Eks sportlase suurimaks unistuseks ole pääseda olümpiamängudele ja võita kuldmedal. Arusaadav, sest kus sa pälviksid pärast oma konkurentide võitmist veel suuremat tähelepanu! Tribüünidel ligi sada tuhat pealtvaatajat ja televisioon vahendab pilte su tähetunnist sadade miljonite kodudesse. On ju Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel liikmesriike rohkem kui ühelgi tei-sel maailmaorganisatsioonil – 204!
1920-1936 kuulus ka Eesti sellesse perre ja näitas end vägagi heast küljest. Kuid Teise maailmasõja tagajärjel suleti meid raudse eesriide taha ja me pidime sealt välja-pääsu ootama tervelt kaks sugupõlve.
Sel ajavahemikul pääsesid mitmed eestlased autasustamise poodiumile, kuid lipp ja spordidress olid meie vaenlase omad ja võiduau kuulus muidugi neile. Eesti kui riigi come back 1992. a. osutus spordimaailma üha tihenevas konkurentsis ootamatult vaevarikkaks, kuid võidurõõmust me ei ole siiski ilma jäänud.
Londonis peeti olümpiamänge sedapuhku juba kolmandat korda, kuid Eesti ei ole seal kordagi esindatud olnud, ei 1908 ega 1948. Küll aga pääsesid mõned eestlased nendele suurpidustustele individuaalselt ja teistes funktsioonides, ühel või teisel moel isegi mõne teise riigi lipu all…
1908
Londoni esimesel OM-il 1908 juhtus niisugune asi, et Venemaa väikeses 8-liikmelises koondises võistles intrigeeriva nimega pikamaajooksja Georg Lind. Selle nime taga tahaks eestlane muidugi näha oma kaasmaalast, eriti kuna Tsaari-Venemaa teised rahvad ei ole teda enda omaks kuulutanud. Aga Eesti spordiajalugu teda ei tunne, ei tundnud toonased Tallinna ega Tartu klubid, ka mitte pealinna Peterburi suur eesti kogukond. Kes ta siis oli? Täiesti selfmade man, kes oli elanud Londonis kakskümmend aastat, kuid laskis end "hingekirja panna" oma vana kodumaa Venemaa esindajana. Ja ega ta häbi ei teinud: lõpetas maratonijooksu 19-ndana alla kolme ja poole tunni. Tema sugupuud püütakse jätkuvalt selgitada. Praeguseks on välja uuritud, et ta sündis Kuramaal 1870.
1948
Nelikümmend aastat hiljem kogunes maailma sportlaste eliit jälle Londonisse, või täpsemalt need, kellele saadeti kutse. Kõrvale jäeti Teise maailmasõja kaotanud riigid ja need õnnetud, keda N. Liit oli maailmakaardilt minema pühkinud, praktiliselt kogu Ida-Euroopa.
Eestlased pidasid koos teiste kodumaata atleetidega Saksamaa põgenikelaagrites protestiolümpiaid – Nürnbergis ja Hamburgis, aga olümpia auks ka palliturniire Mittenwaldis, Augsburgis ja Ambergis.
N. Liit ise Londonis ei osalenud ilmse huvi puudusel. Kui vaadata okupeeritud Eestis ilmunud ajakirja "Kehakultuuri" aastakäiku 1948, leiab sellest vaid kaks tagasihoidlikku artiklit: neist üks on võistlusteeelne jutt ja teises pajatatakse neeger-sportlasest Harrison Dillardist, kes põrus Ameerika katsevõistlustel oma põhialal, kuid pääses Londonisse teisel alal – ja võitis.
Kohalviibinud eestlastest oodati kõige rohkem Tallinnas sündinud ja Helsingisse ning Soome kodakondsusse siirdunud mehest nimega Kallio (Kalju) Kotkas, legendaarse kõrgushüppaja-kettaheitja Kalevi vend, ise muuseas hea kaugushüppaja. Ent siin oli ta ülesandeks pingsalt jälgida iga liigutust, mida tehti OM-i korraldajate poolel, sest tema oli 1952. aastal toimuva Helsingi OM-i keskne kuju, täpsemalt vastava orgkomitee sekretär ja keskkomitee juhataja 1946-53. Eestlastena rõõmustame koos Kalju Kotkaga sõjas räsitud Soome tubli saavutust: kolm kuldmedalit, viis hõbemedalit ja kolm pronksmedalit ning kokku kaheteistkümnes koht riikide pingereas.
Ja kuidas siis Londoni OM korraldus laabus? Kõige paremini võinuks sellele vastata teine eestlane, Nora Morley-Fletcher, kes töötas n.ö. tagalas ehk Inglismaa Olümpiakomitee peakorteris informatsiooni osakonna juhatajana. Üks eestlasest külastaja lausus noore nägusa ja – tänapäeva moesõnaga – operatiivse daami kohta, et rahvast kubisevas saalis näis ta lausa mitmes keeles korraga rääkivat inimestega kogu maailmast. "Eeltöödega alustasin juba juuni alul", jutustas Nora, kes sai sellele kohale tänu oma keelteoskusele, sest peale oma emakeele eesti keele valdas ta vabalt inglise, prantsuse, poola, saksa ja vene keelt. Temast sai hiljem Inglismaa eesti kogukonna juhtivaid tegelasi pooleks sajandiks.
Seevastu oli asja lahinguväljale – õigemini selle veerde – Inglismaa eestlasel, laskur Felix Vaher'il. Ta määrati pärast üleriigilise Tiger Trophy võitmist 1947 Suurbritannia olümpiakoondise treeneriks ja teenis nüüd selles ametis. Ettearvatult ei olnud aga Inglise laskemeeskonnal erilist edu, neljast laskespordi alast ühtki medalit ei saadud, ka mitte ainsat punktikohta ehk kuue parima hulka pääsemist.
Ken Gorshkow oli Eestis koos Heino Lipuga kümnevõistlust teinud, sattus Saksamaa sõjaväkke, langes vangi, ja sealt pääsnuna sai väljaõppe USA armees. Teda julgustati esitama avaldus USA olümpiakatsevõistlustele, kuid enne kui jõudis sinna, sai ta kirja kahetsusega, et tal ei ole Ameerika kodakondsust ja et Eesti Olümpiakomitee enam ei eksisteeri. Tema pataljoniülem korraldas aga Gorshkowile prii reisi Londonisse USA sõjaväe transportlennuga. Pärast olümpiat tulid parimad jänkid Frankfurti oma võimeid demonstreerima – ja Gorshkow sai lohutuseks jõudu katsuda H. Dillardiga tõkkejooksus, M. Whitfieldiga 400 m jooksus ja W. Steele'iga kaugushüppes.
Teine mees, kes oli äsja pääsenud Saksamaa põgenikelaagrist ja oli nüüd "inglane", ihkas samuti olümpiaradadele: Valdu Lillakas. Aastakümneid hiljem pihtis ta spordiajakirjanikule Tiit Läänele, kes pani kirja: "Eesti mehe vagaks sooviks oli jõuda olümpiale. Lühikese ajaga oli ta jõudnud Inglismaa tippklassi ja vääris igati kohta maa koondises, kuid puudus peamine – kodakondsus. Lillakas pidi leppima mängude jälgimisega tribüünilt. "Meelekibedust oli palju, aga sportlase tase ei tähendanud siin midagi. Inglise meistrit Coxi, kes 10 000 metris jõudis seitsmendaks, võitsin ma korduvalt", meenutab eestlasest staier."
Eestlasi liikus siin palju ja nende käekäigu jälgimiseks oli "meil", õigemini Stockholmis väljaantaval ajalehel Välis-Eestil, siin oma palgatud korrespondent, kohalik eestlane, ajakirjanik ja hilisem (näite)kirjanik Ilmar Külvet. Tema kui spordi asjatundja sulest ilmus lehe veergudel 1948. a. augustis neljaosaline reportaaž.
Londonis elas juba pikemat aega eestlaste kuulsamaid atleete, profimaadlejate maailmameister Georg Hackenschmidt, kelle sulest on ilmunud mitmeid filosoofilise sisuga teoseid. Olümpiamängude ajal oli ta aga hõivatud fitness-võistlustega, mille kohtunikuks teda oli kutsutud. Võiks aga arvata, et ta siiski leidis tee ka sellele suurele spordipeole, mis oli meelitanud kohale 4000 atleeti 62 riigist.
Tõenäoliselt oli OM-i publiku hulgas ka üsna palju spordihuvilisi eesti põgenikke, kellele Inglismaa oli alles hiljuti saanud uueks kodumaaks. Nende koguarv ulatus mitme tuhandeni ja nende keskusteks olid toona – nagu ka tänapäeval – London, Bradford ja Leicester.
2012
Tallinna Rahvusraamatukogus avati aprillis tollal täpselt saja päeva pärast peetava olümpia auks näitus "Esimest korda Londonis", s.t. esimest korda Eesti ametliku delegatsiooniga. Seinale oli riputatud kõigi eesti soost olümpiavõitjate pildid. Ja kõige lõppu oli targu jäetud ruumi veel ühe portree jaoks, selgitava allkirjaga "2012". Siis ei teatud, kes see peaks olema? Kas äkki kettaheitja või vehkleja või mõned sõudjad? (Täna teame, et maadleja Heiki Nabi võitis hõbeda ja kettaheitja Gerd Kanter pronksmedali – toim).
Igal juhul on meie väikesel riigil võitjaid või vähemalt medalimehi hädasti vaja!
Aarand Roos
