Ameerika sidemees. Hellar Grabbi meenutades.

Hellar Grabbi 2004. aastal. Autor/allikas: Peeter Langovits/Postimees/Eesti Meedia/Scanpix

Olin Hellar Grabbi nime teadvustanud kui mitte varem, siis hiljemalt Tartu ülikooli raamatukogu erifondi viimastel aastatel seal “Mana” lugedes. Aga meie tutvumine ja esimene kohtumine toimus vaatamata Hellari varasematele Eestis-käikudele alles detsembris 1997. Olin siis Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees ja sain kusagilt teate, et pean korraldama Hellar Grabbi esimese raamatu “Vabal häälel” esitluse.

Minu esimene mälupilt Hellarist on järgmine. On krõbe talveilm, Vanemuise tänav ja kõnniteed on lumes ja jääs. Näen oma kabineti aknast, kuidas maja ees peatub takso ja sellest astub välja heleda kasuka ja kõrge karvamütsiga suurt kasvu mees, kes meenutab mulle ei kedagi vähemat kui kindralit. Külm ilm on aga oluline ka selle tõttu, et maja ülakorruse välisseintega külalistetuba küttis küll keskkütteradiaator, ent tuba püsis siiski jahe. Nii et mõnikord tuli lisaks kütta puudega täiesti töökorras ahju. Peale selle oli toas tõhusalt sooja andev hõõguvate niitidega vanamoeline elektrikamin. Aga juhtus nii, et Hellari esimesel ööl meie majas toimus mingi elektrikatkestus. Nii et hommikuni polnud seal valgust peale küünla ega sooja peale leige radiaatori, samuti puudus telefon, millega oleks saanud rikkest teada anda. Õnneks oli toas mitu tekki. See külmas ja pimedas üle elatud öö andis Hellarile hiljem põhjust sõbralikuks nöökimiseks, milles ei puudunud ka vihje majas nõukogude ajal asunud KGB-le.

Pühendus mulle kingitud raamatu “Vabal häälel” eksemplaris on dateeritud 6. detsembril 1997. See oli laupäevane päev ja selleks puhuks olin täpsete juhiste järgi kutsunud kohale Tartu kirjandusinimeste esindusliku seltskonna — Tartu Kirjanduse Maja külalisteraamatu andmeil oligi seal vähemalt paarkümmend inimest: Jaan Kaplinski ja Tiia Toomet, Hando Runnel, Arne Merilai, Rutt Hinrikus, Jaan Malin, Aivar Kull, Mart Orav, Tiit Hennoste, Urmas Tõnisson, filmimees Andres Sööt, Ameerikast Eestisse elama asunud vaimulik ja raadiohääl Karl Laantee, Mart Niklus ja hulk teisi, ilmselt ka raamatu kirjastaja Aivar Kala. Hellar valitses olukorda, seadis end sisse küdeva kamina ees, võttis ja andis sõna, rääkis ise ja laskis rääkida teistel.

Kas sellest või ühest hilisemast korrast on talletunud mällu teinegi pildike. Astun parasjagu oma kabinetti, kuhu Hellar Grabbi oli kutsunud mõned sõbrad, kohal võis olla ka Linnart Mäll, kellega Hellarile ikka meeldis kohtuda. Ühtäkki näen lahvatavat lahtist leeki, seejärel lainetavat kirjutuslauda ja kuulen mingit visinat. Üldiselt Hellar vist ei suitsetanud, aga mõnikord, vahest juhtuski see vaid Eestis käies, sattus ta hoogu. Seekord sigaretti süüdates oli tal odav välgumihkel läitmisel laua kohal “plahvatanud”. Aga kustutusvedelikuks oli õnnekombel kohe pintsaku taskust haarata purgike long drink’i, mis toimis nagu vahukustuti.

