Viis aastat tagasi tähistasime Vaba Eesti Sõna ümmargust 60. juubelit.
Juba siis tundus see aukartustäratavalt suur number ja kahtlesime, kas järgmise juubelini välja veame. On aegu olnud nende viimase viie aasta jooksul, kus lehe lõpetamine on olnud käega katsuda, kuid eesti organisatsioonide toetusel oleme siiski nendest karidest üle saanud. Meie suurtoetaja on jätkuvalt eestlaste katusorganisatsioon Ameerikas – Eesti Rahvuskomitee Ameerika Ühendriikides, ERKÜ – kes mõistab hästi, millist kooshoidmise võimu ja väge annab Ameerika eesti ühiskonda ühendav oma ajaleht.
Aga ei saa mainimata jätta ka meie tellijaid, kes väikeste summade kaupa lisavad meie eelarvesse märkimisväärse osa. Tänu siinkohal veel kord kõigile toetajaile!
Meie ajaleht elab aga oma elu ja iga nädal toob endaga kaasa järgmised 12 lehekülge uudiseid. Lehe tegijate ring on kokku kuivanud, kirjasaatjaid kohtadelt jääb aina vähemaks – vanemad kaovad ja noortel ei piisa enam eesti keele oskust. Ka meie toimetustalitus töötab minimaalse tööjõuga – toimetab ja küljendab üks inimene, administratiivtööd teeb teine ja abiks on veel paar osaajaga töötajat. Toimetaja Kärt Ulman teeb lehte nüüd põhiliselt Eestist, käies New Yorgis iga kolme-nelja kuu tagant. Sama süsteemiga, toimetaja emamaal, töötavad muuseas ka mitmed teised “välisrahvuste” lehed, nende hulgas ka lätlaste ajaleht ning ka Saksamaa eestlaste ajalehe Eesti Rada toimetaja asub Eestis.
Eestis ei ületa väliseestlaste mured ja rõõmud tavaliselt uudiskünnist ja seega ei tea tavaline meediatarbija välismaal elavate eestlaste elust eriti midagi. Seetõttu on hea, kui Eestis on koha peal keegi, kes vajadusel saab sõna sekka öelda. Olen viimase poole aasta jooksul osalenud mitmel olulisel kokkusaamisel, kus oli muuhulgas arutlusel ka väliseestlaste teema ning tutvustanud meie ajalehte, ikka ja jälle seletades, et tõepoolest ilmub Ameerikas eestikeelne ajaleht ja seda juba 65 aastat järjest!
Meie lehel on palju kõrges eas lugejaid, on mitmeid sajaaastaseidki, kes endiselt hoiavad end vana kodumaa asjadega kursis just meie lehe kaudu. Nende elujõud ja uudishimu on hämmastav ning nende visadus annab ka meile, lehetegijatele jõudu.
Samas kaob iga päev killuke Ameerika eestlaste ajalugu – keegi sureb või läheb vanadekodusse ning kellegi hoolikas käsi koristab prügikasti kõik vanad koltunud kirjad, kortsus fotod ja tundmatus keeles raamatud…
Või vaatavad lapselapselapsed oma eellaste fotodelt kõiki neid naeratavaid või pigem tõsiseid nägusid ning neil pole õrna aimugi, kes need inimesed on, sest fotodel puuduvad allkirjad või on pliiatsikiri pildi taga tuhmunud…
Aga olen kindel, et ükskord tuleb aeg, kus noored innukad eestlased avavad meie mustade kaante vahele köidetud ajalehe aastakäigud ja hakkavad Ameerika eestlaste ajalugu kildhaaval kokku panema. Seniks aga talletame oma elu siin nädalakaupa, et jääks jälg ja märk sellest visast rahvakillust, kes pärast 65 aastat võõrsil ikka veel omakeelset ajalehte loeb ja välja annab.
Aitäh lugejatele, aitäh tellijatele, aitäh kirjasaatjatele ja jätkame ikka eesti keeles!
Kärt Ulman
Peatoimetaja
