad rajavad teed paremale tulevikule. Ajaloolasena on mu silmade ees ka eestlaste minevik. Ajaloo jooksul on eestlastel tulnud mitu korda pärast läänepoolset vallutamist kannatada idapoolsete rünnakute hävitavate tagajärgede: rüüstamiste, põletamiste ja küüditamiste all. Näiteks Liivi sõja ja Põhjasõja ajal. Siis polnud eestlastel aga omariiklust, mis õnnestus saavutada 1918. aastal, aga ainult üürikeseks ajaks. Siis hakkas ajalugu korduma moodsa arengu tingimustes, ründajate ja vallutajate käitumine järgis ajaloolisi traditsioone.
On olnud kirjavahetust ka arheoloogidega. Neil peab olema laialdasi teadmisi, lisaks fantaasiat leidude tõlgendamiseks. Kõik ei sobi aja raamistikku. Ise olen moodne arheoloog, otsin detektoriga mõttekilde, mida saan kommenteerida ja analüüsida. Vahel taaskasutan ja refereerin teiste mõtteid, aga enamasti püüan neid asetada pikemasse perspektiivi, edasi kududa enda mõttelõngadega.
Mul on olnud õnne, esimese Eesti Vabariigi lapsena sain jälgida ka praegust, millele kahjuks on löönud oma pitseri vahepealne okupatsioon, mis on mõjutanud paljusid mentaalselt. Eesti on väga sõltuv maailma arengust, mis loodetavasti lubab jätkuvalt nautida natuke vabadust! Mulle teeb muret juunikommunistide retoorikale sarnanev üleskutse revolutsiooniks, mis võib saada saatuslikuks. Kui tahetakse lihtsalt olemasole-vat maha kiskuda, mõtlemata sellele, mis saab homme, siis teenib ka naeruvääristamine ja demoniseerimene seda sihti üsna hästi.
Kes kutsuvad üles Eesti iseseisvuse “tugevdamisele” Euroopast irdumise teel, kutsuvad tegelikult üles vabaduste piiramisele. Nad taastaksid barjäärid vaba liikumise, töötamise ja kauplemise alal ning sellele võivad järgneda katsed takistada ka vaba mõtlemist ja suhtlemist.
Kas eestlastel on ajalooline selgroog võõrvõimude ajal kaduma läinud, nii et tuleb seda laenata venelastelt ja sakslastelt ning leppida ka nende tõlgendustega? Eestis on mitte ainult sovetinostalgia, vaid ka mingi alistumuse tendents. Mihhail Lotmanil on vist õigus, kartus on ületamas julguse!
On jäänud mulje, et Eesti jätkab ENSV kommunistlike tavadega kapitalismi tingimustes. Nagu ütleb Ahto Lobjakas: ”Selline meie noor demokraatia kord juba on, seadused ei ole piisavad, poliitika tahab tegemist. Meie hinge ehitatakse Nõukogude aja reservaati, kus lääne inimese põhimõtted ei saagi toimida” (Postimees 17.10.2012).
Viivi Luik arvab, et Eesti poliitikud on ebaprofessionaalsed. Valijad tegelikult veelgi enam. Minu koduringkonnas Võrumaal anti esiteks Toomepuule rekordiline arv hääli, aga järgmine kord veelgi rekordilisem arv Arnold Rüütlile. Ta leppis Riigikogu presiidiumiga, kus pole vastutust.
Mulle on jäänud mulje, et pärast taasvabanemist järjepidevuse rõhutamisel räägiti mõni aeg positiivselt endisest Eesti Vabariigist. Siis algas suur mahategemine, mis on nüüd efektiivselt läbi viidud, üsna hästi õnnestunud. Jätkub järgmine suund ENSV aja mahendamisele ja kiitmisele, nüüd koondatakse jõud ENSV ülistamisele! Back to the ENSV?
Katsun jätkata võimaluste kohaselt kirjutamist, aga nagu mõned tuttavad on märkinud – olen üks viimastest mohikaanlastest, sest paljud tahaksid meelsamini unustada. Pole viga, las unustavad ja uinuvad, ärkamine võib tulla üllatav!
2012 on Eestile olnud raske aasta, nii majanduslikult kui poliitiliselt. Rahvas on aga oma valitsejate peegel, on oma suhtumiste ja käitumistega suurelt osalt loonud sellise olukorra. Süüdistada ainult valitsejaid ei vii kuhugi. Tuleks vaadata peeglisse ja tõdeda, et muutumine peab esmalt algama iseendast. Majanduskriis on ka tulnud väljaspoolt. Kuigi võib põhjusega kritiseerida valitsuse käitumist, võib-olla ka seda välja vahetada (aga kellega asendada?), ei saa me välja vahetada seda maailma, milles elame. Kõigest hoolimata – olukorra kohaselt parimat jätkamist!
Vello Helk