Aastal 2003 sai teoks mu esimene reis Ameerikasse, mille kutse, kulude katmise ja majutuse New Yorgis Manhattanil ja Long Islandil korraldas Hellar. Pidin esinema New Yorgi Eesti Majas Tartu ülikooli aastapäeval ettekandega, nagu seda seal igal aastal detsembri alguses tähistatakse. Mu vastuvõtjateks, kes ühtlasi mulle New Yorki tutvustasid, olid Hellar Grabbi vanad sõbrad Kalle Vellenurme ja Andres Männik, kellega olen hiljemgi kohtunud. Pärast esinemist sõidutas ajalehe “Vaba Eesti Sõna” tollane toimetaja Airi Vaga, kes on rahvuselt tegelikult soomlanna, mu Lakewoodi, kus järgmisel päeval sain tutvuda ka sealse eestlaste arhiiviga. Leidsin sealt juhuslikult Ivar Grünthali Ameerika-ainelise luuletsükli “Mees Vanast Maailmast” käsikirja ja tegin sellest koopia, mille hiljem avaldas “Looming” (2004, nr 6).

Pealelõunal viis Airi Vaga mu Philadelphiasse bussi peale, kokku oli lepitud, et Washingtonis tuleb Hellar mulle vastu. Kui ma siis Greyhoundi bussiga Washingtoni bussijaama olin jõudnud, ei näinud ma Hellarit aga kuskil. Küllap tammusin oma suure kohvriga mõne hetke nõutult paigal, kuni ilmus hoopis Irja. Hellar ei tahtnud välja tulla, sest siin ümbruses vahel tulistatakse, ütles Irja sellise rahuga, nagu ei tulistataks üldse mitte kuskil ega kunagi ja nagu oleks tegemist ühe tavalise meeste hirmu või fantaasiaga.

Sel esimesel reisil näitasid Hellar ja Irja mulle Washingtoni ja selle ümbrust, ent mul oli täita ka “missioon”. Hellar soovis, et aitaksin tal Eesti Kirjandusmuuseumile üleandmiseks korrastada tema ja “Mana” arhiivi ja viiksin kohe kaasa niipalju, kui selleks puhuks ostetud suurde kohvrisse mahub. “Presidentide sviidis”, nagu Hellar nimetas nende korteris omaette WC ja vannitoaga tuba, milles oligi aastate eest peatunud enne ametiaega mitu meie hilisemat riigipead, kirjavahetusi sorteerides ja järjestades teadvustasin endale vahest lõplikult Hellar Grabbi kui Grünthali sõnul eestlaste uue sugupõlve halli eminentsi rolli Ameerikas. Äkki leidsin ennastki kuuluvat sellesse auväärsesse seltskonda, kes — olgu siis omal ajal Rootsist või ka kodumaalt tulijad — said seal tänu Hellari organiseerimisvõimele ja kontaktidele esineda ja reisida või vähemalt mingit toetust: Ivar Grünthal, Ilmar Laaban, Kalju Lepik, Karl Ristikivi, Lennart Meri, ka Jaan Kross, kelle “Kolme katku vahel” esimesed osad söandas Hellar 1974. aastal pagulastele kättesaadavaks teha.

