Juozas Banionis, Leedu Genotsiidi- ja Vastupanu liikumise Uuringukeskuse ajaloouuringute osakonnast jätkab:
Leedu Vabastamise Ülemkomiteel (SCLL-il) ja Leedu Ameerika Nõukogul (LAC), mille olid asutanud vanad USA emigrandid, oli raskusi rahva kaitsmisega sunniviisiliselt NSV Liitu tagasisaatmise eest.
Teisest küljest andis leedulaste püsimajäämine läänes ja vaba Leedu diasporaa moodustamine nende baasil kindluse Leedu vabastamise protsessiks.
Kujunes vältimatu vajadus ühendada Leedu poliitiliste pagulaste jõud ühiseks organisatsiooniks.
DP laagrites moodustati kohalikud komiteed, millega sõjapõgenikud ühinesid vastavalt Leedu Liidu põhikirjale. Leedu Liidul olid aktiivsed filiaalid Saksa linnades juba enne sõja lõppu, Leedu pagulaste eest hoolitseti 1944–1945. Leedu pagulaste kongress, 3.03.1946 DP suurimas laagris Hanaus (Saksamaal) määras kindlaks Leedu poliitiliste pagulaste peamise organisatsiooni. Kongressil kiideti heaks Leedu Eksiilkogukonna (LEC) põhikiri; kogukond loodi selleks, et “hoida eksiilis viibinud Leedu rahva osa terve ja võimekas, kaitsta Leedu nime, juhtida Leedu pagulaste haridust, professionaalset ettevalmistust…” Sätestati, et LEC aitab säilitada rahvuslikku solidaarsust, arendada armastust töö vastu ja valmistuda “uueks eluks iseseisval kodumaal”.
Tolleaegne ajakirjandus tunnistab Leedu sõjapõgenike elutingimustest: “Pagulaste elu muutub üha raskemaks, paremad rajatised libisevad pagulastest eemale. Kõik, mis neile on jäänud, on garnisonid, kasarmud, lagunenud äärelinna varjupaigad, mil vähe väärtust; toit kahaneb, halveneb. Pagulaste rahad saavad otsa…”
Kuigi LEC pidi peamiselt hõlmama kõiki pagulaste elu, hariduse ja kultuuriga seotud küsimusi, toetas see ka kõigi leedulaste peamist püüdlust – vajadust taastada Leedu iseseisvus.
LECi suund – Leedu vabastamime – oli kõneks aastakongressidel.
LECi teisel kongressil Kasselis 10.10.1947 olid teemaks Nõukogude katsed põgenikke NSV Liitu tagasi saata, ameeriklaste korraldatud “sõeluuringud” ümberasustatud isikute kontrollimiseks ja sorteerimiseks). Et lootus Leedu riigi taastamiseks lähitulevikus kadus, algas arutelu pagulastuleviku üle. Kuigi peaeesmärk oli naasta vabasse, demokraatlikku ja iseseisvasse Leedu riiki, mõisteti, et leedulased on “ümberasustatud isikud/pagulased, mitte väljarändajad ega turistid”, oodati “inimlikkust organisatsioonidelt Euroopas ja teisel pool Atlandi ookeani”. Senikaua, kuni vabale kodumaale naasmine ei tulnud kõne allagi, oli võimalus veeta pagulusperiood “kompaktse ja rahvusliku kogukonna loomisega kusagil vabal maal – näiteks Lääne-Euroopas, Ameerika Ühendriikides või Kanadas; või ajutiselt Uus-Meremaal, Austraalias, Tšiilis või Argentinas. Leedulased kavandasid DP laagrites oma ajutist viibimist “kõrgkultuuri ja tsivilisatsiooni maadel”, pidades silmas, et kui rahvusvaheline olukord muutub soodsamaks ja nende kodumaa saab vabaks, naasevad nad Leedu ülesehitamiseks.
