Maarja Vaino, Postimehe kolumnist
Inimese mälu peaks olema samamoodi võimalikult suuremahuline ja kiire, nagu on eelduseks arvutitel. Aga mida rohkem paikneb igasugune info virtuaalsuses ja pilves, seda vähem inimesed ise teavad ja mäletavad. Ja siis tulevadki sellised asjad nagu Venemaa rünnak Ukrainale või sõjakoledused suure üllatusena.
Mind on pannud imestama šokeeritus, millega inimesed reageerivad sõjale Ukrainas. Olgu selleks fakt, et Venemaa Ukrainat üldse ründas või kõikvõimalikud sõjakuriteod, mida seal korda saadetakse. Mõlemad – nii rünnak kui ka jõhker, väljakannatamatu vägivallatsemine – on vastuvõetamatud, see on selge. Aga üllatavad? Lood täägiga ukse külge naelutatud imikutest, vägistamistest ja piinamistest on osa mitte nii kaugest ajaloost ka Eestis. Kui neid lugusid teada, ei ole Venemaa käitumises praegu midagi üllatavat.
aastal avaldas Francis Fukuyama kuulsa «Ajaloo lõpu». Seda filosoofilist konstruktsiooni hakatigi uskuma ja armastama. Ning võeti Eestis suure hurraaga käibele, kuigi meil ajalugu alles käis täie hooga. Soov olla nagu ülejäänud Euroopa kaalus üles ebamugava reaalsuse. Niisiis surusime isikliku kogemuse alla ja hakkasime teesklema, et oleme koos kõigi teistega jõudnud õndsasse ajaloojärgsesse ajastusse, kus enam midagi vapustavat ei toimu.
Selle hoiakuga kaasnevate vigade hulgas oli see, et Eesti ühiskond ei tegelnud pärast taasiseseisvumist oma ajaloolise kogemuse mõtestamise ega kollektiivse psühhoanalüüsiga. Ühelt poolt jäeti endale andmata aeg, mida vajab iga traumakogemusega isik, et läbielatust taastuda. Teisalt lubati endale peale suruda Lääne-Euroopale sobiv meelsus, et oleme venelaste ees kuidagi süüdi, käitunud nendega ülekohtuselt. See kooslus moodustas skisofreenilise olukorra, mida suurem osa eestlasi küllap otsustas ignoreerida ning kollektiivsete ja ühiskondlik-ajalooliste probleemide lahkamise asemel tegelda iseenda ülestöötamise ja elujärje parandamisega.
Ja tõepoolest, majanduslikult on Eesti elu edenenud ju suurepäraselt. Mentaalselt mu meelest aga mitte. Eestis viimasel ajal aset leidnud kriiside taustal on selgesti ilmsiks tulnud, kuivõrd hapras seisus on meie ühiskondlik närvisüsteem. Endast väljas on olnud nii poliitikud kui ka avalik arvamus, sageli täiesti asjatult – suurem osa «skandaale» ununeb paari päeva jooksul. Avalikkuses valitseb juba aastaid ärritusseisund, inimesed tunnetavad mingit nähtamatut pinget, mis pidevalt ja vaikselt närve sööb. See oleks nagu elu perfektsionistist vanemaga kodus, kus kõik asjad peavad olema piinliku täpsusega omal kohal ja iga väiksemgi muudatus või erinevus «normaalsest» kutsub esile raevuhoo. Kas see Eestis valitsev rabe mentaalne seis võib olla seotud õigel ajal tegemata jäänud ajalookogemuse analüüsi ja pideva emotsioonide allasurumisega?
Muide, ka ülim soov abistada (mis praegu on avaldunud seoses Ukraina sõjaga) võib olla seotud alateadliku tungiga laadida maha samal taustal (ajalooline sõjakogemus, küüditamised, vägivald) enesesse kogunenud koormat. Trauma jätab geneetilise jälje, kas seda teadvustada või mitte.
Eesti ühiskond on mu meelest liikunud pidevalt mitteteadvustamise poole. Kui 1990. aastatel asuti suure hooga arhiive avastama, mälupaiku taastama, siis juba sajandivahetusel muutus see kõik vaikivalt «vanamoodsaks», justkui «ohvrimentaliteedi» kultiveerimiseks. Parim näide vastumeelsusest valjuhäälselt rääkida meiega juhtunust on Okupatsioonide Muuseumi nukker saatus ja selle muundumine Vabamuks. Muuseum – mäluasutus! – loodi selleks, et Eestis oleks paik, kus eestlastega Teise maailmasõja ajal tehtu püsiks pidevalt silme ees. See on iga rahva eneseväärikuse küsimus, et oma ajalugu tuntakse ja seda ei häbeneta ega alavääristata. Ühel hetkel millegipärast muutus rääkimine Eesti ajaloost ja okupatsioonikuritegudest kuidagi ebamugavaks. Hakkasid kõlama seisukohad “privilegeeritud ajaloost», kus eestlased justkui ekspluateerivad oma kogemustega teiste kogemusi ning peaksid seepärast oma ajaloost rääkima «avatumalt». Ilmekas näide on Aro Velmeti tsitaat ühest Müürilehe intervjuust: «Praeguses Okupatsioonide Muuseumi ekspositsioonis on jutustatud lugu väga spetsiifilisest vaatevinklist. Loomulikult on eestlaste perspektiiv väga oluline, loomulikult me käsitleme jätkuvalt küüditamist, laulvat revolutsiooni ja ERSPd, aga me ei tohi ära unustada, et okupatsiooni kogeti ka teistmoodi. Sisserändajate kogemused erinesid struktuurselt eestlaste omadest.»
Seda lauset on valus lugeda minul, kes ma sõja ajal ega sõjajärgsel ajal ei elanud, aga mis tundmustega peaksid seda lugema need, kelle kogemused «struktuurselt» erinesid «sisserändajate» omast. Ehk peaks seda tolerantset seisukohta tutvustama ka sõjapõgenikest ukrainlastele? Millised struktuursed kogemused on praegu Ukrainasse sissetungivatel venelastel ja teistel vennasrahvastel? Kui see tundub kohatu, siis miks peaks see olema kohane eestlaste puhul?
Me oleme oma mälu unarusse jätnud, seda mingil põhjusel häbenenud ning läinud kaasa hoiakuga, mis soovib ennekõike kasutada mälu ühte – unustamise – funktsiooni. Sest nii on kergem elada?
Tuleb hakata jälle mäletama. Ühel indiaani hõimul on uskumus, et minevik ei ole mitte selja taga, vaid inimese ees. Sest seda, mis on olnud, me näeme, aga seda, mis tuleb, veel mitte. Et selja taga olev ei oleks päris tume maa, tuleb osata mõtestada seda, mida on võimalik näha, see tähendab – minevikku. Kui keerame selja minevikule, ei näe me midagi ega oskagi üheski suunas liikuda ega millestki aru saada. Siis vajame pidevat teistele toetumist nagu pimedad või dementsuse all kannatajad, liikudes abitult ainult sinna, kuhu meid viiakse. Viimasel ajal ongi selline tunne üha süvenenud. Et poliitilistes otsustes ei lähtuta tihtipeale Eesti kogemusest, võimalustest ega vajadustest, olgu tegemist hariduse, demograafia või muuga, vaid meid veetakse lihtsalt kaasa mingi käimasoleva trendiga.
Katrin Lauri hiljuti ilmunud romaanil «Tunnistaja» on William Faulkneri moto: «Möödanik ei ole surnud. Ta ei ole isegi möödas.»
Ehk on möödas vähemalt see aeg, mil möödanikku surnuks peeti.
