Kindral Einseln annab tänukirja US armee Cpt. Arno Kivile. Foto Viido Polikarpuse Global Estonian arhiiv 1996
Valimised on ukse ees ja kõik lehvitavad oma loosungite ning reklaamidega. Kaks uut erakonda on üllatuslikult tõusnud küsitlustes nii kõrgele, et võivad ületada valimiskünnise. Põhjuseks on see, et inimesed on väsinud status quo´st ja ootavad midagi muud, midagi teistsugust.
Möödunud sajandi üheksakümnendate algul, kui Eesti oli oma iseseisvuse taastanud, vahetusid valitsused meil kiiresti. Uued tõusid esile ja langesid, tulid ja läksid. Ameeriklased kartsid tol ajal Balti riikide puhul kõige rohkem seda, et Eestist, Lätist ja Leedust võivad saada banaanivabariigid, kus kindralid võivad võtta võimu enda kätte. 1994. aastal, kui Mart Laari esimene valitsus kukkus, olin ma New Yorgi Eesti Maja juhataja. Enamusele väliseestlastest tundus see katastroofina, peaaegu et maailma lõpuna, aga riik elas selle üle. Keegi pole öelnud, et demokraatia on midagi lihtsat. Vähemasti pole see olnud lihtne Ameerika poliitikas.
Paljud poliitilised erakonnad on Eestis tekkinud, kokku sulanud või moodustanud rühmi ühe vaenlase vastu – see on Edgar Savisaar. Ükskõik kui palju hääli ta ka mingitel valimistel on saanud, on ta ikka jäänud mängust välja – välja arvatud Tallinnas.
Minu jaoks on Savisaar – või õigem oleks öelda Keskerakond – sümboliseerinud neid inimesi, kes tulid paremini toime nõukogude ajal kui nüüd iseseisvas Eestis. Nende seas on nii eestlasi kui rohkesti venelasi.
Täna on paljud vene ärimehed Eesti erakondade liikmed, sest nad tahavad osaleda Euroopa majanduses. Muidugi on ka neid, kes igatsevad taga vanu aegu, kui nad olid sotsiaalmajanduslikus mõttes kraad kõrgemal kohalikest elanikest.
Meenutagem vaid seda, kuidas tookord said sõjaveteranid paremat kaupa ilma järjekorras seismata. Neil oli veel muidki eeliseid, mida mina, kes ma tookord siin ei elanud, ise ju otseselt ei näinud, aga nagu ma olen aru saanud, ei olnudki need eelised ja soodustused alati puhtalt majanduslikud, vaid vahel lihtsalt sümboolsed propagandistlikel eesmärkidel, et tõsta nende eneseteadvust.
Kohe peale Nõukogude Liidu kokkukukkumist oli venelane olla sama, mis tunda end kaotajana. Just nagu juhtus Saksamaal peale Teist maailmasõda, kui sakslased said aru, et nad ei ole paremad kui teised rahvad, kuigi üks hull oli neisse seda mõtet äsja süstinud. Sama on praegu toimumas Venemaal, kus Putin ja vene rahvas arvavad, et nemad on paremad kui teised rahvad.
Poliitiliselt on olukord ohtlik, sest Balti riikides elab palju venelasi. Tugevat vene erakonda meil ei ole, paljud sellest rahvusest inimesed, kes tahavad olla poliitiliselt aktiivsed, kuuluvad Keskerakonda, mida juhib Savisaar. Tema on nende esindaja.
Inimesed saavad sellise valitsuse, nagu nad on ära teeninud. Me peame ka endale otsa vaatama, enne kui valima läheme, et näha, mida me ise oleme teinud, et elu Eestis parem oleks. Seejärel tuleb otsustada kandideerijate tegude üle, mida nemad on korda saatnud ja kelle huve esindanud. Ja miks. Meid ootavad ees rohked väitlused, jutusaated nii raadios kui televisioonis ja arvukad artiklid ajalehtedes, mis aitavad meil teha mõistlikke otsuseid.
Ajad on muutunud ja meie koos nendega.
Viido Polikarpus
