Pildil Kerge pere, foto: Viido Polikarpus
On päevi, mil kõik laabub hästi. Ükskõik, mida sa üritad teha, kõik tuleb kätte nagu iseenesest ja ilma mingit erilist vaeva nägemata. Neil päevil oled õnnelik, et oled elus. Tänad Jumalat, et päike paistab või et lumi katab maad. Kibeled alustama oma uut projekti. Kohv maitseb suurepäraselt, püksid on parajad ega pigista ning mõlemad sokid on kummutisahtlis kenasti kõrvuti.
Täna ei olnud mul selline päev. Kui me elame maailmas, mille keskmes oled sa ainuisikuliselt ise, siis oled omadega ummikus. Me usume, et meie hädades on süüdi meie probleemid, kuid tegelikult on asi selles, et me oleme enesekesksed. Kui me oleme õnnetud, siis kõik – lugemine, maalimine, muusikaga tegelemine, söömine, magamine – kõiges on midagi peidetut, mis teeb meid veelgi õnnetumaks.
Groucho Marx on öelnud: „Minul, mitte mingitel sündmustel, on võime teha end õnnelikuks või õnnetuks. Mina saan teha valiku, milline mu päev saab olema. Eile on surnud, homme ei ole veel saabunud. Mul on vaid üks päev, see on täna, ja ma kavatsen olla sel päeval õnnelik.“
Seda oli Groucho Marxil muidugi lihtne öelda. Ta oli koomik.
Täna, just siis, kui ma maalisin ja olin saanud hoo sisse, läks elekter ära. Istusin pimedas. Olin unustanud laadida mobiili ja ma polnud teinud ka muid ettevalmistusi selliseks juhtumiks, kuigi ma teadsin, et torm on tulekul.
„Parim vahend neile, kes kardavad, on õnnetud või üksikud, on minna välja, kuhugi, kus nad saavad olla vaikselt omaette koos taevaste, looduse ja Jumalaga. Sest alles siis on võimalik tunda, et kõik on nii, nagu peab,“ kirjutas Anne Frank, kellel endal ei olnud aga võimalik kuhugi minna. Õnnetu olemise tunne seisab meie oskuste ja soovide vahelises lõhes. Vahel, kui ma ei tunne end just kõige paremini, lohutan ma end Tšehhovi sõnadega: „Mida rafineeritum keegi on, seda õnnetum ta on.“
Tom Robbins aga on öelnud, et kui keegi on õnnetu, siis hakkab ta rohkem tähelepanu pöörama omaenda isikule. Siis hakkab ta end võtma kohutavalt tõsiselt!
Pimedad novembri- ja detsembripäevad tekitavad tõesti depressiooni. Lisa sellele veel saabuvatest pühadest tingitud süütunne, et sa ei suuda teha selliseid kingitusi, nagu sa sooviksid, ja ongi su päevad rikutud.
Sain kõne oma naabrilt, kes küsis, kas ma olen nõus olema jõululaupäeval jõuluvana. Olen seda teinud juba mitu aastat. Olin hapus meeleolus ja küsisin, miks nad minu poole pöördusid. Nad tõid esile selle, et ma olevat kõige rohkem jõuluvana moodi. No muidugi, mõtlesin ma, vana ja paks nagu mina! Aga siis läks mu süda soojaks. Mind peetakse optimistiks! Optimism on nagu lootus. Ja mis oleks lootusele alternatiiviks? Meeleheide? Sel juhul ei jää ju muud üle kui pista pea tulle!
Vool ning valgus tulid tagasi varem, kui ma ootasin, ja mu maal, mille kallal ma töötasin, tuli välja parem, kui ma lootsin.
Kõige vahvam kingitus jõulupuu juures on aga õnnelikud naabrid, kes on üksteisega tihedalt kokku seotud.
Viido Polikarpus
