Andres Sutt: Tugev majandus on meie edu alus

Andres Sutt perega WES 50. juubelil. Erafoto

Anu Grabbi jagab oma sõbra, pikalt Ameerikas ja Euroopas elanud-töötanud, Andres Suti mõtteid Ameerika, Euroopa ja Eesti majandusest, Eestisse tagasipöördumisest ja eelseisvatest riigikogu valimistest.

Oled kahel korral Ameerikas, IMF-s töötanud, aastatel 1999-2001 ja 2009-2012. Mida sellest kogemusest kõige rohkem õppisid?

Washingtoni aastad olid minu jaoks väga põnevad mitte ainult tööalaselt – see oli väga tore ja huvitav aeg kogu perele. Meie lapsed said hindamatu koolikogemuse ja hulga häid sõpru väga erinevatest rahvustest. Meenutame sageli Ameerika-aastaid sooja tänutundega. Maandudes Dullese lennujaamas on endiselt tunne nagu tuleksime tagasi koju.

Ameerikas õppisin ma nägema maailma, kuulama eri kultuuritaustaga inimesi ja aru saama nende rahvuslikest huvidest ning vaatama Eestit ja meie tulevikku mitte ainult eestlasena, vaid ka rõdult takseeriva kõrvalseisjana – sellisena nagu Eesti võiks paista teistele riikidele. Ma õppisin hindama kõrvalt- ja kaugeltvaatamise väärtust.

IMF toob ühte majja kokku peaaegu kõik maailma rahvad ja IMF’i Direktorite Nõukogus on võimalus suhelda ühes ruumis pea kõikide maailma riikide esindajatega. See kogemus rikastab tohutult ja on mind palju aidanud Eesti asja ajamisel.

Samas olid need kaks Ameerikas elatud perioodi minu jaoks väga erinevad. Esimesel korral nägin maailma peamiselt läbi majanduseksperdi ja keskpankuri prisma. Aasia finantskriis ja IMFi abiprogrammid olid jätnud sügava jälje mitme Aasia riigi, eriti Indoneesia ja Korea, eneseväärikusele. Ka vastuolulise Argentiina abipaketi kokkuleppimine jäi sellesse aega, nagu ka IMFi peadirektorite vahetus, kus prantslase Michel Camdessus’ asemel sai peadirektoriks sakslane Horst Köhler – kaks väga erinevat isiksust ja väga erineva käekirjaga juhti. 2001. a. Eesti Panga asepresidendi ametisse astumiseks sain oma esimesest IMFi ajast igal juhul kaasa väga väärt kogemused.

Minu teine kord IMFis langes ajaliselt kokku globaalse finantskriisi ja euroala võlakriisiga. Vaatasin siis maailma palju enam läbi majanduspoliitilise ja ka poliitilise prisma. Ehkki IMF oli ajalooliselt reeglina keskpankade poolt suunatud rahandusorganisatsioon, muutis globaalne kriis ka IMFi järjest enam majanduspoliitilisemaks. Oma roll oli selles muutuses ka IMFi peadirektor Dominique Strauss-Kahnil, kelle ametiaeg sai paraku skandaalse lõpu.

Euroala võlakriis näitas, et riikidel on pikk mälu. Arenevate turgude esindajatel avanes nüüd võimalus olla laenuandjana ise euroala programmiriikidele tingimuste seadja rollis ning nad tegid seda põhjalikult. Sellest sai eurooplastele omamoodi tasumise tund Aasia ja Ladina-Ameerika karmide reforminõuetega abiprogrammide eest. Sellesse perioodi jäi ka Eestis euro kasutuselevõtu toetamine, millele ma Washingtonis aktiivselt kaasa aitasin, suheldes nii Euroala riikide esindajate kui IMFi juhtkonnaga. On märgiline, et Kreeka esimene abipakett sai pärast tuliseid vaidlusi IMFi Direktorite Nõukogu heakskiidu Euroopa päeval, 9. mail 2010 ja kolm päeva hiljem teatas Euroopa Komisjon, et Eesti on täitnud kõik euro kasutuselevõtu kriteeriumid. Need olid ajaloolised hetked ka Washingtonis ja on siiani eredalt meeles.

Ameerika külalislahkus ja ameeriklaste uhkus oma riigi üle on midagi, mis mind siiani tugevalt kõnetab. Seda murelikumalt vaatan ma aga viimase paari aasta muutusi Ameerika ühiskonnas ja poliitikas, kus avatuse ja demokraatlike väärtuste eestkõneleja roll on asendumas globaalse liidri rollist tagasitõmbumisega. Hiina ja Venemaa on olnud varmad seda globaalse liidrirolli tühimikku täitma ning see ei ole meie kui demokraatlike riikide ühistes huvides.

USA-s elades olid ka aktiivne Washingtoni Eesti Seltsis. Sinu eestvedamisel pidasime maha uhke WESi 50. aasta juubeli. Kas on mingeid nõuandeid praegustele eesti elu eestvedajatele Ameerikas?

Mul on väga hea meel, et WESi toonane president Maria Pedak-Kari mind seltsi juhatusse kutsus ja et ma selle kutse vastu võtsin. WES’i juubeligala oli juubilarile kohaselt suurejooneline ning usun, et on siiani inimestel tänutundega meeles. Nägime me ju ühtse meekonnana peo ettevalmistamisega ka kõvasti vaeva. Kõige suurema uhkusega vaatan tagasi Eesti Kooli taasavamisele Washingtonis, mille eestvedamise võtsid Sa Anu enda kanda ja tegid seda väga hästi. Sest on ju kool just see koht, kus kodu kõrval eestlust edasi kantakse.

Siinkohal soovin ma teha sügava kummarduse Eesti kogukonnale Ameerikas, tõelistele Eesti patriootidele, kes on alati seisnud kindlalt Eesti taasiseseisvumise eest ning kandnud eesti keelt ja kultuuri südames ning andnud meie väärtused edasi järgmistele põlvkondadele. Tean omast kogemusest, kui lihtsalt saab lastel mänguvõi omavahelise suhtluse keeleks inglise keel. Mul on ääretult piinlik tänase Riigikogu enamuse pärast, kes ei toetanud seaduseelnõu, millega lubataks sünnijärgsetel Eesti kodanikel topeltkodakondsust. Sellega sunnitaks Eesti patrioote valima Eesti kodakondsuse või elukohariigi kodakondsuse vahel. Meid ei ole nii palju, et meil oleks luksust ega õigust omasid välja arvata.

Endise WES’i presidendina saan tänastele eestvedajatele soovida vaid üht – hoidke eestlust ja eesti keelt, hoidke seltsi ja Eesti Kooli uksed lahti kõikidele eestlastele ja Eesti sõpradele ning tutvustage Eestit Ameerikas. See on parim tagatis Eesti iseseisvusele ja demokraatlikele väärtustele, mida endas Eesti- ja maailmakodanikena kanname.

Mitmed teised eestlased on oma aega rahvusvahelistes organisatsioonides pikendanud pidevalt, et saaks edasi elada Ameerikas. Sina valisid teise tee, kolisid perega esiteks Luksemburgi ja sealt Eestisse. Mis Sind Eestisse kõige rohkem tagasi tõmbas? Tööalaselt on ju raske leida Ameerikaga võrdväärset rakendust.

Kui mu 3-aastane leping IMF-is lõppes, oli meil kolm valikut – kas jääda USAsse, kolida tagasi Eestisse või kolida kuhugi kolmandasse kohta. Tuleb tunnistada, et valiku tegemine ei olnud lihtne. Me olime Eestist lahkunud plaaniga tagasi tulla aga need 3 aastat välismaal oli meid kõiki üsna palju muutnud. Meist olid saanud maailmakodanikud. Tähtis oli ka laste kooli teema. Vanemad lapsed, Kristian ja Anna-Liis, olid juba keskkoolis ja nüüd oli vaja leida nende jaoks parim lahendus, et nad saaksid oma kooli edukalt lõpetatud. Ja muidugi oli ka oluline, kus oleksid tööalaselt jaoks kõige põnevamad väljakutsed. Juhtus nii, et Luksemburgis pakutud töö oli tol hetkel kõige rohkem väljakutset pakkuv ning ka laste kooli teema sai seal parima lahenduse, ja nii me Luksemburgi kolisimegi kuhu jäime neljaks aastaks. Eestisse tagasi kolisime juba kolmekesi, Kristian ja Anna-Liis olid ülikoolis ja kodunt lahkunud. Eestisse tagasikolimise peamine põhjus oli meie kõige noorem laps Karl – tahtsime talle anda tagasi talle nö. Eestisse kuulumise tunde. Karl oli kõigest 5-aastane kui Eestist lahkusime ning tema side kodumaaga oli kõige nõrgem.

Tööalaselt olid Luksemburgi aastad samamoodi põnevad ja mul on hea meel, et sain Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) üles ehitades anda oma panuse euroala kriisi lahendamisse ja euro püsimisse. Tol hetkel oli kriisi lahendusse uskuvaid inimesi vähem kui neid, kes kuulutasid kohe-kohe saabuvat euroala lõppu. Need kriisiaastad kinnitasid selgelt, et euro ei ole ainult majanduslik projekt, vaid on palju enamat. Euroala püsimisest sai küsimus Euroopa Liidu püsimisest ja ma arvan, et just ajaloolis-poliitiline mõõde oli see, mida euro huku kuulutajad ei osanud või soovinud näha. Igal juhul on euroala täna palju tugevam kui võlakriisi alguses ning kõik viis ESMi programmiriiki on taas majanduslikult omal jalul. Samas seisab EL ja tegelikult kogu lääne demokraatia, vastakuti teistlaadsete väljakutsete ja ohtudega. Libauudised, hirm ja ebakindlus tuleviku ees on saanud päevateemadeks poliitikas ja vestlusaineks sõprade seltsis. Nende väljakutsetega toimetulekuks ei ole lahenduseks raha, vaid vaja on riigimehelikkust.

Kuidas kohanes su pere uuesti Eesti eluga? Kas poeg Karl sai eesti koolis kohe hakkama?

Kõik, kes on elanud erinevates riikides teavad, et kohanemine on üks väga oluline osa asukohariigi vahetamise protsessis ning selleks tuleb valmistuda. Meil oli kindlasti palju abi sellest, et minu abikaasa Siiri on ise nõustaja ja koolitajana aidanud expat’e uue elukohaga kohanemisel nii USAs kui Luksemburgis. Mõneti võib tagasipöördumine tunduda lihtsam kui uude riiki minek, kuid on väga oluline mõista, et sa ei pöördu tagasi sellesse riiki kust sa, meie puhul 8 aasta eest, lahkusid. Nii sõnastasin ma enda jaoks tagasipöördumise kui järgmisse riiki mineku ja sellest oli väga palju abi.

Karli aitas kindlasti Eesti kooliga kohanemisel see, et Luksemburgi Euroopa koolis õppis ta eesti keelt ja kirjandust Eesti õppekava järgi (4 tundi nädalas). Samas tuli Eestis 7. klassi alustades kõikides teistes ainetes harjuda eestikeelse sõnavara ja teistsuguse õpetamisstiiliga. Eks algus oli kindlasti raske, aga Karl oli väga tubli ja nägi kõvasti vaeva ning lõpptulemusena olid hinded neljad-

viied. Ka Karli õpetajad ja klassikaaslased olid väga toetavad ning eks me vanematena toetasime ja aitasime ka. Ma arvan, et kodune tugi ongi kohanemisprotsessis väga oluline.

Suur rõõm oli kuulda, et oled otsustanud suunduda poliitikasse. Tean omast käest, et kui midagi teed, siis südame ja missioonitundega, pluss veel sinu majandusalased teadmised. Mis su plaanid on?

Usun, et mu vastuste põhjalt Sinu eelmistele küsimustele ei tohiks minu otsus minna poliitikasse tulla suure üllatusena. Lõpetasin töö Eesti Energias sellel suvel ja kaalusin just erinevaid valikuid, kui Kaja Kallas kutsus mind Reformierakonnaga liituma ja Riigikogu valimistel kandideerima.

Millise riigi anname me üle oma lastele, on minu jaoks alati olnud poliitikakeskne küsimus. Olin poliitikasse minekut põhjalikult arutanud sõprade ja pere ringis hea mitu aastat. Kaalunud plusse ja miinuseid. Kuulnud innustust, aga ka keelitamist, et milleks mulle seda jama vaja on. Tundsin, et nüüd on õige aeg, sest valimised on kord nelja aasta jooksul ja eelolevad valimised mõjutavad Eesti tulevikku kaugelt enam kui järgmised neli aastat. Eesti on mulle liiga kallis ja meie ühine tulevik liiga südamelähedane, et kõrvalt vaadata Eesti tuleviku kujundamist. Ma soovin vastutada Eesti tulevikku mõjutavate otsuste eest ja need otsused tehakse poliitikas.

Eesti on mulle palju andnud ja ma soovin nüüd Eestile tagasi anda. Ma tahan panna oma kogemused, teadmised ja kontaktid Eesti riigi teenistusse. Olen veendunud, et ainult tugev majandus saab garanteerida meile parema tuleviku. Seetõttu soovin poliitikas keskenduda eelkõige just majandusteemadele. Tugev majandus tagab meie riigi kaitse, meie riigi tervishoiusüsteemi rahastamise ja väärika pensionipõlve. Tugev majandus tagab parima hariduse meie noortele ning see, mis meelitab meie talendid koju. Tugev majandus loob kõrgepalgalisi töökohti ning tagab parima tuleviku nii meile kui meie noortele ja nende lastele. Tugevat majandust saab luua ainult siis, kui majanduspoliitikaga tegelevad need, kellel on selleks kogemus ning teadmised. See on minu panus ja pakkumine Eestile tulevastel valimistel.

Ma loodan ka, et kaasmaalased Ameerikas ja mujal maailmas tulevad aktiivselt valima. Sest need valimised on palju enam kui kunagi varem demokraatia põhiväärtuste üle – millist tuleviku-Eestit me soovime pärandada oma lastele? Millist tuleviku-Eestit soovib ehitada põlvkond, kes on täna ülikoolis või tööelu alguses? Iga Eesti kodanik, kes peab neid küsimusi oluliseks, kes armastab Eestit, saab anda oma hääle südametunnistuse järgi. See on ühtlasi kohustus oma kodumaa ees.

Lennart Meri ütles „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine“. Anname siis igaüks panuse Eesti püsimiseks ning selle nimel, et meie tulevik oleks helge. Toomas Hendrik Ilves ütles „Teeme Eesti suuremaks!“ Teeme seda koos. Eesti järgmine Riigikogu ei pea olema trotsist ja pahameelest kõver nägu, kes on kõige ja kõigi vastu. Maailm meie ümber ja ennekõike Eesti vajavad Riigikogu, mis kannab Eesti patriootidelt saadud mandaati teha Eestit paremaks ja suuremaks!