Mõned nädalad tagasi, 20. märtsil, toimus 26. Los Angelese maraton, millest võttis osa mitmeid kohalikke eestlasi, nende seas ka minu vestluskaaslane Jüri Tint.
Seekordne maraton oli osalejate jaoks tahtejõu ja vastupidavuse proovilepanek, kuna võistlus toimus Los Angelesile mitteomaselt väga rasketes ilmatingimustes. Maratoni lõpetas umbes 19,000 vaprat jooksjat, kes võitlesid külma temperatuuri, tuule ja paduvihmaga, mis oli tänavad kohati tiikideks muutnud.
Jüri Tint on 70ndates härrasmees, kes on aastate vältel läbinud 70 maratoni. Kuigi tema ise seda suureks saavutuseks ei pea, tuues näiteid nende inimeste kohta, kes veel rohkem jõudnud, siis isiklikult ma temaga ei nõustuks. Olles ise asjaarmastaja, kes siiani ikka veel vaid mõttes kaalub, millal ennast kokku võtta ja oma esimene maraton joosta, siis 70 kõlab kui üks hullupööra suur ja austustäratav number.
Seega alustamegi vestlusega, et teada saada kuidas Jüri Tint sellise tulemuseni on jõudnud.
Jüri Tint, millal ja kuidas te jooksmise juurde tulite?
Ma olen jooksnud nii kaua kui ma mäletan. Ma hakkasin jooksma umbes 50 aastat tagasi kui ma olin 21-22 aastane. Noorena tegelesin tõsiselt võrkpalliga, nii sees kui rannas, ning selle jaoks pidi olema pidevalt korralikult vormis. Kui ma treenisin võrkpalli jaoks, siis ma jooksin ka. Tegin tänapäeva mõistes nn. cross-treeningut. Ma pole kunagi võidujooksja olnud, vaid olen tegelenud sellega, kuna mulle meeldib. Kuna mu tervis ja jalad on korras olnud, siis pole mul seni põhjust olnud jooksmist lõpetada.
Milline oli teie esimene maraton?
Esimene oligi Los Angelese oma. Ma hakkasin suhteliselt hilja maratone jooksma. Olin 48 aastane ja olen praeguseks lõpetanud 70 maratoni.
See teeb rohkem kui 2 maratoni aastas!
Jah, tegelikult tegin varem veidi rohkem aasta jooksul, kuid nüüd hiljem olen ma veidi tagasi tõmmanud. Kunagi jooksin näiteks 6-8 maratoni aastas, samas vahel jäi mõni aasta vahele, sõltuvalt, kuidas mul aega oli. Aga ma olen püüdnud ennast alati maratoni vormis hoida.
Kuigi teadjamad ütlevad, et asjaarmastajatel (mitte proffidel) soovitatakse joosta üks maraton aastas, siis minu jaoks on minu meetod enamus kordadel suhteliselt positiivselt töötanud.
Olen paar korda elus jooksnud maratoni ka kahel järjestikusel nädalavahetusel. Ühel nendest kordadest saavutasin peaaegu oma parima aja, aga teine kord läks untsu, kuid siiski lõpetasin. Kõik jooksud olen alati lõpetanud, kasvõi hambad ristis, aga alla pole kunagi andnud.
Kuidas te treenite?
Olen ennast ise treeninud. Ma loen asjakohast materjali ja hoian ennast kursis sellega, kuidas treenimine on aastate jooksul muutunud, mille peale pannakse rõhku ja kuidas asi areneb.
Näiteks enam ei olegi vaja joosta pikki distantse vaid soovitatakse teha palju ja lühemaid jooksutrenne ja igasuguseid muid harjutusi. Aga isiklikult teen ma trenni ikka vanamoodi. Mulle meeldib joosta nii 10-12-15 miili nädalalõppudel, kui mul aega on.
Milline maraton on siiani teile kõige raskem olnud ja mille poolest?
Maraton on raske siis kui sa ei ole õiges vormis. Kui oled vormis, siis kulgeb jooks lihtsalt.
Bostoni maraton, mida olen teinud kaks korda, on raske, kuna alates 20. miilist on jooks ülesmäge. Bostoni peetakse maratonide kunin-gaks ning sinna peab kvalifitseeruma aja põhjal. Ka Los Angelese maraton on raske, kuna sellel on alguses väga palju üles-alla liikumist.
Samas olen jooksnud ka kergemaid radasid. Näiteks Houston oli absoluutselt sile. Olin oma rekordaja tempos, kui 23 miili peal sai äkitselt energia otsa ja tekkis tohutu vajadus midagi magusat süüa. Selle otsimisele kaotasin 5 minutit, ilma milleta oleks ehk lõpetanud 3 tunni ja 20minutiga.
Üks looduse poolest kenamaid võistlusi on olnud Minnesota maraton Lake Superior’i ääres. Jooks kulges järve kõrval läbi kenade kasemetsade.
Milline hetk on maratoni juures harilikult kõige raskem?
See nn. vastu seina jooksmise tunne tuleb 20 miilil. Kui sellest läbi saad, siis järelikult oled heas vormis.
Mul on 70 maratoni juures olnud vastu seina jooksmist 10 korda. Alustasin liiga kiiresti ja mingiks hetkeks oli energia otsas. Sellistel juhtudel olen vähemalt lõpuni sörkinud.
Seekordsel LA maratonil kahjuks nii juhtuski. Ilm oli külm, vihmane ja tuuline. Kuigi olin korralikult treeninud ja tahtsin oma vanuse juures veelkord võimsust näidata, siis lihtsalt ei jaksanud.
Millised on teie üldised muljed selle aasta LA maratonist?
Organisatoorne pool oli väga hea ja halvast ilmast hoolimata oli raja ääres palju vabatahtlikke abilisi. Kuna jooksu üheks eesmärgiks oli ka LA tutvustamine külalistele, siis kulges rada huvitavalt läbi paljude erinevate linnaosade (Downtown, Hiinalinn, Jaapani linn, Hollywood, Beverly Hills) ja lõppes Santa Monicas.
Kas teil on aastate jooksul probleem vigastustega olnud?
Üldiselt suuremaid probleeme pole olnud.
Treenisin aastaid tagasi väga kõvasti Honolulu maratoni jaoks. Ühes viimases trennis enne võistlust ma kukkusin päris hullusti ning lõin põlve ära. Aga kuna vaid nädal aega oli jäänud, piletid olid ostetud ja palju oli treenitud, siis ei saanud asja pooleli jätta. Läbisin terve distantsi kerge lonkamisega, aga lõpetasin.
Kas on maratonide puhul aastate jooksul midagi muutunud?
Naisi on palju rohkem jooksma hakanud. Nüüd on enam vähem pooled naised ja võimalik, et varsti on naisi jooksmas rohkem kui mehi.
Kas olete Eestis ka võistelnud?
Eestis on lemmikuks olnud ümber Viljandi järve jooks (12 km), mis muutub iga aastaga toredamaks. Seal on osalejaid üle Euroopa.
Mida soovitaksite inimesele, kes esimest korda maratoni jooksma läheb?
Tuleb korralikult ette valmistada, nii füüsilises mõttes kui ka sellised väikesed asjad nagu millal ja mida süüa. Trenni tuleb kõvasti teha, kuid koormust tuleb umbes 3 nädalat enne võistlust vähendama hakata ning võistluse nädalal ainult väga lühikesi distantse läbida, et lihastele puhkust anda.
Ning terve maratoni aja peab midagi jooma. Minu enda teisel maratonil kukkusin kokku veidi enne finishijoont. Abilised tulid ja aitasid mu lõpujooneni, pärast mida pandi mind jäätükkide alla, et lihaste temperatuuri alandada. Põhjuseks oli see, et ma ei olnud piisavalt joonud. Nüüd ma haaran iga miili kohal mingi joogi kaasa, et kasvõi üks lonks võtta. See meetod sobib mulle. Mõned algajad jäävad seisma, aga siis on raske jälle tempot kätte saada.
Pärast 20 miili tuleb hambad ristis lõpuni pingutada. Selleks ajaks on piimhape lihastes ja terve keha valutab. Tuleb mõelda jalg jala ette panemisele ning vaatamata valule lõpuni joosta.
Kas järgmine maraton on plaanidesse juba võetud?
Olgugi, et mõni maraton on piin olnud ja olen mõelnud, et miks ma seda teen, siis lõpetades valu ununeb, tahe kasvab ja mõtted liiguvad tõepoolest järgmise maratoni suunas.
Oleks seekord paremini läinud, siis oleksin rohkem motiveeritud järgmiseks. Arvasin, et olin oma parimas vormis, aga läksin alt. Nii, et nüüd tuleb aeg maha võtta ja mõelda kas ja kaua veel joosta.
Küsitles Kristel Suur
Los Angeles
