Umbes aasta tagasi nägin “Vaba Eesti Sõnas” artiklit “Eestlased uurivad Antarktikas ilma”. Rääkisin toimetaja Kärt Ulmaniga sellest artiklist ja varematest eestlaste Antarktise-retkedest lühidalt, ja sellest, et olin ise Lõunanabal 1964. aasta novembris. Toimetaja soovitas, et ma võiksin enda Antarktika-reisist midagi kirjutada. Olin selle lubaduse peaaegu unustanud, kui nägin “Washington Post’is” (3. jaanuaril 2012) Eric Niiler’i* artiklit “What Scott learned”, milles ta meenutas inglise mereväekapteni, Robert F. Scott’i väärtuslikku Antarktika uurimistööd ja traagilist retke Lõunanabale 100 aastat tagasi (Scott hukkus Antarktises tagaasiteel Lõunanabalt.)
Alljärgnevalt siis minu lühikirjeldus sellest 1964. aasta reisist.
USA Mereväe toetus uurimistegevusele Antarktikas (“Operation Deep Freeze”) algas aastal 1955. Kahe aasta jooksul ehitati seitse katsejaama, kaasaarvatud Lõunanaba Baas (“Amundsen-Scott South Pole Station”), et USA oleks valmis osalema “International Geo-physical Year’is”, mis algas 1. juulil, 1957. Tehniline toetus USA uurimistele tuli USA kaitsevägedelt; Antarktika baaside ehitajaks oli Mereväe ehituskorpus “SeaBees”. Ehitused olid konteinertüüpi insuleeritud “kastid” ( eriti lume all tunnelites) või kaarkatusega hütid (“Quonset Huts”), asetatud või ehitatud otse lume- või maapinnale.
1960-date aastate alul hakkasid originaalehitised välja näitama kannatamist lumekoormuse ja ehituste aluse pinna soojenemise all. Oli vaja uusi ehitisi, mis oleksid paremini kohandatud Antarktika oludele. Nii ehitati asendusehitused maa- (või lume-) pinnast kõrgemale (ka katsejaamade lumetunnelites), et ehituses olev soojus aluspinnast isoleeritud oleks. Asendusehituste disain tuli nüüd Mereväe Sadamaehituse Büroost (“U.S. Navy, Bureau of Yards and Docks”) ja ehitustöö, jällegi SeaBee’de poolt.
Paar rida Amundsen-Scott Lõunanaba Baasist. Olgugi et lund sajab Lõunanabal vähe, on aasta keskmine temperatuur -50 C ning lume sulamiseni ei ulatu see kunagi (maksimumtemperatuur polaarsuvedel on Lõunanabal -20 C). Tuhandete aastate jooksul on Lõunanabale kogunenud umbes 2.5 km paksune lume/jää kamar. Niisiis olid esimese paari “generatsiooni“ baasid ehitatud lumetunnelitesse. Esimese baasi lae tugisammasteks olid üksteise otsas seisvad tühjad õlitündrid, millele toetus puidust lagi. Vaatamata vähesele lumesajule on tuul tugev ja lumekate tunneli katusel võib olla paari meetri paksune või enam.
Amundsen-Scott’i Baasi lendasime C-130 “Hercules” lennukiga, see oli umbes tunnine lend McMurdo Baasist (USA Antarktika uurimiste peatoetuspunkt). Temperatuur oli -40 (Celsiuse ja Fahrenheiti kraadide number sellel temperatuuril on sama). Olime kohal umbes 4 tundi. Peale rikkalikku lõunasööki inspekteerisime ehitisi lumetunnelites. Tol ajal olid tunnelid “teise generatsiooni” struktuuriga: puitkatused terasraamistikul; lumekate oli umbes paarimeetrine. Elamuteks, laboratooriumiteks ja laohooneteks olid “kast-ehitised”. Meie peamine ülesanne oli hinnata eksisteerivaid ehitusi, nii “kast-ehitisi” kui lumetunneleid, et ettepanekuid teha järgmiste generatsioonide ehitamisel.
Ületalve elanikke oli seal ettenähtud 14. Üheks 1965. aasta polaartalve (juuni-juuli) projektiks oli kavas täpse Lõunanaba asukoha määramine taevatähtede abil; seni oli asukoht olnud määratud päikese järgi, paarisaja-meetrilise täpsusega.. Käisime kogu grupiga Lõunanabal, umbes kilomeetri kaugusel baasist.. Jätsin sinna tükikese Eesti riigilipu värvidega linti (oma EÜSi värvilindist); teisele tükikesele kirjutasin kuupäeva, 19. november 1964, ja tõin tagasi koju.
Ado Valge
* Eric Niiler on eesti pärit-olu vabakutseline kirjanik. Ta vanaisa oli Herbert Niiler kes lõpetas 1930-datel aastatel Springfield, Massa-chussetsi ülikooli ja tõi Eestisse “Ameerika stiilis korvpalli” ning oli Eesti Korvpalli Rahvusmeeskonna treener 1930-datel aastatel. Ta viis Eesti korvpallimeeskonna 1936. a. Berliini olümpiamängudele (esimesed olümpiamängud, kus korvpall kavas oli). Eric’u isa, Pearn Peter Niiler, oli maailmakuulsusega autoriteet ookeani vooluteoorias, emeriitprofessor "Scripps Institution of Oceanography, University of California , San Diego".
** Kolmanda “generatsiooni” baas ehitati vist 1970-datel aastatel ja see oli kuppel (“geodesic dome”) terastorudest jalgadel ning oli tõstetav, nii et kuppel ei pidanud olema lume all. Neljanda “generatsiooni” baas on aerodünaamilise disainiga ehitus, lumepinnast kõrgemal ja nii siis väiksema lume koormusega, ehitatud 2000. aastate alguses.
Autori märkused