Niisiis korraldasin ja toppisin oma kohvrisse niipalju arhiiviväärilist kraami, kui mahtus ja kanda jaksasin, ja viisin selle Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolisse Arhiivi. Vahest oli see veidi ennatlik? Sest alles siis hakkas Hellar kirjutama oma memuaare ja mälestuslikke esseid kirjanikest, kellega ta oli kirjavahetuses olnud ja tihedamalt kokku puutunud. Mul tuli siis juba kirjandusmuuseumis töötades need kirjapakid hoidlast üles oma kabinetti raudkappi tuua, sest Hellar helistas tihtilugu ja küsis, mida talle mingil aastal kirjutas näiteks Einar Sanden, või palus mälu värskenduseks mõne muu allika välja otsida. Kuigi Hellar Grabbi oli nõudlik ja omal moel “kontrollifriik”, nagu üks toimetaja peabki olema, ei olnud see sugugi kurnav või tüütu, vaid pigem hariv tegevus. Mu vastused läksid teele enamasti faksidena, aga sain neid ka vastu: pikimat neist hoian kodus ümmarguses viskipudeli karbis ja see koosneb ühes rullis 14 leheküljest, sisaldades üksikasjalikke kommentaare, märkusi, kriitikat ja soovituslikke lisandusi eesti pagulaskirjanduse ajaloo kohta. Samasugune peaks olema ka Piret Kruusperel, kes oli 2008. aastal ilmunud “Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” tervikköite toimetaja. Enamasti olid need lisandused igati asjakohased ja said arvesse võetud. Praegu, olles just lõpetanud kaastöö Jaan Unduski koostatud ja UTKK väljaandel peatselt ilmuvale Paul Reetsi kogumikule, olen küll hämmastunud, et selle Bostonis elanud kunsti- ja kirjanduskriitiku kohta, kes esialgses Piret Viirese kirjutatud kriitikaülevaates puudus, pole Grabbil ühtki märkust. Ometi oli Reets 1960. aastatel ja hiljem Hellar Grabbiga tihedas kontaktis, sellest kõneleb üle 200 Reetsi kirja, milles Hellari poole pöördutakse sageli rahvuslike ülistavate sõnadega. Mõlemad mehed olidki eelkõige tulised eesti rahvuslased. Hellari puhul nüansseerib seda väidet Broadwayl paari rahvusvahelise teatriprojektiga katsetanud Andres Männik, kes peiedel nimetas Hellarit marueestlaseks, kellel Ameerikas väljaspool eestlaste ringi sõpru ei olnudki.

Mõni aasta hiljem Grabbide juures külas käies sain pahandada, et olin küll uidanud New Yorgis Harlemis, kuid ei olnud 125. tänaval üles otsinud kohta, kus omal ajal oli olnud kõrts “Vyking”, millest Hellar juba varem mälestusi oli kirjutanud (“”Vykingi” parnass” “Loomingus” 2003, nr 6, hiljem raamatus “Seisata, aeg!”, 2012). Tuppa, kus ma ööbisin, oli tekkinud ka võrguühendusega arvuti, kuid Hellar ise seda ei kasutanud. Nüüd sain ülesande otsida sealt välja 1950. aastate teisel poolel moes olnud džässlugusid, täpsustada pealkirju või esitajaid ja mõnda pala talle ka ette mängida. Samuti kirjutuli mul iga päev vaadata järele, kas interneti avarustesse on ilmunud midagi uut Hellari kohta.

Mulle näib, et me ei ole päriselt teadvustanud neid raskusi ja takistusi, mis Hellar Grabbil omal ajal “Mana” toimetajana tuli ületada. Anda ilma välise toetuseta välja hästi kujundatud ja kriitpaberil trükitud ajakirja ning samal ajal riskida kaotada tellijaid ja lugejaid kodumaa külastamisega siis, kui pagulaskonna konservatiivne tiib seda sügavalt taunib! Mille nimel Hellar selle riski võttis? Eesti kultuuri ajakiri paguluses oli avatud maailmakultuurile ja asukohamaade kultuurile, ent nägi samas ühtsust ka kodumaal loodud kultuuriväärtustega. Hellari tegevuse kreedo oli, et on üks eesti kultuur, mida ei lahuta raudsed eesriided ega eelarvamused. Selle veendumuse nimel tuligi riskida ja seda kultuuri vahetult tundma õppida, sõlmida suhteid eri kunsti- ja muude valdkondade inimestega kodumaal. Ses mõttes oli Hellar Grabbi kodu- ja pagulaskultuuri vahelise silla ehitaja juba varakult, 1960-ndate keskpaigast.