LECi kolmandal kongressil Schweinfurtis 3.–4.03.1948, käidi välja idee, et 1947. aastal tegevust alustanud Rahvusvaheline Pagulasorganisatsioon (IRO) peaks tunnustama LECit okupeeritud Leedu esindajana. 1948. aastal pidas pagulusleht Mintis loengu: “Praegu peab kogu Leedu rahvas olema ühtne, ühtne võitlusüksus, mis võitleb oma rahva vabaduse ja elu eest. Kahtlemata naaseb suurem osa ära aetud leedulastest pärast riigi taastamist oma vanadesse talukohtadesse, kuid märkimisväärne osa täiendab vana väljarände niigi külluslikke kihte.” Läände põgenenud leedulaste ühendajaks Leedu identiteedi säilitamine kõigi paguluse vahenditega ja vormides.
Leide Neimane Läti Okupatsioonimuuseumist andis ülevaade Läti territooriumi evakueerimisest 1944-1945, kolm rühma olid C3 – isikud ja nende pereliikmed, kes olid “silma paistnud Natsi-Saksamaa valitsuse ustavate toetajatena”, C2 – valitud professionaalsed spetsialistid ja nende perekonnad, C1 – Läti Leegioni ja teiste Saksa sõjaväeüksuste liikmete perekonnad. Juuliks olid Reichi sakslased Saksamaale veetud, samuti vabrikuseadmed ja mõned vabrikutöölised – lätlased ja nende perekonnad, kuid teiste tsiviilisikute evakueerimine oli keelatud.
Juulis sisenesid Nõukogude Liidu sõjajõud Saksamaa okupeeritud Balti riikidesse.
Kartes kommunistliku režiimi terrorit, lahkusid paljud Latgale ja Vidzeme (Põhja- ja Ida-Läti) elanikud oma kodudest, põgenesid Riiga ja Kurzemesse (Lääne-Läti). 6.07.1944 oli tehtud otsus võtta Reichi territooriumile vastu 1,5 miljonit Eesti ja Läti põgenikku, evakueerimine algas Lätist Saksamaale augustis, piirdudes C2 ja C3-grupi lätlastega.
Saksa armeerühm “Põhi” alustas 19.09 taganemist Eestist lõunasse Kuramaale. 29.09 andis Saksa sõjaväerežiim korralduse Riia evakueerimiseks, kaotades kõik piirangud. Tsiviilisikud, vabrikuseadmed ja vabrikutöölised evakueeriti laevadega Riiast. Kui Punaarmee okupeeris Riia 13.10., hakati vedama Kurzemes ootavaid põgenikke Läti laevaga Liepājast ja Ventspilsist Saksamaale kuni jaanuarini 1945, mil evakueerimine peatati. Palju põgenikke jäigi Kurzemesse… 1945. aasta alguseni veeti meritsi Lätist Saksamaale ca 150 000 tsiviilisikut. Põgeneti ka maismaad pidi Kesk-Euroopasse. Enamik põgenikke viidi Saksamaa poolt okupeeritud aladele Poolasse ja Kirde-Saksamaale. Nad olid sunnitud 1945. alguses uuesti põgenema, jõudes lääneliitlaste okupeeritud Saksa osadesse. Teised riskisid oma eluga kalapaatides, et ületada Läänemeri, otsida varjupaika neutraalses Rootsis. Oli erapaate, kuid suurema osa korraldas Läti Kesknõukogu. Mõningast abi osutasid Rootsi kaitseväe peakorter ja USA sõjapõgenike amet. Umbes 30 meremeest riskis põgenike korduvalt transportimisel Läänemerd ületades oma eluga. Saksa okupatsioonivõimud keelasid reisi Rootsi, ent augustist 1944 kuni maini 1945 jõudis Rootsi ca 4 560 põgenikku Lätist.
Jaak Rakfeldt, Connecticutis elav õpetlane, professor:
Minu vanemad põgenesid viimasel hetkel 24. septembril 1944 väikese paadiga Noarootsist.
Puidust mootorpaat “Ahti” oli rahvast pungil täis. Paadi sisemine põhi oli kaetud punase saviga, sest paat oli saanud mürsutabamuse ning uputatud sadama põhja, kust see välja tõmmati ja kokku lapiti.
