See väga laiahaardeline teema on muutunud eriti aktuaalseks praeguse majanduskriisi ajal, mille lõppu pole veel näha. Vastupidiselt – see laieneb nagu nakkushaigus. Otsitakse küll meeleheitlikult ravimeid ja katsutakse vaktsineerida, aga paranemine koos immuunsusega on tihti lühiajaline. USA probleemid on mäekõrgused, Euroopas aga mäestiku kõrgused. On küll Euroopa Liit, kes peaks kooskõlastama ja korrigeerima neid ajendeid, mis põhjustavad ja süvendavad kriisi, aga pole seda piisavalt teinud, sest tuleb arvestada 27 liikme erihuvide ja –arvamustega. Kreekat peetakse demokraatia hälliks, aga on nüüd saamas selle surnukirstuks. Selle taustaks on areng, mille negatiivseid tendentse on seni eiratud – ja ei taheta veelgi hästi möönata.
Charles Darwin on kirjeldanud, kuidas elu maakeral areneb, nii et need indiviidid, kes kõige paremini kohanevad ümbruskonnaga, ka üle elavad ja paljunevad. Nüüd on inimkond jõudnud arenguastmele, milles me ainult pole võimelised üleelamiseks, vaid loome ka väärtusi laiemas mõistes. Materiaalseid hüve, elamusi ja vaimset tarkust.
Samal ajal on loodud heaeluühiskondi, milles toimub massiivne ümberjagamine neilt, kes loovad palju väärtusi, neile, kes teevad seda vähem või üldse mitte. Nii on tekkinud inimestele uus tähtis üleelamisomadus. Nimelt võime saavutada võimalikult palju väärtusi ühiskassast. See võime pole seoses heade geenidega, pigem vastupidi. Nõrkade aitamine tugevamate poolt on vajalik ja inimlik, aga ahvatleb süsteemi kuritarvitamisele. See avab natuke sünge perspektiivi, mille esimesi tulemusi juba näeme. Eriti Lõuna-Euroopas, aga ka teistes riikides. Väärtusi mitteloovad indiviidid moodustavad üha suurema osa rahvast ja heaoluühiskond ei suuda enam väljaminekuid omal jõul katta. Kuna valitseb demokraatlik riigikord, milles otsustab enamus, on raske näha, mil viisil oleks võimalik seda arengut muuta. Kuidas näeb küll välja järgmine arenguaste?
Vana-Kreeka demokraatias oli tähtis kodanike osalemine ja võrdsus seaduse ees, nii pluralism kui ka individualism koos andekuse toetamisega kodanike erinevates tegevustes. Aga oli piirang: kodanikuõigusi ei omanud naised, orjad ega ka püsivalt elavad võõrad või teiste linnade kodanikud. Tegelikult valitses Kreeka linnriikides privilegeeritud vähemus.
Kreeka filosoofid juhtisid tähelepanu ka demokraatia varjukülgedele. Platon väitis, et demokraatia on ohtlikult ebastabiilne juhtimisvorm, kuna poliitiline võim on võhikute ja kadedate inimeste käes, sest võhikud ei tea, kuidas võimu ühise hüve huvides kasutada, aga kadedad inimesed peavad silmas vaid omaenda heaolu ning otsivad võimalusi endast rikkamate ja paremate rüüstamiseks. Kuna aga rumal ja kade mass allub kergesti demagoogide mõjutustele, siis võib olukord riigis väljuda kontrolli alt ja viia anarhiani ning lõppeda despotismiga.
Ka Aristoteles pidas demokraatiat halvaks, esiteks seepärast, et demokraatia on korruptiivne valitsusvorm, kuna "rahval" on tendents olla lühinägelik ja omakasupüüdlik. Teda häiris nähtavasti see korruptsioon, mis oli seotud rahva hulgast esile kerkinud juhtide tegevusega, ka uuskorruptandid, kes rikkusi enda kasuks ümber kippusid jagama.
Aristotelese arvates on demokraatial ka positiivseid aspekte, kuna annab suuremale hulgale kodanikele võimaluse aktiivseks osalemiseks, olles vaheldumisi nii juhtija kui ka juhitav. Ühiskond on niivõrd keeruline, et lootusetu on leida parimat lahendust ja veelgi lootusetum ette näha kõiki võimalikke tagajärgi valitud lahenduse juures, kui silmas tuleb pidada mitte ühe inimese ega ka ühe sotsiaalse grupi, vaid kõigi inimeste ja kõikide sotsiaalsete gruppide huve korraga.
Praeguses demokraatlikus ühiskonnas on poliitikud ja parteid tihti saanud võimule lubaduste kaudu, tõotades indiviididele üha rohkem hüvesid. Nende lubaduste täitmiseks pole piisavat majanduslikku katet, eriti kuna rahva produktiivne osa tihti just nende lubaduste täitmise tõttu on kahanenud. Väljaminekute katteks võetakse laenu, mis nõuab maksmist – koos intressidega. Kui on käes kriitiline piir, tuleks kärpida vahepeal saavutatud hüvesid, aga neist loobumine on väga raske.
Poliitikud ja pankurid hoolitsevad enda isikliku heaolu eest, mida mõistetakse hukka, aga olukord ei muutu palju isegi pärast uute juhtide valimist, sest nad kasutavad oma populaarsuse kindlustamiseks uusi lubadusi, mida on sama raske täita. Nii võib see nagu Itaalias viia tehnokraatide valitsuseni, kes pole lubadustega seotud ja keda saab panuse õnnestumisel asendada poliitikutega, võib-olla küll uutega, kes aga jätkavad sama mängu. Nii jätkub see nõiaring egoistlikult demokraatia väärtuste kuritarvitamisega, mille all kannatavad mitmed põlvkonnad. Demokraatia on hakanud perutama, ajendiks rumalus ja enamiku puuduv võime arvestada muuga kui isiklike huvidega.
Vello Helk
