Ameerikas on kuus miljonit äriettevõtet, aga vaid 2 600 neist, väga väike arv kuuest miljonist, omab 80 protsenti kõikidest äriettevõtete varadest Ameerikas. Pulitzeri auhinna saanud ajakirjanik David Cay Johnston, kirjutab oma artiklis „Kuidas suured ärikorporatsioonid hoiduvad maksudest ja panevad need oma taskusse ning teisi juttte seaduslikest röövimistest“:
„Las ma annan teile hämmastava numbri, millest ma kirjutasin mõni päev tagasi. Aastast 1966, kui Lyndon Johnson oli president, kuni aastani 2011, 45 aastat hiljem, tõusis 90 protsendi ameeriklaste keskmine sissetulek, nagu näitavad maksudeklaratsioonid, jahmatavad 59 dollarit – peaaegu mingit muutust ei olegi!
Kui te võrdlete seda 59-dollarilist tõusu enamiku ameeriklastega nii, et see oleks üks toll, siis samal pikkusskaalal oleks nende 10 protsendi oma, kelle sissetulekud on kõrgemad, 168 jalga. Tipp ühe protsendi oma aga oleks 888 jalga. Rahameeste – Mitt Romney pundi ehk ühe protsendi osa sellest ühest protsendist? Nende sissetulek kasvas viis miili, võrreldes selle ühe tolliga.“
Kuidas on maailm selleni jõudnud? Siin lühike kokkuvõte.
1820 – 1970 maksis USA oma töölistele korralikku palka nende töö eest, kuna nende töö oli hädavajalik paljude uute äride tekke tõttu. Aga 1970. aastatel kõik muutus. Tulid arvutid ja võtsid üle miljonite inimeste töökohad. Ma mäletan, kui ma olin laps, siis ükskõik millisesse panka või kontorisse sa sisenesid, nägid sa otsemaid tervet armeed sekretäre ja raamatupidajaid. Sama oli supermarketites ja enamikes ärides. Äkki muutus kogu see armee üleliigseks, sest arvutid võtsid töö üle. See juhtus samal ajal, kui naised alustasid tööturule tulekut, olles valmis töötama väiksema palga eest. Siis nõudsid vähemused samaväärseid õigusi töösuhetes, kui on teistel. Ettevõtted võitsid sellest kõige enam, sest nad ei pidanud maksma kõrgemaid palku või rohkem preemiaid või makse tööliste eest ega nende teenuste eest, mida nad enam ei vajanud.
Kuna vajadus tööjõu järele vähenes, ei pidanud tööandjad muretsema palgakulu ega ametiühingute pärast, sest kõrge töötuse protsendi puhul leidub alati neid, kes on valmis töötama väiksema tasu eest. Siit tulevad tööandjate mõõdutundetult kõrged kasumid. Nad palkasid endale lobigruppe omavalitsuse ja riigi tasandil, kes nende monopoolseid huve kaitsesid. Jõukate aktsiaomanikena liikusid nad pangandussektorisse.
Samal ajal kui tööline teenis üha vähem ja vähem (suuresti nii nagu Eestiski), tulid pankurid välja uue kavala trikiga. Nad laenasid oma töölistele raha 24-protsendilise intressiga krediitkaartide kaudu, mille abil saab säilitada illusiooni kergelt teenitud rahast. Niisuguste laenude abil võib saada ju koduomanikuks!
Töölistel tekkis petlik tunne, et nad elavad ameerikalikus unenäos ja paremini, kui elasid nende vanemad. Mida nad aga ei tunnistanud, oli see, et nad elasid laenumullis! Selle asemel, et saada korralikku töötasu, laenavad töölised oma tööandjalt tohutu kõrge intressiga raha, et osta veel enam autosid ja muud kaupa, ning peagi peavad nende naised minema tööle, et maksta igakuiseid arveid.
Peagi märkasid tööandjad, et veelgi odavam on kasutada Hiina tööjõudu. 60 protsenti Hiinas valmistatavast kaubast, mis tuleb USAsse, tehakse USA firmade nimel.
Tööandjate lobistid panevad kogu aeg seadustesse sätteid, mis võimaldavad neil muutuda üha rikkamaks ja tihti moel, millest rahvas midagi ei tea. Lobistide ja seadusandjate abiga saab tõsta oma sissetulekut, millal iganes seda soovitakse. Pankurid kogu maailmas teevad seda krediitidega manipuleerides.
Pangad Eestis, erihuvidega poliitikud ja monopoolsed huvid teevad siin kõike sama moodi. Me peame tähelepanelikult jälgima seda, mis toimub, ja valima neid, kes ei teeni mitte ennast, vaid teenivad rahvast.
Viido Polikarpus
