50 AASTAT ESTOde algusest

Maarja Pärl-Lõhmus

Eesti kultuur uuenevas ilmas:
mida on vaja praegu uuesti läbi mõelda?

Läheme mõtetes 50 aastat tagasi.

1972 seisis maailm mitmetel teelahkmetel ja eestlusel oli maailma kultuurisündmuseks kasvamise aasta!

Praegu on aeg vanemad rajad ja teod uuesti meelde tuletada, uuenevas maailmas uuesti läbi mõelda ning suurepärastest saavutustest õppides kaasajal edasi minna.
Eksiili põgenenud Eesti sugupõlv on pidanud elama mitmes ajas ja ruumis korraga – on eelmise Eestielu aeg ja ruum, on uue asukohamaa aeg ja ruum. Pagulastel on need mõõtmed pidevalt aktualiseeritud nii personaalselt kui ka kogu põgenenud rahvuskehandi tasandil, mida aktiveerib Eesti paguluskultuur.

Nii on Eesti paguluskultuur elanud mitmetasandilises aegruumis.

Paguluses jätkus täiel jõul Eesti kultuurielu, hoiti üleval Eesti koole, organisatsioone, kultuuritunnetust ja sellest lähtuvat Eesti kultuuri aastaringi.
Aastaringi rütmistasid uusaasta, Eesti Vabariigi aastapäevad, jüriöö, sovetivõimu poolt Siberisse küüditatute mälestuspäev, võidupüha, jaanipäev, laulu- ja tantsupeod, suurpõgenemine, rahvuslikud jõulukombed, lisaks skautide ja gaidide suvelaagrid, noorte ülemaailmsed suurlaagrid eri riikides, üleilmsed eesti laulupeod ja ESTO-d, kiriklikud ja rahvakalendri tähtpäevad. Pühad, peod, aktused, protesteerimised, mälestamised.

Näiteks just ESTO peod maailmas on kujundanud eestluse üleilmse kultuurivälja. Üleilmsete pidustuste ettevalmistus on loonud üleilmse ühistegevuse, kujundanud pagulaseestluse selged eesmärgid ja põhimõtted, mille ümber koonduti.

ESTO 1972 Torontos

Esimene ESTO kui eesti kultuuri üleilmne manifestatsioon toimus 50 aastat tagasi Torontos.

1972 ESTO eellugu on 16 aastat pikk, kui Robert Kreem algatas 1956 Torontos Põhja-Ameerika Eesti Päevad, mille korraldus vajas meeskonnatööd.

Näiteks 1964 Eesti Päevade üldjuht oli Roman Toi, abiesimees Olev Träss, välissuhtluse juht Harri Kivilo jt, kes arendasid mõtet.

ESTO nime saamisloost kõneleb Olev Träss:

“Olin käinud 1972 Seedrioru Suviharja pidustustel, kus eesti noorte T-särkidel oli kirjutatud ESTO POWER. Sellest tekkiski momentaalselt mõte, sõna ESTO.”

Toronto eestlaste algatatud ülemaailmse eestlaste kogunemise nädala jooksul toimusid mitmesugused eesti kultuurisündmused, välis-eesti organisatsioonide kokkutulekud, õhtukohtumiste Salakõrts. ESTO kava kese olid laulu- ja tantsupidu, rahvuskongress, jumalateenistus.

ESTO-del on olnud läbi aegade täita oluline poliitiline roll – ESTO kogunemiste kaudu sai maailm sõnumeid okupeeritud Eesti kohta.

Nüüd on käes aeg need peod ja võitlused meenutustena järgmiste põlvede pärandiks kirjutada.

Olen pikalt mõelnud, mis teosed võiksid kanda paguluseesti kodu ja kultuuri kvintessentsi. Mõtlen, et paguluselu ja inimlike printsiipide üks suur sõnastaja on olnud akadeemik Oskar Loorits (1900-1961), kes juba 26-aastasena kaitses doktoritöö “Liivi rahva usund” ning usundiloolasena-mõtteloolasena on uurinud ja kirjutanud just rahva sügavamast loomulaadist, mille üheks üleilmseks ilminguks ka ESTOd kahtlemata on.

Oskar Loorits: Eesti koduse kasvatuse viis printsiipi

Kontseptuaalses sarjas “Iseseisvuslaste kirjavara” ilmusid Oskar Looritsa manifestteosed “Eestluse elujõud” 1951. aastal ja “Pagulaskodude kasvatusmuresid” 1953.

Loorits hoiatab: …läbi aastate olen jälginud, … kuidas meie vaimu tikub lämmatama ilmetu ja hall keskpärasus … mistõttu näeme vaimse taseme järjekindlat langust. Kuidas näeme “keskpära” – selle alla ilmselt kuulub tänapäeval tarbimisühiskond ja tarbimismentaliteedi harjumused, mida tuleks teadlikult vältida.

Püüdlusi vaimuväljal manifesteerib Loorits “Eesti olemuse ning hingehoiu põhiteesides”:

1. Mitte üksikute suurkujude, vaid isikukultuurilt suurte hulkade, mitte individualistlikult isoleeritud, vaid personalistlikult konsolideeritud kõrgeväärtusliku massi ajalugu tõendagu läbi aastatuhandete meie eksistentsi staatilist monumentaalsust vastukaaluks aarialaste kiiresti tarduvalle ja manduvalle dünaamikalle!
2. Eetiline resonanss ravigu meie “haiget” juhtkonda ja kindlustagu “tervele” rahvale viiekordne iseseisvumine – isiklik, majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja poliitiline!
3. Jatkugu kõige kiuste eestluse kultuurikontinuiteet ning eesti olemuse omapära järjest kõrgema väärtustaseme poole, sihiks õilistatud vaimsus kui elu- ja maailma-printsiip!
4. Toimugu vaimu ja võimu koostöö isikliku ja rahvusliku loomingu tähiseil vabalt, jõuliselt ja suveräänselt!
5. Teostugu osasaamine Jumalast iseendas, ligimeses ning inimkonnas vastastikuse armastuse ning austuse tõelise rakendamisega!

Paguluskultuuri reaalsus ja idealism

Pagulaselu ja paguluskultuuri aegruumilised suhted on alates suurpõgenemisest 1944 kümnenditel ajas veidi muutunud, teisenenud, ent põhiprintsiibid, mis on eestlust maailmas kandnud ning koondanud, on olnud kindlalt paigas.

On aeg eestlust paguluses ja Välis-Eesti talletada, põhiprintsiipe jätkuvalt ärksalt elevil hoida.

Maarja Pärl Lõhmus