Rahvusvahelisel naljapäeval, 1. aprillil heidetakse paljudes riikides avalikult nalja. Pole täpselt teada, kuidas see traditsioon alguse sai. Vembuviskamise festival oli juba keltidel ja vanadel roomlastel. Võib-olla on ka mingi seos kevadise pööripäeva pidutsemistega. Üks kuulus 1. aprilliga seotud lugu pärineb 16. sajandist, kui juliuse kalender vahetati gregoriuse kalendri vastu. Juliuse kalendris oli uus aasta liikuv püha, mis jäi 25. märtsi ja 1. aprilli vahele. Kuid gregoriuse kalendris tõsteti uue aasta algus 1. jaanuarile. Nende üle, kes sellest muutu-sest teadlikud ei olnud või seda teadlikult eirasid, hakati nalja heitma. Kuid kalendriteooria ei selgita siiski, miks 1. aprilli naljategemine kogu Euroopas levis.
Nalja võib heita iga päev, aga 1. aprillil on naljade ja nendega seotud luiskamise avaldamine eriti levinud – ja veel lubatud. Eks valetata teistel päevadelgi, aga aprillinaljade puhul kehtib sõbralik tolerants. Noorpõlve Eestis sai hoolega loetud 1. aprilli ajalehti, otsitud aprillinalju. Enamasti ka leitud, aga oli nalju, mis paistsid olevat nii tõenäolised, et jäid kahe silma vahele.
Ei mäleta, kas oli nalju ka 1941. aasta 1. aprillil, eks olnud olukord nende jaoks liiga ebasobiv ja tõsine. Kommunistlikud võimumehed ei talunud nalja enda kulul. Pakkusid seda tahtmatult ise oma propaganda kaudu, kuigi see võis ka viia nutuni. Praeguseid valitsusvastaseid kommentaare lugedes meenub mulle Oskar Sepre, kes kord 1940. aastal Võrus väitis sama nagu paljud praegused kommentaatorid: et kapitalistlikus Eestis rahvas nälgis ja lapsed virelesid. Kuna ta ise oli tüse nagu tema poolt kritiseeritud paksmaod, tegelikult tookordsete karikaturistide prototüübiks ”kapitalistlikust vereimejast”, pani see kuulajad muigama. Kuna kommentaatorid on anonüümsed, ei saa neid just võrrelda Seprega, kes ju ainult kasutas harilikke propagandavalesid.
Mõni kiitleb kommentaariumis, kui väga ta Eesti riiki põlgab. Tunneks neile kaasa, kuna nad ikka veel elavad selles põlgusväärses konnatiigis, aga nad ise on nii õnnelikud ja rahul oma puude üle! Nii kaugele pole jõudnud, ei unusta oma sünnimaad, säilitan ikka Eesti tuleviku suhtes optimismi.
Tagasi 1. aprilli juurde. Selle päeva naljategemise traditsiooni on üha raskem au sees hoida. Selleks mõjuvad kaasa liiga paljud kergeusklikud, kes lähevad igasuguste ”uudiste” õnge ja on väga pahased, kui need osutuvad aprillinaljadeks. Üks kuulsamaid nalju on 1957. aastal BBC Šveitsi spagetipuude uudis, mis leidis palju uskujaid koos vastavate järelepärimistega. Peale selle paneb piiri poliitkorrektsus, mille surmtõsised nõudmised takistavad naljaheitmist paljude traditsiooniliste objektide üle, kuigi see võib olla ainult heatahtlik nöökimine.
Näiteks heidavad naaberrahvad tihti nalja üksteise üle. Seda võetakse aga tihti väga tõsiselt. Väikeses maailmas polnud see eriliseks probleemiks, aga on kasvanud koos maailma laienemisega. Tulemuseks on orwell’like sugemetega poliitkorrektsus. Varem võis ka seda võtta aprillinaljana, aga on aegamööda kujunemas kogu aastat hõlmavaks tõeks.
Seepärast on ka aprillinaljad muutunud üha hambutumaks. On kadumas intelligentne satiir ja iroonia, jäänud naljad, mis peaks olema selliselt mõistetavad ka ajukääbikutele. Näiteks kirjutas Eesti Päevaleht 1. aprillil 2011: ”Alates tänasest, 1. aprillist, kuulutatakse kogu Eesti Tallinnaks. "See toimub Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011 projekti raames," ütles Tallinn 2011 pressiesindaja Andrei Aimees.” See on minu arvates fantaasiavaene, aga üsna lollikindel aprillinali, eriti ”pressiesindaja” nime tõttu.
Sama tendentsi on märgata ka teistes riikides. Taanis kuulutas viimati üks suurim hommikuleht loobumist aprillinaljast, vältimaks lugejate eksiteele viimist ja usaldusväärsuse kaotamist. Teiste lehtede käesoleva aasta naljad on ka üsna hambutud, näiteks Euroopa Liidu ühiskirjamarkidest ja Kopenhaageni-Oslo liinilaeva ümberehitamisest luksuskorterilaevaks, mis võimaldaks korteriomanikele pääsu Taani kõrgetest maksudest.
Ajalehtede usaldusväärtus on ka ilma aprillinaljadeta küsitav, sisaldavad nad ju vahel kui mitte just valesid, siis ebaõigeid andmeid, mida paljud lugejad usuvad. Ent on tõdesid, mida mõned lugejad eelistavad võtta mitte naljana, vaid pigem valena. On siiski teatud filter, mis aga peaaegu puudub võrgukommentaariumis. Moderaatorid võivad küll kustutada ebameeldivaid sõnavõtte, aga tihti jäävad sisse sihilikud valeandmed, mida paljud kergeusklikud võtavad tõena ja taaskasutavad faktidena. Varem levisid sellised andmed aeglaselt suust-suhu, nüüd aga välgukiiruselt võrgus.
Aastaringselt levivad maailmalõpu ennustused, vahel ka kindla kuupäevaga. Selle möödumisel lepivad uskujad uue kuupäevaga, vastupidiselt aprillinaljadele täitub see ju kunagi!?
Vello Helk
