Eesti on nüüd läinud üle digitaaltelevisioonile. Mina vaatan oma lemmikkrimiseriaali linnakorteris kaabeltelevisioonist. Aga kui seda ei ole, siis peab muretsema digiboksi ja selle oma telekaga ühendama. Maakodus on meil Viasat, kahjuks küll vaid kõige odavam teenus, millega näeb üksnes põhikanaleid. Nii et peale BBC ja CNN-i ning viie Eesti kanali, mis näitavad tohutul hulgal odavaid reality show´sid, ma muud eriti ei näegi. On ka veel mõned Discovery programmid, aga need ei ole esmaklassilised, sest neid näidatakse ikka uuesti ja uuesti nädalast nädalasse. History Channel meeldiks mulle väga, aga Viasat seda ei võimalda.
Kui nad omal ajal mulle oma teenust müüsid ja ma nende taldriku omaks sain, siis lubasid nad mulle maad ja ilmad kokku, et isegi pärast seda, kui ma olen selle kinni maksnud, jääb see mulle ja ma ei pea siis enam midagi maksma. Kuid elu on näidanud otse vastupidist – pärast Viasati kinnimaksmist ei tehtud mulle mingit hinnaalandust, kui lepingu aeg läbi sai.
Sopranode esimesed lood meeldivad mulle väga, sest Lincolni tunnel Manhattanilt New Jersey’sse ja kogu Põhja-Jersey on mulle väga kodune ja tuttav. See on koht, kus ma üles kasvasin. Kõik Sopranode filmi tegelased on mulle kuidagi tuttavad, sest nad on täpsed koopiad teatud tüüpidest.
Üks minu headest sõpradest elab näiteks samasuguses majas nagu Tony Soprano. Ka ülikoolis käisin ma sealkandis – Monmouth University asub Long Beach, New Jerseys, kus on suur itaalia kogukond. Või oli vähemast siis, kui mina seal oma tudengipõlvetempe tegin.
Sel nädalavahetusel käisime me kuulamas Heli poega Uku Suvistet ja Heli vennapoega Rene Puurat, kes esinesid Veermäe puhkepargis Haanja lähedal. Uku laulis ja Rene mängis klahvpille. Trummide taga oli Boris Hrebnikov ehk Borka ansamblist The Sun. Kitarri mängis Karl Kanter, bassi Siim Usin ja saksofonil oli Indrek Varend. Nad tegid tõesti suurepärast muusikat! Michaelil ja Suzannel olid külas sõbrad Austraaliast ja nad olid ansambli professionaalsusest sügavalt liigutatud. Nad hõiskasid ja vilistasid pärast Doobie Brothersi ja James Taylori lugu ning Uku enda laulu „Show me the love“. Küll aga imestasid nad selle üle, et eestlased on väga vaoshoitud ja ei näita välja oma tundeid. Minagi märkasin äkki, et olen saanud tõeliseks eestlaseks! Ma ei vilistanud ega karjunud oma häält ära, kui mingi lugu mulle väga meeldis. Või nagu Heli õpetajad tavatsesid koolis lapsega riielda, kui keegi kõva häälega naeris, et ära näita siin midagi oma hambaid… Õnneks ei ole Heli sellest õppust võtnud. Helil on siiani maailma ilusaim naeratus.
Pärast kontserti kiirustas Uku järgmisele esinemisele, mis pidi olema kuskil Narva lähedal. Rene ja Borka jäid aga Kurenurmele ööbima. Muidugi näitasin ma poistele kohta sellel põllul, kus järgmisel aastal samal ajal miljonid turistid peavad ostma pääsme, et näha Balti riikide esimest päikeseparki. Rääkisin, et me alustame sellega, et paneme üles 15 sammast, igaühel 37 päikesepaneeli, ja lisasin, et kas poleks tore, kui Tanel Padari ansambel The Sun esineks avamisel? Borka oli sellega kohe nõus, tema meelest oli tegemist suurepärase mõttega ja lisas, et Tanelile meeldivadki sellised omalaadsed ettevõtmised.
Kui nüüd Sopranode juurde tagasi tulla, siis kord filmi vaadates teatas Heli mulle äkki: „Sulle meeldiks mõtelda, et sa oled nagu Tony Soprano, aga minu jaoks jääd sa alati Homer Simpsoniks.“
Nii Tony Soprano kui Homer Simpson on ülekaalus. Kas see on äkki mulle teatamiseks, et ma peaksin hakkama trenni tegema? Aga nagu ütleb Erki Nool – kõige pikem tee treeningu puhul on teekond tugitoolist välisukseni. Sellega tuleb ainult nõustuda.
Viido Polikarpus
[email protected]