Treeningsõit. Foto: Viido Polikarpus
Olen viimasel ajal katsunud mõista, mis maailmas toimub. Suurt pilti vaadates võib kergesti jääda märkamatuks see, mis toimub su nina all. Või teisisõnu – puude taga ei pruugi märgata metsa.
Keema külas Võrumaal oma kodutalus arvuti taga istudes loen ma uudistest, kuidas maailm on nagu paanikas, kuna kogu aeg tuleb üha uusi ähvardusi ning valitsused soovivad kulutada relvastusele rohkem kui haridusele. Olen jõudnud järeldusele, et valitsused ei soovi muud, kui kõike tsentraliseerida, muutudes ise üha suuremaks. Kapitalism on hea regionaalsel tasandil, kui ta sellest väljub, siis kaob konkurents.
Mina kasvasin üles ajal, mil Ameerika majanduses olid väikeettevõtted au sees. Nüüd on enamus neist ühinenud suurte firmadega, firmad ise on kasvanud konsortsiumiteks. Me oleme kiiresti muutunud korporatiivseks feodaalseks ühiskonnaks, kus politsei – vähemasti Ameerika Ühendriikides – ei kaitse enam oma rahva huve, vaid kaitseb eliidi huve.
Uuemas ajaloos on oldud kogu aeg lakkamatus sõjaolukorras. See on mugav viis, kuidas hoida rahvast kontrolli all ja anda välja seadusi, mis kaitsevad korporatsioonide huve. Ameerika teadlased on kinnitanud, et korporatsioonide huve kaitseb 95% kõikidest seadustest, mida USA Kongress on vastu võtnud.
Eestis tahetakse minu arvates liiga palju jäljendada lääne eeskujusid. Tihti võetakse läänest üle hea kõrval ka halb. Ja eks meie oma väikese Eesti eliit – ärimehed, pankurid etc. – tahab ka seadusi, mis nende huve kaitseks. Meie energiakompanii, eriti kui ta oli monopoolne ettevõte, pole kunagi tundnud muret rahva pärast. Vaatamata sellele, et enamik aktsiaid kuulub lihtsatele inimestele, peavad nemad veel aastaid ootama, kuni Eesti Energia rekordaastate kasum ka nendeni jõuab.
Mis oleks siis lahendus? Selleks oleks detsentraliseerimine. Eesti valitsus peab toetama väikeettevõtteid ja väiketalusid. Valitsemine tuleb tuua alla kohalikule tasandile ja lubada omavalitsustel, kes on rahva hääl kohapeal, rohkem otsustada. Väikeettevõtete omanikud on alati hoolinud oma klientidest, nad töötavad tihti mitte raha pärast, vaid armastusest selle vastu, mida nad teevad.
Ma võin siin tuua näiteks oma naabrid Karli Kaska ja Viljar Nõmmiku, kes on teinud 14 kilomeetri pikkuse motokrossiraja läbi nendele kuuluvate metsade ja põldude, ning kes kutsuvad maailmaklassi kuuluvaid krossisõitjaid sinna treenima. Raja nimi on Külmakivi oru rada. Karli rääkis mulle, et tema tegi selle raja sellepärast, et Viljar on nii suur entusiast. Karlist ja Viljarist olen ennegi kirjutanud, nemad on need mehed, kes meisterdavad erakordselt mõnusat palkmööblit, seepärast on neil olemas ka kõik tööriistad, mis Külmakivi oru raja tegemiseks ja korrashoiuks vaja läheb. Küsimuse peale, kui palju nende sportlik tegevus sisse toob, vastavad nad, et enamasti maksavad nad selle eest peale. Eks ole neid raske uskuda, sest kõik siin maailmas käib ju tulu saamise ümber, ja nüüd on olemas kaks meest, kes ei taha oma töö eest mingit tasu!
Minu meelest peaks Eestis olema Eesti pangad, mitte välismaa pangad, me peaksime mõtlema sellele, et osta kohalikku kaupa, mitte Hiina või Türgi oma, ja kasutama igasuguseid kohalikke teenuseid. Isegi see, et me vaatame televiisorist rohkem maailma uudiseid kui oma kodukoha uudiseid, on vale, sest nii me ei tea, mis meie kodukohas tehakse. Kui tulevad järgmised valimised, on meil raske otsustada, kellele anda oma hääl.
Kui me õpime hoolitsema oma inimeste eest, muudame oma kodukoha selliseks, et siin on väärt töökohad ja õnn kasvatada üles oma lapsed, siis ei lahku noored laia ilma, vaid leiavad õnne oma kodumaal.
Viido Polikarpus
