Maarja Vaino, kolumnist
Tänavu novembris tähistab 85. sünnipäeva Hando Runnel, mees, kes lisaks omaenda suurepärasele luulele ja esseistikale on eestlastele andnud imetluväärse raamatusarja «Eesti mõttelugu». Tänu sellele on igal eestlasel käepärane võimalus lugeda ja kogeda meie kultuuriloo sügavust ja laiahaardelisust. Tunnetada, et me pole eile sündinud, vaid oleme kultuurrahvana iseseisev nähtus. Eesti elu ja olemuse mõtestamisel on auväärne traditsioon, kirjutab kolumnist Maarja Vaino Postimehes.
Suurejooneline raamatusari on aga ainult üks samm. Järgneb paratamatult küsimus, kas seal avaldatud mõtteid loetakse ja kes seda teeb ning kuidas see omakorda mõjutab meie praegust mõtlemist, ajataju ja kultuuriruumi. Siinkohal tahaks lausa statistikat teada, mitmel ülikoolikursusel on «Eesti mõttelugu» kohustuslik lugemisvara.
Sealt edasi liigub mõte laiemale pildile, üldhariduskoolidele. Hiljuti ilmus Postimehe veergudel Mari Kleini suurepärane artikkel «Eesti lugu koolide õppekavasse», kus autor kirjutab: «Kas ei oleks eesti koolidesse tarvis kõiksuguste õppeainete kõrvale sellist, mis õpetaks meile kompaktselt meie oma lugu, Eesti lugu: ajalugu ja geograafiat, folkloori, käsitööd, kirjandust, (all)keeli ja kombeid, vana-ema aias kasvanud taimede ja vanaisa kurgisoolamise nippideni, kui soovite. Kõike seda, mis oli oluline meie esivanematele, kelle pärandit me lauluväljakul uhkuse ja rõõmuga edasi kanname.»
Mõnes mõttes on selle teema tõstatamine 2023. aastal kuidagi kurb. Ja skandaalne. Nagu ka küsimus sellest, millal minnakse üle eestikeelsele haridusele. Mõlemad – nii eestikeelne õpe kui ka kultuuri- ja kodulooõpetus – oleksid pidanud olema meie haridussüsteemi keskne väärtus ja normaalsus taasiseseisvumise hetkest alates. See, et nüüd ülepeakaela eesti-vene segakoole luuakse ja loodetakse, et imeväel omandavad vene kodukeelega lapsed eestlaste käest eesti keele, pole midagi muud kui Potjomkini küla. Ning just seetõttu, et juba aastaid läheb suur osa haridusametnike võhmast lõimumisküsimustele, on Eesti aines ja eesti keel olnud õppekavades pikemat aega vaeslapse rollis.
Kuuldavasti on ka sel aastal kavas mõnes koolis jälle eesti keele ja/või kirjanduse tunde vähendada, et teha ruumi mõnele tänapäevasema nimetusega ainele. Ning kirjandust on soovitatud õpetama hakata inimõiguste märksõnade raamistikus. Nii võivad lapsed koolis varsti teada saada, et Juhan Liiv kasutas sõna «neeger» ja Karl-August Hindrey oli kolonialist. Et Tammsaare «Tõde ja õigus» on romaan perevägivallast ja et Oskar Lutsu «Kevade» on raamat koolikiusamisest. Eesti kirjandust niisuguse lõiminguna õpetades võib muidugi jõuda silmapaistvate tulemusteni, muu hulgas absurdi ja lolluse vallas, aga tõenäoliselt mitte kirjandusloo tundmises ja kirjanduse mõistmises.
Mainitud seigad on hea näide õppekavade suundumustest. Süsteemsust asendatakse järk-järgult lõimimise nime all killustumisega. Kus ja millal peaksid lapsed saama aga põhilise algteadmise, korraliku taustsüsteemi, pärast mida võib ka lõimitud õppeainete kaudu lisateadmisi andma hakata? Eesti kultuurist – kõigest sellest, mida mainib Mari Klein ja veel muustki – ei räägi 12 õppeaasta jooksul järjepidevalt ükski õppeaine, ega ole olemas ka kohaseid õppematerjale. Eesti kultuurilugu on killustunud eri koolitundide vahel, selle õpetamine on ebasüsteemne. Puudub korrapärane kultuuriloo õpetus, mis annaks õpilasele tervikpildi meie kultuuri erinevatest elementidest: alates rahvariiete mustritest, lõpetades näiteks teadmisega, et Lutheri vineer sai Pariisi maailmanäitusel grand prix. Muidugi on olemas terve hulk pühendunud õpetajaid, kes viivad lapsi väljasõitudele ja räägivad kultuuriasjust nii palju, kui napp aeg seda võimaldab. Ent ka õpetajate tublidusel on piirid, pealegi on õpetajate puuduse tõttu ka pühendunud professionaale aina vähem.
Näiteks õppekavasid ja aineõpete mahte vaadates näib, et riiklik õppekava ega haridussüsteem kultuuriteadmiste omandamist kuigivõrd ei toeta. Tulemusi näevad ja kuulevad ka kõik täiskasvanud ja eriti ülikoolide õppejõud, kes pööritavad silmi, kui gümnaasiumi lõpetaja ei tea, mida tähendab näiteks «Võnnu all» või ei tunne sõnade tähendusi. Aga see kõik on ju hariduslik puudujääk. Karmimalt öeldes: praegune süsteem aitab toota poolharitlasi või lausa harimatuid inimesi, sest ei pööra küllalt tähelepanu kultuurikihi ja -teadmiste loomisele. Mida vähem määrab õppeainete sisu õppekava ja mida rohkem jääb see kooli ja õpetaja hooleks – stiilis milliseid valikaineid pakkuda ja milline sisu ainetele anda –, seda ebaühtlasemaks muutub kogu haridusmaastik. Hariduslik kihistumine ja killustumine ei too aga õnne ühegi ühiskonna õuele, pigem ikka vastupidi.
Kui asetada see jutt äsja lõppenud laulupeo konteksti, siis võiks öelda ka nii: eesti koolist ei tohiks tulla lapsi, kes ei tea Johann Voldemar Jannseni, Mihkel Lüdigi, Rudolf Tobiase, Gustav Ernesaksa ja paljude teiste rahvuslike suurmeeste nimesid.
Oleme juba pikemat aega imetlenud ukrainlasi nende kangelaslikus võitluses oma kodumaa kaitsmisel. Aga see sangarlikkus ei sünni niisama. Selle taga on tugev kultuuriline ja rahvuslik identiteet. Austus oma kultuuri, oma traditsioonide vastu ja uhkus oma suurkujude üle. Muide, ka laulupidu ei sünni iseenesest, selle taga on tohutu töö. Kultuur tähendabki rohkem pühendunud tööd kui meelelahutust, kuigi just viimast on hakatud meil kultuuriks pidama.
Palju räägitakse sisserändajate lõimimisest, aga kuidas seda teha, kui me ei suuda korralikult oma kultuuri omaenda lapsigi «lõimida». Iga põlvkonnaga sünnivad uuesti nii Eesti riik kui ka rahvuskultuur oma traditsioonide ja kultuurimärkidega. Sel hetkel, kui ühe põlvkonna jaoks Eestit tähistavad sõnad enam midagi ei tähenda, lakkab Eesti olemast. Seda isegi siis, kui mingi imeliku dialektina säilib mõnda aega veel eesti keel.
Küsimus pole ainult keele ja kultuuri elujõulisuses. Teadmine oma kodumaast ja kultuuriline turvatunne annab inimesele tugevama identiteedi ja seeläbi ka parema enesetunde. Annab kuulumistunde, mis tõmbetuulte küüsis vaevlevas maailmas on äärmiselt oluline. Annab eneseväärikuse ja lisaks ka midagi sõnastamatut, mis paneb hinge elama. Laulupidu ise oli ju äsja selle hiilgav tõestus.
Mida siis teha? Eesti keele, kirjanduse ja kultuuri vaegusest kooliõppes on ju omajagu räägitud. Siiani tulemusteta. Äkki peaks pöörduma delikaatselt kusagile mujale, näiteks OECD (majanduskoostöö ja arengu organisatsioon) poole? Elu on näidanud, et kohalik jutt pole justkui kuulamist väärt, samas kui OECD poolt tulnud soovitusi täidetakse ülima innukusega. Äkki see paneks haridusametnikud õiges suunas tegutsema ja ootamatult tõhusaltki.
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu