Iga aasta alguses valitakse Eestis kõikvõimalikke aasta huviobjekte. Sel aastal on aasta linnuks Ornitoloogiaühingu poolt valitud öösorr – salapärane öölaulik, keda looduses kohata on suur õnn. Loomateadlased valisid aasta loomaks kopra – tegelase, kes püüab meie looduses taastada maaparandus-eelset aega, Andres ja Pearu ei tahaks temast küll midagi kuulda.
Seeneteadlased valisid 2019. aasta seeneks soomustindiku – seene, mida igaüks teab kui vanarahva kirjutamistindi valmistamise vahendit ja mida kasvab suve keskpaigast igal suuremal murulapil.
Edasi läheb asi keerulisemaks. Aasta orhidee – lehitu pisikäpa nimi ütleb meile juba selgelt, et tegemist on millegi hästi pisikese ja peaaegu nähtamatuga, õigemini küll üsna haruldase käpalisega, millel veel rumal komme vaid mõnel üksikul aastal oma kasvukohas õievars välja ajada.
Aasta liblikas – kuslapuusõrmiktiib on pisike koiliblikas, millest enamus inimesi varem isegi kuulnud pole. Ei minagi.
Ja siis siirdume sohu – aasta mullaks valisid mullateadlased madalsoomulla, mida leidub meil mullaaladel üle kümnendiku ning mille peal kõikjal meie sooheinamaad ja karjamaad, tedremängud ja põdra lemmikpaigad.
Päris soost tuleb ka aasta sammal – Tähtvere mõisniku auks nimetatud pallikujulise ladvaosaga roheline turbasammal, mis just nendesamade sooheinamaade loomise käigus kaduma on kipub.
Aasta puud ei ole käesolevaks ajaks veel valitud, kuid neid on ka valitud aastast 1996 ja meie kodumaised liigid kipuvad juba otsa saama.
Kuid on veel üks tore aasta tähtobjekt – 2019. aasta kuulutas haridusministeerium “eesti keele aastaks”, tänavu juulis täitub ju 100 aastat eesti keele seadustamisest riigikeelena.
Eesti looduskeele ilust võtan ma ka seekord rääkida. Eelkõige on põnev jälgida, kuidas saja aasta jooksul on muutunud meie loodusteaduslik keel. Paljusid meie tänapäevastest taimede ja loomade nimedest polnud eesti keeles veel tollal üheselt kirjas. Polnud keegi kuulnud lehitust-pisikäpast ega vist ka soomustindikust. Öösorril oli kümneid eri nimesid – ööketraja, päevapetis, sääsekull ja kaeratsura. Kobras oli tollal pigem “piiber” või “majajas”, eri paikades üle Eestimaa olid tal põnevad nimed.
Tasapisi hakati looma eestikeelset teadusterminoloogiat, alguses oli palju otsetõlkeid ka teistest keeltest. Meie rahvuslind suitsupääsuke sai mu vanaisa Gustav Vilbaste 1920. aasta raamatus “Kodumaa rändlinde” nimeks ladinakeelse nime järgi “külapääsuke”. Mis tänapäevases mõttes ehk täpsemgi kui suitsupääsuke on. Vahepeal kandsid pääsukesed nime “pääsulind” ja “pääsukene”. Mida romantilisem aeg, seda romantilisemad nimed. Linnunimed on aja jooksul muutunud nii palju, et peame tõsiselt vaeva nägema, et tuvastada Tammsaare “Tõe ja õiguse” kaunites looduskirjeldustes mainitud linde nende nimede järgi.
Ja kõige kummalisem termin, mida ma kuulnud olen ja mis küll füüsikast – “väljakargamise nurk” sündis 100 aastat tagasi matemaatik Jaan Sarve suust langemisnurga eellasena.
Aga loodustekstides kasutatud keel on muutunud aina vaesemaks. Kui kirjutasin raamatut “Eesti allikad” ja allikate kohta kirjutatud tekste lugesin, nägin, kuidas pärimuslood muutusid saja aasta jooksul aina sõnavaesemaks ja üheülbalisemaks. Loo sisu oli sama, aga pole enam kauneid sõnaleide, sõnakeerutusi ega kõike seda, mida tänapäeval “sõnavahuks” nimetatakse. Tänapäeva tekst peab ära mahtuma ekraanitäiele, raadios räägitav ei tohi olla pikem kui kaks minutit, et rohkemaks ei olevat inimestel keskendumisvõimet.
Nii kaovadki mõned väga ilusad sõnad, luulelised sõnad, mille väljaütlemiseks meil aega ja mahti pole. Aga mis paneksid südame helisema.
Tõsi, on palju sõnu, mida lihtsalt enam vaja pole, sest inimene nendega seonduvat igapäevaselt enam ei kasuta. Need lihtsalt kaovad, kaovad, kuni keegi annab neile ehk uue tähenduse.
Aga tekib ka uusi ilusaid sõnu, kui nende järgi tekib vajadus. Mikk Sarve suust läksid lendu sõnad “elurikkus” biodiversiteedi asemel, “õuesõpe” outdoor learning’u asemel. Paljud sõnad tulevad meie juurde tänapäeval kõigepealt võõrkeeltest mugandatuna, eelkõige arvutimaailmaga seonduvad sõnad. Aga uue sõna võib anda ka juhus, nii nagu Marju Kõivupuu suust Loodusmuuseumi loengul lendu läinud sõna “pühastama” pühapaikade hoidmise ja korrastamise kohta.
Toomas Hendrik Ilvese poolt algatatud sõnavõistlus ehk Sõnaus võiks käia pidevalt. “Lõimumine” ja “”taristu” on sealt minugi keelele jäänud. Kirjanike ja ajakirjanike juhtmõte võiks olla selliseid uusi suupäraseid sõnu aina enam oma lugudesse ja luulesse kirjutada.
Tegelikult on lapsed suurepärased sõnaleidurid, nende vaimust võib sündida uusi sõnu juba kaduvikku suunduvate asemele. Kindlasti on suurepärased sõnaloojad ka välismaal elavad inimesed, kes iga päev küll eesti keelt ei kasuta, aga näevad vajadust nimetada mõnda uut nähtust, mis kunagi ka Eestisse jõuda võib.
Just kaugel maades kasvavatele taimedele sünnivad Eesti taimenimetuste komisjonis igal aastal ääretult põnevad taimenimetused, vahel on isegi kahju, et neid kasutada ei saa, näiteks kaugete maade taimed ätinuuskkakar ja meresinine lehtertapp. Lindudelegi paneb linnunimetuste komisjon põnevaid nimesid.
Kirjutan siia lõppu eesti keele aasta algatuseks suurepärase sõnarikkuse näite saja-aasta vanusest Kampmanni “Kooli lugemisraamatust”, mille kaudu õpetati looduse ilu just meie vanematele ja mille on loonud Fridrich Reinhold Kreutwald.
“Emajõgi.
Sügawas maa rüppes salamahti sündinud, pilwerinnal wihma ja kastega imetatud, magavad lättesoonekesed peidetud kambris warjul. Ei ole seal neid weel keegi inimene tohtinud waadata ja näha saada, kui kenasti hiilgavad lapsukesed hõbedases kätkis uinuwad; ei ole iial ükski inimlik silm nende naeratamist ehk nutukurbust näinud. Üksnes waiksed maa-alased waimud käivad seal sisse ja wälja, kasvatada lätte tütreid ja õpetawad neid jooksma, annavad neile rõõmulikku meelt ja juhatawad neile nende tarwilikku asja.”
Kristel Vilbaste