Tahaksin veel rõhutada Hellar Grabbi memuaaride juures ilmnevat sõna- ja faktitäpsust ühes hea kirjandusliku fabuleerimisvõime ja fantaasiaga. Need ei välista teineteist sugugi. On täpselt dateeritud ja kirjeldatud episoode, isikuid ja sündmusi, mille ajaloolises tõepäras ei saa kahelda. Ent teisalt mõjuvad mõnedki episoodid, milles ulmaliselt esitatakse taaskohtumisi minevikuga, hoopis novellipäraselt. Mäletan, et saatsin Hellarile Hermann Hesse “Stepihundi” eestikeelse tõlke, mida ta vajas Regensburgi kohvikus areneva erootilise fantaasia kirjutamiseks. Tulemuseks on mälestusteraamatus “Seisata, aeg!” leiduv peatükk “Anima Anita”, mis on peaaegu Tuglase-vääriline novell. Mis on selles loos mälestuste tõde, mis hiljem juurde mõeldud või kujutlusvõime vili, pole oluline. Oluline on, et raamat on kirjutatud nii, et lugeja ise suudab episooditi elutõe ja kunstitõe lahus hoida.

Hellar Grabbi ja võimu vahekord? Oli tal ju kokkupuuteid nelja presidendiga alates Konstantin Pätsist ja lõpetades T. H. Ilvesega. Kuid vaevalt oli tal endal vähimatki indu säärast kõrget positsiooni saavutada ja hoida. Pigem oli talle tähtis võimu lähedus ja hea informeeritus ning vahest ka nõustaja roll. Seda illustreerib suurepäraselt üks foto, millel ta president Lennart Merile midagi kõrva sosistab. Ma ei tea, kui juhuslik või teadlik oli selles mõttes elukoht, kuhu Hellar lõpuks pikemalt pidama jäi — ja see ei olnud mitte pealinn Washington DC, vaid Ameerika mõistes vanem (asutatud 1749) linnake Alexandria veidi lõuna pool Virginia osariigi territooriumil. Pealinna ja Alexandria keskuste vahele jäävad Pentagon ja Arlingtoni sõjaväekalmistu, aga üsna Grabbide kortermaja lähedalt Potomaci kaldalt põhja poole vaadates paistab kenasti kätte üks USA võimu sümboleid, George Washingtoni obelisk.

Võimusfääridest isikliku elu juurde naastes on mul hea meel lugeda Hellari mälestusteraamatus lehekülgi, mis on pühendatud abikaasa Irjale, keda Hellar nimetab õigustatult “Mana” suurimaks sponsoriks. Kindlasti peab siin paika vististi just ameeriklastelt pärit lause, et suure mehe taga on veel suurem naine. Hellari pikem püsiv palgatööperiood Washingtonis Kongressi raamatukogus jäi suures osas “Mana”-eelsesse aega ja ega raadiovestlusedki regulaarset sissetulekut andnud.

Pühendumine Eesti asjale eelkõige “Mana” toimetamise, aga ka muu organisatoorse, rahvusliku ja kirjandusliku tegevuse kaudu tõi Hellar Grabbile teenitult Eesti Vabariigi suure kultuuripreemia.

Ja lõpuks. Hellariga lähemalt kokku puutunud teadsid, et aeg-ajalt ta ikka luuletas. Korra 1949. aastal oli ta seda teinud ka võidu sõber Jyri Korgiga — etteantud teemal ja klassikalises vormis. Indrek Hirve ja ka minu abil püüdis ta veel 2015. aasta suvel värsse paberile saada, kui teda eri aegadel hooldekodus vaatamas käisime. Oma luuletusi on ta siinseal kirjutistes ka ilmutanud. Mõnest juba varem kirjapandust tegin Hellari loal ka fotokoopia, ent käsikirjad jäid minu mäletamist mööda Virginiasse. Jäägu neid mälestusi siin lõpetama Hellari luuletus “Allmaajärves”:

Süttimas on tähed taeva lillas siidis.

Päev see läänes läheb järel vereniidid.

Jumalaga elu rohelised aasad.

Oma vanad kondid võtan vaid siit kaasa.

On ilm mu ümber tuhandeis värves.

Aga minu vene ujub juba allmaajärves.

Artikkel ilmus 2019.a. veebruari Loomingus

Janika Kronberg