Autoralli maailmameistrivõistlused lõppesid, nagu määratudki, Austraalias. Aga nädal kalendrist varem ja nii, et mootoreid möirgama ei pandudki. Ühe sõnaga ootamatult. Asi oli nimelt selles, et Austraalia idaosas lõõmavad hiiglaslikud metsatulekahjud sõna tõsises mõttes piirasid rallipargi sisse. Esialgu mõeldi välja mingi MMi lõpuetapi mikrovariant (lühikesed katsesutsud kolmandku punktide eest), aga seis oli ikkagi nii ohtlik, et teisipäeval teatati ralli ära jätmisest. Ära jäi ka suurejooneline Tänaku-Järveoja kroonimise gala.
Individuaalarvestuses oli juba enne Austraaliat selge, et Toyota Yarises istuvatelt piloot Ott Tänakult ja ta kaardilugeja Martin Järveojalt MMkulda keegi ei võta. Ajalooline kuld kuulus eestlastele 263 punktiga, hõbe belglasele Thierry Neuville’ile (Hyundai) 227 ja pronks prantslasele, kuuel eelmisel aastal maailmameister olnud Sebastien Ogier’ile (Citroen) 217 punktiga.
Konstruktorite karika ehk võistkondliku maailmameistri tiitli otsustas metsapõleng, sest nagu Hyundai 18 punktiga mulluse võitja Toyota (ka Tänak ja Järveoja!) enne Austraaliat oli, nii ka jäi. Niisiis ei õnnestunud Tänakul aidata tiimil, kelle ta nüüd maha jätab, võtta moosisai käest oma kahe järgmise aasta leivaisal. Sest sai ju nädal-poolteist tagasi tõeks, et sahinad ja spekulatsioonid Tänaku kahe järgmise aasta lepingust Hyundaiga pole alusetud. Toyota pole asjade sellise käigu üle mõistagi rõõmus ja huvitav on, kas Tallinna külje alla rajatud ning eesti mehaanikutega mehitatud ralliautode seadistamise tehas kolib nüüd kusagile mujale? Kas Hyundai on Tänaku käes veel kiirem kui Toyota, kas korealaste auto laguneb vähem kui jaapanlaste kätetöö, kuidas Tänak uue masinaga kohaneb, jne. Kõike seda on huvitav jälgida.
Eesti ultratriatleet Rait Ratasepp lõpetas hiljuti Tenerife Fuenteventura saarel üliraske katsumuse, läbides 40 päevaga 40 täispikka triatloni ehk ironmani. Iga päev ujus ta 3,8, sõitis jalgrattaga 180 ja jooksis 42,195 kilomeetrit. Kokku ujus ta 40 päevaga 152 kilomeetrit, läbis rattasadulas 7200 ja jooksurajal 1688 kilomeetrit. Selleks kulus tal aega 444 tundi, 21 minutit ja 35 sekundit. Hoomamatud kilomeetrid ja ajad, kas pole?
Ratasepp püstitas sellega nii 20, 30 kui 40kordse järjest läbitud triatlonide maailmarekordi. Sealjuures parandas ta 20kordse triatloni senist marki 16 ja 30kordse rekordit 22 tunniga. 40kordse triatloni rekordit ta parandada ei saanud, vaid üksnes püstitada, sest varem keegi polnud seda üritanud. Tõsi, üks ameeriklane on läbinud triatloni 50 järjestikusel päeval, igaüks USA ise osariigis, aga sportlikult tasemelt Ratasepast madalamal. Tema keskmine oli 14 tundi triatloni kohta, Ratasepal 11 tundi.
Tohtrid uurivad nüüd, kuidas mõjus ränk katsumus ultramees Ratasepa organismile. Mees ise on kindel, et inimvõimetel pole piire ja keha suudab ning kestab, kuni aju käsib. Tõesti, huvitaval kombel tegi Ratasepp nüüd Tenerifel oma parimad jooksu- ning rattaajad 30. triatloni kandis, mil vaim ja füüsis loogiliselt võttes juba väsinud olema pidanuks. Mis aga puutub aju käsku, siis väitis end 40le 11tunnisele päevale programmeerinud Ratasepp, et finišini jõudis ta mõnusalt, aga edasi poleks suutnud enam ei meetritki. Millise piitsutuse mees nüüd järgmiseks endale välja mõtleb?
Hooaeg korvpalliliigas NBA käib täie hooga, alanud on ka USA ülikooliliiga NCAA kõrgeima divisjoni mängud. Kui NBAs pole Martin Müürsepale eestlasest mantlipärijat, siis NCAA 353 meeskonna seas müttab tänavu koguni kuus Eesti noormeest. South Carolina Gamecocks meeskonnaga korra koguni esinelikusse jõudnuna jätkab Maik-Kalev Kotsar, San Francisco Dons meeskonnas mängib Taavi Jurkatamm, Saint Mary’s Gaels särgis Matthias Tass, Southern Miss Golden Eagles meeskonnas Artur Konontšuk, Liberty Flames meeskonnas Marten Maide ja Oral Roberts Golden Eagles meeskonnas Carlos Jürgens. Eesti meeste koondise elu on neist juba nuusutanud Kotsar ning Tass.
Eesti jäähokikoondis mängis Tallinnas Tondiraba jäähallik end kodupubliku ees Balti karikaturniiri pronksile. Ukrainale alistuti küll 2:3, aga Leedut võideti 3:2 ja Rumeeniat 3:1 ning tunti mitmest asjast siirast rõõmu. Esiteks sellest, et koondisega tuli vähemalt mingigi medal ja karikas, teiseks sellest, et meeskonnas on terve hulk noori võitlushimulisi mängijaid ja kolmandaks sellest, et senise liidri ja eestkõneleja Robert Rooba (Soome kõrgliigamängijana koguni Euroopa tunamullune karikavõitja!) kõrval oli esimest korda sünnimaa koondise särgis teinegi tänapäeva tuntuim eestlasest hokiproff (praegu Austrias Klagenfurti klubis) Siim Liivik. Paraku ei saa Liivik MMil endiselt Eestit esindada, kuna lapsena Soome kolinu mängis kunagi Soome U20 koondises.
Eesti jalgpallimeeskonnal seisab lähiajal ees üks sõprus- ja üks Euroopa meistrivõistluste valikmäng. Esmalt kohtutakse maavõistluses endale juba EM-finaalturniiri pääsme kindlustanud nii pinnalt, rahvaarvult kui jalgpallikvaliteedilt suure Ukrainaga ja seejärel EM-alagrupi viimases kohtumises hirmkõva Hollandiga. Eestit ei päästa alagrupi viimasest kohast enam miski, see on ka üks põhjus, miks ei tee kaasa kapten ja keskkaitse tugitala Ragnar Klavan. Mees on küll mänguterve, aga teda vajavad praegu rahvusmeeskonnast enam nii hiljuti täiendust saanud pere kui Itaalia liigas enneolematult kõrgel neljandal kohal seisev Cagliari klubi.
Enn Hallik
