Eestlannast emaga soome kirjaniku Sofi Oksaneni teatritükk “Puhastus”, mida mängitakse alates 10. veebruarist New Yorgi La Mama teatris ja mille lavastas Zishan Ugurlu Piirideta näitlejate (Actors Without Borders) trupiga, algab tummstseeniga, mille jooksul peategelane Aliide Truu, keda kehastas Jillian Lindig, tapab toas kärbseid.
Näib, et autor on oma esimese näidendiga tabanud kahte suurt porikärbest: kommunismi ja kapitalismi.
Esiteks käsitleb “Puhastus”, mille tegevus toimub aastate 1947 ja 1992 vahel, stalinismi ajastul ülekuulamise käigus toimunud vägivalda eesti naiste – ja isegi laste – vastu. Üheks selliseks NKVD ohvriks, keda sunnitakse noort sugulast piinama, osutub Aliide, kes hiljem abiellub poliitilistel ja majanduslikel kaalutlustel kohaliku kommunisti Martiniga (Peter Franzen), kuigi ta armastab rahvuslikult meelestatud õemeest Hansu (Grant Neale). Noort Aliidet mängis Maren Bush.
Teiseks käsitleb näidend pärast Eesti taasiseseisvumist kiiresti maad võtnud inimkaubandust ehk pornoäri, millega tegelevad endised punaväelased ja mille lõksu on rahaahnus meelitanud koos teiste naiivsete noorukitega Aliide õe tütretütre Zara, keda mängis pidevalt väriseva kehaga Larisa Polonsky. Naiste vastu suunatud kehaline alandus, eriti nõukogude valitsuse algaastail, sümbo-liseerib toorest vägivallavõimu eestlaste ja Eestimaa vastu üldiselt.
Laval toimub tihti Arvo Pärdi mediteeriva muusika saatel tegelaste vannitamine, nagu otsiks kõik, peale NKVD-laste, mingit lunastust.
Näidendi lõpp erineb aga hiljem avaldatud samanimelise romaani lõpust.
Romaanis tapab Aliide mõlemad pornograafiaga kaubitsevad sutenöörid Pasha (Alexander Ristov) ja Lavrenti (Tony Naumovski) ning saadab Zara taksoga Tallinna ja sealt edasi perekonna juurde Vladivostokki. Näidendis laseb Lavrenti Pasha maha ja võtab lahkelt Zara oma autosse, et sõita Tallinna. Ent kas tütarlaps võib usaldada nõukogude-aegse jumala vitsa Lavrenti Beria nimekaimu oma viimasel teekonnal, eriti kuna autor on tituleerinud näidendi tragöödiaks?
Melodramaatiliste sugemetega “Puhastuse” pealkiri vihjab Aristotelese poolt paika pandud katarsise mõistele. Soomlanna näidendit, mille tõlkis Eva Buchwald, võib seepärast pidada katseks kirjutada midagi Vana-Kreeka kurbmängude vaimus. Klassikaliseks eeskujuks oleks muidugi Euripidese tragöödia “Troojalannad”, milles sõja põhjustanud ilusat Helenet, nagu õe ja õetütre reetnud Aliidetki, võib süüdistada võõra võimuga kaasnenud hirmutegudes.
Aliide olukord näib ühtuvat filosoof Hegeli mõistega tragöödia dilemmast, mille ämblikuvõrgus siplevad mitte headus ja kurjus, vaid hoopis kaks kurjust, nagu näiteks vendade matmisega Sophoklese “Antigones”. On märkimisväärne, et enesetapu sooritab ka Aliide, nagu seda tegi Antigone.
Mardi Valgemäe
