… et lumekate, mis 3. jaanuari hommikuks oli Tallinnas kasvanud 62 cm paksuseks, on enim, mida pealinn oma turjakesel on iial korraga kandnud. Enne jõule sadas ju ühe raksuga Washington DC kandis maha pea 70 cm nagu naksti, mis oli erandlik, aga mitte ennekuulmatu. Eestis on muinasjutuliselt palju lund ja aina tuleb juurde, aga see ei tundu olevat rekordiliselt palju. Ilmselt on kõik asjad Põhja-Ameerikas ikkagi suuremõõtmelisemad, k.a. tsüklonid ja nende kandamid. Lumetormidest räägitakse siin harva; siin lihtsalt sajab. Vahel tugevamalt, vahel justkui hõljudes taeva poole tagasi. Kummaline on see, et praegu on Eestis just Tallinnas kõige enam lund sadanud, mitte kirde- ja kagu-Eestis, mida võiks pidada siinseks “lumevööndiks” (snow belt).
See viimane pole siin üldse tuntud väljend, mul on see lihtsalt torontolasena külge jäänud Suurjärvistu mõjust. Muuseas, kõige paksem lumi, 97 cm oli Eestis 1924. aasta märtsis Virumaal Pagaris, teatab Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (www.emhi.ee).
… et paljud eestlased toovad jõulupuud tuppa alles jõuluõhtul ning kaunistavad neid ehtsate küünalde ehk elavate tulesammastega! Pean tunnistama, et mul oli ka ränk kiusatus kuusepoiss enneaegselt tuppa tassida, kui ta rõdul kinniseotuna mind piidles kui pantvang. Vahel tundus, et pühadekarusell ammu tiirleb mujal, miks me endale veel meeleolu ei luba?! Samas mõistsin, et on äärmiselt eestlaslik oodata (kannatada, vaos püsida), õigel ajal alustada ja mitte unustada, et pühad võiks lõppenuks kuulutada kõige varemalt kolmekuningapäeval, mida Põhja-Ameerikas tõenäoliselt üsna vähesed meenutavad. See, et puu on küünlaleekides, tundub ühest küljest tõesti hulljulge samm. Teisalt, süüdatakse küünlad vaid jõuluõhtul, kui puu on kõigi tähelepanu keskpunkt, jõuluvana kõrval. Seetõttu on kuuseke igapäevaselt meil ka tagasihoidlikult pime, kuid kindlasti mitte märkamatu.
Kas keskmine ameeriklane usuks, et jõulukuusk võibki tulemöllus oma lõpu leida? Sihilikult? Mitmetes linnades ja külades on ühine jõulupuude põletamise komme. Tallinnas, Tartus ja Pärnus toimub see näärikuu teisel poolel lausa valgusfestivali raames, kus puudest saavad teiste kõrval ka väikestviisi tuleskulptuurid (www.valgusfestival.ee).
… et Eestis elab palju inimesi, kelle perekonnanimeks on Winter, Snow squall, Snow, Sleet või Hail? Aga on! Tegin väikest nimede statistikapäringut rahvastikuregistri riigiportaali (www.eesti.ee) kaudu ja inimesi, kelle perekonnanimeks on Tali on 698, Tuisk 481, Lumi 373, Lobjakas (vesine sulalumi) 123, Rahe 108. Paraku on päringute kasutamiseks vajalik isiku tuvastamine ehk siseneda saab vaid ID kaardi (arvuti küljes ID kaardi lugejaga) või internetipanga kaudu, kui sul on Eestis pangaarve ja vastavad koodikaardid. Huvi puhul küsige, et tuttav kodanik aitab, kellel need on. Lisaks eesnimedele Talvi (177), ning poistel Talis (100) ja Talvar (10), olen ajakirjanduses hiljuti kohanud tüdruklapsi, kellel eesnimeks Rahe, Tuisu ja Lumi. Tore, et on neid, kes eesti keelest inspireerituna oma lastele nimesid panevad. Mul on tuttav sõbranna Lumme (sellenimelisi naisi elab Eestis hetkel 18), kuid selle nime puhul võib olla inspiratsiooniks lumi ja/või tema lummus.
… et kell 11 vana-aasta õhtul kõlab Eestis omajagu ilutulestikupauke, sest siis saabub uus aasta Moskvas, millele elab kaasa osa vene rahvusest inimesi. Kas lehelugejad kell 2 p.l. läänerannikul ehk kell 17.00 idakaldal Eestile mõeldes väikest pauku tegid või teetassikest tõstsid?
Uue aasta hommikul panevad paljud siin tähele, keda võõrast nad esimenena kohtavad. Vanarahvas lausa uskus, et “Naised ei tohtinud uusaastahommikul esimesena teise peresse minna, sest seda peeti õnnetuse endeks. Esimene õnnitleja uuel aastal pidi olema mees.” (!) Selgus, et minagi omamoodi uskumuste ohver, sest kui uue aasta päeval autot lumest puhastades tuli meie trepikojast tuttav venelanna ja lausus midagi “snovum-godum’i” sarnast (“Snow?” mõtlesin mina), mis riimi tõttu kostus küllaltki nõiduslik, muigasin ma talle, ega osanud rumaluke midagi viisakat vastu öelda! Kuidas see mind painama jäi: naine ja mina veel ebaviisakalt tumm, justku teda ja seega uut aastat mitte tunnustades! Lauri abiga hiljem harjutasin vene keeles head uut aastat “s novym godom”, kuid seda neiut pole siiani jälle näinud, et olukorda (ja kogu aasta väljavaateid) parandada. Pealegi on täna, kui teile kirjutan, viimane päev head uut soovida, muidu pead pudeli loovutama. Kas keskmine ameeriklane seda usuks?!
Riina Kindlam,
Tallinn
