17. veebruaril avalikustas Rootsi väliministeerium 1989.-1991. a. Baltikumi sündmuste arengut käsitlevad Rootsi diplomaatide raportid. Ettekannete autorid olid peakonsul Leningradis 1989-1992 Dag Sebastian Ahlander ja konsul Riias 1989-1992 Lars Peter Fredén, kellelt peamiselt pärinevad valgustavad raportid välisministeeriumite olukorrast Baltikumis. Örjan Berneri raportitest, Rootsi suursaadik Moskvas 1989-1994, on avalikustatud osa.Süvenedes neisse raportidesse, väärivad Rootsi diplomaadid kiitust ja imetlust, et olid juba nii varakult sedavõrd hästi ja detailselt kursis Eestis toimuvate poliitiliste arengutega.
Ka Eesti suursaadik Rootsis 1991-1996, Margus Laidre on sellele viidanud ja maininud, et raportide koostajad mängisid hiljem olulist rolli Eesti-Vene suhete arengus, sealhulgas Vene vägede väljaviimise protsessis.
Kohane on mainida Dag Sebastian Ahlanderi raporteid, milles asjalikult ja konkreetselt juhitakse tähelepanu tegelikkusele, eriti iseseisvuse taastamisele Eestis. Paljud inimesed, keda Ahlander kohtas, pidasid iseseisvust möödapääsmatuks. Ahlander oma välisministeeriumile saadetud raportis kirjutab, kuidas Vaino Väljase teesklematu mainimine, et tulekul on suured muutused ja kommunistide suutmatus võimule jääda, rabasid teda. Ahlandi vastuseks oli, et see on ohtlik; inimesed unistavad ebareaalselt. 23. veebruari 2008 Pärnu Postimehes avaldatud intervjuus viitab Ahlander sellele, kui erinev oli inimeste mõtlemine Eesti iseseisvuse küsimuses.
Ahlanderi üteluse järgi puudus Rootsil ettekujutus, mis oli tegelikult juhtumas. Ta nägi erinevaid vaateid sündmuste arengust Tallinnas, Riias ja Vilniuses ning Stockholmis. Ahlanderit koguni süüdistati eestlaste juttude kordamises. Baltikumis oli põhiline püüe taastada kolme riigi iseseisvus. Rootsi välisministeeriumis pooldati status quo’d ja kardeti iga liigutust, mis muudaks asjade senist seisu. Välisministeeriumi hoiakut võib põhjendada sellega, et Rootsi oli kiitnud heaks kolme Balti riigi kuulumise NSV Liitu, andnud tunnustuse okupatsioonile ja an-nektsioonile. Rootsis tol ajal võimul olevad sotsiaaldemokraadid ei soovinud Baltimaade teemat puudutada, võib öelda, et Rootsi välispoliitikas lähtuti riigi pragmaatilistest huvides. Oli ka neid, kes valikus vaba ja iseseisva Baltikumi ja NSV Liidu terviklikkuse vahel pooldasid viimast.
Seoses diplomaatiliste raportite avaldamisega toimus Stockholmis seminar, millel käsitleti murranguliste sündmuste kajastamist 1989-1991. Osalesid Dag Sebastian Ahlander, Lars Peter Fredén ja Örjan Berner. Diplomaatide sõnutsi polnud nad rahul Rootsi välispoliitika ebakindluse ja konkreetse suunata tegutsemisega, kus oldi pigem jälgija rollis. Fredén oma raamatus “Baltikumi vabastamine ja Rootsi diplomaatia 1989-1991” viitab sellele, kui ta mainib, et 2.-4. jaanuaril 1991 Stockholmis viibides ilmnes välisministeeriumis vastumeelsust aktiivsema tegevuse suhtes Baltikumi poliitikas. 13. märtsil 1991 toimus välisministeeriumis kohtumine, kus mingeid konkreetseid tulemusi Rootsi Baltikumi-poliitika arendamises ei saavutatud. Fredén nimetab, et talle on meelde jäänud mõned repliigid nagu “See pateetiline toetus eksiilrühmade poolt”, mille all mõeldi Norrmalmsi platsil peetud esmaspäevade koosolekuid.
Rootsi välisministeeriumi vastumeelsus seisukohtade võtus muutus pärast 1991. aastal Vilniuses ja Riias Nõukogude vägede korraldatud veresaunu. Eesti ajaloolastele pakuvad need raportid kindlasti huvi.
Dag Sebastian Ahlanderi sulest on ilmunud 1992. a. raamat “Mäng Baltikumi pärast”, (eesti keeles 1993). Lars Peter Fredén on kirjutanud kaks dokumentaalteost “Baltikumi vabastamine ja Rootsi diplomaatia 1989-1991” (2004) ja “Rootsi julgeolekupoliitika ja Balti riikide esimesed aastad vabastatuna 1991-1994” (2006). Örjan Berner on kirjutanud NSV Liitu ja julgeolekupoliitikat puudutavaid arikleid ja osalenud tihti Södertörni Ülikooli lähiajaloo seminaridel.
Joel Haukka
Stockholm