Paadis olid minu onu Arnold ja tema pere, minu isa ja ema, Ilmar ja Miralda ning õed Helle ja Tiia. Mu isa ja onu nägid vaeva, et mootor tööle saada. Järsku ronis Arnoldi naine Hilda kajutist üles paadi tekile, ja ütles Arnoldile, et nad ei jõua kunagi selle paadiga Rootsi ning tema läheb lastega tagasi kaldale. Ta lisas, et nägi hiljuti unes, kuidas Arnold kündis põldu, kuni nende maja seinad varisesid järsku tema ja laste peale kokku. Ta ütles, et tema ei lähe merele uppuma. Küsis siis isalt, et mida nemad teevad.
Isa vastas, et merele minnes on neil vähemalt võimalus ellu jääda, aga Eestisse jäädes küüditavad või tapavad venelased nad kindlasti. 1941. aastal said nad teada, et olid arreteerimisnimekirjas, kuid neil õnnestus metsa põgeneda. Minna ei taha, kuid jääda ei saa.
Nad sidusid kohvrid paadi tekile, sest paat oli niivõrd rahvast täis.
Paadi mootor töötas, kuid kahe ülejäänud paadi mootorid ei käivitunud. Mehed tõmbasid “Ahti” vööri ümber nööri ja haakisid kaks väiksemat paati sappa ning asusid Rootsi poole teele. Tugevas tormis jäid nad neljaks päevaks ilma toidu ja värske veeta merele. Suri lapsuke, kes mässiti teki sisse ja anti käest kätte edasi kuni lükati lõpuks kajutiaknast välja lainetesse. Üks mees hüppas üle parda sõnadega: ”Kindral läheb ujuma”. Teine mees rahustati maha, kui ta püüdis kogu õudusele lõppu teha, haarates relva, millega üritas paati auklikuks tulistada ja seda uputada.
Ema hoidis minu õdesid Tiiat ja Hellet süles. Tiia oli pooleteise aastane. Helle temast aasta vanem. Nad loksusid lõputult, üles-alla, üles-alla, üles-alla. Äkki ema tundis, et paat puhkab merepõhjas. Ta tundis nagu oleksid katsumusest viimaks pääsenud. Saabus rahu ning kadus ajataju.
Õnneks nägi üks Rootsi laev neid lainetel kõikumas. Ema ulatas Tiia ja Helle isale, kes andis tüdrukud omakorda teistele edasi, kui lained tõstsid ”Ahtit” Rootsi laevateki kõrgusele. Lõpuks ulatati lapsed Rootsi meremeeste kätte. Ema peast vilksas järsku läbi mõte, kas Helle oli ikka piisavalt mantlisse mässitud. Kujutluspilt, kuidas väike Helle libiseb mantlist välja ja kukub laevade vahele lainetesse kohutas ema. Õnneks jõudsid nad kõik laeva pardale ning viidi Rootsi.
Hildal ja Arnoldil õnnestus pääseda Kuressaare sadamast väljunud suuremale laevale nimega “Nordstern”. Vene torpeedo lõikas aga laeva pooleks, mistõttu laev uppus üheksakümne sekundiga. Arnold oli üks vähestest, kes katastroofis ellu jäi. Ta jõudis raskelt murtud jalaga Saksamaale koolimajja, mis oli muudetud ajutiseks laatsaretiks. Kui Arnold lõpuks haiglast välja sai, taipas ta, et oli sattunud võõrale, sõjast räsitud maale, mille keelt ta ei osanud.
Lutikad olid tema kipsist augu läbi närinud ja jala sisse pesa teinud. Ta suutis vaevalt omal jalal kõndida ja oli seal võõrsil täiesti üksi. Abikaasa Hilda, tütred Milvi, Leili ja poeg Toivo olid aga merepõhjas just nagu Hilda unenägu oli ette ennustanud. Oli 6. detsember – päev, mil pisipoeg Toivo oleks neljaseks saanud. . . .
Konverentsi kuulas
Maarja Pärl Lõhmus
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu