1944. a sügis Eestis Läänemaal. Noor naine Agda Leek saab teate, et tema abikaasa Paul Leek on kodumaad vallanud sõjakeerises hukkunud. Talle antakse Pauli abielusõrmus, dokumendid ja mõned isiklikud asjad. Tuleb eluga edasi minna ning nelja väikese lapse – Valdeko, Antsu, Jaani ja Aino – eest hoolitseda. Agda hoiab alles mälestust armastavast abikaasast ja lapsed hoolitsevast isast.
1950. a algus, Iirimaa rannik, Cobh. Teine noor naine, Leida Leek astub kaubalaeva pardale, et alustada retke uuele kodumaale Kanadasse. Leida on kaheksandat kuud rase, aga soov oma esimene laps ilmale tuua vabal maal on nii tugev, et raske meresõit tundub selle kõrval tühine katsumus. Abikaasa Paul Leek ootab oma reisidokumentide kordasaamist ja saabub Kanadasse kuu aega hiljem, pärast tütre Tiiu sündi. Uuel maal algab uus elu. Aasta hiljem sünnib perre ka teine tütar Enda.
Elu ei kujunenud kergeks kummalegi perele. Murelik ja rõhuv aeg Eestis. Läänemaale Paliverre maha jäänud Agda hoolitsemas üksinda nelja lapse eest. Teisel pool ookeani tundmatu ja võõras maa, põgenikest Leida ja Paul üritavad elu sisse seada. Kuivõrd keeruliseks ja hingematvalt pitsitavaks võib elu ühel päeval kujuneda, ei olnud kummalgi perel sel hetkel aimu.
Mida kõige selle keskel võis mõelda ja tunda Paul Leek?
See ei ole ajalooromaani katkend, vaid tõsilugu. Ühe eesti pere lugu ja seda jutustas laupäeval, 17. septembri keskpäeval Los Angelese Eesti Majja külla kutsutud Tiiu Leek. Eesti Maja alustas uut hooaega traditsiooniks saanud igakuiste kohtumistega silmapaistva inimesega ja sellele järgneva Eesti köögi maitsva lõunaga.
Eesti köögi perenaiste Malle, Leila ja Kaie pakutava värskekapsahautise kartuliga ja kamavahu järele oli meel sätitud juba hommikust saati. Tiiu Leegi vahetut esinemist jälgides oli aga tahtmine seal veel istuda. Kuulata ta perekonna dramaatilist lugu ja haaravat juttu tema enda ereda karjääri kulgemisest.
Tiiu Leek on sündinud Kanadas Montrealis, eestlastest pagulaste Paul ja Leida Leegi peres.
Paul ja Agda Leegi pere saatusse tõi traagilise pöörde Teise maailmasõja lõpueelne aeg. 1944. a septembris otsustas Paul Leek kodutalust Läänemaal lahkuda, võtta kaasa abikaasa Agda ja neli last ning enne vene sõjaväe tulekut Eestist põgeneda. Sadamasse jõudes selgus, et viimane laev vabadusse oli lahkunud. Tuli koju tagasi minna.
Paul oli olnud Eesti Vabariigis aktiivne omariikluse kaitsja. Kuna peret ähvardas punavõimu tagasi tulles hukkasaamine, leebemal juhul küüditamine, otsustasid Agda ja Paul, et Paul läheb mõneks aastaks pagulusse, et siis aegade rahunedes kodumaale naasta. Nagu kõik põgenejad, lootsid ka Agda ja Paul, et see on ajutine. Varsti teatati aga Agdale, et Paul Leek on teel olles surma saanud. Selle teadmisega elasid Agda ja tema lapsed kuni 1962. aastani.
Paul jõudis aga siiski õnnelikult Rootsi. Kodustega ei olnud võimalik ühendust pidada. Vabadus võeti nii Eestilt kui ka neilt, kes sealt välja pääsesid. Kontaktiloomine perega tähendanuks ohtu nii iseendale kui ka pereliikmetele. Eluga võõrsil tuli edasi minna. 1949. aasta kevadel abiellus Paul Rootsis Leidaga ja sealt edasi emigreeruti läbi Iirimaa Kanadasse.
Elu kulges võõral maal tasapisi. Tiiu ja õde Enda käisid koolis, ema ja isa teenisid perele elatist. Teiste eestlastega väga tihedalt läbi ei käidud.
Tiiu sõnul ei saa seda ette heita, et Eesti ajaloost lastele kodus palju ei räägitud. Inimesed olid hirmutatud ja tuleviku suhtes ebakindlad. Esmatähtis oli hakkamasaamine uuel asukohamaal. Paul Leegile ei olnud see hõlbus, kui keerukas minevik ühel päeval õlale koputas ja selgitust nõudis. Agda Kanadas elavad tuttavad olid Eestisse kirjutanud, et Paul Leek on elus ja elab oma uue perega Torontos.
Aasta oli siis 1962. Kaheksateist aastat olid Agda ja lapsed elanud Eestis teadmisega, et pereisa Paul on surnud. Tütar Aino, kes tol saatuslikul 1944. aasta septembripäeval jäi pisikese tüdrukuna Paliverre isa ootama, otsustas nende jahmatavate sõnumite saabudes kirjutada isale Torontosse, et küsida, miks ta neid maha jättis. Kuidas ta võis nendega nii käituda.
Paulile oli see väljapääsmatu olukord. Ta ei saanud kodumaale kirjutada, ammugi mitte sinna sõita. Elu traagika rõhus aina tugevamini hinge ja hakkas murendama seda taluomanikust meest, kes 1944. aastal Paliverest lahkus. Lohutus leidus alkoholis. Nii muutus isa Tiiu jaoks edasiseks samahästi kui kättesaamatuks. Seletus saabus alles 27 aastat hiljem.
Tiiu alustas oma karjääri modellina. Oli 60ndate lõpp ja 70ndate aastate algus, muutuste aeg. 1950. piinlikult kombekusele rõhuv naiseideaal oli muutumas iseseisvamaks. Saabus vabadus katsetada moode, iseteadvalt sigaretti suitsetada ja demonstreerida naiselikkust. See väljendus ka ajastu reklaamides. Modellikarjäär viis Tiiu Euroopa suurlinnadesse ja mitmetesse eri paikadesse Ameerikas ja Kariibidel. Reisid eri maadesse ja kohtumised uute kultuuridega õpetasid tolerantsust ja mõistmist.
1974. a kutsus Toronto Riiklik Filminõukogu Tiiu osalema inglise keele õppefilmis. Järgnes roll filmis Why Rock The Boat, mis viis Tiiu Indiasse esindama Kanadat rahvusvahelisel filmifestivalil. Tutvumine India tolleaegse peaministri Indira Gandhiga ja paljude teiste võrratute inimestega äratas Tiius äratundmise, kuidas iseendaga õnnelik olla. Ei ole mõtet kurta selle üle, mida sul ei ole, vaid pöörata tähelepanu sellele, mis on, ja kuidas saad seda teisi aidates edasi anda.
Tuli uus töö telesaates Science International koos ameerika näitleja Joseph Campanellaga. See äratas rahvusvahelist huvi ning tõi Tiiu 1977. a Los Angelesse, kus järgnes reporteritöö saatesarjas That’s My Line CBS kanalil. Need olid lood ebatavalise ametiga inimestest üle kogu Ameerika.
Harjumuspärasest välja rebis see saade ka reporteri enda, pannes proovile kõrgusekartuse, kui tuli teha lugu New Yorgi pilvelõhkujate aknapesijatega või mehest, kelle töö oli Mount Rushmore’is mäeküljele tahutud USA presidentide hiiglaslike skulptuurpeade pragusid parandada.
Kõik see pakkus Tiiule põnevust. Tema kaasaelamisega tehtud tööd märgati ja see leidis hea vastuvõtu. Järgnes osalemine uutes teleseriaalides ja filmides.
Tiiu ütleb, et kui sind midagi köidab, siis ei saa miski asi takistada. Los Angelese KTLA telekanal pakkus Tiiule uudistesaate reporteri ametikohta. See oli ahvatlev pakkumine, milles oli ka väike konks. Uudistedirektor arvas, et Tiiu Leek on Los Angelese jaoks liiga eksootiline nimi ja tuleks leida uus.
Tiiu ütles selle peale naljaga, et tehtagu siis konkurss uue ekraaninime jaoks. Seda võeti tõsiselt. 1982. a hakkaski Tiiu Leek uudiseid tegema Karen Lee nime all. Paari kuu pärast tuli pakkumine võtta üle stuudios uudisteankru koht ja Tiiu otsustas, et teeb seda, kui saab oma nime tagasi. Läkski nii, et Karen Lee kadus ja ekraanile jäi Tiiu Leek.
Samal ajal, 27 aastat, 1962-1989, üritasid Tiiule siis veel tundmatud poolvennad ja -õde Eestist temaga ühendust saada. Läbi raudse eesriide nõudis see püsivust. 1989. a pääses teave lõpuks liikvele. Tuttav CBSst helistas Tiiule ja teatas, et Eestist on palutud edasi öelda, et vend soovib temaga kontakti saada.
Vend!? Mis vend? See oli justkui välk selgest taevast. Tiiu uuris välja sel ajal Eestis tähtsas riigiametis töötanud vend Valdeko Leegi kontaktandmed ja kirjutas talle kaheksa lehekülge pika kirja. Vend sai selle kätte ja peagi õnnestus tal ka Tiiule helistada. "Tere, palun tule meile Eestisse külla, meil kõigil on soov sinuga kohtuda," oli Valdeko öelnud.
Tiiu lendas Helsingisse. Sealt laevaga Tallinna. Sadamas ootamas vennad ja õde, kellest Tiiu ei teadnud aastakümneid midagi. Esma-kohtumisel 1989. a räägiti selgeks, mis selles peres oli juhtunud. See oli hetk, mil Valdeko, Ants, Jaan ja Aino said tagasi südemerahu ja leppimise. Nad mõistsid, et isa ei olnud neid hüljanud.
Nii said ühe heitliku saatusega eesti pere eri mandritel asuvad liikmed kokku ja on sealtmaalt tihedas suhtlemises, sageli käiakse vastatikku üksteisel külas. Tiiu poolvendi ei ole enam elavate seas, kuid nüüd on Eestis järgmised põlvkonnad Leeke ja järeltulijaid.
Tiiu sai aga tookordsel kohtumisel seletuse isa kogu elu vaevanud hingevalu põhjustele. Paul Leek suri 1985. a. Tütar soovinuks, et sellest peredraamast oleks kodus varem ja rohkem kõneldud. Siis oleks ta oma isa ja neid olusid paremini mõistnud, kuhu eestlased Teise maailmasõja aegu sattusid. Kuigi Tiiu ütleb, et oma südames leppis ta isaga juba ammu.
Karin Kuljus
